Jan Kaus “Kompass”

kompassSeniloetu puhul on mul mulje, et Jan Kaus kirjutab hästi, aga jutustab vähe. Lood on kuidagi suvalised. Tegelased on päris head ja eriti osav on ta miljöö edasiandmises, aga jah, lugu ise kipub rööbastelt jooksma ja pärast mõtled, et oli siis vaja kakssada lehekülge teksti selle pärast paberile panna. “Kompassis”, mille ta ise on määratlenud miniatuurromaanina, suudab ta seda häda osavalt vältida. 110 umbes kolmandiku ulatuses tekstiga kaetud lehekülge, mille läbilugemiseks ehk poolteist tundi.

Ega siinne lugu – umbes 40aastane Tallinna ajaloolane ja raadiosaatejuht on ilma jäänud oma armastusest Annest ning vähehaaval selgub, miks – ole ju ka iseenesest midagi imepärast. Aga tänu lühidusele see töötab. Lühivorm muudab loo heas mõttes õrnaks ja armsaks. Lugeja saab nii äratundmisrõõmu kui ka mõtteainest, ilma et kirjanik oleks teemasid tüütuseni nämmutanud. Õnnestumine.

Advertisements

N. K. Jemisin “Viies aastaaeg”

viies-aastaaegSellel planeedil (mis võib olla ka Maa kauges tulevikus) on maapõu väga rahutu. Ebatavalise seismilise aktiivsuse tõttu tabab elavat vahetevahel viies aastaaeg, vahel aastateks, vahel isegi aastakümneteks pikenenud talv, mis on põhjustatud seismilisest aktiivsusest või mõnest muust suurest keskkondlikust muutusest – näiteks paiskub õhku tohutu kogus vulkaanitolmu, mis katab päikese. Kui see on piisavalt pikk, võib see hävitada terveid rahvaid, kellel ei ole viienda aastaaja üleelamiseks kogutud piisavalt varusid.

Osal inimestest on võime manipuleerida termilisi, kineetilisi ja nendega seotud energiavorme, et nende abil mõjutada seismilisi protsesse. Teisisõnu ära hoida või põhjustada näiteks maavärinaid. Neid nimetatakse orogeenideks ja tavainimesed kardavad neid nagu katku. Kui laps on orogeen, siis tuleb sellest võimudele teada anda ja kaitsjate klanni kuuluv erioskustega isik viib ta keiserlikku pealinna vastavasse õppeasutusse, kus orogeene õpitakse oma võimeid kontrollima ja juhtima. Sageli aga lüüakse selline laps lihtsalt maha, et ta mõne kontrollimatu emotsioonihoo ajal oma võimetega kogemata tervet küla ära ei tapaks.

Raamatu alguses avastab väikses asulas õpetajana töötav proua Essun, et ta mees on tapnud nende pisipoja ja põgenenud koos tütrega. Essun, kes on oma orogeenivõimeid rahva eest hoolikalt varjanud, teab, miks mees poja tappis ja asub retkele oma tütart päästma. See lugu vaheldub peatükkidega pisikesest Damayast, kes viiakse orogeenide kooli, ja noorest naisorogeenist Süenist, kes koos väga võimsa meesorogeeniga saadetakse tegema üht esmapilgul lihtsat tööd – puhastama väikelinna sadama sissepääsu korallidest.

Pean tunnistama, et “Viies aastaaeg” meeldis mulle väga, aga miks, sellest ei olnud üldse lihtne aru saada. Selgelt ei ole “Lõhutud maa” maailma parim ulmekas (kuigi sai Hugo). See toimub küll postapokalüptilises maailmas, aga mõtte jõul seismilist aktiivsust kontrollivad inimesed või veider humanoidne rass, kes liigub vabalt kivi sees, on siiski fantasy, leiab ka autor oma järelsõnas. Need ideed on värskendavad ja läbimõeldud (mitte nagu Brettil, kellel lihtsalt mingil põhjusel öösiti maa seest deemonid välja ronivad). Aga mitte parimad.

Ilmselt on see, mis muljet avaldab, viis, kuidas Jemisin oma lugu jutustab. Kuidas vähehaaval kooruvad lõhutud maa tegelased ja nende kaudu see maailm ise lahti. Ebatavalise väljamõeldud maa elanike avastamise põnevus.

Raamat on kirjutatud väga hästi. Algus läks vaevaliselt. Vahepeal tundus, et veerand tekstist on spetsiifilist Lõhutud Maa terminoloogiat – orogeen ja orogenees, kivitaju, geomest ja keet. Aga väike pingutus tasus ennast ära. Kui pärast “Viiendat aastaaega” “Oathbringerit” edasi lugesin, tundus Sanderson kirjutavat nooremale ja keskmisele koolieale.

