Tegelikult, kui ta juba Schillerilt laenatud on, kõlaks “Schöne Welt, wo bist du?” pealkirjana paremini kui “Kaunis maailm, kus sa oled” või kuidas?
Aga jah, ma saan aru küll, et siukse pealkirjaga raamatut oleks raske müüa. Kui mitte võimatu. Kes seda ostaks?! Aga võib-olla selles asi ongi? Et kõik muudkui müüvad. Või ostavad. Või mõlemat vaheldumisi. Kuidas keegi.
Muidugi pole asi ainult selles, aga siiski on see osa kogu sellest lõputust ängist, mis Rooney tegelasi valdab, nii et peatükkide lõpud haihtuvad pimedusse. Nutikas võte, muide. Süvendab võõrandumist.
Nagu seegi, et kirja teel näikse Rooney tegelased üksteiseni jõudvat paremini kui suusõnal. Ja ma ei mõtle siin Facebooki. Ma mõtlen vanu häid kirju. Noh, olgu. Elektroonilisi. Aga ikkagi kirju. Korralikke pikki meile. Kogu ülejäänud suhtlus on nii üle kivide ja kändude, et mine hulluks. Ja eks nad lähevad ka.
Elu ja maailm on kusagil mujal. Kui on. Justkui käeulatuses, aga kätte ei saa. On üksindus, asjad ja äng.
“Mõtlen kahekümnendast sajandist kui ühestainsast pikast küsimusest, ja lõpuks panime vastusega puusse. /…/ Või ehk oli see lihtsalt ühe tsivilisatsiooni lõpp, meie oma, ja millalgi tulevikus asendub see teisega. Sel juhul seisame viimases valgustatud toas enne pimedust ja oleme millegi tunnistajaks.”
Mitte et ma seda väga hästi ette kujutaks, aga aastal 2022 kolmekümnene olla tundub ikka mõnevõrra keerulisem kui selle üheainsa pika küsimuse lõpus, paar silpi enne küsimärki või nii.
Eks jama oli ikka, aga vähemalt ei olnud seda viimase valgustatud toa küsimust. Zeitgeist oli teistsugune.
Lugu ise oleks ehk mõjusam ilma kahe viimase peatükita. Kui ajastu ahistavad asjad sedasi ära solkida, et üks suur happy end ja schöne Welt jääbki, siis milleks üldse vaeva näha ja neid üles tähendada?!
PS Aga raamat on hea.
Kirjakoi 