Tegelikult tahaks nii puht teoreetiliselt teada, kuidas oleks lugeda “Nõusolekut” fiktsioonina. Nagu Yanagihara “Inimesi puude võras” näiteks.
(Kuigi kes teab, sellelgi tundub, on oma tõepõhi all. Aga mitte nii. “Inimesed puude võras” on ikkagi “Lust zu fabulieren” või kuidas see pühendus kõlaski.)
Esiteks annaks fiktsioon võimaluse tunda, kuidas see mõjuks. Või kas mõjuks.
Teiseks annaks see võimaluse igasugu asjade üle arutleda.
Näiteks tõe ja vale üle. Kas kirjandus on valetamine? Või ei ole ta seda? (“Valetamine ongi kirjandus, mu kallis sõber! Kas te siis seda ei tea?”)
Või siis isade ja tütarde üle. (“Isad on tütardele kindlusemüürid. Minu oma on aga kõigest tõmbetuul.”)
Või (romaani)kirjanike õiguse üle (kuri)tarvitada privileegi öelda viimane sõna. (“Kuni ühel päeval rullus lahendus mu silme ees lahti otsekui midagi enesestmõistetavat: jahimees tuleb meelitada tema enda püünisesse, püüdes ta kinni raamatukaante vahele.”)
Ja mille kõige üle veel.
Aga ei saa. Kõik see jääb ära, sest “Nõusolek” ei ole fiktsioon. See pole mingi vom Vater… Lust zu fabulieren. See on päris.
Nii päris, et oleks kohatu selle kohta üldse midagi öelda peale selle, et see on silmapaistvalt hästi kirja pandud ja struktureeritud. On see romaan või mitte, mis tähtsust sel on?
Springora on nagu Ovidiuse Kyme sibüll. (“Ja siiski jätavad saatusejumalannad mulle mu hääle ja mu hääl on see, millest mind tuntakse.”)
Ta ei kasuta (romaani)kirjanike privileegi öelda viimane sõna, ta ei fabuleeri. Väikese V lugu on elu ja surma küsimus. Ja nii kasutabki väike V ainsat asja, mis talle on jäänud: häält, andes sellega hääle ka kõikidele neile tummadele tüdrukutele, kes ise oma lugu rääkida ei julge või ei oska. Või mõlemat.
Kirjakoi 