Annie Ernaux “Koht”

Ernaux`d lugedes meenus Viivi Luik.

Ikka seesama tsitaat, mida ma nii väga armastan, aga siinkohal oleks paslik täpsemalt üles tähendada stseen, mis “Varjuteatris” maha mängitakse.

Niisiis.

Härra Atspol, selline pargipingivanamees, trügib peenes DAAD-galeriis veinijoojate vahelt läbi just sel hetkel, kui jutu sisse on tekkinud pikk piinlik paus. Otsitakse uut kõneainet. On õige aeg ära minna, aga ei saa, sest veinijoojate vahelt trügib läbi härra Atspol, pikka kasvu ja kõhn, väsinud väljanägemisega pintsaku alt paistmas villane vest, kuhu on kootud rodu põhjapõtru ja lumeräitsakaid.

Härra Atspol, kes paistnuks nii tavaline bussipeatuses või pargipingil, aga mitte peenes DAAD-galeriis, kus ta mõjub kui aknast sisse lennanud lind või kuivale jäänud kala, hoiab pintsaku rinnaesise vastas mullaga täidetud topsi, kus kasvab üheainsa õiega sinilill. Teised õied on veel pungas, karvased ja hallid.

Härra Atspol läheneb ja koos temaga läheneb topsitäis mulda, millest tõuseb sinine tuluke. Ta ulatab selle minategelasele, kellel on tuline häbi, et teised nägid, kuidas härra Atspol talle sinilille andis.

Seejärel ütlebki mõjukas kriitik kuivalt, ilma igasuguse irooniata nii: “Kirjutage ikka sellest, mida te kõige rohkem häbenete. Ärge öelge, et teie midagi ei häbene. Ärge valetage.”

Et miks nii pikalt härra Atspolist, sinilillest ja häbenemisest? Aga sellepärast, et just seda Ernaux teebki. Ta kirjutab sellest, mida ta kõige rohkem häbeneb või on häbenenud – oma päritolust.

Nobeli preemia laureaat, kelle vanaisa ei osanud lugeda ega kirjutada, võib ju mõjuda lõbusa seiga või kujundina. Nobel lunastab kõik.

Aga enne seda tuleb kuidagi üles kasvada, DAAD-galeriis häbi tunda ja siis, hiljem, omakorda seda häbi häbeneda ja kirja panna.

Või kuidas see “Koha” moto oligi, üks väheseid motosid, mis on absoluutselt asjakohane.

“Ma pakun välja ühe selgituse: äraandjal ei jää muud võimalust kui kirjutada.” (Jean Genet)

Katrine Engberg “Isola”

Kørneri ja Werneri neljas lugu. Päris lõbus. Kørner ja Werner 🙂

Esimesed kolm pole ette sattunud, neljanda napsasin keskkogust uudis(krimi)kirjanduse laua pealt. 

Kopenhaageni mõrvalugude uus juhtum – kesklinnas kohvrist leitud laip, õigemini pool laipa, sest mõrtsukas on ohvri elusast peast jõhkralt pooleks saaginud – viib Anette Werneri Bornholmi saarele, kus tema paarimees Jeppe Kørner parasjagu puhkab ja hingehaavu praavitab.

Iseenesest pole viga, neli pluss, Põhjamaade krimi reeglite järgi viksil moel üles tähendatud ja karidest mööda loovitud.

Kas selle järel nüüd eelmisi ka lugeda, seda ei tea…

Abdulrazak Gurnah “Paradiis”

Tsiteerin siin alustuseks tunamullust Sirpi, kus Triinu Pakk kirjutab toonase vastse nobelisti kohta nii:

“Jah, Gurnahi loomingut võib nimetada trööstituks, aga tema teoseid lugedes ei jää kõlama kannatused, jõhkrus, kasutus, vaid pigem suur ja lootusetu õrnus, soov oma tegelasi pisutki aidata. Pannes nende ja kannatuse vahele oma sõnad.”

Teisisõnu kasutab Gurnah kirjaniku privileegi anda hääletutele hääl.

“Paradiis” on lugu ühest Ida-Aafrika poisist Yusufist.

