Põhjamaade põnevik, nagu nad ikka on.
Sünge lugu, täis mineviku varje 17. sajandi nõiaprotsessideni välja, põlvest põlve kandunud vimma, vaimuhaigust ja alkoholismi, võõraviha ja (armu)kadedust.
Mõrvaloo lahendab politseinike asemel Stockholmist vastutahtsi kodukanti naasnud sotsiaaltöötaja Annie Lijung, kes saab lõpuks ka oma painetest vabaks.
Tõlge on tore. Silmates selliseid toredaid väljendeid nagu “kurat lahti” ja “krookis suu kokku” läheb nägu naerule.
Tegelikult tahaks nii puht teoreetiliselt teada, kuidas oleks lugeda “Nõusolekut” fiktsioonina. Nagu Yanagihara “Inimesi puude võras” näiteks.
(Kuigi kes teab, sellelgi tundub, on oma tõepõhi all. Aga mitte nii. “Inimesed puude võras” on ikkagi “Lust zu fabulieren” või kuidas see pühendus kõlaski.)
Esiteks annaks fiktsioon võimaluse tunda, kuidas see mõjuks. Või kas mõjuks.
Teiseks annaks see võimaluse igasugu asjade üle arutleda.
Näiteks tõe ja vale üle. Kas kirjandus on valetamine? Või ei ole ta seda? (“Valetamine ongi kirjandus, mu kallis sõber! Kas te siis seda ei tea?”)
Või siis isade ja tütarde üle. (“Isad on tütardele kindlusemüürid. Minu oma on aga kõigest tõmbetuul.”)
Või (romaani)kirjanike õiguse üle (kuri)tarvitada privileegi öelda viimane sõna. (“Kuni ühel päeval rullus lahendus mu silme ees lahti otsekui midagi enesestmõistetavat: jahimees tuleb meelitada tema enda püünisesse, püüdes ta kinni raamatukaante vahele.”)
Ja mille kõige üle veel.
Aga ei saa. Kõik see jääb ära, sest “Nõusolek” ei ole fiktsioon. See pole mingi vom Vater… Lust zu fabulieren. See on päris.
Nii päris, et oleks kohatu selle kohta üldse midagi öelda peale selle, et see on silmapaistvalt hästi kirja pandud ja struktureeritud. On see romaan või mitte, mis tähtsust sel on?
Springora on nagu Ovidiuse Kyme sibüll. (“Ja siiski jätavad saatusejumalannad mulle mu hääle ja mu hääl on see, millest mind tuntakse.”)
Ta ei kasuta (romaani)kirjanike privileegi öelda viimane sõna, ta ei fabuleeri. Väikese V lugu on elu ja surma küsimus. Ja nii kasutabki väike V ainsat asja, mis talle on jäänud: häält, andes sellega hääle ka kõikidele neile tummadele tüdrukutele, kes ise oma lugu rääkida ei julge või ei oska. Või mõlemat.
Olgu kohe öeldud, et Sonsie ei tulnudki tagasi.
Paralleelselt mõrvari jahtimisega igatseb Hamish Sonsie järele ja põikab isegi metskasside kaitsealale, lootuses teda vilksamisigi näha. Ardnamurchan – milline tore nimi! Muide, see on päriselt olemas.
Küllap see ikka Sonsie oli, kelle pilk lõpuks minema tuiskavat konstaablit saatis.
Nii et pinge püsib (ka muis detailides) lõpuni välja. Üks pisike värisev puudel võiks ju tähendada, et Sonsie on tagasi. Aga vat ei tähenda. Tähendab hoopis võerast naisterahvast konstaabel Hamishi köögis.
Täitsa veider, et mõrvaloost põnevam on üks kass. Eriti krimka puhul.
Aga võib-olla on Hamishi lugejad mõrvadest tülpinud ja Sonsie on lõks, kuhu neid meelitada.
Mina igatahes näppasin “Kummituse surma” keskkogust proua Viigipuu tagant puhtalt Sonsie pärast.
Ega see ilus tegu olnud, sest proua Viigipuu armastab lihtsalt hullupööra krimkasid. Ja kasse.
Tegelikult, kui ta juba Schillerilt laenatud on, kõlaks “Schöne Welt, wo bist du?” pealkirjana paremini kui “Kaunis maailm, kus sa oled” või kuidas?
Aga jah, ma saan aru küll, et siukse pealkirjaga raamatut oleks raske müüa. Kui mitte võimatu. Kes seda ostaks?! Aga võib-olla selles asi ongi? Et kõik muudkui müüvad. Või ostavad. Või mõlemat vaheldumisi. Kuidas keegi.
Muidugi pole asi ainult selles, aga siiski on see osa kogu sellest lõputust ängist, mis Rooney tegelasi valdab, nii et peatükkide lõpud haihtuvad pimedusse. Nutikas võte, muide. Süvendab võõrandumist.
