Horsti puhul olen ikka ja jälle jõudnud tagasi “Koopamehe” juurde, mida ükski järgmine loetud politseiinspektor William Wistingu lugu pole ületanud.
“Koopamees” on saanud Norra ja Põhjamaade parima kriminaalromaani auhinna ja nagu nüüd järelsõnast loetud: kriitikud peavad seda ka autori parimaks looks.
“Võtmetunnistaja” on debüüt – politseiinspektor William Wistingu sarja esimene lugu. Üksildane vananev pühendunud politseiinspektor, kes armastab üle kõige oma lapselast, pole veel üksildane ega vananev. Muidugi pole tal veel lapselast. Ta mängib suupilli.
Wistingu tütar Line, kellega politseiinspektor edaspidi hulga kuritöid lahendab, figureerib vaid sõnumites. Ei vähimatki vihjet, et noorukesest Linest võiks saada ajakirjanik.
Kõik on veel ees.
Nii et “Võtmetunnistajale” midagi ette heita oleks patt. Loona hõredam, on seal kõik tulev juba aimatav.
Isegi see pole tähtis, et mõrtsukas pole huvitav ja lugeja arvab küll mitte mõrtsuka, aga mõrva põhjuse üsna loo alguses ära. Pühendunud Wisting teeb tublisti tööd ja jõuab lugejale lõpuks järele.
Sedasi tagurpidi lugeda on täitsa tore. Oleks esimesena “Võtmetunnistajat” lugenud, poleks ehk “Jahipenide” ja “Koopameheni” jõudnudki.
PS Sihukest asja pole ka varem juhtunud, et lähed keskkogusse ja lihtsalt võtadki uudiskirjanduse leti pealt viimase Kepleri ja viimase Horsti. Ei mingit järjekorda.
Kirjakoi 