Omamoodi bildungsromaan, samal ajal lugu kohast ja kohatusest, mitmevahel olekust kultuuride, keelte ja kommete suures sulatusahjus Ida-Aafrikas esimese ilmasõja eel ja ajal, kolonialismist, mis elab lugudes, mis on ühtaegu pelutavad ja naljakad.

“”Kui ma esimest korda eurooplast nägin, istus ta keset metsa ühe puu all toolil. Sosistasin kõgevägevama nime, sest arvasin, et olen saatanaga silmitsi.” /…/ “Kas ta ütles midagi?” uuris Yusuf. “Mitte sõnu, mida inimese kõrv tunneb,” vastas Mohammed Abdalla. “Võib-olla müristas. Ma nägin, kuidas tal suust suitsu tuli. Võimalik, et nad on džinnid, et jumal lõi nad tulest.””

Oma elus esimesi eurooplasi – meest ja naist – nägi Yusuf raudteeplatvormil, kui ta oli kaheteistkümneaastane ja lahkus ootamatult oma kodust. Kui Yusuf neid vahima jäi, paljastas mees hambad alateadlikult tigedaks irveks ja tema sõrmed tõmbusid seletamatul viisil konksu.

“Yusuf mõistis hoiatust ja põgenes, pomisedes endamisi sõnu, mida talle oli õpetatud, juhuks kui ta äkiliselt ja ootamatult jumala abi vajab.”

Nii see algab – isa annab Yusufi võlgade katteks rikkale kaupmehele. Algab rännak, mis lõpeb Ida-Aafrikas kolooniaid vallutavas Saksa armees.

“Paradiis” on lugu identiteedist, võimatusest seda leida, kaotusest, hirmust ja süüst.

“Valge mees metsas ei kartnud midagi, kui ta istus oma lipu all relvis sõdurite ringis. Ent Yusufil polnud ei lippu ega teadamist oma üleolekust, mille abil nõuda ülimat austust, ning järele mõeldes mõistis ta, et see väike maailm, mida ta tundis, oligi tema jaoks ainus saada olev.”

“Korra nägi ta und emast, too oli ühe silmaga koer, kes kunagi Yusufi silme ees rongi alla oli jäänud. Hiljem nägi ta und sellest, kuidas tema enda argus, üleni kaetud limase lootevedelikuga, kuuvalguses sillerdas. Ta teadis, et see oli tema argus, sest keegi varjudest sosistas talle seda, ning ta nägi oma silmaga, kuidas see hingas.”

“Sul on õigus, ma kardan – aga mite ainult neid. Me kaotame kõik, ka oma eluviisi,” ütles Hussein. “Ja noored kaotavad veelgi rohkem. Ühel päeval sülitavad nad eurooplaste eeskujul kõigele, mida meie teame, võtavad üle eurooplaste seadused ja nende lood maailmast, justkui oleksid need pühasõna. Kui eurooplased meist kirjutama hakkavad, mida nad ütlevad? Et tegid meist oma orjad.”

Küll troostitu, on “Paradiis” ometi kaunis lugu, kus kõik tundub olevat võmalik, isegi käeulatuses.

“”Kas pole tore mõelda, et paradiis ongi selline?” lausus Hamid tasakesi öisesse õhku, mis oli täis vee kohinat. “Kosed, mis on kaunimad kõigist, mida me oskame ette kujutada. Kas suudad kujutleda, Yusuf, et on olemas veelgi ilusamaid kui see siin?”

PS Kindlasti lugeda.

Jean-Christoph Grangé “Huntide impeerium”

Võtsin “Huntide impeeriumi” puhtalt “Rändaja” tuules. Õigemini leidsin.

Flaneerisin omapäi keskkogus riiulite vahel.

Vahel on söakust rohkem, teinekord vähem. Seekord oli vähem.

Tiina on Metskülla pagendatud ja kauaks teda sealgi on, sest raamatukogu pannakse kinni, aga seekord ei olnud ka tädi Gogolit, kellega ma oleks ehk toime saanud. Leti taga oli toosama entusiastlik naisterahvas, kellele tulnuks autori nimi tähtede kaupa ette lugeda.

Nii et kahte hiljaaegu ilmunud nobelisti küsida nõudnuks teatud vaimujõudu. Mida mul nappis. Otsustasin ise hakkama saada ja nii ma ta leidsingi. Grangé!

