Peter May “Lewise mees”

Aeg on edasi läinud.

Politseiuurija Fin Macleod on abielu lahutanud, ameti maha pannud ja tagasi oma lapsepõlvekodus Lewise saarel, kus läinud aeg oleviku kätte saab. Muidugi kistakse ta mineviku varjude keskele nagu “Mustmajas” – Lewise triloogia esimeses osas.

Seekord leiavad turbalõikajad rabast surnukeha, mis polegi tuhandeid aastaid vana, nagu esiti arvatakse.

“Lewise mees” nagu “Mustmajagi” pole õieti krimka. Või kuidas ma “Mustmaja” kohta kirjutasingi: mõrv kui käivitav element, mõrv kui lõks. Leitakse rabast laip, hakkad uurima ja satudki tont teab kuhu, kust enam välja ei saa. Midagi pole teha, tuleb labürindis ekselda ja lõpuni tagasi minna.

Kerge see pole, sest ainus, kes teab, pole enam päris tema ise ja teised on kadunud.

Rännakud dementse mehe teadvuses on isegi nii mõjuvad, et Anthony Hopkins ja “Isa” tulid meelde. Mis ühe krimka puhul on ebaharilik.

Kui suulapüük maha arvata, on “Lewis mees” “Mustmajast” parem lugu. Ja suulade kompensatsiooniks on “Lewise mehes” kah midagi – koemustrid, mille järgi saab eksimatult öelda, mis pere naised kudusid kanga. Mõrvaloo puhul ei maksa koemustreid alahinnata.

PS Morag McEwan oma pisikese koera ja roosa Mercedesega, mille toon läheb täpselt kokku tema küünelakiga, on hästi tore tegelane, selline hulljulge vanadaam, džinniklaas ühes ja sigaret teises käes.

Robert Girardi “Vaporetto 13” LR 2005/18-20

“Vaporetto 13” on üks väheseid raamatuid, mida ma olen lugenud kaks korda. Hmm… Vist isegi ainuke.

Ma ei mäleta täpselt, kuidas see oli.

Kas soovitas Tarmo või oli see nii, et ma lugesin seda kahe maailma vahel balansseerivat painajalikku kummituslugu ikkagi kuidagi ise, juhtumisi, rääkisin Tarmole ja siis tema ütles, et muidugi, kuidas sa seda varem lugenud pole.

Imelik on see, et selle teise korra lugemisega oli täpselt nagu esimesega. Lugema hakkasin ma teda teist korda sellepärast, et mul suri kass ära. Maikuus. Mitte nii nagu selles loos, aga ikkagi. Kuidagi tundus, et oli vaja just seda. Midagi muud ei tahtnud,

Ja siis kuidagi juhtus nii, et postitus venis ja venis ja praeguseks domineerib ikkagi see, mis esimesest korrast oli meeles – Elizabeth lamas hingeldades teraslaual, kollased silmad hirmust tumenenud. Kollased, mitte rohelised. Ühesõnaga algus. Atmosfäär.

Ja kõik see, mis ühe Ameerika valgekraega Veneetsias juhtuma hakkas.

Lõpp oli üllatus. Seda ei mäletanud ma üldse. Ainult lõputuid otsinguid, mis number vaporetto see oli, et raamat üles leida ja uuesti lugeda.

Ja kui ma kunagi peaksin seda lugu kolmandat korda lugema, mis pole üldsegi mitte võimatu, siis ilmselt läheks samamoodi. Algus, lugu. Ja lõppu ei mäleta. Number õnneks on kirjas.

Tegelikult, kui oleks minu teha, siis ma niiviisi ei lõpetaks. Kuidas, seda ma ei tea, sest see pole minu lugu, aga see polegi tähtis.

Kui lugu on hea ja lõpp nadi, siis ei olegi midagi muud teha, kui see lihtsalt ära unustada.

Kuigi mõnes mõttes ma mõistan, miks autor just nii lõpetas. Mis muud, kui et surume kätt ja jutt on lõppenud. Ei saa ju igavesti Veneetsias uidata. Või saab?

Igatahes on see üks parimaid asju, mis ma lugenud olen.

Mõned tsitaadid ka.

“”See on kehv muusika,” põlastas Caterina nägu krimpsutades. “Siin, kus me seisame, mängis Vivaldi ise koos kahesaja muusikuga, kõik rohelises sametrüüs. Oo, kui ilus see oli!”

“Te räägite, nagu oleksite seda oma silmaga näinud,” ütlesin.

“Vivaldi kuulub kõigi aegade venezialastele,” seletas ta.”

“Enne koitu hakkas kõvasti sadama. Kuulsin läbi une vihmarabinat, mõtlesin, kuhu kassid vihmaga lähevad, ja tundsin aeglaselt pilkuvat kollast silmapaari, suurt nagu Venezia ise, mind ainiti läbi paduvihma vaatamas.”

Peter James “Surm suu ääres”

Nurisesin siin, et kirjelduste pealt võinuks autor Roy Grace`i kolmandas osas (“Mitte päris surnud”) kokku hoida.  Iga viimane kui fassaad, tänavajupp või esimest ja viimast korda sisse lipsanud politseiniku tenniste värv ja fassong – mis see ikka nii väga juurde annab?!

Esimese osa kohta seda öelda ei saa – kolmsada viiskümmend lehekülge neljasaja seitsmekümne asemel ja seda puhtalt kirjelduste arvelt tuleb ainult kasuks.

Tõsi, lahkamise üksikasjadest ei pääse ka seekord, aga nendegagi sai autor kiiremini ühele poole. See hirmus tagaajamine lõpus tüütas küll ära, Kaire jättis selle vist isegi vahele.

Ja ma saan aru küll, miks ta seda tegi – mis liig, see liig.

Komissar Grace ise jääb üsna kahvatuks, aga lugu ise on põnev. Nii et mis muud, kui et loetagu.

Kuigi… See selgeltnägijate värk…

Kui selgeltnägija pole midagi muud, kui ta on, no et ta pole kuidagi asjaga seotud, ongi lihtsalt selgeltnägija ja leiab jäljetult kadunud ohvri lipsti üles… No ma ei tea… Kas nii hakkabki olema?

M. C. Beaton “Ausa mehe surm”

Kui “Ausa mehe surm” olnuks mu esimene Hamish Macbethi lugu, siis jäänuks see viimaseks. Rohkem ma selle punapäise külakonstaabiga tegemist ei oleks teinud.

Esiteks on lugu ise täiesti üle võlli.

Peainspektor Blairiga olid asjad kehvasti juba kolmekümne esimeses osas, aga kolmekümne teises ületas see igasuguse mõõdutunde. Ja siis see metskass, keda külarahvas peab kurivaimuks, ja kes selle kinnituseks murrab maha konstaabli kanad ja närib mõrtsukal kõri läbi.

Teiseks oli midagi lahti tõlkega.

Identsetes kaamelikarvastes mantlites, identsete prillide ja identsete perma-soengutega Currie õeksed?! Identsetes?! Kaamelikarvastes?! Või kaamelikarva? Või kaamelivillast?

Mis asi on perma-soeng? Või mõrvari minioonid? Või niiskusepärlid? Kašmiirsinine?!

Kes on tiinipoisid? Kas likku pannakse igemed või kärsad?

Loetelu pole lõplik. Esialgu kirjutasin välja, pärast enam ei viitsinud.

Ah jaa. Sonsie naasis. Aga kuidagi muuseas ja pärast mõrvari minioonide kadalippu kuidagi marginaalsena. Mingit rõõmu sellest ei olnud.