Mia Krügeri ja Holger Munchi sarja neljas raamat hüppab ajas tagasi sinna, kust nende kahe koostöö alguse sai.
Ei tea ju, mis järjekorras neid on tõlgitud, aga vaatasin järele – “Valge kui lumi” on tõesti neljas. Kuna kolmandast – “Poisist pimeduses” – eriti lahtisi otsi ei jäänud, siis õigustab selline tagasivaade end küll.
Lugesin varasemat kolme sissekannet ja kordan esimese (“Ma reisin üksinda”) kohta kirjutatut: põhjamaine vana kooli kriminaalromaan, põnev ja parajalt paks, eriliste üllatusteta, aga sellele vaatamata mõnus lugeda.
Või õigemini – mõnus just sellepärast. Kui üks krimka on täpselt selline, nagu ta olla võiks, siis on see kuidagi turvaline.
Et mis seal siis on? Ei midagi erilist, aga töötab.
Üks standardselt ebastandardne paar uurijaid – Mia Krüger ja Holger Munch. Võimete piiril töötav uurimisrühm. Tüütu ülemus. Psühhopaadist sarimõrvar. Eksitav psühhiaater ja kõrvaltegelased. Imelik, et neid on üsna palju, aga segi nad ei lähe ja huvitavad on ka.
Peale selle otsib lugeja nagu kull W-tähega algava nimega tüüpe ja kahtlustab.
No mida ühelt kriminaalromaanilt veel tahta?!
Kui, siis ehk teada, mis mõrtsukat kannustas. Sest see jääb teadmata.
PS “Valge nagu lumi” on just täpselt selline krimka, mida jõulupühade ajal lugeda. Või mis iganes ajal.
Kirjakoi 