“Reisija” oli hea. Isegi väga hea.

“Huntide impeerium” oli ka hea. Mäluhäiretega naisterahvas. Psühhiaatriakliinik. Uuringud. Kahtlane abikaasa. Kummaline tohter. Mis sa hing veel oskad tahta?!

Aga siis läks hirmsaks mölluks, kõik tapeti maha. Ei olnud väärt lugu.

Noh, lugesin ikka lõpuni. Aga uut ei võta. Seal riiulis oli neid veel hea mitu tükki.

PS Kaaned on ka koledad.

PPS Tädi Goglist siis nii palju et.

“Kas teil “Gogoli diskot” on?” – “Ei. Kahjuks seda Gogoli teost meil ei ole!”

(Pärast põhjalikke otsinguid.)

“Kas teil viimast “Loomingut” on?” – “???” – “See on ajakiri.” – “???” – “Kirjandusajakiri.” – “???”

See juhtus raamatupoes.

Benjamín Labatut “Õudne roheline”

“Õudne roheline” juhib lugeja labürinti, kus ta eksleb koos maailmakuulsate matemaatikute ja füüsikutega. Tegelikkus seguneb väljamõeldise, progress hävingu, geniaalsus hullumeelsusega.

Kas eksisteerib piir, mil me lakkame maailma mõistmast?

“Kui Bohr puhkuselt tagasi jõudis, ütles Heisenberg talle, et sellel, mida me võime maailmast teada saada, on absoluutne piir.”

“Kui kõik toimuv on eelmise oleku otsene tagajärg, pole vaja muud, kui uurida olevikku ja panna jooksma võrrandid, et saavutada vanajumala enda teadmistega sarnane arusaamine. Kõik see oli Heisenbergi avastuse valguses vaid pettekujutlus: meie haardeulatusest ei jää väljapoole mitte tulevik ega ka minevik, vaid olevik ise.”

Teisisõnu ei valitse maailma mõistuspärane jumal, kes seda niitidest tõmbab. Maailm on pimeda juhusega mängiva mitmekäelise jumalanna valitsetav imede ja veidruste kuningriik – kaos.

“Kui enne oli igal tagajärjel olnud põhjus, eksisteeris nüüd terve tõenäosuste gamma.”

Me võime ju Einsteini kombel loota, et jumal ei mängi universumiga täringuid, aga pole meie asi talle öelda, kuidas maailma juhtida.

Kui eksisteerib piir, millest üle ei saa, kas siis eksisteerib ka piir, millest saab, aga ei peaks üle astuma?

Kasvõi too kogemata leitud Preisi sinine – justkui peitnuks värvi struktuur endas midagi, mis kutsub esile vägivalda, varju, olemuslikku viga, mis on alguse saanud sõgeda alkeemiku eksperimentidest.

Kas mustad augud, kus aeg seisab paigal ja ruum voolab, võivad vallutada ka inimmõistused – moodustub Schwazschildi ennustatud must auk, mis suudab ruumi paberitükina kokku kägardada ja kustutada aja, nagu oleks see küünlaleek, ilma et ükski füüsikaline jõud või loodusseadus seda takistaks?

“Kui mateeria on võimeline sünnitama sääraseid monstrumeid, öelnud Schwarzschild väriseval häälel, kas neil võib olla vaste inimmõistuses? Kas piisav tahete kontsentratsioon, miljonid ühele eesmärgile allutatud inimesed, kelle mõistus on pressitud ühte ja samasse vaimsesse ruumi, vallandaksid midagi singulaarsuse taolist?”

Ja kui, siis singulaarsus ei hoiata.

“Punkt, kust tagasipöördumist ei ole, piir, mida ei saa ületada ilma selle taha lõksu jäämata, ei ole mingilgi viisil tähistatud. Kes selle taha satub, sel puudub lootus. /…/

Ja kui see piir kord juba niisugune on, arutles Schwarzschild, silmad punetamas, kuidas me üldse teame, kas me oleme selle juba ületanud?”

Mis on ka üks võimalikke Fermi paradoksi seletusi. Kus nad siis on? Mustas augus.

PS Meenutab Borgest.

PPS Kindlasti lugeda.

Olga Tokarczuk “E. E.”

