Rosella Postorino “Hitleri toidumaitsjad”

“Me sisenesime ükshaaval. Pärast tunde kestnud koridoris ootamist tahtsime istuda. Ruum oli suur, valgete seintega. Keskel oli pikk laud, mis oli meie jaoks juba kaetud. Meile anti märku istuda.

Võtsin istet ja jäin sinna nõnda, käed kõhul sõrmseongus. Mu ees oli valge keraamiline taldrik. Mul oli nälg. /…/ Türgi ubadele oli valatud sulavõid. Ma polnud oma pulmapäevast saadik võid söönud. Küpsetatud paprikate lõhn kõditas sõõrmeid, taldrik oli ääreni täis, jõllitasin seda ainiti.”

On 1943. aasta sügis. Rosa Sauer on kahekümne kuue aastane, tal on selja taga viiekümne tunni ja seitsmesajakilomeetrine reis. Ta on põgenenud pommitatud Berliinist Ida-Preisimaale Gross-Partschi mehe vanemate majja.

Sealsamas lähedal asub Hitleri Wolfsschanze.

Nädala pärast saab temast Hitleri toidumaitsja, üks kümnest noorest naisest, kes söövad Hitlerile valmistatud roogasid. Päev-päevalt kolm korda päevas, sest toit võib olla mürgitatud.

Kakssada marka kuus. See on töö, aga mitte töö, mille nad ise on valinud.

“Vari tumestas nende nägusid, keset kööki seisis kaks rohehallis mundris meest. Üks neist lausus: “Rosa Sauer.”

Ma noogutasin.

“Füüreril on teid vaja.”

Füürer polnud kunagi mu nägugi näinud. Ja tal oli mind vaja.”

Tegelikult oli neid viisteist.

Nõukogude Liidu väed jõudsid Gross-Partschi 1945. aasta jaanuaris. Punaarmee lasi maha kõik Hitleri toidumaitsjad peale Margot Wölki, Rosa Saueri prototüübi, kellel õnnestus põgeneda ja jõuda Berliini.

Wölk elas üheksakümne kuue aastaseks. Gross-Partschist vaikis ta seitsekümmend aastat.

“Hitleri toidumaitsjadki” jutustab loo lõpuni, aga teisel viisil. See on natuke sentimentaalne ja hõre, ja üleüldse, mis sai SS-Obersturmführer Zieglerist, aga noh, kuidagi tuleb ju lõpetada.

Nii et huvitav lugu, hästi kirjutatud lugu, aga mitte suur lugu.

PS Üks paralleel ka. Lugedes Rosa kirjeldusi Berliini pommitamisest, lugesin ma Tetjana kirjeldusi Mariupolist. 1943. aasta sügis ja 2022. aasta kevadtalv. Kaheksakümmend aastat.

Mis ei puutu muidugi kuidagi Postorino kirjutet loosse.

PPS Leidsin küll ka ühe arvustuse, kus Hvostov seab Margot Wölki loo tõepärasuse kahtluse alla – füürer ei vajanud toidumaitsjaid. Kes neid vajaks, kui tal oleks isiklik kokk?

Eks see üks paras müsteerium ole.

Küsimus, miks Wölk neid asju nii mäletas, jääb muidugi vastuseta, aga ega see olegi tähtis.

Raamat on hea.

Liza Marklund “Polaarjoon”

Norrbotteni lään, Rootsi Lapimaa, Stenträsk, 1980. aasta kevad ja suvi.

Viis seitsme-kaheksateistkümneaastast tüdrukut – Birgitta, Susanne, Agneta, Carina, Sofia.

Augustis kaob Sofia jäljetult.

40 aastat hiljem, 2020. aasta detsembris, ühel aasta kõige lühematest, olematul päeval, kui päike on linnakese hüljanud ja valguse tulekut pole aimatagi, leitakse noore naise surnukeha, alasti ja ilma peata.

Politseijaoskond on, uurijad on, aga tagaplaanil. Kogu töö peab ära tegema lugeja ise. Selles mõttes, et nii ongi see autoril säetud. Peatükk peatüki järel saavad sõna kõik tüdrukud ja kõigil oleks justnagu motiiv Sofia tappa.

Ma ei tea, kas see oli samuti säetud, aga umbes kahesaja seitsmekümnendal leheküljel sain ma pihta, mis värk on. Plõks käis ära, et ah siis sedasi!

Ega viimased sadakond lehekülge igavamaks läinud, nii et hää lugu.

PS Polaarjoon on raamatuklubi.

Yrsa Sigurðardóttir “Nukk”

“Nukk” on psühholoog Freyja ja politseinik Huldari sarja viies osa.

Selle potentsiaalselt ilmeka, aga tegelikkuses ilmetu paari ja nigela miljöö üle on juba virisetud, nii et ega ma suurt midagi oodanud.

Teisest ja kolmandast ehk “Lõpparvest” ja “Lunastusest” oli ka meeles, et kuidagi venima kippusid need Freyja ja Huldari lood. Kangesti hõredaks kiskus.

Aga seal ta oli – keskkogus vanade või mingil muul põhjusel hüljatud raamatute riiulis, nagu neid ikka nüüdsel ajal igal pool on. Võetagu, viidagu, loetagu.

No ma siis võtsin. Edasi läheb tema Rebase riiulisse, ikka vähe viisakam varjupaik, soe tuba ja lahke pererahvas.

Aga “Nukk” täitsa üllatas. Esiteks oli see üle ootuste põnev.

Teiseks omandas Huldar mingi piirjooned, tõsi, see oleks hea lugemiskontroll: iseloomusta Huldarit.

Kui pliiats ja vihk ligi hoida ja kõik neljasajale lehele saputatud pudemed välja kirjutada, siis ikka juba midagi nagu oleks.

Kolmandaks ei veninud.

Nii et peris hää, soovitustega neile, kellel on juurdepääs Rebase riiulile, aga muidu ka.

Antonio Manzini “Kevadpuhastus”

“Rocco vaatas oma jalgu ja naeratas järjekordsele paarile Clarksidele, mis pidid palju kauem vastu pidama kui eelmised kaksteist paari vähem kui kaheksa kuu jooksul.”

Õhus on kättemaksu. Valle d’Aostasse on saabunud kauaoodatud kevad. Clarkse see säästab, aga lugejat mitte.

Roomast Põhja-Itaalia pärapõrgusse pagendatud komissar Rocco Schiavone neljas juhtum viib maffia keerdkäikudesse, mis on ikka kole käänulised. Lugeja on nõrk.

Aga muus osas…

Mõrvakatsest toibuva komissari isiklik kõikvõimalike jamade skaala saab kõvasti täiendust. Lupa on tore. Koer siis. Ja nalja saab ka.