Peter James “Surmaga võidu”

No nii. Lõpuks on see läbi – viis osa – ja aeg kokkuvõtteid teha.

Palju üksikasjalikke kirjeldusi, mis peale tegevuspaikade ja tegelaste kätkevad endas ka autori ilmselget anatoomiahuvi ja millel enamjaolt ei ole loo seisukohalt suuremat mõtet.

Aga mis muud seisukohta saaks kriminaalromaani puhul olla?

Noh, jah, on ka teatud teist tüüpi krimkasid, Peter May Lewise triloogia näiteks ja mõni veel. Ane Rieli “Vaik” tuleb meelde ja Vilmos Kondori patuse Budapesti lood, aga see on juba täiesti teine tera kui Peter James.

Viis korda viissada (olgu-olgu, üks oli kolmsada viiskümmend) lehekülge peaaegu et jutti läbi lugeda on muidugi liig mis liig, aga näitas ilusti ära, kuidas autor kasutab ühte ja sama koetist. Nagu arhitekt, kelle projekti järgi ehitatakse terve linntäis täpselt ühesuguseid maju.

Iga loo alguses tutvub lugeja mõne (kõrval)tegelasega, kes veel ei tea, et see on ta viimane elupäev. Lõpus käib iga kord hirmus möll. Jutustaja lehvib kõiketeadjana loo kohal ja muudab kõiketeadjaks ka lugeja, kelle sabas lohiseb komissar Grace.

Ja nii ei lahendagi lugeja lehekülg-leheküljelt juhtumit ennast, vaid jälgib huviga, kas ja kuidas komissar hakkama saab. Isegi suure huviga, ma ütleks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s