“Erna Eltzner küünitas välja määramatuse udust, mis tavaliselt kaasneb paljulapseliste perede keskmiste tütarde eksistentsiga, paar päeva pärast oma viieteistkümnendat sünnipäeva, kui ta lõunalauas minestas.”
“E. E.” viib lugeja kahekümnenda sajandi alguse Breslausse. Viieteistkümneaastane Erna minestab lõunalauas, kui näeb vaimu – meest, kellest teenijanna sparglivaagnaga läbi astub. Kohe kutsutakse kohale doktor Löwe, kes konstateerib aju hapnikuvaegust, organismi üldist nõrkust ja ülitundlikkust.
Proua Eltzner nii lihtlabase seletusega ei lepi – tema lihane tütar suudab ühenduses olla teispoolsusega.
“E. E.” (1995) peaks olema “Ühe raamatu otsijate teekonna” järel (1993) Tokarczuki teine romaan, millele aastase vahega järgnes “Algus ja teised ajad” – see oli juba meistriteos.
“E. E.” paiknebki nende kahe vahel.
“Ühe raamatu otsijate teekonnas” peitub juba kõik tulev. Piirid paeluvad autorit juba siis – maakaardile veetuna, aga ka ärkveloleku ja unenägude vahelises mädasoos.
Juhused ei ole juhused, liblika tiivalöök muudab maailma, kõik on kõigega seotud.
“Ühe Raamatu otsijate teekond” on hümn kirjasõnale, püüdele jõuda täiuseni, leida Raamat. Kõik ülejäänud maailma raamatud on otsitava peegeldused.
Püüd katkimurtud kirjatähest taas maailm luua on ainus võimalus. Teist ei ole.
“Alguse ja teiste aegade” maailm on üksainus suur (ja imeline) muster.
Mitte et seal halbu (ja väga halbu) asju ei juhtuks, juhtub ikka, sest maailm ei ole inimese jaoks eriti sõbralik paik. Aga see on paik, kus kõik on kõigega seotud, näiliselt juhusliku kokaraamatu järgi õpitakse lugema, kikkaputkega saadakse lapsi, esimesest ilmasõjast tuuakse kaasa portselanist vatsaga kohviveski.
Kõik on võimalik ja miski pole juhuslik või niisama.
“E. E.” on vahemaailm, ei saa isegi öelda, et kobavam, aga teistsugune.
See on lugu, kus otsitakse tõde, ei leita, aga ometi leitakse. Viieteistkümneaastase Erna “juhtumiga” tegelavad vaimude maailma uskuv proua Eltzner, doktor Löwe, doktorant Artur Schatzmann ja magistraadiametnik Walter Frommer, mõnevõrra ka härra Eltzner, Artur Schatzmanni ema ja Walter Frommeri samuti teispoolsusega suhtlev õde Teresa.
Küsimusega, kes on Erna, konkureerib küsimus maailma olemusest, selle alustaladest, mis näivad objektiivsetena, aga on ometi sügavalt subjektiivsed.
Erna juhtum murendab neid ja sellega tuleb määramatuse udus kuidagi hakkama saada.
“Erna jäi mõtlema, et kuidas on võimalik, et kõrvahark ei kuku maha aknaraami vertikaalpinnalt. Ta lähendas oma silma selle mehaanilisele kehale ja nägi nüüd kõike nõnda, justkui oleks ise muutunud kõrvahargiks. Ta nägi aknaklaasi hiiglasuurt tasandikku, aknaraame kui võimsaid valle ümber tasase oru – ja mõistis, et kõrvahargi jaoks ei ole ei horisontaali ega vertikaali. Ei ole ka kaugemal ja lähemal, ei ole mind ja mittemind. Kõik tema ümber oli lõputu, ja keha naljakas mehhanism andis sellele lõputusele suuna ja tähenduse.”
Nii ongi. Eks me kõik ole omamoodi kõrvahargid ja see ajab hirmu nahka.
“Erna tõmbus kohkunult tagasi. Kusagil tema sisimas ilmus veel eredam avastus, mingi ilmutus, et kõik mehhanismid on loodusele võõrad, et loodud asjade kaos, saatan, võtab mehhanismi kuju. Seal, kuhu ei ulatu kõike olemises hoidev Jumala pilk, ilmub mehhaanilisus, lagunemise kuulutaja.”
Kirjakoi 