Jaak Põldmäe “Eesti värsiõpetus”

eestivarsiopetusLuule on minu jaoks siiani katkihammustamata pähkel – ei oska seda nautida. See ei tähenda aga, et ma ei püüaks sellele pihta saada. Ja kuna eile oli sobivalt emakeelepäev, võtsin ette Jaak Põldmäe monograafia “Eesti värsiõpetus” lootusega, et see on  lihtsakoelisele proosalugejale teejuht sügavamale luulekunsti salamaailma. Tutkit. Mitte midagi ei saanud aru.

Põldmäe  kirjutas eessõnas, et keskkooli tasemest peaks selle raamatu mõistmiseks piisama, aga umbes kaks kolmandikku jooksis must täiesti jälgi jätmata läbi. Eriti hull oli 5. peatükk meetrikast, mis koosnes sellistest lausetest: “Seega täidetakse eesti silbilis-rõhulise jambi anakruusi nii rõhuliste kui ka rõhuta silpidega ning statistika kinnitab, et eesti jambi esisilbi keskmine rõhutugevus läheneb iktuste keskmisele rõhutugevusele; nii on jambi anakruus iktuse ja mitteiktuse vaheastmeks.” Suhteliselt arusaadav ja hariv oli peatükk stroofikast, mis kirjeldas ka kuulsaid klassikalisi luulevorme, nagu sonett, rondell või haiku.

Aga. Kui ma ei saanud ka suurt targemaks luuleteoreetiliselt, siis ootamatult aitas see raamat mul siiski luulega rohkem sõbraks saada. Selles on pea igal leheküljel mõni näide eesti luuletaja loomingust ja need olid (vähemalt selle krõbiseva teooriaga võrreldes) toredad. Lausa ootasin, et tuleks juba järgmine luuletus.

Robin McKinley “The Hero and the Crown”

heroandcrownSelle 1980ndate aastate tüdrukute-fantasy peategelane on kuningatütar Aerin. Aerin on tagasihoidlik ja teistsugune tüdruk. Oma surnud ema ta ei mäleta, aga kuulujutud räägivad, et too oli nõid, kes pani Damari kuningas Arlbethi endasse võluväel armuma. Seepärast ei armasta kuningriigi aadelkond tüdrukut.

Damari ajalugu uurides avastab Aerin vanadest raamatutest, et kuningriik pidas siis võitlust hiiglaslike tuldpurskavate draakonitega.

Aerini aja draakonid ei ole muinasjuttude hiiglased, vaid inimesele nabani ulatuvad nuhtlused, kes teevad siiski tüütult palju kahju, tekitades väiksemaid tulekahjusid, tappes lambaid ja hooletute vanemate väikseid lapsi. Nende mahalöömine on väga tüütu.

Aerin katsetab kolm aastat maarohtudega ja segab valmis segu, mis kaitseb tule eest. Eeldused naiskangelase sünniks on loodud.

Seda raamatut ei vaeva küll tänapäeva noortefantasyte hädad, aga lugeda ei soovita ma seda siiski kellelgi. Oli üks põnev idee, realistlikud väiksed lohed. Muidu oli selle raamatu ainus maagia unustamisloits. Lugesin kaks esimest peatükki läbi ja ei mäletanud sisust mitte midagi. Proovisin uuesti, hoolikalt, aga ikka kippus mõte esimesel võimalusel mujale rändama. Igav ja elutu raamat.

Urmas Vadi “Neverland”

neverlandElina karjub oma mehele, keskealisele õppejõule Margole, kui see temaga seksida tahab, et Margo on talle elu aeg vastik olnud ja jätab mehe maha. Veerand vene päritolu marueestlane Roman valmistub saama isaks ja loodab saada perekonnapeaks, tulevane ema Sigrid peab Romani aga spermadoonoriks, keda ta oma elus edaspidi näha ei taha. 70aastane endine kuulus näitleja Leena on teatrist kõrvale astunud ja tunneb ennast üleliigsena.

Urmas Vadi romaani “Neverland” tegelasi paistab alguses ühendavat põhiliselt see, et nende elud on ummikusse jõudnud. Siis paneb järsk raputus nad seda aktsepteerima ja olukorra sunnil peab igaüks neist leidma oma uue ja loodetavasti õige tee. Paistab, et leiavadki, kes seksuaalse vabanemise, kes eneseteostuse äris, kes kaitseliidus, aga… Elu ei kulge nagu eneseabiõpik, mis lubab, et kõik on võimalik, kui ainult oma elu enda kätesse võtta. See, kuidas tegelased seda avastavad ja kogevad, on vahel lausa pööraselt naljakas.

