Kazuo Ishiguro “Ära lase mul minna”

Lõbus lugu, st mitte raamat ise, aga see, et Tiina ei leidnud seda üles. Lõpuks muidugi leidis, aga selleks ajaks olin ma juba koju jõudnud ja pidin keskkogusse tagasi minema.

Keskkogus selgus, et nooruke töötaja oli “Ära lase mul minna” pannud kergete lemberomaanide riiulisse. Mis iseenesest ei olegi üllatav, kui lugeda tagakaaneteksti. No ja pealkiri muidugi ka.

“Ära lase mul minna” tuletab meelde Margaret Atwoodi “Teenijanna lugu” ja “Testamente” – diloogiat teokraatlikust Gileadist. Ishiguro elitaarse internaatkooli õhustik on samasugune – suletud, steriilne, kobav, teadmatusest paks.

Mõlemad on düstoopiad, Atwood muidugi rohkem. Mõlemad on hoiatusromaanid.

Mõlemad tunnevad sügavat muret, mis sellest maailmast saab.

Samasse ritta paigutuvad Ishiguro “Klara ja päike” ning Samanta Schweblini “Kentukid” – need kaks võib-olla isegi rohkem kui Atwood, sest Atwoodi huvitab rohkem (inim)ühiskond kui niisugune, Ishigurot ja Schweblinit aga inimese suhe looduga – “kõrgendatud” laste seltsilisteks loodud robotid, kes lõpetavad prügimäel, sest laps kasvab suureks, kloonid, kelle ainus eesmärk on elundidoonorlus ja doonorite põetamine, ning kentukid – nunnud lemmikloomad, kes lõpetavad veeämbri all, kuni aku lõplikult tühjaks saab.

Nad on loodud, et neid tarvitada. Ja kui enam ei ole vaja, siis ära visata.

Ishiguro puhul muidugi ei saa üle ega ümber teenimisest, alandlikkusest, oma kohuse täitmisest, mille kvintessents on “Päeva riismed”, kuigi teistmoodi. Kui ülemteener Stevensil “Päeva riismetes” on siiski valikuvõimalus, mida ta ei kasuta, siis robotist Klaral ja kloonidest Kathyl, Ruthil ja Tommyl seda ei ole. Nad teevad seda, milleks inimene neid on loonud, kurtmata ja süüdistamata. Nende alandlikkus on lõputu.

“Klara ja päikese” järelsõnas kirjutab tõlkija Aet Varik, et pärast seda, kui Ishiguro oli pälvinud Nobeli kirjandusauhinna, arutati Rootsi kirjandussaates “Babel” saatejuht Jessica Gedini eestvedamisel läbi vist kõik Ishiguro romaanid. Varik kirjutab: “Mulle on meelde jäänud noore autori Agnes Lidbecki hüüatus: “Mis neil ometi viga on, et nad kogu aeg armastusega sekeldavad ja revolutsiooni ei tee! Miks neil selleks julgust ei jätku?” Mäletan ka oma toonast mõtet, et armastus nõuab vist igal ajal ja igaühelt hoopis rohkem julgust kui revolutsioon, ja Ishiguro on nimelt säärane autor, kes võiks samuti arvata.”

Küllap tuleb see julgus kokku võtta, muidu lõpetame kõik veeaämbri all, aku tühi.

PS Nii et võib-olla nooruke töötaja ei eksinudki, kui asetas “Ära lase mul minna” lemberomaanide ritta.

Tommi Kinnunen “Ei öelnud, et kahetseb”

Kinnunen on pühendanud “Ei öelnud, et kahetseb” neile, kellele vaikus on kergem kui tee. Ehk teinud seda, mis on kirjaniku üks privileege ja võimalusi – andnud hääletutele hääle.

Teine maailmasõda on lõppemas. Viis soome naist asuvad Põhja-Norrast teele. Nad on ära olnud lühikest aega, ei aastatki, aga see aeg on pikem kui mitu elu.

Nad on sakslastega kaasa läinud, eri põhjustel. Aga viimane laev Narvikist väljus nendeta. Kas sai Saksa ohvitseri armastus lihtsalt otsa või ei vastatud mõõtudele – puusad olid liiga kitsad või silmavärv vale. Või siis lihtsalt ei mahtunud peale. Saksalsed on läinud, naised on kinni võetud, nende pead paljaks aetud. Nad on veoauto kasti kamandatud, aga juht laseb neil minna.

Ja nad lähevadki, läbi maha põletatud, rüüstatud ja tühja Lapimaa. Tagasi koju. Mida ei ole enam olemas.

