Olgu kohe öeldud, et Sonsie ei tulnudki tagasi.
Paralleelselt mõrvari jahtimisega igatseb Hamish Sonsie järele ja põikab isegi metskasside kaitsealale, lootuses teda vilksamisigi näha. Ardnamurchan – milline tore nimi! Muide, see on päriselt olemas.
Küllap see ikka Sonsie oli, kelle pilk lõpuks minema tuiskavat konstaablit saatis.
Nii et pinge püsib (ka muis detailides) lõpuni välja. Üks pisike värisev puudel võiks ju tähendada, et Sonsie on tagasi. Aga vat ei tähenda. Tähendab hoopis võerast naisterahvast konstaabel Hamishi köögis.
Täitsa veider, et mõrvaloost põnevam on üks kass. Eriti krimka puhul.
Aga võib-olla on Hamishi lugejad mõrvadest tülpinud ja Sonsie on lõks, kuhu neid meelitada.
Mina igatahes näppasin “Kummituse surma” keskkogust proua Viigipuu tagant puhtalt Sonsie pärast.
Ega see ilus tegu olnud, sest proua Viigipuu armastab lihtsalt hullupööra krimkasid. Ja kasse.
Kirjakoi 