Peter James “Mitte päris surnud”

Roy Grace kuulub kõigi nende üksildaste komissaride pikka ritta kõigis oma variatsioonides – lesk, lahutatud, hüljatud, noorem, keskealine, vanem, erus…

Nagu oleks just üksilduse ahistus parim viis tegelasele mingitki isikupära anda, kuigi tegelikult piisaks ju paarist Clarksi kingadest või šoti metskassist.

Aga see selleks.

Tegelikult on nelisada seitsekümmend lehekülge “Mitte päris surnud” Roy Grace`i sabas jälgi ajada üks ütlemata põnev teekond. Kas just päris selline, kui Kepleri Joona Linna või Sebastian Bergmani sarjad, aga sinnapoole.

Kui nuriseda, siis kirjelduste pealt võinuks autor kokku hoida. Iga viimane kui fassaad, tänavajupp või esimest ja viimast korda sisse lipsanud politseiniku tenniste värv ja fassong – mis see ikka nii väga juurde annab?!

Ja see vigastatud käe küsimus, see jäi lahendamata. See on küll alatu. Kas autor unustas ära?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s