Nagu seegi, et kirja teel näikse Rooney tegelased üksteiseni jõudvat paremini kui suusõnal. Ja ma ei mõtle siin Facebooki. Ma mõtlen vanu häid kirju. Noh, olgu. Elektroonilisi. Aga ikkagi kirju. Korralikke pikki meile. Kogu ülejäänud suhtlus on nii üle kivide ja kändude, et mine hulluks. Ja eks nad lähevad ka.
Elu ja maailm on kusagil mujal. Kui on. Justkui käeulatuses, aga kätte ei saa. On üksindus, asjad ja äng.
“Mõtlen kahekümnendast sajandist kui ühestainsast pikast küsimusest, ja lõpuks panime vastusega puusse. /…/ Või ehk oli see lihtsalt ühe tsivilisatsiooni lõpp, meie oma, ja millalgi tulevikus asendub see teisega. Sel juhul seisame viimases valgustatud toas enne pimedust ja oleme millegi tunnistajaks.”
Mitte et ma seda väga hästi ette kujutaks, aga aastal 2022 kolmekümnene olla tundub ikka mõnevõrra keerulisem kui selle üheainsa pika küsimuse lõpus, paar silpi enne küsimärki või nii.
Eks jama oli ikka, aga vähemalt ei olnud seda viimase valgustatud toa küsimust. Zeitgeist oli teistsugune.
Lugu ise oleks ehk mõjusam ilma kahe viimase peatükita. Kui ajastu ahistavad asjad sedasi ära solkida, et üks suur happy end ja schöne Welt jääbki, siis milleks üldse vaeva näha ja neid üles tähendada?!
PS Aga raamat on hea.
“Medeia ja tema lapsed” pöörab pea peale müüdi Medeiast, Kolchise raevukast kuningatütrest, kättemaksust ja kirest. Müüt ise on kõigest kuliss – raamile pingutatud riidest või papist õhuke sein, millele maalitud kujutis on hägune, oma piirjooni kaotamas, aga ometi vaieldamatult olemas ja tarvilik, et lugu hargneks.
Sest mille muu kui Medeia müüdi taustal saaks hargneda lugu Medeiast, viimasest puhtatõulisest kreeklannast perekonnas, kes juba iidsetest aegadest seal Hellast meenutaval Tauria rannikul elanud, lugu, kus kättemaksu roima asemel on armulikkus ja kire asemel tüünus?!
Ja üldse – kõik on nagu on.
“”Seisab nagu rahn keset merd,” mõtles Lenake temast hellusega ning hakkas korraga nutma. Medeia elusaatuse pärast, tema kurva üksinduse pärast, lastetuse-needuse pärast, pettuse ja reetmise roima pärast… Ent Medeia ei mõelnud millestki seesugusest.”
“Medeia ja tema lapsed” on selline kulgev lugu.
Vahetuvad riigikorrad. Minnakse sõtta ja tullakse tagasi. Või siis ei tulda. Sünnitakse ja surrakse. Lapsed kasvavad üles ja saavad omakorda lapsi. Reedetakse, jäädakse ja jäetakse maha.
Minnakse kokku, lahku ja peast segi.
Kirjutatakse luuletusi. Keedetakse laukapuumoosi.
Hüpatakse aknast alla. Või siis ei hüpata.
Kõike juhtub, aga ikka hoovab kusagilt koirohuhõngu ja sünnivad väikesed imed.
“Medeia naeratas iseendale, rahunenult: maailmakord oli hoolimata kasvavast rahvarohkusest ja sagimisest jäänud ikka samasuguseks, talle arusaadavaks – toimusid väikesed imed, inimesed said kokku ja läksid lahku ning kõik koos moodustas kauni mustri…”
Aastakümneid ja -sadu läbib üks ja seesama lõim.
“Ta imetles seda maad, selle tuuldunud mägesid ja siledaid eelmäestikke, see oli sküütide, kreeklaste ja tatarlaste maa, ning ehkki see oli nüüd sovhoosi oma ja igatses ammu inimarmastust ning peremeeste andetuse tõttu pikkamisi välja suri, oli ajalugu temas ometi alles, lehvis kevade õndsuses, tuletas ennast meelde iga kiviga, iga puuga… Õe- ja vennapojad olid ammuilma isekeskis tõdenud, et maailma parim vaade avaneb just Medeia kempsust.”
PS Ega ma oleks osanud seda tosin aastat tagasi ilmunud raamatut leida, kui Tiina poleks teda mingil ainult talle teadaoeval põhjusel sokutanud uudiskirjanduse riiulile. Muidugi sain ma aru, et see pole uudiskirjandus. Aga ma leidsin ta üles.
PPS Kindlasti lugeda. Eriti sobiv kuumalaine ajal, kus kõik muutub nagunii kuidagi unenäoliseks.
Kirjakoi 