Richard Powers “Hämming”

“Hämming” esitab terve hulga küsimusi, aga ei anna vastuseid.

Ta lihtsalt mõjub. Selge see, et see on ebamugav ja paneb südame valutama.

Astrobioloogist Theo Byrne kasvatab üksi oma isevärki üheksa-aastast poega Robinit. Robini ema on hukkunud autoõnnetuses, sest sõitis teelt välja, et päästa opossumi elu. Oli vist opossum. Igatahes mingi loomake.

Robin joonistab ohustatud loomi, päevade ja kuude kaupa, et pildid maha müüa ja raha loomade päästmiseks annetada. Theo Byrne modelleerib planeetide kaupa elu kosmoses – kas ja missugune võiks see olla.

Robini raevuhood tekitavad probleeme, kodus ka, aga eeskätt koolis – ta ei sobi kuidagi. Isa ei taha, et pojale kirjutataks psühhofarmakone. Selle asemel hakkab poiss saama katsetamisjärgus teraapiat, mis võiks Robini raevuhoogusid ohjeldada – ema ajumustrite abil.

Esialgu see aitabki, aga siis läheb kõik nagu “Lilledes Algernonile” – küll teisel põhjusel. Teraapiale tõmmatakse lihtsalt vesi peale ja katsealused katsugu ise hakkama saada.

Kas ja kui palju me üldse peaksime sekkuma? Kas meil on õigus otsustada, kes vastab normidele ja kes mitte? On meil õigus üldse neid norme kehtestada?

See on üks kimp küsimusi.

Teine on Fermi paradoks: kui maaväline elu peaks a priori eksisteerima, siis – kus nad kõik on?

Üks võimalikke vastuseid on filter. Kusagil peab olema filter, mis ei lase elul areneda nii kaugele, et see jõuaks leida teisi. Enne hävitab see ennast ise ära, arutult raisates, rikkudes, raiudes, mürgitades ja ainult iseenese peale mõeldes.

Kokkuvõttes – alasti lugu, umbes sama meetod, kui van Goghi “Päevalilledele” tomatisuppi visata, et inimesi mõistusele tuua. Lõppu pean silmas, aga…

Kui see ka ei mõju, mis siis üldse?

PS Kahtlemata raamat, mis jääb meelde. Ja paneb mõtlema.

Jørn Lier Horst “Võtmetunnistaja”

Horsti puhul olen ikka ja jälle jõudnud tagasi “Koopamehe” juurde, mida ükski järgmine loetud politseiinspektor William Wistingu lugu pole ületanud.

“Koopamees” on saanud Norra ja Põhjamaade parima kriminaalromaani auhinna ja nagu nüüd järelsõnast loetud: kriitikud peavad seda ka autori parimaks looks.

“Võtmetunnistaja” on debüüt – politseiinspektor William Wistingu sarja esimene lugu. Üksildane vananev pühendunud politseiinspektor, kes armastab üle kõige oma lapselast, pole veel üksildane ega vananev. Muidugi pole tal veel lapselast. Ta mängib suupilli.

Wistingu tütar Line, kellega politseiinspektor edaspidi hulga kuritöid lahendab, figureerib vaid sõnumites. Ei vähimatki vihjet, et noorukesest Linest võiks saada ajakirjanik.

Kõik on veel ees.

Nii et “Võtmetunnistajale” midagi ette heita oleks patt. Loona hõredam, on seal kõik tulev juba aimatav.

Isegi see pole tähtis, et mõrtsukas pole huvitav ja lugeja arvab küll mitte mõrtsuka, aga mõrva põhjuse üsna loo alguses ära. Pühendunud Wisting teeb tublisti tööd ja jõuab lugejale lõpuks järele.

Sedasi tagurpidi lugeda on täitsa tore. Oleks esimesena “Võtmetunnistajat” lugenud, poleks ehk “Jahipenide” ja “Koopameheni” jõudnudki.

PS Sihukest asja pole ka varem juhtunud, et lähed keskkogusse ja lihtsalt võtadki uudiskirjanduse leti pealt viimase Kepleri ja viimase Horsti. Ei mingit järjekorda.

Elin Cullhed “Eufooria”

“Olin väsinud – nii põrgulikult väsinud. Ühtegi kuradima luuletust ei kirjutatud selles kolimisprotsessis, ka unerohutablette polnud vaja; aga tõele au andes olin oma kõige löövamad luuletused juba ära kirjutanud, ja romaan oli olemas, ja arvustused, lindistused, ja mu hääl BBC kaudu igavikku jäädvustatud.

Ja lapsed olid olemas. Lapsed. Piisas, et nemad olid mu kõrval, kui uinusin nagu väsinud jänesepoeg. Olin päev otsa jooksnud ja nüüd sain rahu.”

