“Armastasin Jumalat, oma venda ja oma ema – sellises järjekorras. Kui kaotasin venna, kadusid hoobilt ka ülejäänud kaks. Jumal haihtus hetkega, emast aga sai miraaž, valguskiirte murdumisel tekkinud kujutis. /…/ Päev, mil ma teda koolist tulles ei leidnud, tundus nagu kolmekümne üheksas päev kõrbes ilma veeta. /…/ Ehkki ma ei olnud seda kavatsenud ega kavandanud, olin viimased seitseteist aastat oodanud neljakümnendat päeva. Nüüd oli see käes.”
See on lugu hüljatud kuningriigist, olgu see siis Ghana või usk ühe tüdruku jaoks, kelle ema oli võitnud õnneloosiga pileti Ameerikasse. Emma Lazaruse peaaegu saja-aastane lubadus Vabadussamba jalamil polnud paraku enam päris see. (Too minu juurde vaesed, väsinud ja vabaduse ootel kössitavad hulgad…)
Või noh, tegelikult pole miski enam päris see, kui sa oled juba ära tulnud, lahti rebitud. Ka siis, kui sa oled, küll mustanahalisena, aga sündinud juba Ameerikas, teise põlve immigrant ja tubli tüdruk, kes mitte mingil juhul ei kavatse ebaõnnestuda.
Sellised, kui nad läbi ei põle, muudavad maailma.
(Kõlab nii, aga ei, see ei ole mingi eduromaan.)
See on romaan Ghana immigrantide perekonnast, usust ja teadusest, sõltuvusest ja depressioonist.
Ilus, siiras ja valus.
(Autor on sündinud 1989. aastal.)
Kirjakoi 