“Erna Eltzner küünitas välja määramatuse udust, mis tavaliselt kaasneb paljulapseliste perede keskmiste tütarde eksistentsiga, paar päeva pärast oma viieteistkümnendat sünnipäeva, kui ta lõunalauas minestas.”

“E. E.” viib lugeja kahekümnenda sajandi alguse Breslausse. Viieteistkümneaastane Erna minestab lõunalauas, kui näeb vaimu – meest, kellest teenijanna sparglivaagnaga läbi astub. Kohe kutsutakse kohale doktor Löwe, kes konstateerib aju hapnikuvaegust, organismi üldist nõrkust ja ülitundlikkust.

Proua Eltzner nii lihtlabase seletusega ei lepi – tema lihane tütar suudab ühenduses olla teispoolsusega.

“E. E.” (1995) peaks olema “Ühe raamatu otsijate teekonna” järel (1993) Tokarczuki teine romaan, millele aastase vahega järgnes “Algus ja teised ajad” – see oli juba meistriteos.

“E. E.” paiknebki nende kahe vahel.

“Ühe raamatu otsijate teekonnas” peitub juba kõik tulev. Piirid paeluvad autorit juba siis – maakaardile veetuna, aga ka ärkveloleku ja unenägude vahelises mädasoos.

Juhused ei ole juhused, liblika tiivalöök muudab maailma, kõik on kõigega seotud.

“Ühe Raamatu otsijate teekond” on hümn kirjasõnale, püüdele jõuda täiuseni, leida Raamat. Kõik ülejäänud maailma raamatud on otsitava peegeldused.

Püüd katkimurtud kirjatähest taas maailm luua on ainus võimalus. Teist ei ole.

“Alguse ja teiste aegade” maailm on üksainus suur (ja imeline) muster.

Mitte et seal halbu (ja väga halbu) asju ei juhtuks, juhtub ikka, sest maailm ei ole inimese jaoks eriti sõbralik paik. Aga see on paik, kus kõik on kõigega seotud, näiliselt juhusliku kokaraamatu järgi õpitakse lugema, kikkaputkega saadakse lapsi, esimesest ilmasõjast tuuakse kaasa portselanist vatsaga kohviveski.

Kõik on võimalik ja miski pole juhuslik või niisama.

“E. E.” on vahemaailm, ei saa isegi öelda, et kobavam, aga teistsugune.

See on lugu, kus otsitakse tõde, ei leita, aga ometi leitakse. Viieteistkümneaastase Erna “juhtumiga” tegelavad vaimude maailma uskuv proua Eltzner, doktor Löwe, doktorant Artur Schatzmann ja magistraadiametnik Walter Frommer, mõnevõrra ka härra Eltzner, Artur Schatzmanni ema ja Walter Frommeri samuti teispoolsusega suhtlev õde Teresa.

Küsimusega, kes on Erna, konkureerib küsimus maailma olemusest, selle alustaladest, mis näivad objektiivsetena, aga on ometi sügavalt subjektiivsed.

Erna juhtum murendab neid ja sellega tuleb määramatuse udus kuidagi hakkama saada.

“Erna jäi mõtlema, et kuidas on võimalik, et kõrvahark ei kuku maha aknaraami vertikaalpinnalt. Ta lähendas oma silma selle mehaanilisele kehale ja nägi nüüd kõike nõnda, justkui oleks ise muutunud kõrvahargiks. Ta nägi aknaklaasi hiiglasuurt tasandikku, aknaraame kui võimsaid valle ümber tasase oru – ja mõistis, et kõrvahargi jaoks ei ole ei horisontaali ega vertikaali. Ei ole ka kaugemal ja lähemal, ei ole mind ja mittemind. Kõik tema ümber oli lõputu, ja keha naljakas mehhanism andis sellele lõputusele suuna ja tähenduse.”

Nii ongi. Eks me kõik ole omamoodi kõrvahargid ja see ajab hirmu nahka.

“Erna tõmbus kohkunult tagasi. Kusagil tema sisimas ilmus veel eredam avastus, mingi ilmutus, et kõik mehhanismid on loodusele võõrad, et loodud asjade kaos, saatan, võtab mehhanismi kuju. Seal, kuhu ei ulatu kõike olemises hoidev Jumala pilk, ilmub mehhaanilisus, lagunemise kuulutaja.”

