Olga Tokarczuk “Ühe Raamatu otsijate teekond”

“Kõige alguses lõi Jumal maailma katkimurtud kirjatähest.”

Kas pole intrigeeriv?

Juba see oleks, kui “alguses oli sõna” tähendaks öeldud sõna asemel kirjutatud sõna, aga see, et alguses oli täht ja veel katkimurtud täht, on veel intrigeerivam.

Lugu ise on täpselt see, mida pealkiri lubab: ühe raamatu otsimise teekond.

Kusagil Prantsusmaa-Hispaania piiril mägedes peaks kloostri varemeisse olema peidetud raamat suure algustähega, raamatute raamat, milles kätketud tarkus võib muuta maailma.

1685. aastal suundub raamatute raamatut otsima veider seltskond: alkeemiast võlutud markii, pankur, kurtisaan, tumm orb Gauche ja kollane koer. Sihile nad ei jõua. Või kuidas võtta. Võib-olla jõavad.

Võiks arvata, et 1993. aastal ilmunud debüütromaan tekitab pisikese pettumuse. Nobeli preemiast lahutab seda 25 aastat ja eks nende debüütidega on nagu on. Tokarczuki puhul see siiski ei kehti. “Ühe Raamatu otsijate teekond” on ehk hajusam ja ebakindlam, aga seda ei pea võtma pisimagi mööndusega, et debüüt.

Piirid paeluvad autorit juba siis – maakaardile veetuna, aga ka ärkveloleku ja unede vahelises mädasoos.

Juhused ei ole juhused, liblika tiivalöök muudab maailma, kõik on kõigega seotud.

“Gauche on selles jutustuses juhuslik tegelane. Miski ei osutanud sellele, et temagi läheb sellele teekonnale. Teda ei olnud plaanis.”

Aga võib-olla ikka oli, mingis suuremas plaanis, sest just tumm Gauche võtab sõnu äärmiselt tõsiselt.

“Ta võttis sõnu väga tõsiselt ja tõelise austusega, justkui oleksid need olnud sama tegelikud kui asjad. /…/ Tundes sõna, tunned asja. Lausudes sõna, on sul võim asja üle. Kui seod sõna teiste sõnadega, siis tekivad selest asjade süsteemid, tekib maailm. Kasutades õigeid sõnu, värvides neid tunnetega, toonitades meeleoludega, andes neile tähendusi, kõla, muusikat – vormub kõik, mis eksisteerib. Gauche`i suurimaks unistuseks oli öelda kunagi “ma olen Gauche” ja sel kombel tõsta end määratlematuse kuristikust.”

Tokarczuk tabab juba “Ühe Raamatu otsijate teekonnas” mingil moel maailma kude, kirjeldades seda ühel võimalikul viisil ma ei tea mitmest. Sajast? Tuhandest? Miljonist?

Tumm Gauche, kelle jaoks sõnad on maailmas kõige tähtsamad, leiab küll raamatu, aga ei oska seda lugeda. Markii sureb, raamatute raamatut leidmata. Aga Gauche õpib ütlema “ma olen Gauche” ja markii näeb maailma kude.

“Ta oli üksainus täht, ei olnud tähtis, milline, see ei läinud talle korda, tema rõõm tulvas mõistmisest, et tal on tähendus, et ilma temata oleks sõna, mida ta koos teiste tähtedega moodustas, vigane. Võib-olla oli ta koma, tavaline punkt, mis lõpetab pöördumatult lause, võib-olla iseendasse sulgunud “o” või sügavusse küünitav igrek, võib-olla lihtsalt sõnadevaheline tühi ruum, ilma milleta sõnade tähendus sulaks kokku või seguneks. Ta vaatas rahulikult sirget ja selget silmapiiri, mille moodustas ilmatusuure valge lehe serv, vaatas tuhandeid kirjatähti ühtlastes ridades, mis ulatusid lõpmatusse.”

Väitega, et Gauche ei ole kogu selles loos tähtis isik, nii nagu ka kõik teised seal ilmuvad isikud, kinnitab autor vastupidist. Väites, et tegelikult ei ole ka lugu ise tähtis, kuna ettekavatsetud siht jäi saavutamata, kaotab selleni viiv tee tähenduse, ütleb ta, et tegelikult on teekond ainumas asi ilmas, millel on mõte sees.

“Ühe Raamatu otsijate teekond” on hümn kirjasõnale, püüdele jõuda täiuseni, leida Raamat. Kõik ülejäänud maailma raamatud on otsitava peegeldused.

Püüd katkimurtud kirjatähest taas maailm luua, on ainus võimalus. Teist ei ole.

Täius iseenesest muidugi on võimatu. Või hävitav.

“Raamat lebab endiselt seal, kuhu jättis selle Gauche. Alati võib juhtuda, et keegi lõpuks leiab selle ja toob maailma – ning siis ei ole inimestel enam kindlasti midagi kirja panna.”

PS Kogu selle segase jutu mõte on, et loetagu.

Yaa Gyasi “Hüljatud kuningriik”

“Armastasin Jumalat, oma venda ja oma ema – sellises järjekorras. Kui kaotasin venna, kadusid hoobilt ka ülejäänud kaks. Jumal haihtus hetkega, emast aga sai miraaž, valguskiirte murdumisel tekkinud kujutis. /…/ Päev, mil ma teda koolist tulles ei leidnud, tundus nagu kolmekümne üheksas päev kõrbes ilma veeta. /…/ Ehkki ma ei olnud seda kavatsenud ega kavandanud, olin viimased seitseteist aastat oodanud neljakümnendat päeva. Nüüd oli see käes.”