“Neverlandi” lugu, mida alguses ei paista tegelaste kõrval ollagi, on meisterlikult punutud ja läheb järjest põnevamaks. Ilmnevad ootamatud seosed. Seletuse saavad kõige jaburamad stseenid. Võite kindlad olla, et ükski detail ei ole seal niisama, vaid loo teenistuses. Hullumeelsuse kohad olid lausa geniaalsed – mäger ja hakklihakuningas!

See kõik kõlab nagu ülivõrdeis kiidulaul, aga tegelikult oli “Neverlandi” lugemine paras piin ja vahepeal tahtsin selle isegi pooleli jätta. Mulle käis nii hullusti närvidele Romani tegelaskuju. Häbitunne oli, umbes samasugune kui Maire Aunaste telesaateid vaadates või siis, kui miljonimängu esimeses küsimuses pakub inimene, et president Lincolni eesnimi oli Malcolm.

Tagantjärele on hea meel, et Romani välja kannatasin ja lõpuni lugesin.

Tiit Lääne “Magnetkätega mees. Eesti kuldväravavahi Evald Tipneri lugu”

tipner

Minu suviste koolivaheaegade päevad maal nägid välja umbes nii – ärkamine, kiire hommikusöök, peenarde kastmine, jalgpall ja ujumine, õhtusöök, jalgpall ja ujumine. 1986. aastast olin tulihingeline vutifänn (olin siis 11). Üks mu lemmikraamatuid oli 1970. aastal välja antud “Jalgpall. Minevikust tänapäevani”. See oli erutav lugemine juba seepärast, et päris suur osa raamatust oli Eesti jalgpalli ajaloost. Hooaegade kaupa olid kokku võetud kõik Eesti Vabariigi jalgpallimeistrivõistluste hooajad, ümber olid jutustatud kõik tähtsamad Eesti Vabariigi koondisemängud ja tutvustatud vabariigiaegseid jalgpallisangareid. Ajal, kui Eesti Vabariigi mainimise eest võis koolis märkuse saada ja Eesti jalgpall oli nii viletsas seisus, et raske oli uskuda, et seda kunagi siin üldse mängitud oli. Nii juhtuski, et mu lemmikjalgpallur oli ennesõjaaegse Eesti koondise väravavaht Evald Tipner, keda ma polnud kunagi oma silmaga mängimas näinud.

Ajad on muutunud. Meelelahutuse, sh profijalgpalli konkurents vaatajate silmapaaride pärast on viinud selleni, et võid telekast vaadata tipptasemel jalgpalli 24 tundi ööpäevas, ainult et kui midagi head on liiga palju, ei viitsi enam vaadata, huvi lahjeneb. Eesti jalgpallikoondise mängud on rutiin ja meie paik maailmas umbes selline, kus olema peakski – vahel hüppame koondisega üle oma varju, aga kui vaadata, mis välisklubides meie parimad mängumehed mängivad, siis oleme just üks väikeriik. Suur osa koolipoisse käib päris jalgpallitrennis, kust üksikud lootustandvamad lõpuks välja sõelutakse ja proffideks tehakse. Aga pargis lapsed jalgpalli enam ei mängi.

Miks ma seda kõike seletan? See on kontekst, mida on vaja teada, et mõista seda tunnetesegu, mis mind valdas Tiit Lääne 2005. aastal välja antud Evald Tipneri elulooraamatu lugemise ajal. Blond hiiglane Tipner sai jalgpalluriks umbes Eesti vabariigi iseseisvumise ajal ja lõpetas karjääri koos Eesti vabariigi kadumisega. Saksa okupatsiooni ajal tegi ta küll vist veel paar mängu. Jalgpall ei olnud siis veel nii täiuslikult välja kujunenud ülemaailmne masinavärk oma jalgpallipüramiidiga, milles iga riigi ja maailma parimaid selgitatakse regulaarsete ja väljakujunenud süsteemiga võistlustel. Kui Tallinna Spordi jalgpallivõistkond tekkis, ei peetud veel Eesti meistrivõistlusi jalgpallis. Mehed otsisid endale kodu- või välismaalt mõne vastase ja mängisid. Piirjooned linnakoondiste, klubide ja riigikoondiste vahel olid hägused. Profijalgpall oli esialgu mõnes riigis. MM-ini jõuti 1930. Kõige tähtsam jalgpallisündmus oli Balti turniir ja kõige vihatum vaenlane väljakul Läti.

