“Kui ma peaksin uuesti sündima, valiksin midagi täiesti teistsugust. Mulle meeldiks olla norrakas. Vahest ehk pärslane. Uruguailane mitte, sest see oleks sama hea, kui kolida naaberlinnaossa.”
Selle Borgese tsitaadi on Agualusa valinud “Minevike müüja” motoks ja mitte ilmaasjata. Ainult et tema läheb tükk maad kaugemale.
Norrakas või pärslane, mis vahet seal on? Kas pole needki lihtsalt üks naaberlinnaosa?
Kui juba, siis valida midagi täiesti pöörast ja sündida uuesti… gekona.
Tegelikult ongi see üks täiesti pöörane lugu, kus jumala hääl tuleb taskuraadiost, mis ripub varjudest ilmunud kõhetu lonkava jahikoera kaelas. See on kähe ja sisisev, nagu tulele jäetud teekann.
“Minevike müüja” on kummaline segu – võtta üks osa Aafrikat, midagi coetzeelikku, kaks osa Ladina-Ameerika maagilist realismi, vispeldada korralikult ja maitsestada tilgakese euroopalikku sarkasmiga.
Aga jah, jutustab geko, mitte päris lõpuni, aga peaaegu, ja ta alustab nii:
“Sündisin selles majas ja kasvasin siin üles. Pole kunagi väljas käinud. Õhtu saabudes toetan keha vastu aknaklaasi ja silmitsen taevast.”
Kes ta on, see kummaline leige olevus, kes kõneleb inimestega unenägudes ja pole kunagi kellegi vastu tundnud midagi enamat kui kerget poolehoidu?
On ta jumal? Autor näikse sellele justnagu viitavat:
“Ma näen kõike. Selles majas olen ma nagu väike öine jumal. Päeval ma magan.”
Ja teises kohas:
“Jumal andis meile unenäod selleks, et saaksime teisele poole pilku heita,” ütles Ângela Lúcia. “Et saaksime juttu ajada esivanematega. Juttu ajada Jumalaga. Ja lõppeks ka gekodega.””
Aga mis hakkab inimene pihta jumalaga, kes ei suuda kedagi armastada ja sureb?
Kui jumal on surnud, siis ei jää inimesel muud üle, kui ise armastada ja iseendaga rääkida.
Aga see pole kaugeltki kõik. “Minevike müüja” on lugu mälust. Mehest, kes ajab gekoga unenägudes juttu ja müüb minevikke.
Neljandaks on see lugu valgusest.
Nii kauneid valguse kirjeldusi pole ma vist kunagi kohanud. Ja see vastandamine, kaks fotograafi, üks annab tunnistust varjudest, teine kogub valgust. Üks nimetab end tunnistajaks, teine ei teinud lapsena muud, kui et joonistas vikerkaari. Kuni isa talle fotoaparaadi kinkis.
Viiendaks on see lugu Aafrikast, kellel pole unistust. Ta on selle välja mõelnud.
“Kui nüüd järele mõelda, siis on siin teatav erinevus, kas omada unistust või see välja mõelda. Ma mõtlesin ühe unistuse välja.”
Mõned tsitaadid veel:
“”Sõjafotograaf?” Ângela vaatas teda õudusega: “Mis sellel minuga pistmist on?! Ma pole isegi kindel, kas ma fotograaf olen. Ma lihtsalt kogun valgust.””
“Meie mälu toitub suures osas sellest, mida teised meist mäletavad. Me kipume enda omadena meenutama võõraid mälestusi – sealhulgas väljamõelduid.”
“Mälu on maastik, mida vaadeldakse liikuva rongi aknast.”
“Ta tahaks juhatada lindude orkestrit, sellal kui taevas avanevad ükshaaval vikerkaared.”
PS Üldse oli kuidagi kahju lugeda, sellest mõttes, et ei raatsi. Kogu aeg oli selline tunne, et peaks kuidagi aeglasemalt ja teistmoodi.
Nii et see raamat peaks küll riiulis olema.
Kirjakoi 