Kazuo Ishiguro “Ära lase mul minna”

Lõbus lugu, st mitte raamat ise, aga see, et Tiina ei leidnud seda üles. Lõpuks muidugi leidis, aga selleks ajaks olin ma juba koju jõudnud ja pidin keskkogusse tagasi minema.

Keskkogus selgus, et nooruke töötaja oli “Ära lase mul minna” pannud kergete lemberomaanide riiulisse. Mis iseenesest ei olegi üllatav, kui lugeda tagakaaneteksti. No ja pealkiri muidugi ka.

“Ära lase mul minna” tuletab meelde Margaret Atwoodi “Teenijanna lugu” ja “Testamente” – diloogiat teokraatlikust Gileadist. Ishiguro elitaarse internaatkooli õhustik on samasugune – suletud, steriilne, kobav, teadmatusest paks.

Mõlemad on düstoopiad, Atwood muidugi rohkem. Mõlemad on hoiatusromaanid.

Mõlemad tunnevad sügavat muret, mis sellest maailmast saab.

Samasse ritta paigutuvad Ishiguro “Klara ja päike” ning Samanta Schweblini “Kentukid” – need kaks võib-olla isegi rohkem kui Atwood, sest Atwoodi huvitab rohkem (inim)ühiskond kui niisugune, Ishigurot ja Schweblinit aga inimese suhe looduga – “kõrgendatud” laste seltsilisteks loodud robotid, kes lõpetavad prügimäel, sest laps kasvab suureks, kloonid, kelle ainus eesmärk on elundidoonorlus ja doonorite põetamine, ning kentukid – nunnud lemmikloomad, kes lõpetavad veeämbri all, kuni aku lõplikult tühjaks saab.

Nad on loodud, et neid tarvitada. Ja kui enam ei ole vaja, siis ära visata.

Ishiguro puhul muidugi ei saa üle ega ümber teenimisest, alandlikkusest, oma kohuse täitmisest, mille kvintessents on “Päeva riismed”, kuigi teistmoodi. Kui ülemteener Stevensil “Päeva riismetes” on siiski valikuvõimalus, mida ta ei kasuta, siis robotist Klaral ja kloonidest Kathyl, Ruthil ja Tommyl seda ei ole. Nad teevad seda, milleks inimene neid on loonud, kurtmata ja süüdistamata. Nende alandlikkus on lõputu.

“Klara ja päikese” järelsõnas kirjutab tõlkija Aet Varik, et pärast seda, kui Ishiguro oli pälvinud Nobeli kirjandusauhinna, arutati Rootsi kirjandussaates “Babel” saatejuht Jessica Gedini eestvedamisel läbi vist kõik Ishiguro romaanid. Varik kirjutab: “Mulle on meelde jäänud noore autori Agnes Lidbecki hüüatus: “Mis neil ometi viga on, et nad kogu aeg armastusega sekeldavad ja revolutsiooni ei tee! Miks neil selleks julgust ei jätku?” Mäletan ka oma toonast mõtet, et armastus nõuab vist igal ajal ja igaühelt hoopis rohkem julgust kui revolutsioon, ja Ishiguro on nimelt säärane autor, kes võiks samuti arvata.”

Küllap tuleb see julgus kokku võtta, muidu lõpetame kõik veeaämbri all, aku tühi.

PS Nii et võib-olla nooruke töötaja ei eksinudki, kui asetas “Ära lase mul minna” lemberomaanide ritta.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s