Peter James “Surnud mehe jäljed”

Olidki kaksiktornid. (Ja võib-olla margid ka, eks näis.)

Viitan siin “Surma vaatemängule” – komissar Grace`i teisele juhtumile.

(Pärast “Surma vaatemängu” hakkasin mõtlema, kas eelmised on juba meelest maha läinud. Nagu krimkad ikka, kui ei ole just mõnda paeluvat karakterit või muud konksu, mis end mälusse haagib.

Roy Grace`il – tuleb välja – on need konksud täiesti olemas.

“Mitte päris surnud” – kaksikud. “Surm suu ääres” – kirst. “Surma vaatemäng” – skarabeus.

“Surnud mehe jälgede” oma ei ole veel leidnud. Kui see pole just kaksiktornid. Mis on täiesti võimalik.)

Selgeltnägijaist hakkasin seekord lausa puudust tundma. Kirjeldusi, muide, millest ei saa Roy Grace`i juhtumite puhul üle ega ümber, lugesin seekord huviga. Esimest korda olid need asja eest.

Ja muidugi lõpp. Panen selle siia kirja. See ei reeda midagi, aga kes on komissari varasema käekäiguga kursis, see neelab konksu alla. Mina küll neelasin. Kaalusin, kas võtta midagi vahele enne, kui viienda juhtumi kallale asun, aga ei võtnud.

Lõpp on selline:

“Abby naeratas. “Minu nimi on Sarah,” ütles ta.

“Meeldiv tutvuda. Mina olen Sandy.””

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s