“Lilledele värsket vett” meenutab kuidagi Muriel Barbery “Siili elegantsi” ja Jean-Paul Didierlaurent`i “Ettelugejat 6.27-ses rongis” – tonaalsus on sama.
Ja peategelaste valik.
Majahoidja, kalmistuvaht, paberiveski puhastaja, kempsuvalur – need, keda keegi ei märka, aga keegi meist pole see, keda meid arvatakse olevat.
Me võime vaid arvata, et tunneme kedagi, isegi siis, kui me arvame teda läbi ja läbi tundvat. See on illusioon.
Ja muidugi “Henri Picki müsteerium” – Foenkinos ja Perrin kasutavad mõlemad kriminaalromaani elemente, üks paneb lugeja käsikirja autorit, teine tulekahju põhjust taga ajama.
Kahjuks peab ütlema, et Perrin jääb kõigile kolmele nimetatule alla. Ei mõista, miks nii suurepärase alguse ja potentsiaaliga ning kaunisti kirjutet lool peab olema nii kulunud lõpp. See rikub kõik ära.
Mis ilmselt on ka üks põhjusi, miks see raamat nii menukas on. Kuskil teise neljandiku poole pealt libises mõte korraks isegi Delia Owensi “Kus laulavad langustide” peale. Kahju.
Ei teagi, kas ma julgeksin seda Lehtele soovitada, kuigi alguses oli plaanis. Aga võib-olla julgeksin ka. Sest iseenesest on see siiski üsna hea lugu. Või lood. Sest neid on seal mitu.
Üks tsitaat ka.
“Vastan, et meie vahel ei ole midagi peale loo, mida ta hakkas mulle jutustama ja mille lõppu ma ootan. See on Irène Fayolle`i ja Gabriel Prudent`i lugu. Ma ei ütle nende nimesid. Ma ütlen lihtsalt, et ootan, et Julien Seul räägiks mulle, kuidas see lugu lõppes.”
Kas see ei käi mitte kõikide kohta? Meie vahel ei ole midagi peale loo.
Kirjakoi 