(Sõja)kevadel 2022 on seda lugeda teistmoodi, kui olnuks varem. Ses mõttes, et sõda on siinsamas, mitte kuskil seal kaugel. Aga ka ses mõttes, et aeg on juba mõnda aastat olnud nii mustvalge, et hakkab hirm.

See mustvalgus on ajanud haarmeid sõprade, kaasteeliste ja -maalaste vahele nii, et sõda koroonaviirusega ja sõda Ukrainas on muutumas meie oma väikeseks tigedaks (kodu)sõjaks.

See on seesama mustvalgus, mis mõistis kohut nende viie naise üle, kes lähevad 1945. aasta kevadel läbi rüüstatud Lapimaa. See mustvalgus pole kuhugi kadunud.

“Nemad, soomlased, olid lasknud kurjuse vallale, ning kui see oli aastaid laamendanud, asus see nende sisse elama. /…/ Ja juhul, kui nad püüavad saada seda endast välja, rüütades halvad mälestused jutustusteks, võtab sõda oma haardesse neid kuulavad lapsed. Ta võis vaid loota, et sõjajärgne põlvkond, veel sündimata, on sellest koormast vaba. Või järgmine.”

Ja muidugi see ei käi ainult “nende, soomlaste” kohta.

PS Kindlasti lugeda ja just praegu. Ja Kinnuse “Nelja tee risti” ka kindlasti lugeda.

Olga Tokarczuk “Ühe Raamatu otsijate teekond”

“Kõige alguses lõi Jumal maailma katkimurtud kirjatähest.”

Kas pole intrigeeriv?

Juba see oleks, kui “alguses oli sõna” tähendaks öeldud sõna asemel kirjutatud sõna, aga see, et alguses oli täht ja veel katkimurtud täht, on veel intrigeerivam.

Lugu ise on täpselt see, mida pealkiri lubab: ühe raamatu otsimise teekond.

Kusagil Prantsusmaa-Hispaania piiril mägedes peaks kloostri varemeisse olema peidetud raamat suure algustähega, raamatute raamat, milles kätketud tarkus võib muuta maailma.

1685. aastal suundub raamatute raamatut otsima veider seltskond: alkeemiast võlutud markii, pankur, kurtisaan, tumm orb Gauche ja kollane koer. Sihile nad ei jõua. Või kuidas võtta. Võib-olla jõavad.

Võiks arvata, et 1993. aastal ilmunud debüütromaan tekitab pisikese pettumuse. Nobeli preemiast lahutab seda 25 aastat ja eks nende debüütidega on nagu on. Tokarczuki puhul see siiski ei kehti. “Ühe Raamatu otsijate teekond” on ehk hajusam ja ebakindlam, aga seda ei pea võtma pisimagi mööndusega, et debüüt.

Piirid paeluvad autorit juba siis – maakaardile veetuna, aga ka ärkveloleku ja unede vahelises mädasoos.

Juhused ei ole juhused, liblika tiivalöök muudab maailma, kõik on kõigega seotud.

“Gauche on selles jutustuses juhuslik tegelane. Miski ei osutanud sellele, et temagi läheb sellele teekonnale. Teda ei olnud plaanis.”

Aga võib-olla ikka oli, mingis suuremas plaanis, sest just tumm Gauche võtab sõnu äärmiselt tõsiselt.

“Ta võttis sõnu väga tõsiselt ja tõelise austusega, justkui oleksid need olnud sama tegelikud kui asjad. /…/ Tundes sõna, tunned asja. Lausudes sõna, on sul võim asja üle. Kui seod sõna teiste sõnadega, siis tekivad selest asjade süsteemid, tekib maailm. Kasutades õigeid sõnu, värvides neid tunnetega, toonitades meeleoludega, andes neile tähendusi, kõla, muusikat – vormub kõik, mis eksisteerib. Gauche`i suurimaks unistuseks oli öelda kunagi “ma olen Gauche” ja sel kombel tõsta end määratlematuse kuristikust.”

Tokarczuk tabab juba “Ühe Raamatu otsijate teekonnas” mingil moel maailma kude, kirjeldades seda ühel võimalikul viisil ma ei tea mitmest. Sajast? Tuhandest? Miljonist?

Tumm Gauche, kelle jaoks sõnad on maailmas kõige tähtsamad, leiab küll raamatu, aga ei oska seda lugeda. Markii sureb, raamatute raamatut leidmata. Aga Gauche õpib ütlema “ma olen Gauche” ja markii näeb maailma kude.

