“Inimesed peavad elust rohkem kui ühestki teisest asjast, see on isegi naljakas, kui mõelda kõigi nende ilusate asjade peale, mis maailmas olemas on.”
“Elu alles ees” ei ole lugu ilusatest asjadest, aga ometi on see väga ilus lugu, lugu hoolimisest ja armastusest ja sellest, et on nagu on, Auschwitzist pääsenud vanast sajakilosest juudimutist Rosast, prostituutidest, sütenööridest ja litsilastest, keda nende emad peavad peitma, et hoolekanne neilt lapsi ära ei võtaks, kunagisest poksitšempionist transvestiidist Lolast, mustanahalistest, alžeerlastest, immigrantidest, ühe sõnaga hüljatutest.
“Neil oli mõlemal hirm, sest pole tõsi, et loodus teeb kõik asjad hästi. Loodus teeb ükskõik mida ükskõik kellega ja ta ei tea isegi, mis ta teeb; mõnikord tulevad välja lilled ja linnud ja mõnikord vana juudimutt seitsmendal korrusel, kes enam alla ei saa minna.”
Lugejale avaneb nihestatud ja lünklik külgvaade, maailm paistab ainult niivõrd, kuivõrd suudab selle sõnadesse panna üks laps, Momo, kelle parim sõber on vihmavarjust Arthur.
Ta müüb oma koerakutsika maha, et see parema elu peale saaks, ja viskab saadud raha kaevu. Ta viib proua Rosa Iisraeli. Momo pole kunagi laps saanud olla, sest alati on midagi vahele tulnud.
Ta on pidanud saama vanaks enne, kui oli noor.
“”Kui te veel noor olite.” – “Ei mäleta. Mitte ei mäleta.” – “Noh olgu, ma jutustan teile ise. Nice on üks oaas mere kaldal, kus kasvavad mimoosisalud ja palmid ja seal on vene ja inglise krahvid vehklemas lilledega. Seal on klounid, kes tantsivad tänavail, ja konfetid, mis sajavad taevast alla kedagi vahele jätmata. Ükskord lähen mina ka Nice`i, siis, kui ma nooreks saan.””
Veel lubab Momo härra Hamilile, et ükskord kirjutab ka tema oma “Hüljatud” – sest nii ju tehakse, kui on midagi öelda, eks ole – ja seda ta tegi, litsilaps, keda ei tohtinuks üldse olemaski olla, sest litsilapsed olid keelatud, aga ta oli ning armastas üle kõige maailmas päikest ja kloune, kollaseid ja siniseid kloune, vanillijäätist ja koerakutsikaid.
Kirjakoi 