Nii ta lõpeb, romaan Sylvia Plathist. “Klaaskuppel” on kohe-kohe ilmumas. Varahommikuni, kui kolmekümneaastane Plath suleb köögiukse, kraani lahti keerab ja pea gaasiahju pistab, on jäänud neli päeva ja kaks kuud.

Lapsed magavad. Lauale on jäetud kooki ja piima.

“Eufooria” mõjubki nagu viitsütikuga pomm. Neliteist kuud katastroofini. Kaheksa kuud. Kuus kuud. Kolm kuud. Kaks. Muidugi, seda ei nimetata. Kuid loendab lugeja, sest tema ju teab. Teised mitte.

Selline hõre tekst, aukudega. Selles mõttes, et ei ühtegi kõrvalpilku, lugeja saab kõik nii, nagu jutustaja – Plath – seda parasjagu näeb, tajub või tõlgendab. Null objektiivsust. Iseenesest hea võte.

Sest seda, mis päriselt oli, ju nagunii keegi ei tea, ei saagi teada, püüa, palju tahad, kinni ei saa kuskilt.

On vaid udu ja sinine suits ja ongi hea.

Sest küsimus pole ju objektiivsuses, tões. Mis selle objektiivsuse ja tõega ikka pihta hakata. Küsimus on lojaalsuses. Olla lojaalne ilusatele tublidele tüdrukutele, kes on kullast ja kõikide piltide peal naeratavad. Teada, mis on selle naeratuse taga ja olla lojaalne. Iga kell.

“Ma ütlen teile, mind mäletatakse tulevikus. Seega pääsen ma olemast ihu ja aeg ja varased kuuekümnendad, kuna aeg muutub minuks, aga ilma minu sekkumiseta. /…/ Ted hakkab mu raamatu lehekülgi pesema, nagu mina pesin tema inetut särki. Ise tõmbub ta krimpsu nagu sügisel maha varisenud paradiisiõun. Mõnelt meie aia iluõunapuult.”

Tove Alsterdal “Neeluauk”

Põhja-Rootsi, lapsepõlvekoju tagasi pöördunud üksildane konstaabel Eira Sjödin, tühjade majade keldritesse surema jäetud (või seal nälga surnud) mehed.

Ei midagi väga erilist, aga pole viga. Neli pluss. Selline vähesõnaline. Ei mingeid kirjeldusi, ei liigseid ega tarvilisi.

“Neeluauk” on konstaabel Eira Sjödini sarja teine osa “Tormiheite” järel.

Nii et peaks esimese ka läbi lugema. Selguse huvides, sest üht-teist jääb hämaraks ja tahaks ju teada.

Peale selle on “Tormiheide” valitud Rootsi 2020. aasta parimaks kriminulliks ja pärjatud ka Põhjamaade parimaks kriminaalromaaniks.

Lars Kepler “Ämblik”

Joona Linna sarja üheksas raamat.

Kui seitsmendas osas tõuseb Jurek Walter surnust üles nagu Laatsarus, siis kaheksandas (“Peegelmehes”) ta seda enam ei tee, kuigi – kes teab, kui surnud ta ikka on.

Igatahes annab Artur K. Jewel anagrammina lõpus lootust.

Anagrammina ta “Ämblikus” edasi tegutsebki. Muu hulgas saab lugeja teada, mida Jurek Walter siis ikkagi Joona Linnale kõrva sosistas. Iseenesest pole paha.

Kedagi Jurek Walteriga võrreldavat oleks üsna raske välja mõelda, aga kui aus olla, siis ega “Ämbliku” Mara Makarov suurt alla jäägi.

Maha saetud jalgu ja matšeetega lõhki löödud päid, jõhkrat peensusteni kirjeldatud vägivalda, millega Kepleri puhul tuleb arvestada, on seekord vähem, pinget see-eest on rohkem.

Keplerile iseloomulik lihtlause – üks lause, üks lõik ja nii lehekülgede kaupa – saavutab peaaegu täiuse, nii et lugeja väriseb üle neljasaja lehekülje jutti nagu piirivalvekoer.

Hämmastav, mida annab pelgalt lausega (puhttehniliselt) teha, aga lugeja on nõrk olend – jaks kipub otsa saama. Vahetpidamata varjudes hiilida ja igat krõpsu kuulatada võtab vaimu võhmale.

Vahepeal tahaks natuke hinge tõmmata ka.

Aga no kuidas sa heidad raamatule ette, et ta on… liiga põnev? Võib-olla ei peaks siis nii jutti lugema.