Seda oli huvitav lugeda, aga siin on ka ühe selle raamatu probleemi juured. Mis tähendab spordisangar ja erakordne väravavaht? See ei ole ju kergejõustik, kus võistlustel saab kohti ja fikseeritakse tänapäevastegagi võrreldavaid tulemusi. Eesti koondis ei saanud kuigi palju võite Euroopa suurte üle. Selles raamatus peavad Tipneri vägevust tõestama epiteedid tolleaegsetest ajalehtedest. Näiteks Rootsi lehed kiitsid pärast eestlaste südi mängu Rootsi koondisega Tipneri üheks Euroopa paremaks väravavahiks. Aga spordipressil kipuvad ülivõrded vastase kohta ootamatu kaotuse või viigi korral liiga kergesti tulema. See on nii praegu, aga küllap oli ka vanasti.  Kindlasti on üks kriteerium see, et Austria ja Ungari profiklubid meelitasid järeleandmatult, üks vist lausa kaks aastat järjest Tipnerit enda juurde, aga mees jäi karjääri lõpuni truuks Spordile. Tänapäeval on seda veider lugeda. Igaks juhuks tuleb vist lisada, et Ungari ja Austria olid tollal mõlemad jalgpallimaailma vägevad. Midagi ei ole teha, Tipneri lugu ei mõju aastal 2019 enam nii nagu 1930ndatel või 1980ndatel ja selles ei ole süü Tiit Läänel.

Küll süüdistan autorit viisis, kuidas raamat on kirjutatud ja välja antud. Esiteks on raamatu formaat jõle – 250 lk A4 suuruses ja liimköites, kusjuures font on väike (pildid ja infokastid oleks saanud ka tavapärasema suurusega raamatusse mahutada, kõik teised ju saavad). Teiseks on lugu korralikult läbi kirjutamata ja Tipner justkui ei olegi selle peategelane. See on lihtsalt Eesti Vabariigi jalgpallikroonika aastate kaupa, kus vahel vaob Tipner hoopis silmapiirilt ja tihti saavad võrdselt tähelepanu kõrvalised ja tähtsad mängud. Ma saan aru, et ei saa jutustada väravavahi lugu, kui ei puuduta väljakumängijaid.  Aga tähtsa ja kõrvalise vahekord on siiski vale. Kiiduväärselt on Lääne raamatusse paigutanud infokastid Eesti jalgpallurite elulugudega, aga mitmel neist ei olnud näiteks märgitud surmadaatumit, kuigi selleks ajaks, kui raamat ilmus, oli mees juba siit ilmast lahkunud. Puudulik sisu toimetamine.

Võimalik, et ükski toimetaja või keeletoimetaja pole seda raamatut enne trükki vaadanudki. Lausa tigedaks ajasid iga paari lehekülje järel korduvad epiteedid, kirjavead mida mõnes peatükis oli kohe igal leheküljel mitu, ebaühtlane kirjavahemärkide kasutamine.

Siiski on mul hea meel, et raamatu läbi lugesin. Eriliseks teeb selle raamatu originaalmaterjal. Lääne kirjutab kaassõnas, et mõte Tipnerist raamat kirjutada tuli tal juba 1980ndate alguses. Ilmselt on ta siis teinud intervjuu Evald Tipneri lese Helgaga, kes on nüüd juba meie hulgast lahkunud. Päris palju saab sõna ka Tipneri õetütar. Sellist materjali juba internetiarhiivide vanad lehenumbrid ei asenda. Ja tõele au andes hakkab Tiit Lääne vabalt kulgeda lastav lugu siiski tööle, kui näed, kuidas Vene okupatsioon täiesti muuseas ja mõne aastaga tappis ja hävitas väga suure osa Eesti jalgpallureid. Mõne tapsid sakslased, mõni hukkus rindel. Need, kes emigreerusid, elasid enamasti pika elu, need, kes Eestisse jäid surid pigem noorena, aga vähemalt kolmandik selle raamatu tegelastest suri Vene vangilaagrites või asumisel 30-40aastastena.

James Blish “Cities in Flight”

Cities_in_FlightUSA ulmekirjaniku James Blishi “Cities in Flight” räägib inimkonna tulevikuajaloo kosmoses ringi uitava New Yorgi linna kaudu. Õieti on tegemist kogumikuga, mis koosneb samas maailmas toimuvast neljast lühiromaanist/jutustusest.