“Ta oli üksainus täht, ei olnud tähtis, milline, see ei läinud talle korda, tema rõõm tulvas mõistmisest, et tal on tähendus, et ilma temata oleks sõna, mida ta koos teiste tähtedega moodustas, vigane. Võib-olla oli ta koma, tavaline punkt, mis lõpetab pöördumatult lause, võib-olla iseendasse sulgunud “o” või sügavusse küünitav igrek, võib-olla lihtsalt sõnadevaheline tühi ruum, ilma milleta sõnade tähendus sulaks kokku või seguneks. Ta vaatas rahulikult sirget ja selget silmapiiri, mille moodustas ilmatusuure valge lehe serv, vaatas tuhandeid kirjatähti ühtlastes ridades, mis ulatusid lõpmatusse.”

Väitega, et Gauche ei ole kogu selles loos tähtis isik, nii nagu ka kõik teised seal ilmuvad isikud, kinnitab autor vastupidist. Väites, et tegelikult ei ole ka lugu ise tähtis, kuna ettekavatsetud siht jäi saavutamata, kaotab selleni viiv tee tähenduse, ütleb ta, et tegelikult on teekond ainumas asi ilmas, millel on mõte sees.

“Ühe Raamatu otsijate teekond” on hümn kirjasõnale, püüdele jõuda täiuseni, leida Raamat. Kõik ülejäänud maailma raamatud on otsitava peegeldused.

Püüd katkimurtud kirjatähest taas maailm luua, on ainus võimalus. Teist ei ole.

Täius iseenesest muidugi on võimatu. Või hävitav.

“Raamat lebab endiselt seal, kuhu jättis selle Gauche. Alati võib juhtuda, et keegi lõpuks leiab selle ja toob maailma – ning siis ei ole inimestel enam kindlasti midagi kirja panna.”

PS Kogu selle segase jutu mõte on, et loetagu.

Yaa Gyasi “Hüljatud kuningriik”

“Armastasin Jumalat, oma venda ja oma ema – sellises järjekorras. Kui kaotasin venna, kadusid hoobilt ka ülejäänud kaks. Jumal haihtus hetkega, emast aga sai miraaž, valguskiirte murdumisel tekkinud kujutis. /…/ Päev, mil ma teda koolist tulles ei leidnud, tundus nagu kolmekümne üheksas päev kõrbes ilma veeta. /…/ Ehkki ma ei olnud seda kavatsenud ega kavandanud, olin viimased seitseteist aastat oodanud neljakümnendat päeva. Nüüd oli see käes.”

See on lugu hüljatud kuningriigist, olgu see siis Ghana või usk ühe tüdruku jaoks, kelle ema oli võitnud õnneloosiga pileti Ameerikasse. Emma Lazaruse peaaegu saja-aastane lubadus Vabadussamba jalamil polnud paraku enam päris see. (Too minu juurde vaesed, väsinud ja vabaduse ootel kössitavad hulgad…)

Või noh, tegelikult pole miski enam päris see, kui sa oled juba ära tulnud, lahti rebitud. Ka siis, kui sa oled, küll mustanahalisena, aga sündinud juba Ameerikas, teise põlve immigrant ja tubli tüdruk, kes mitte mingil juhul ei kavatse ebaõnnestuda.

Sellised, kui nad läbi ei põle, muudavad maailma.

(Kõlab nii, aga ei, see ei ole mingi eduromaan.)

See on romaan Ghana immigrantide perekonnast, usust ja teadusest, sõltuvusest ja depressioonist.

Ilus, siiras ja valus.

(Autor on sündinud 1989. aastal.)

Toshikazu Kawaguchi “Enne, kui kohv jahtub”

“Kohvikus polnud konditsioneeri. See oli avatud 1874. aastal, rohkem kui sada nelikümmend aastat tagasi. /…/ Üldise teadmise kohaselt ilmus esimene moodne kohvik Jaapanisse 1888. aastal – tervelt neliteist aastat hiljem.”

Kohvikud on toredad. Nad on peaagu nagu hotellid oma salauste, nurgatubade ja tundega, et kõik on võimalik. Ühesõnaga linn kõige paremas mõttes, selline linn, kus on piisavalt kivisillutist, hotelle ja kohvikuid. Ma pean silmas selliseid iseloomuga kohvikuid, mis peidavad end kuskil kitsas ja käänulises, inimestest peaaegu hüljatud kõrvaltänavas, tillukesed, alati jahedad ja kuidagimoodi tõrksad.

Sellistes võib juhtuda mida iganes ja koos kohviga pakutakse sulle… näiteks võimalust rännata minevikku.

