Võtsin “Huntide impeeriumi” puhtalt “Rändaja” tuules. Õigemini leidsin.
Flaneerisin omapäi keskkogus riiulite vahel.
Vahel on söakust rohkem, teinekord vähem. Seekord oli vähem.
Tiina on Metskülla pagendatud ja kauaks teda sealgi on, sest raamatukogu pannakse kinni, aga seekord ei olnud ka tädi Gogolit, kellega ma oleks ehk toime saanud. Leti taga oli toosama entusiastlik naisterahvas, kellele tulnuks autori nimi tähtede kaupa ette lugeda.
Nii et kahte hiljaaegu ilmunud nobelisti küsida nõudnuks teatud vaimujõudu. Mida mul nappis. Otsustasin ise hakkama saada ja nii ma ta leidsingi. Grangé!
“Reisija” oli hea. Isegi väga hea.
“Huntide impeerium” oli ka hea. Mäluhäiretega naisterahvas. Psühhiaatriakliinik. Uuringud. Kahtlane abikaasa. Kummaline tohter. Mis sa hing veel oskad tahta?!
Aga siis läks hirmsaks mölluks, kõik tapeti maha. Ei olnud väärt lugu.
Noh, lugesin ikka lõpuni. Aga uut ei võta. Seal riiulis oli neid veel hea mitu tükki.
PS Kaaned on ka koledad.
PPS Tädi Goglist siis nii palju et.
“Kas teil “Gogoli diskot” on?” – “Ei. Kahjuks seda Gogoli teost meil ei ole!”
(Pärast põhjalikke otsinguid.)
“Kas teil viimast “Loomingut” on?” – “???” – “See on ajakiri.” – “???” – “Kirjandusajakiri.” – “???”
See juhtus raamatupoes.
Kirjakoi 