Esimeses, mis kannab pealkirja “They Shall Have Stars” (“vahel ka 2018!”) toimub lähitulevikus (meie jaoks tänapäevas :)), milles Nõukogude Liidu ja USA vastasseis on viinud muuhulgas stagnatsiooni ka USA teaduse arengu, sest kõik uurimistulemused salastatakse, see aga on teaduse arengu surm. Üldse usub Blish, et võideldes vastasega vastase reeglite järgi muutud lõpuks tema nägu. Nii läheb laias laastus ka läänemaailmaga, kes muudkui kehtestab enda kaitseks Nõukogude Liidu vastu piiranguid, nii et lõpuks pole vahet, kummas blokis sa elad. Neid raskusi trotsides suudetakse paari kõrgel kohal tegelase eestvedamisel ja oma tegelikke eesmärke varjates ehitada nullgravitatsiooni seade ja vananemisvastased rohud, mis võimaldavad nende saajatel surma jumal teab kui kaua edasi lükata. See oli väga paljulubav sissejuhatus mitte niivõrd loo enda, kui autori väikeste arutluste ja seletuste pärast. Loo poolest tavaline seiklusulmejutuke, aga mõttekäigud ühiskonna suletuse tagajärgedest, antigravitatsiooniseadme katsetuse kirjeldus ning ravimitööstuse ja ravimite areng tegid selle huvitavaks.

Teise loo “A Life for the Stars” alguseks on esimesest mööda läinud mitusada aastat. Suurema sõjata on kogu Maa läinud ühe valitsuse alla, mille juures on Nõukogude blokis. Maa majandus on stagneerunud. Spindizziede ehk antigravitatsiooniseadete abil (mis võimaldasid kuidagi ka kilpe, mis linnasid kosmose hädade eest kaitsesid) on terve hulk tehaseid ja linnu esmalt Maalt ja siis ka päikesesüsteemist minema põrutanud ja Maa valitsejad pole selle vastu ka väga aktiivselt võidelnud, sest kosnoses hulkuvate linnadega saab kasulikku äri ajada. Selle loo peategelane on maapoiss Chris deFord, kes satub olema valel ajal vales (või siis just õiges) kohas, kui tema naabruse linn valmistub kosmosesse lendama. Linnavalvurid korjavad poisi ohutsoonist üles ja kuna ei jõua teda enam eemale ajada, peavad linna kaasa tooma. Formaalse hariduseta Chris peab kiiresti kosmoselinna eluga kohanema ja ennast kuidagi linnale kasulikuks tegema. Väike pettumus pärast paljulubavat esimest lugu. Ei saa siin sotti, kuidas linn õieti toimib ja häirib see 19. sajandi lõpu jänkide self-made-man filosoofia, et kui on piisavalt pealehakkamist, siis suudab üks inimene mida iganes korda saata. Üldse jääb siit mulje, et nii esimeses linnas kui ka New Yorgis, kuhu Chris edasi kaubeldakse, on umbes 20-30 elanikku.

Kolmanda lühiromaani “Earthman, Come Home” peategelane on New Yorgi väga pikaaegne linnapea Amalfi. Kui eelmised kaks olid sissejuhatus ja eellugu ja järgmine toimub juba lendavate linnade ajastu järgses maailmas, siis see on see õige lendavate linnade raamat, New York vuhiseb tähtede vahel ringi, ajab äri, satub kasumit taga ajades ühest tsivilisatsiooni muutvast seiklusest teise ja nihverdab end kõigist võitjana või vähemalt elusalt välja tänu Amalfi kogemustele ja geniaalsusele.

Kokkuvõttes on kosmoses lendavate linnade maailm koos oma leiutiste ja arenguga väga huvitav, palju huvitavam kui sinna maailma paigutatud lood ise. Aga ei saa salata, et ka neis peitub oma sarm – mõnus ulme kuldajastu tunne ja kohati on need lausa oma ajast ees, meenutades rohkem 1980ndate hard science fictionit.

Viimases loos tulevad Blishi nõrkus ja tugevus kõige selgemalt välja. Njuujorklased on leidnud omale koduplaneedi ja seal väga mugavalt sisse seadnud. Avastajahing neis on kadunud ja Amalfi tunneb ennast seal võõra ja üleliigsena. Siis lendavad kohale vanad tuttavad planeediga He ja toovad uudiseid vältimatuna näivast maailmalõpust. Lugu on paras möga – saba ja sarvedeta, aga ideed annavad hea ulmeka tunde kätte ja panevad kergelt õhku ahmima.