Alexandra Andrews “Kes on Maud Dixon?”

“Kes on Maud Dixon?” pärineb toimetusest Rebase riiulist ja seisis mul terve puhkuse aja ja tüki kauemgi kabinetis laua peal. Selles suures kontrollimatult tekkinud krimkade kuhjas, mis muudkui ootas ja ootas oma järge.

Kuhi tasapisi kahanes ja sai otsa, aga Maud Dixon jäi nagu varjupaigakass, keda keegi ei taha.

Vahepeal hakkasin lausa kahetsema, et oli vaja teda üldse koju tassida, selline kahtlane tundus. Tundmatu autor ja ma ei tea, mis veel… Vii või tagasi.

Aga ma ikka ei viinud. No ja jumal tänatud.

“Kes on Maud Dixon?” on üle hulga aja üks põnevik, mis mööndusteta on igate pidi hea. Otse krimka ta ei ole, nii et see laialivalguv nimetus “põnevik” sobib määratlusena küll.

On põnev. Lõpuni välja. Lõpp on hea. Isegi väga hea. Ja üldse kogu aeg on hea. Topeltmäng ja kõik on kahtlased ja nii edasi. Muus osas, keel, kujundid, mõttekäigud – isegi natuke rohkem kui põnevik.

Kui üldse norida, siis ilmselge paralleeliga Elena Ferrantega. Selles mõttes, et Maud Dixonile kuulsuse toonud romaani sisu kirjeldus vastab Napoli sarjale.

Kes on Maud Dixon? Kes on Elena Ferrante?

Aga võib-olla see polegi puudus. Las ta olla.

“Ta vaatas kella. Ta oli oodanud piisavalt kaua. Ta valis veel ühe numbri.

/…/ “Tere hommikust, HMK kuuleb.”

Harper Maston Khan oli New Yorgi suurim talendiagentuur. See esindas mitte ainult kirjanikke, vaid ka näitlejaid, sportlasi ja muusikuid. Tõelisi kuulsusi.

“Tere,” ütles Florence, “ma tahaksin rääkida Denise Mastoniga, palun.”

“Võin ma küsida, kes räägib?”

Florence tegi pausi. “Öelge talle, et see on Maud Dixon.””

Mõttes asendab lugeja Maud Dixoni Elena Ferrantega. Kahtlemata on see mõjusam kui asenduseta.

PS Igatahes viin ma ta nüüd Rebase riiulisse tagasi ja loodan, et kauaks ta sinna ei jää.

Rosella Postorino “Hitleri toidumaitsjad”

“Me sisenesime ükshaaval. Pärast tunde kestnud koridoris ootamist tahtsime istuda. Ruum oli suur, valgete seintega. Keskel oli pikk laud, mis oli meie jaoks juba kaetud. Meile anti märku istuda.

Võtsin istet ja jäin sinna nõnda, käed kõhul sõrmseongus. Mu ees oli valge keraamiline taldrik. Mul oli nälg. /…/ Türgi ubadele oli valatud sulavõid. Ma polnud oma pulmapäevast saadik võid söönud. Küpsetatud paprikate lõhn kõditas sõõrmeid, taldrik oli ääreni täis, jõllitasin seda ainiti.”

On 1943. aasta sügis. Rosa Sauer on kahekümne kuue aastane, tal on selja taga viiekümne tunni ja seitsmesajakilomeetrine reis. Ta on põgenenud pommitatud Berliinist Ida-Preisimaale Gross-Partschi mehe vanemate majja.

Sealsamas lähedal asub Hitleri Wolfsschanze.

Nädala pärast saab temast Hitleri toidumaitsja, üks kümnest noorest naisest, kes söövad Hitlerile valmistatud roogasid. Päev-päevalt kolm korda päevas, sest toit võib olla mürgitatud.

Kakssada marka kuus. See on töö, aga mitte töö, mille nad ise on valinud.

“Vari tumestas nende nägusid, keset kööki seisis kaks rohehallis mundris meest. Üks neist lausus: “Rosa Sauer.”

Ma noogutasin.

“Füüreril on teid vaja.”

Füürer polnud kunagi mu nägugi näinud. Ja tal oli mind vaja.”