Andreï Makine “Ühe elu muusika”

“Ühe elu muusika” on lugu pianist Aleksei Bergist. Lugu 1930.-1950. aastate Venemaast. Venemaast üldse. Kirja pandud üle kahekümne aasta tagasi.

Ometi oli juba siis kõik olemas. Võib-olla on alati olnud. Või kui mitte, siis hiljemalt kolmeteistkümnendal leheküljel.

“Ja kui valjuhääldi kuulutaks korraga metalsel häälel sõja puhkemist, läheks kogu see mass liikvele, valmis läbi elama sõda nagu midagi täiesti enesestmõistetavat, valmis kannatama, ennast ohverdama, olles täiesti loomulikult nõus taluma nälga, surma või elu siin jaamahoone poris, liiprite taga laiuvate tasandike pakases.”

Miks? Eks muidugi Venemaal üles kasvanud ja hariduse saanud autor küsib. Püüab seletust leida.

“Ja see lumetormist ümberpiiratud jaamahoone pole muud kui kokkuvõte selle maa ajaloost. Tema sügavamast olemusest. Need avarused, mis muudavad absurdseks igasuguse tegutsemise. Liiga suured avarused, mis neelavad endasse aja, nullivad kõik tähtajad, kestused ja plaanid. Homme tähendab “võib-olla kunagi”, siis, kui avarused, lumed, saatus seda võimaldavad. Fatalism…”

“Ühe elu muusika” – kuigi napilt kaheksakümmend lehekülge – on suur lugu, mille võtab kokku kõige paremini autor ise, keda järelsõnas parafraseerib tõlkija Triinu Tamm.

“Pärit ortodokssest kultuurist, mis on tema sõnul poeetiline ja mis vastandub prantsuse mõistusekultusele, leiab ta, et kõige parem romaan on tegelikult see, millest pole võimalik rääkida, seda lugedes tuleb lasta end sellel kaasa viia, viibida seal kontempleerides ja väljudes leida, et oled muutunud.”

PS Kindlasti lugeda.

PPS Tegelikult läksin ma keskkogusse “Tundmatu mehe elu” järele, mida Lehte oli mulle soovitanud. Sain häbiga teada, et sellise pealkirjaga teost pole olemas, aga “Ühe elu muusika” on. Leppisin sellega.

Ei teagi, kust ma “Tundmatu mehe elu” nüüd saan. “Prantsuse testamenti” ei julge küsidagi. Tiina on Metskülla pagendatud, Ulvi toidupoodi kassapidajaks. Ametis on uued töötajad. “Gogoli disko” on selle kõrval lapselalin.

(Kes pole kursis, siis: “Kahjuks seda Gogoli teost meil ei ole!”)

Sayaka Murata “Inimene helendavast klaaskastist”

Kolmekümne kuue aastane vallaline Keiko töötab kombini-poes – helendavas klaaskastis, mis on alati avatud, kakskümmend neli tundi jutti iga jumala päev. Pühadeta. Alati värske kaup ja üliviisakad müüjad. Tere tulemast! Olge lahked!

Tõlkija Maret Nukke järelsõna järgi on selliseid pisipoode Jaapanis 50 000 tükki, need jõudsid USA-st Jaapanisse 1960. aastatel, aga see selleks.

Keiko esimesest tööpäevast kombini-poes on möödunud 157 800 tundi – kaheksateist aastat.

Kuigi kombini-pood pole Jaapanis just unistuste töökoht, eriti selles vanuses, on Keiko seal rahul – helendavas klaaskastis valitsevad kindlad reeglid, juhend, kuidas toimida. Klaaskastist väljaspool reegleid pole. Või on, aga Keiko neid ei adu. Poes on lihtne, väljaspool keeruline. Lõpuks läheb keeruliseks ka poes, sest kolmekümne kuue aastane vallaline naine, kes pole muud tööd teinudki – see on ennekuulmatu. Veider. Piinlik.

Keiko üritab end ühiskonna ootustega kohandada, aga ei. Sellest ei tule midagi välja.

Poeta laguneb Keiko laiali. Mis paneb mõtlema, kas me kõik pole mitte inimesed helendavast klaaskastist, olgu selleks siis kombini-pood, kus kõlbab töötada üksnes tudengitel või koduperenaistel, või midagi muud. Mis iganes paik. Kes me oleksime ilma helendeva klaaskastita?

Tegelikult on see mõttekäik hirmutav, ka siis, kui klaaskast on igati aktsepteeritav, võimalik, et isegi ihaldusväärne, äratab ehk lausa kadedust. Kast on kast.

