Autor on järelsõnas öelnud, et ei plaaninud esialgu kirjutada kriminaalromaani, vaid loo poisist ja tema vanaemast. Mida see õigupoolest ongi. Lugu poisist ja vanaemast. Ja kriminaalromaan.
Ja ausalt öelda ma ei tea, kas see oli hea mõte need kaks kokku panna. Sest nüüd pole “Blacklands” õieti üks ega teine, kuigi ainest justnagu on.
Poisi ja sarimõrtsuka kirjavahetus iseenesest on huvitav.
“Budapesti spioon” valmistas teatud pettumuse.
Ei mingit ajakirjanikuhärra vanaisa, kirglikku moosikeetjat ja pensionil arsti. Ei mingeid temast jäänud hoidiseid, mis “Patuses Budapestis” veel figureerisid. Ei mingit praetud verd sibulatega.
Ei mingeid “armulisi härrasid” ja “armulisi prouasid” ja teietamisi. Ei mingit toimetust. Ei mingeid uudiseid, mis lasevad või siis ei lase end kirjutada. Ei mingeid dilemmasid.
Ühesõnaga mitte midagi.
Ainult üks hädine kapinurka ununenud purgitäis vanaisa Móri vannisoola lendva vastu, Märklini vedurimudel, talongigastronoomia ja sandi loomuga vene sinine kass. Ning detektiivid, kes nutavad taga vanu häid aegu. Sest mida uurimisväärset on selles, kui keegi on kellegi maha löönud kotitäie kartulite pärast?! (Sellega “Budapesti spioon” ei tegele ka.)
1930. aastate Budapesti hiilgusest ja viletsusest (“Budapest noir”) pole enam jälgegi. Kadunud on ka 1939. aasta septembrikuu varjud (“Patune Budapest”). On 1943. aasta jõulud ja ajakirjanikuhärra Zsigmond Gondorist on saanud spioon.
Õieti polegi see krimka, vaid see, mida pealkiri ütleb – spiooniromaan. Aga tore ikka. Kuigi mitte nii tore kui eelmised.
Stepnova on “Aias” loonud hüpoteetilise olukorra, kus 19. sajandi keskel sündinud tüdruk on vaba.
Või vähemalt nii vaba, kui see üleüldse – ükskõik, mis ajal ja kus – võimalik on.
“Tusja oli õnnelik ja vaba. Lõpuks ometi. Nagu on vaba igaüks, kes ei tea, mis tulevikul talle varuks on.”
(Kuigi tulevik saabub pärast kaante vahele pandud loo lõppu, aga lugeja teab.)
Aga jah, Tusjake teeb, mis tahab.
Hakkab rääkima siis, kui tahab, olles viienda eluaastani tumm. Armastab, keda tahab. (Hobuseid!) Abiellub, kellega tahab, oma kasuõe kihlatu ja aferistiga, keda ta isegi ei armasta. Aga tahab.
Kõige selle juures on Tusjake, selge see, et kõike muud kui sümpaatne, ja ma ei mõtle siin 19. sajandi keskpaiga kõrgseltskonda, kuhu vürstitar Borjatinskaja kuulub, ma mõtlen 21. sajandi lugejat.
“Aed” ise on igas mõttes nii külluslik, et võtab pea ringi käima – lugu ja kõik need lood selle sees, võttestik, keel ja allusioonid – kasvõi Anton Pavlovitš oma kirsipuude ja täisjõus antoonovkatega.
Mis midugi tuleb varem või hiljem maha raiuda ja raiutaksegi. Kuidas siis muidu.
PS Motode mõttekuses kahelnuna tuleb tunnistada, et “Aia” motol on mõte sees. Ja mitte ainult, see on (tagantjärele) justkui hädavajalik kohe. See on veel üks detail, mis teeb “Aiast” peaaegu et täiusliku loo.
PPS “Lazari naised” ja “Itaalia õppetunnid” kah ilmtingimata läbi lugeda.
Et siis Jaan Martinsoni 2021. aasta edetabeli kuues koht.
Kõneles ta sellest ka nii, et panin end keskkogus lausa järjekorda, ja sain ikka üksjagu oodata.
Aga jah… Ei saa kaasa kiita.
Otsustasin kultiveerida alandlikkust, nii et tõlke kohta ei poeta ma sõnagi, aga ka lugu ise on paras segadik, ebaühtlane.
Komissar Grensi, kes peab olema näinud nii mõndagi, ja Piet Hoffmanni, kes on näinud absoluutselt kõike, inimkaubitsejaid ja keda iganes, lööb pedofiilide võrgustiku paljastamine täiesti enesest välja. No ei ole usutav.
Nagu seegi, et kogu uurimise käivitas komissari psühhoos.
Tegelikult oli just see üks loo põnevamaid kohti, et mis värk on, kuhu kadus too kalmistul kohatud salapärane naine, kuhu röövitud lapse haud, kuhu toimik?!
Aga lahendada see nii, et ups, komissar langes psühhoosi, no ma ei tea…
PS Ja tee või tina, sellest ma ka aru ei saa, miks see pealkiri on kokku kirjutatud.
Kirjakoi 