Kui sa saaksid minna minevikku, siis kellega sa seal kohtuksid?

Juba see küsimus motona äratab mõtete müriaadi ja lugeja viivitab. Sest enne loosse süüvimist võiks see asi ju iseenda jaoks selge olla. Et kui tõepoolest oleks selline kohvik ja sa selle üles leiaksid, kas…

Näidendi põhjal kirjutatud romaan ise pakub terve hulga krüptilisi dialooge, mis ei jää põrmugi alla “Kaladele ja draakonitele” (Undinė Radzevičiūtė) ning sunnivad ikka ja jälle tekstis tagasi pöörduma.

Muidugi pakub see ka vastuse küsimusele, miks peaks keegi tahtma ette võtta retke minevikku tingimusel, et olevikku see ei muuda. Niisiis ei ole mõtet minna lootuses midagi klaarida. Tagasi tuleb jõuda enne, kui kohv jahtub, seega aega napib. Ja kaks korda minna ei saa.

Igatahes väga intrigeeriv idee.

PS Olgu selle ajarännuga, kuidas on, aga kohvikusse tahaks sisse astuda küll, kui selline aegade ülene oleks – kohvik nimega Funiculi Funicula.

Kohvik justnagu funikulöör.

Kazuo Ishiguro “Klara ja päike”

“Klaral ja päikesel” on teatud sarnasusi “Päeva riismetega” – Ishiguro ehk kõige tuntuma romaaniga. Klara ja Stevens, robot ja ülemteener on mõlemad teenijad. Nad on perfektsed, korrektsed, lojaalsed, püüdlikud, täiesti isetud ja muidugi alandlikud oma kohust täites ja saatust kandes.

Kui teenimise ja saatusega jäägitu leppimise aspekt kõrvale jätta, siis on see muidugi hoopis üks teine lugu.

Kui Stevensil on siiski olemas valik, olgu või teoreetiline ja olgu või tulutu, ning võimalus asjaolusid ümber hinnata, sest ta on inimene, siis Klaral seda ei ole. Klara isetus ja lojaalsus on lõplikud, sest ta on (intelligentne) masin, kes on loodud teenima, ja seda teravam on kontrast.

Kuigi mõtlev ja tundev, ei erine ta suurt tolmuimejast oma loojate jaoks, kes on ta tundma loonud.

Selle külje pealt pole “Klaral ja päikesel” “Päeva riismetega” mingit pistmist. Kahtlused ei vaeva “Klaras ja päikeses” peategelast, vaid lugejat, kes näeb kõike Klara silmadega. Ta näeb Josiet, kes Klarast küll näikse hoolivat, aga lõpuks läheb kõik ikka, nagu ta läheb. Ta näeb ema, kes otsib võimalus Josiet asendada, samal ajal, kui Klara otsib võimalust Josiet päästa. Ta näeb lapsi, kes näevad Klaras vaid masinat, kes pole isegi mitte viimane mudel.

Ja kuigi Klara on üdini hea, pole tema silmadega nähtu meeldiv. Vastpidi, see on ebamugav ja kõhe.

Kas me olemegi niisugused?

Kas me tohime luua kedagi või midagi paljalt sellepärast, et me suudame, kui me ei suuda teda armastada?

“Härra Capaldi uskus, et Josie sees pole midagi erilist, mida ei saaks jätkata. Ta ütles Emale, et ta oli suure hoolega otsinud ega leidnud midagi säärast. Aga mina usun nüüd, et ta otsis valest kohast. See täiesti eriline oli olemas, aga see ei olnud Josie sees. Vaid nende sees, kes teda armastasid.”

Jørn Lier Horst “Juhtum 1569”

Politseiinspektor William Wisting tegutseb taas.

Seekord küll ilma Lineta. Ses mõttes, et Linega koos nad juhtumi kallal ei tööta, mis on muidugi puhas raiskamine. Kui sul juba on üks ajakirjanikust tütar raamatus sees, siis las tema teeb oma tööd selle asemel, et last hoida tuua.

Lugu ise on põnev, see lahendamata juhtum, mille sisse puhkusel olev Wisting kistakse, ja põnev lõpuni välja. Sari iseenesest on ebaühtlane, on paremaid, kehvemaid ja suurepäraseid. “Juhtum 1569” kuulub paremate hulka.

PS Kuigi ta Linet ei kasuta, ei saa Horst ajakirjanikuta ka seekord. Lihtsalt teistsugune vaade. Ja mine sa tea, ehk vastabki tegelikkusele. Ei tahaks uskuda, aga… välistada ei saa.

