Samuel Bjørk “Valge nagu lumi”

Mia Krügeri ja Holger Munchi sarja neljas raamat hüppab ajas tagasi sinna, kust nende kahe koostöö alguse sai.

Ei tea ju, mis järjekorras neid on tõlgitud, aga vaatasin järele – “Valge kui lumi” on tõesti neljas. Kuna kolmandast – “Poisist pimeduses” – eriti lahtisi otsi ei jäänud, siis õigustab selline tagasivaade end küll.

Lugesin varasemat kolme sissekannet ja kordan esimese (“Ma reisin üksinda”) kohta kirjutatut: põhjamaine vana kooli kriminaalromaan, põnev ja parajalt paks, eriliste üllatusteta, aga sellele vaatamata mõnus lugeda.

Või õigemini – mõnus just sellepärast. Kui üks krimka on täpselt selline, nagu ta olla võiks, siis on see kuidagi turvaline.

Et mis seal siis on? Ei midagi erilist, aga töötab.

Üks standardselt ebastandardne paar uurijaid – Mia Krüger ja Holger Munch. Võimete piiril töötav uurimisrühm. Tüütu ülemus. Psühhopaadist sarimõrvar. Eksitav psühhiaater ja kõrvaltegelased. Imelik, et neid on üsna palju, aga segi nad ei lähe ja huvitavad on ka.

Peale selle otsib lugeja nagu kull W-tähega algava nimega tüüpe ja kahtlustab.

No mida ühelt kriminaalromaanilt veel  tahta?!

Kui, siis ehk teada, mis mõrtsukat kannustas. Sest see jääb teadmata.

PS “Valge nagu lumi” on just täpselt selline krimka, mida jõulupühade ajal lugeda. Või mis iganes ajal.

Jussi Adler-Olsen “Ohver number 2117”

“Ohver number 2117” on Q-osakonna ehk komissar Carl Mørcki kaheksas lugu.

Kellest selles raamatus on saanud millegipärast Carl. Lihtsalt Carl.

Mørcki nimi ei käi kordagi läbi. Vist. Päris kindel ei ole, aga silma ei hakanud küll.

See eesnimekultuse needus…

Käigu pealt ei oska öelda, mis on komissar Maigret` või miss Marple`i eesnimi. Poirot on Poirot, mitte Hercule. Kas komissar Mørck on nii kõva tegelane, et kinnistub lugeja teadvuses Carli, mitte komissar Mørckina?

Lugesin vanu sissekandeid. Ega pärast “Patsiendikaarti nr 64” (ja see ilmus 2016) suurt midagi paremaks läinud ole. See tõlkija(te) vahetamine on ikka paras nuhtlus. Olin üsna valvas ja siis hakkaski Assad “Ohvris number 2117” hüperventileerima.

Lõpu poole pidin juba guugeldama, et teada saada, mida tõlkija on mõelnud bandana ja projektiilide merega.

Lugu ise on selline… On ja ei ole ka. Lugeja saab teada, kes on Assad, aga see liin ei ole eriti huvitav ega usutav, hädavaresest ajakirjaniku oma samuti mitte.

Huvitav on Alexandri liin, aga seda avab autor vähe ja see jääb poolikuks ka.

Üldse jäi lahtisi otsi, nii et karta on, et neid lugusid tuleb veel. Oleks siis, et ilma projektiilideta.

Ann-Luise Bertell “Kodutalu”

“Kodutalu” tuletab meelde “Katrinat” – Sally Salmise Ahvenamaa saagat Pohjanmaa uhkest peretütrest, kuigi “Kodutalu” ei ole peretütre lugu ja ilmumise vahe on kah üle kaheksakümne aasta.

Kui valima peaks, siis valiks Salmise. “Katrinale” jääb “Kodutalu” alla, aga ega nad peagi võistlema, kuigi on mõlemad soomerootsi lood.

Romaani pealkiri ütleb kõik ära. Ongi üks kodutalulugu, orvuks jäänud, elu ja sõja pillutatud ning ainult iseendale loota saanud Elofi lugu, perekonnalugu, kenasti kirja pandud ja liigutav, aga see on ka kõik.

Ehk siis lühidalt: mees on, naine on, aga üldistust ei ole.

Paar tsitaati ka:

“Ta elas vaikuses, suures ühises vaikuses, kus viibisid kõik asjad ja inimesed, kes ei sobinud teiste hulka, kes ei olnud niisugused, nagu peab, ja kellest teised aru ei saanud. Külas oli suur vaikusepaik, kus hoiti kõike, mis arusaamatu.”

“Talle meenusid kõik sõnad, laused, pilgud, liigutused. Kõik sõnad, kõik jutuajamised. Kogu armastus, mis neil oli olnud, oli kogutud nagu hõbenõusse tema kummutil.

See jääb sinna igaveseks ja seda ei ole kunagi olnud.”