Antonio Manzini “Aadama küljeluu”

“Ta tegi mõttes kiire arvutuse: kuus Aostas veedetud kuud olid talle maksma läinud üheksa paari Clarkse.”

Kolmanda looni jõudnud, hakkab tekkima muster.

“Must rada” – Alpi suusakoorordis lumesaha alla jäänud pansionaadipidaja juhtum. Õnnetuseks maskeeritud mõrv. Mis oli ikkagi õnnetus. Kui punktuaalne olla. Mõrvar ei mõrvanud. Või noh, kuidas võtta.

“Maikuu lumi” – mittemillekski maskeeritud inimrööv. Pantvangi võetud koolitüdruku juhtum. Millest ei teatata. Miks?

“Aadama küljeluu” – proua Baudo juhtum. Enesetapuks maskeeritud mõrv. Või õigemini – mõrvaks maskeeritud enesetapp. Kättemaks. Täiuslik kuritöö. Raamatuklubi prouad.

Manzinil on alati mingi krutski sees. Miski pole nii, nagu see näib. Ja seda lõpuni välja.

Nii et – kolmanda looni jõudnud – tahan ma öelda, et lood kannavad. Sama hästi kui Rocco Schiavone karakter.

Autoril on harukordne võime tähtsusetudki (kõrval)tegelased, kes vilksatavad vaid korra või paar, ainsa detailiga lugeja mällu ankurdada, nagu ta on sinna ankurdanud komissari oma rikutud Clarksidega.

Detaile ei maksa alahinnata.

Aga lood kannavad ka.

Olustik ise meenutab natuke lausa Ferrante oma. Ei ole piltpostkaardi Itaalia.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s