Antonio Manzini “Must rada”

“Must rada” on üks ütlemata tore kriminaalromaan juba ainuüksi sellepärast, et komissar Rocco Schiavone on üks ütlemata tore tegelane.

Või noh, kas just tore, aga meeldejääv. See teeb “Mustast rajast” loo, mis võib küll meelest maha minna, (mõrva)lugu ise eriti tähelepanuväärne ei ole ja lõpuks lähevad nad kõik meelest maha, aga komissar jääb.

Selleks on autor ta varustanud mitme kidaga, mis haagivad ennast lugeja mällu. Kui ka midagi muud meelde ei jää, siis paar vettinud Clarkse jääb kindlasti.

Tegelikult piisaks juba Clarksidest, mida arrogantne komissar jäärapäiselt rikub Alpi suusakuurordis, sest midagi muud ta lihtsalt ei kanna, aga autorile sellest ei piisa, ta paneb ta kataloogima.

Komissar Schiavone määrab ja paigutab mõttes inimesi väljamõeldud loomade kataloogi, sõltuvalt sellest, mis elukat keegi talle meenutab.

No ja peale selle kogu see triviaalne tühi-tähi, mida ikka kasutatakse: pagendamine suurlinnast kolkasse, mineviku tumedad varjud, sant iseloom ja õilis meelelaad. Mis tekitab alati jama.

Alpid miljööna on samuti tore.

PS Ja seda tuleb kah tunnistada, et üks Itaalia aeglane krimka on väga värskendav kõigi nende tumedate Põhjamaade ja lihvitud prantslaste vahele. Ja see on sari. Nii et ma loen teda veel.

Kazuo Ishiguro “Ära lase mul minna”

Lõbus lugu, st mitte raamat ise, aga see, et Tiina ei leidnud seda üles. Lõpuks muidugi leidis, aga selleks ajaks olin ma juba koju jõudnud ja pidin keskkogusse tagasi minema.

Keskkogus selgus, et nooruke töötaja oli “Ära lase mul minna” pannud kergete lemberomaanide riiulisse. Mis iseenesest ei olegi üllatav, kui lugeda tagakaaneteksti. No ja pealkiri muidugi ka.

“Ära lase mul minna” tuletab meelde Margaret Atwoodi “Teenijanna lugu” ja “Testamente” – diloogiat teokraatlikust Gileadist. Ishiguro elitaarse internaatkooli õhustik on samasugune – suletud, steriilne, kobav, teadmatusest paks.

Mõlemad on düstoopiad, Atwood muidugi rohkem. Mõlemad on hoiatusromaanid.

Mõlemad tunnevad sügavat muret, mis sellest maailmast saab.

Samasse ritta paigutuvad Ishiguro “Klara ja päike” ning Samanta Schweblini “Kentukid” – need kaks võib-olla isegi rohkem kui Atwood, sest Atwoodi huvitab rohkem (inim)ühiskond kui niisugune, Ishigurot ja Schweblinit aga inimese suhe looduga – “kõrgendatud” laste seltsilisteks loodud robotid, kes lõpetavad prügimäel, sest laps kasvab suureks, kloonid, kelle ainus eesmärk on elundidoonorlus ja doonorite põetamine, ning kentukid – nunnud lemmikloomad, kes lõpetavad veeämbri all, kuni aku lõplikult tühjaks saab.

Nad on loodud, et neid tarvitada. Ja kui enam ei ole vaja, siis ära visata.

Ishiguro puhul muidugi ei saa üle ega ümber teenimisest, alandlikkusest, oma kohuse täitmisest, mille kvintessents on “Päeva riismed”, kuigi teistmoodi. Kui ülemteener Stevensil “Päeva riismetes” on siiski valikuvõimalus, mida ta ei kasuta, siis robotist Klaral ja kloonidest Kathyl, Ruthil ja Tommyl seda ei ole. Nad teevad seda, milleks inimene neid on loonud, kurtmata ja süüdistamata. Nende alandlikkus on lõputu.

“Klara ja päikese” järelsõnas kirjutab tõlkija Aet Varik, et pärast seda, kui Ishiguro oli pälvinud Nobeli kirjandusauhinna, arutati Rootsi kirjandussaates “Babel” saatejuht Jessica Gedini eestvedamisel läbi vist kõik Ishiguro romaanid. Varik kirjutab: “Mulle on meelde jäänud noore autori Agnes Lidbecki hüüatus: “Mis neil ometi viga on, et nad kogu aeg armastusega sekeldavad ja revolutsiooni ei tee! Miks neil selleks julgust ei jätku?” Mäletan ka oma toonast mõtet, et armastus nõuab vist igal ajal ja igaühelt hoopis rohkem julgust kui revolutsioon, ja Ishiguro on nimelt säärane autor, kes võiks samuti arvata.”

Küllap tuleb see julgus kokku võtta, muidu lõpetame kõik veeaämbri all, aku tühi.

PS Nii et võib-olla nooruke töötaja ei eksinudki, kui asetas “Ära lase mul minna” lemberomaanide ritta.

Tommi Kinnunen “Ei öelnud, et kahetseb”

Kinnunen on pühendanud “Ei öelnud, et kahetseb” neile, kellele vaikus on kergem kui tee. Ehk teinud seda, mis on kirjaniku üks privileege ja võimalusi – andnud hääletutele hääle.

Teine maailmasõda on lõppemas. Viis soome naist asuvad Põhja-Norrast teele. Nad on ära olnud lühikest aega, ei aastatki, aga see aeg on pikem kui mitu elu.

Nad on sakslastega kaasa läinud, eri põhjustel. Aga viimane laev Narvikist väljus nendeta. Kas sai Saksa ohvitseri armastus lihtsalt otsa või ei vastatud mõõtudele – puusad olid liiga kitsad või silmavärv vale. Või siis lihtsalt ei mahtunud peale. Saksalsed on läinud, naised on kinni võetud, nende pead paljaks aetud. Nad on veoauto kasti kamandatud, aga juht laseb neil minna.

Ja nad lähevadki, läbi maha põletatud, rüüstatud ja tühja Lapimaa. Tagasi koju. Mida ei ole enam olemas.

(Sõja)kevadel 2022 on seda lugeda teistmoodi, kui olnuks varem. Ses mõttes, et sõda on siinsamas, mitte kuskil seal kaugel. Aga ka ses mõttes, et aeg on juba mõnda aastat olnud nii mustvalge, et hakkab hirm.

See mustvalgus on ajanud haarmeid sõprade, kaasteeliste ja -maalaste vahele nii, et sõda koroonaviirusega ja sõda Ukrainas on muutumas meie oma väikeseks tigedaks (kodu)sõjaks.

See on seesama mustvalgus, mis mõistis kohut nende viie naise üle, kes lähevad 1945. aasta kevadel läbi rüüstatud Lapimaa. See mustvalgus pole kuhugi kadunud.

“Nemad, soomlased, olid lasknud kurjuse vallale, ning kui see oli aastaid laamendanud, asus see nende sisse elama. /…/ Ja juhul, kui nad püüavad saada seda endast välja, rüütades halvad mälestused jutustusteks, võtab sõda oma haardesse neid kuulavad lapsed. Ta võis vaid loota, et sõjajärgne põlvkond, veel sündimata, on sellest koormast vaba. Või järgmine.”

Ja muidugi see ei käi ainult “nende, soomlaste” kohta.

PS Kindlasti lugeda ja just praegu. Ja Kinnuse “Nelja tee risti” ka kindlasti lugeda.