Tegelikult ei puutu see muidugi üldse asjasse, aga mis teha. Professionaalne kretinism.

Romain Gary (Émile Ajar) “Elu alles ees”

“Inimesed peavad elust rohkem kui ühestki teisest asjast, see on isegi naljakas, kui mõelda kõigi nende ilusate asjade peale, mis maailmas olemas on.”

“Elu alles ees” ei ole lugu ilusatest asjadest, aga ometi on see väga ilus lugu, lugu hoolimisest ja armastusest ja sellest, et on nagu on, Auschwitzist pääsenud vanast sajakilosest juudimutist Rosast, prostituutidest, sütenööridest ja litsilastest, keda nende emad peavad peitma, et hoolekanne neilt lapsi ära ei võtaks, kunagisest poksitšempionist transvestiidist Lolast, mustanahalistest, alžeerlastest, immigrantidest, ühe sõnaga hüljatutest.

“Neil oli mõlemal hirm, sest pole tõsi, et loodus teeb kõik asjad hästi. Loodus teeb ükskõik mida ükskõik kellega ja ta ei tea isegi, mis ta teeb; mõnikord tulevad välja lilled ja linnud ja mõnikord vana juudimutt seitsmendal korrusel, kes enam alla ei saa minna.”

Lugejale avaneb nihestatud ja lünklik külgvaade, maailm paistab ainult niivõrd, kuivõrd suudab selle sõnadesse panna üks laps, Momo, kelle parim sõber on vihmavarjust Arthur.

Ta müüb oma koerakutsika maha, et see parema elu peale saaks, ja viskab saadud raha kaevu. Ta viib proua Rosa Iisraeli. Momo pole kunagi laps saanud olla, sest alati on midagi vahele tulnud.

Ta on pidanud saama vanaks enne, kui oli noor.

“”Kui te veel noor olite.” – “Ei mäleta. Mitte ei mäleta.” – “Noh olgu, ma jutustan teile ise. Nice on üks oaas mere kaldal, kus kasvavad mimoosisalud ja palmid ja seal on vene ja inglise krahvid vehklemas lilledega. Seal on klounid, kes tantsivad tänavail, ja konfetid, mis sajavad taevast alla kedagi vahele jätmata. Ükskord lähen mina ka Nice`i, siis, kui ma nooreks saan.””

Veel lubab Momo härra Hamilile, et ükskord kirjutab ka tema oma “Hüljatud” – sest nii ju tehakse, kui on midagi öelda, eks ole – ja seda ta tegi, litsilaps, keda ei tohtinuks üldse olemaski olla, sest litsilapsed olid keelatud, aga ta oli ning armastas üle kõige maailmas päikest ja kloune, kollaseid ja siniseid kloune, vanillijäätist ja koerakutsikaid.

Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Need, kelle minevik kätte sai”

Väga ühtlane sari. Seda olen ma juba enne ka täheldanud.

Aga ei lähe kehvemaks. Või kui, siis õige natuke, nii juuksekarva jagu.

Mis on üsna tähelepanuväärne, sest “Need, kelle minevik kätte sai” on “Sebastian Bergmani needuse” seitsmes, eelviimane osa. Millest on muidugi kahju. Et see otsa saab.

Nii et Hjorth ja Rosenfedt taas oma tuntud headuses koos lõpukonksuga, mille lugeja silmapilk alla neelab, sest otse loomulikult tahaks ta kohe edasi lugeda.

“Neis, kelle minevik kätte sai” on konkse isegi kaks, ja vähemalt üks neist tüürib õnneliku lõpu poole. Kuivõrd neid üldse on olemas.

PS Loetagu, aga lugeda tuleb järjest. Selles mõttes, et alustada esimesest ja jätkata. Segiläbi ei saa.

“Sebastian Bergmani needuse” Ariadne lõngaks on uurijate lood, Sebastan Bergmani, Vanja, Ursula, Torkeli ja Billi omad, ja neisse ei saa karata keskelt.

Mõrvalood ise – naid saaks ka eraldi lugeda, aga need on kuliss.

Belinda Bauer “Blacklands”

Autor on järelsõnas öelnud, et ei plaaninud esialgu kirjutada kriminaalromaani, vaid loo poisist ja tema vanaemast. Mida see õigupoolest ongi. Lugu poisist ja vanaemast. Ja kriminaalromaan.

Ja ausalt öelda ma ei tea, kas see oli hea mõte need kaks kokku panna. Sest nüüd pole “Blacklands” õieti üks ega teine, kuigi ainest justnagu on.

Poisi ja sarimõrtsuka kirjavahetus iseenesest on huvitav.