“Kodutalu” tuletab meelde “Katrinat” – Sally Salmise Ahvenamaa saagat Pohjanmaa uhkest peretütrest, kuigi “Kodutalu” ei ole peretütre lugu ja ilmumise vahe on kah üle kaheksakümne aasta.
Kui valima peaks, siis valiks Salmise. “Katrinale” jääb “Kodutalu” alla, aga ega nad peagi võistlema, kuigi on mõlemad soomerootsi lood.
Romaani pealkiri ütleb kõik ära. Ongi üks kodutalulugu, orvuks jäänud, elu ja sõja pillutatud ning ainult iseendale loota saanud Elofi lugu, perekonnalugu, kenasti kirja pandud ja liigutav, aga see on ka kõik.
Ehk siis lühidalt: mees on, naine on, aga üldistust ei ole.
Paar tsitaati ka:
“Ta elas vaikuses, suures ühises vaikuses, kus viibisid kõik asjad ja inimesed, kes ei sobinud teiste hulka, kes ei olnud niisugused, nagu peab, ja kellest teised aru ei saanud. Külas oli suur vaikusepaik, kus hoiti kõike, mis arusaamatu.”
“Talle meenusid kõik sõnad, laused, pilgud, liigutused. Kõik sõnad, kõik jutuajamised. Kogu armastus, mis neil oli olnud, oli kogutud nagu hõbenõusse tema kummutil.
See jääb sinna igaveseks ja seda ei ole kunagi olnud.”
Kirjakoi 