Kuidas saada tavaliseks inimeseks, kui selleks puudub juhend? Kas on üldse tarvis saada tavaliseks inimeseks, kui see peab käima juhendi järgi? Ja kui ei, siis kuidas see käib? Kas peaks olema usku sellisesse maailma, maailma helendavas klaaskastis? On see tupik või ei?

Mõni tsitaat ka.

“Päev algab. See on aeg, mil maalim ärkab ja tema hammasrattad hakkavad pöörlema. Mina olen üks neist hammasrattaist, mis lakkamatult ringi käib. Minust on saanud maailmamasina osa, mis sel hommikul aina edasi pöörleb.”

“Minust oli tööjuhendi abil saanud müüja, aga endiselt oli mulle täiesti mõistetamatu, kuidas saada tavaliseks inimeseks, kui selleks puudub juhend.”

“Kui ukse avan, ootab mind ees valguskast. See on stabiilne ja normaalne maailm, mis pöörleb katkematult edasi. Mul on usku sellesse maailma – maailma helendavas valguskastis.”

Ragnar Jónasson “Pimedus”

Häbiga pensionile saadetud kuuekümne nelja aastane inspektor Hulda Hermannsdóttir oma logu Škoda roolis Islandi kaledal kõnnumaal ihuüksi mõrtsuka jälgi ajamas mõjub kui sõõm värsket õhku.

Kõigi nende keskea- või mõnes muus kriisis vaevlevate komissaride seas on Hulda Hermannsdóttir tõesti kosutav karakter ja “Pimedus” täitsa tore raamat.

Eriti võrreldes viimase Kepleriga, kus lugeja väriseb nagu piirivalvekoer ja seda 400 lehekülge jutti. No ei jaksa.

Aga “Pimedus” – ei mingit möllu ega kruvitud pinget, kogu see põlve otsas uurimine, viimane juhtum, mis Hulda Hermannsdóttiril õnnestus välja nuruda enne, kui laua lagedaks teeb.

Lugu ise on lihtsakene, aga igav ei hakka.

Seda laadi aeglane krimka, mis viib lugeja ilma äärele nagu Peter May Lewise saare triloogia või Katrin Pauts. Isalnd Euroopas on nagunii nagu üks Muhu või Abruka Eestis, aga sealgi leidub veel eriti pimedaid nurki. Nagu Muhus ja Abrukaski. Või Hebriididel.

Lõpp on mõnevõrra üllatav, et kas tõesti siis sellega jääbki, aga ega jää, sest “Pimedus” on Hulda Hermannsdóttiri triloogia esimene lugu. Kaks tuleb veel.

Nii et küllap Hulda Hermannsdóttir peab ikka olema eluga pääsenud. Ma loeks küll teisi osasid ka.

Valérie Perrin “Lilledele värsket vett”

“Lilledele värsket vett” meenutab kuidagi Muriel Barbery “Siili elegantsi” ja Jean-Paul Didierlaurent`i “Ettelugejat 6.27-ses rongis” – tonaalsus on sama.

Ja peategelaste valik.

Majahoidja, kalmistuvaht, paberiveski puhastaja, kempsuvalur – need, keda keegi ei märka, aga keegi meist pole see, keda meid arvatakse olevat.

Me võime vaid arvata, et tunneme kedagi, isegi siis, kui me arvame teda läbi ja läbi tundvat. See on illusioon.

Ja muidugi “Henri Picki müsteerium” – Foenkinos ja Perrin kasutavad mõlemad kriminaalromaani elemente, üks paneb lugeja käsikirja autorit, teine tulekahju põhjust taga ajama.

Kahjuks peab ütlema, et Perrin jääb kõigile kolmele nimetatule alla. Ei mõista, miks nii suurepärase alguse ja potentsiaaliga ning kaunisti kirjutet lool peab olema nii kulunud lõpp. See rikub kõik ära.

Mis ilmselt on ka üks põhjusi, miks see raamat nii menukas on. Kuskil teise neljandiku poole pealt libises mõte korraks isegi Delia Owensi “Kus laulavad langustide” peale. Kahju.

Ei teagi, kas ma julgeksin seda Lehtele soovitada, kuigi alguses oli plaanis. Aga võib-olla julgeksin ka. Sest iseenesest on see siiski üsna hea lugu. Või lood. Sest neid on seal mitu.

Üks tsitaat ka.

“Vastan, et meie vahel ei ole midagi peale loo, mida ta hakkas mulle jutustama ja mille lõppu ma ootan. See on Irène Fayolle`i ja Gabriel Prudent`i lugu. Ma ei ütle nende nimesid. Ma ütlen lihtsalt, et ootan, et Julien Seul räägiks mulle, kuidas see lugu lõppes.”

Kas see ei käi mitte kõikide kohta? Meie vahel ei ole midagi peale loo.