Tegelikult oli neid viisteist.

Nõukogude Liidu väed jõudsid Gross-Partschi 1945. aasta jaanuaris. Punaarmee lasi maha kõik Hitleri toidumaitsjad peale Margot Wölki, Rosa Saueri prototüübi, kellel õnnestus põgeneda ja jõuda Berliini.

Wölk elas üheksakümne kuue aastaseks. Gross-Partschist vaikis ta seitsekümmend aastat.

“Hitleri toidumaitsjadki” jutustab loo lõpuni, aga teisel viisil. See on natuke sentimentaalne ja hõre, ja üleüldse, mis sai SS-Obersturmführer Zieglerist, aga noh, kuidagi tuleb ju lõpetada.

Nii et huvitav lugu, hästi kirjutatud lugu, aga mitte suur lugu.

PS Üks paralleel ka. Lugedes Rosa kirjeldusi Berliini pommitamisest, lugesin ma Tetjana kirjeldusi Mariupolist. 1943. aasta sügis ja 2022. aasta kevadtalv. Kaheksakümmend aastat.

Mis ei puutu muidugi kuidagi Postorino kirjutet loosse.

PPS Leidsin küll ka ühe arvustuse, kus Hvostov seab Margot Wölki loo tõepärasuse kahtluse alla – füürer ei vajanud toidumaitsjaid. Kes neid vajaks, kui tal oleks isiklik kokk?

Eks see üks paras müsteerium ole.

Küsimus, miks Wölk neid asju nii mäletas, jääb muidugi vastuseta, aga ega see olegi tähtis.

Raamat on hea.

Liza Marklund “Polaarjoon”

Norrbotteni lään, Rootsi Lapimaa, Stenträsk, 1980. aasta kevad ja suvi.

Viis seitsme-kaheksateistkümneaastast tüdrukut – Birgitta, Susanne, Agneta, Carina, Sofia.

Augustis kaob Sofia jäljetult.

40 aastat hiljem, 2020. aasta detsembris, ühel aasta kõige lühematest, olematul päeval, kui päike on linnakese hüljanud ja valguse tulekut pole aimatagi, leitakse noore naise surnukeha, alasti ja ilma peata.

Politseijaoskond on, uurijad on, aga tagaplaanil. Kogu töö peab ära tegema lugeja ise. Selles mõttes, et nii ongi see autoril säetud. Peatükk peatüki järel saavad sõna kõik tüdrukud ja kõigil oleks justnagu motiiv Sofia tappa.

Ma ei tea, kas see oli samuti säetud, aga umbes kahesaja seitsmekümnendal leheküljel sain ma pihta, mis värk on. Plõks käis ära, et ah siis sedasi!

Ega viimased sadakond lehekülge igavamaks läinud, nii et hää lugu.

PS Polaarjoon on raamatuklubi.

Yrsa Sigurðardóttir “Nukk”

“Nukk” on psühholoog Freyja ja politseinik Huldari sarja viies osa.

Selle potentsiaalselt ilmeka, aga tegelikkuses ilmetu paari ja nigela miljöö üle on juba virisetud, nii et ega ma suurt midagi oodanud.

Teisest ja kolmandast ehk “Lõpparvest” ja “Lunastusest” oli ka meeles, et kuidagi venima kippusid need Freyja ja Huldari lood. Kangesti hõredaks kiskus.

Aga seal ta oli – keskkogus vanade või mingil muul põhjusel hüljatud raamatute riiulis, nagu neid ikka nüüdsel ajal igal pool on. Võetagu, viidagu, loetagu.

No ma siis võtsin. Edasi läheb tema Rebase riiulisse, ikka vähe viisakam varjupaik, soe tuba ja lahke pererahvas.

Aga “Nukk” täitsa üllatas. Esiteks oli see üle ootuste põnev.

Teiseks omandas Huldar mingi piirjooned, tõsi, see oleks hea lugemiskontroll: iseloomusta Huldarit.

Kui pliiats ja vihk ligi hoida ja kõik neljasajale lehele saputatud pudemed välja kirjutada, siis ikka juba midagi nagu oleks.

Kolmandaks ei veninud.

Nii et peris hää, soovitustega neile, kellel on juurdepääs Rebase riiulile, aga muidu ka.