Kinnunen on pühendanud “Ei öelnud, et kahetseb” neile, kellele vaikus on kergem kui tee. Ehk teinud seda, mis on kirjaniku üks privileege ja võimalusi – andnud hääletutele hääle.
Teine maailmasõda on lõppemas. Viis soome naist asuvad Põhja-Norrast teele. Nad on ära olnud lühikest aega, ei aastatki, aga see aeg on pikem kui mitu elu.
Nad on sakslastega kaasa läinud, eri põhjustel. Aga viimane laev Narvikist väljus nendeta. Kas sai Saksa ohvitseri armastus lihtsalt otsa või ei vastatud mõõtudele – puusad olid liiga kitsad või silmavärv vale. Või siis lihtsalt ei mahtunud peale. Saksalsed on läinud, naised on kinni võetud, nende pead paljaks aetud. Nad on veoauto kasti kamandatud, aga juht laseb neil minna.
Ja nad lähevadki, läbi maha põletatud, rüüstatud ja tühja Lapimaa. Tagasi koju. Mida ei ole enam olemas.
(Sõja)kevadel 2022 on seda lugeda teistmoodi, kui olnuks varem. Ses mõttes, et sõda on siinsamas, mitte kuskil seal kaugel. Aga ka ses mõttes, et aeg on juba mõnda aastat olnud nii mustvalge, et hakkab hirm.
See mustvalgus on ajanud haarmeid sõprade, kaasteeliste ja -maalaste vahele nii, et sõda koroonaviirusega ja sõda Ukrainas on muutumas meie oma väikeseks tigedaks (kodu)sõjaks.
See on seesama mustvalgus, mis mõistis kohut nende viie naise üle, kes lähevad 1945. aasta kevadel läbi rüüstatud Lapimaa. See mustvalgus pole kuhugi kadunud.
“Nemad, soomlased, olid lasknud kurjuse vallale, ning kui see oli aastaid laamendanud, asus see nende sisse elama. /…/ Ja juhul, kui nad püüavad saada seda endast välja, rüütades halvad mälestused jutustusteks, võtab sõda oma haardesse neid kuulavad lapsed. Ta võis vaid loota, et sõjajärgne põlvkond, veel sündimata, on sellest koormast vaba. Või järgmine.”
Ja muidugi see ei käi ainult “nende, soomlaste” kohta.
PS Kindlasti lugeda ja just praegu. Ja Kinnuse “Nelja tee risti” ka kindlasti lugeda.
Kirjakoi 