See on lugu hüljatud kuningriigist, olgu see siis Ghana või usk ühe tüdruku jaoks, kelle ema oli võitnud õnneloosiga pileti Ameerikasse. Emma Lazaruse peaaegu saja-aastane lubadus Vabadussamba jalamil polnud paraku enam päris see. (Too minu juurde vaesed, väsinud ja vabaduse ootel kössitavad hulgad…)

Või noh, tegelikult pole miski enam päris see, kui sa oled juba ära tulnud, lahti rebitud. Ka siis, kui sa oled, küll mustanahalisena, aga sündinud juba Ameerikas, teise põlve immigrant ja tubli tüdruk, kes mitte mingil juhul ei kavatse ebaõnnestuda.

Sellised, kui nad läbi ei põle, muudavad maailma.

(Kõlab nii, aga ei, see ei ole mingi eduromaan.)

See on romaan Ghana immigrantide perekonnast, usust ja teadusest, sõltuvusest ja depressioonist.

Ilus, siiras ja valus.

(Autor on sündinud 1989. aastal.)

Toshikazu Kawaguchi “Enne, kui kohv jahtub”

“Kohvikus polnud konditsioneeri. See oli avatud 1874. aastal, rohkem kui sada nelikümmend aastat tagasi. /…/ Üldise teadmise kohaselt ilmus esimene moodne kohvik Jaapanisse 1888. aastal – tervelt neliteist aastat hiljem.”

Kohvikud on toredad. Nad on peaagu nagu hotellid oma salauste, nurgatubade ja tundega, et kõik on võimalik. Ühesõnaga linn kõige paremas mõttes, selline linn, kus on piisavalt kivisillutist, hotelle ja kohvikuid. Ma pean silmas selliseid iseloomuga kohvikuid, mis peidavad end kuskil kitsas ja käänulises, inimestest peaaegu hüljatud kõrvaltänavas, tillukesed, alati jahedad ja kuidagimoodi tõrksad.

Sellistes võib juhtuda mida iganes ja koos kohviga pakutakse sulle… näiteks võimalust rännata minevikku.

Kui sa saaksid minna minevikku, siis kellega sa seal kohtuksid?

Juba see küsimus motona äratab mõtete müriaadi ja lugeja viivitab. Sest enne loosse süüvimist võiks see asi ju iseenda jaoks selge olla. Et kui tõepoolest oleks selline kohvik ja sa selle üles leiaksid, kas…

Näidendi põhjal kirjutatud romaan ise pakub terve hulga krüptilisi dialooge, mis ei jää põrmugi alla “Kaladele ja draakonitele” (Undinė Radzevičiūtė) ning sunnivad ikka ja jälle tekstis tagasi pöörduma.

Muidugi pakub see ka vastuse küsimusele, miks peaks keegi tahtma ette võtta retke minevikku tingimusel, et olevikku see ei muuda. Niisiis ei ole mõtet minna lootuses midagi klaarida. Tagasi tuleb jõuda enne, kui kohv jahtub, seega aega napib. Ja kaks korda minna ei saa.

Igatahes väga intrigeeriv idee.

PS Olgu selle ajarännuga, kuidas on, aga kohvikusse tahaks sisse astuda küll, kui selline aegade ülene oleks – kohvik nimega Funiculi Funicula.

Kohvik justnagu funikulöör.

Kazuo Ishiguro “Klara ja päike”

“Klaral ja päikesel” on teatud sarnasusi “Päeva riismetega” – Ishiguro ehk kõige tuntuma romaaniga. Klara ja Stevens, robot ja ülemteener on mõlemad teenijad. Nad on perfektsed, korrektsed, lojaalsed, püüdlikud, täiesti isetud ja muidugi alandlikud oma kohust täites ja saatust kandes.

Kui teenimise ja saatusega jäägitu leppimise aspekt kõrvale jätta, siis on see muidugi hoopis üks teine lugu.

Kui Stevensil on siiski olemas valik, olgu või teoreetiline ja olgu või tulutu, ning võimalus asjaolusid ümber hinnata, sest ta on inimene, siis Klaral seda ei ole. Klara isetus ja lojaalsus on lõplikud, sest ta on (intelligentne) masin, kes on loodud teenima, ja seda teravam on kontrast.

Kuigi mõtlev ja tundev, ei erine ta suurt tolmuimejast oma loojate jaoks, kes on ta tundma loonud.

Selle külje pealt pole “Klaral ja päikesel” “Päeva riismetega” mingit pistmist. Kahtlused ei vaeva “Klaras ja päikeses” peategelast, vaid lugejat, kes näeb kõike Klara silmadega. Ta näeb Josiet, kes Klarast küll näikse hoolivat, aga lõpuks läheb kõik ikka, nagu ta läheb. Ta näeb ema, kes otsib võimalus Josiet asendada, samal ajal, kui Klara otsib võimalust Josiet päästa. Ta näeb lapsi, kes näevad Klaras vaid masinat, kes pole isegi mitte viimane mudel.

Ja kuigi Klara on üdini hea, pole tema silmadega nähtu meeldiv. Vastpidi, see on ebamugav ja kõhe.

Kas me olemegi niisugused?

Kas me tohime luua kedagi või midagi paljalt sellepärast, et me suudame, kui me ei suuda teda armastada?

“Härra Capaldi uskus, et Josie sees pole midagi erilist, mida ei saaks jätkata. Ta ütles Emale, et ta oli suure hoolega otsinud ega leidnud midagi säärast. Aga mina usun nüüd, et ta otsis valest kohast. See täiesti eriline oli olemas, aga see ei olnud Josie sees. Vaid nende sees, kes teda armastasid.”