Herman Sergo „Randröövel“

5450001819“Randröövli” lugemiseks olid mul oma põhjused. Minu Hiiumaalt pärit vaarisa Aleksander Dampf on kirja pannud mälestusi ja ka legendi, et Dampfide suguvõsa algus on seotud omaaegse Hiiumaa mõisniku parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergiga (1744-1811), keda rahvasuus kutsuti Ungru krahviks. XVIII sajandi teisel poolel elanud Hiiumaal Suuremõisa vallas väga ilus tüdruk, nimega Mari. Mõisaomanik Ungern-Sternberg käsutanud Mari mõisa, meelitanud ära ning Maril sündinud poeg Laas (1778). Laas on minu vanavanavanavanavanaisa. Suguvõsa uurinud mehed räägivad, et tegelikult ei saanud Laas ikka krahvi sohilaps olla, aastad ei klapi. Aga vahet pole. Kui kümmekond aastat tagasi esimest korda Herman Sergo romaani „Randröövel“ nägin, mõtlesin kohe, et see tuleb läbi lugeda, sest see jutustab Otto von Ungern-Sternbergi loo.

Nüüd lugesingi ja olen pettunud. Algmaterjal on põnev. Ungern-Sternberg olla lasknud Hiiumaast möödunud laevu madalikule ja neid siis kas röövinud või röövelliku raha eest lahti tõmmanud. Lõpuks saadetigi ta karilejooksnud laevade riisumise ja eestirootsi kipri tapmise eest Siberisse asumisele. Sergo märgib, et kasutas Tartu keskarhiivi, ajaloomuuseumi ja teaduste akadeemia materjale ning lasi teha 1000 lehekülge fotokoopiaid, neist kohtuprotsessi materjale oli 350 lk. Ole ainult mees ja kirjuta.

380leheküljelise 1987. aastal ilmunud romaani peategelased on eestirootslane, noor kipper Malm, tema pruut ja Ungern-Sternbergide teenija Anu, vana Ungern-Sternberg, tema abikaasa ja poeg Gustav. Raamatus on Malmi ja Anu vahel puhkenud armastus, aga aadlinärakad ei taha neiut kiprile kaasaks anda, sest too on tubli teenija. Siis teeb Gustav Anule tite, seda varjatakse ja antakse lörtsitud Anu Malmile neitsi pähe. Gustav on samal ajal Peterburis ja lööb pere varandust laiaks. Raamatus on ka palju merelkäikude ja vana Ungern-Sternbergi sulitempude kirjeldusi. Sergo ise oli ka meremehepaberitega hiidlane ja Läänemere ja Eesti kaubalaevanduse maailm on huvitav. Raamatu viimane kolmandik on (võimalik, et kärbitud) ärakirjad Ungern-Sternbergi süüdistuskokkuvõttest ja tema läkitatud kaitse- ja kaebekirjadest.

Miks see raamat mulle ei meeldinud? “Randröövel” oleks pidanud mõjuma süngema ja õõvastavamana ning tegelaste teod usutavamana, aga Sergo pole osanud seda piisavalt hästi kirjutada. Kirja on lugu pandud mingis pseudoarhailises keeles ja sellises võtmes, et jääb mulje, justkui pajataks seda villase kampsuniga külateatri vanamees, kes püüab igal juhul muhe olla, ükskõik, kas see sobib või mitte. Suvaline näide: “Proua aga, kelle suust ettemõtlematult väljalipsanud saladus oli meeste meeled lausleekidesse löönud, püüdis tuld jõudumööda taas kinni matta: “Otto! Ja ka sina, Gustav!”…”

Mul on Sergo meeles poisipõlvest meremehelugude koguga “Lootsitoa jutud” ja mälestused sellest on ainult head. Edaspidi tuleb tema raamatutega ettevaatlik olla, ei taha vana ja ilusat mälestust rikkuda.

Advertisements

Steven Brust “Jhereg”

9789949578641_jhereg-vlad-taltose-lood_151

Kui nägin raamatukogu uute raamatute riiulil Steven Brusti “Jheregi”, siis mul tõesõna süda hüppas rõõmust. Ma olen üht või kaht Brusti Vlad Taltose sarja raamatut lugenud ja nüüd on sarja avaraamat eesti keeles. Ei kahelnud hetkegi, kas võtta. Lugesin läbi ja olen väga rahul.

Kardan, et Brusti Vlad Taltose sarja teadsid Eestis seni ainult suhteliselt paadunud ulmefännid. Aga julgen seda soovitada kõigile, kellele võiks meeldida tihedat tegevust ja värvikaid tegelasi täis põneva ajalooga eksootiline maailm. Sarja peategelane on üpris auväärne palgamõrtsukas Vlad Taltos, kes satub igas raamatus mõne uue portsu otsa ja peab kogu oma leidlikkuse mängu panema, et olukorrast lõpuks eluga välja keerutada (vahepeal võib ta ka surma saada, aga selles maailmas on nii maagiat kui ka nõidust ja kui sul on sõpru ja õnne, on ehk lootust, et sind äratatakse ellu.)

Mulle meeldib, et Brustil ei ole mingit uimerdamist, nagu tänapäeva fantasy seda täis on (sari ei ole küll rangelt võttes fantasy). “Jhereg” on ka ainult 200 lehekülge ja mõjub, nagu 250 km/h kihutav kiirrong. Ma ei hakka praegu isegi maailma ja tegelaste tausta lahti seletama, sest need vilksasid nii kiiresti mööda, et enamus meelde ei jäänud. Lugege ise.

Mihkel Mutt “Eesti ümberlõikaja”

eesti-ümberlõikajaLoo peategelane härra Rähn on pärit Alam-Kolkaküla alevist. Ta on omal ajal giidina uhkusega tutvustanud välismaalastele Eesti vaatamisväärsusi, mõistnud siis, et kõik see on Euroopas palju uhkemal kujul juba ammu olemas. Alaväärsuskompleksiga seotud identiteedikriis toob ta mõneks ajaks oma Kolkakülla tagasi juuri otsima, seal aga torkab pähe lahendus: tuleb ennast mingi teise rahvuse liikmeks (vaimselt) ümber lõigata. Raamat hüppab päris palju siia-sinna. Teine liin on Alam-Kolkakülas spontaanselt sündiv rahvuslik liikumine. Kusagil on “päris-eurooplased”, kes hoiavad Eestil ja Alam-Kolkakülal silma peal.

Kes on Mihkel Muti arvamuslugusid ja raamatuid lugenud, kujutab ette, mis põldu ta künnab. Kolklus, eestlus, rahvusvahelisuse võimalikkus ilma iseenda rahvuse ärasalgamiseta. Õhtumaade allakäik. Kirja pandud ma ütleks et mutiliku särava följetonimeistri sulega (kujutan ette, et inimesed, kes teavad Mihkel Mutti kui kuulsat Eesti kirjanikku, aga ei ole ühtegi ta raamatut lugenud, arvavad, et ta raamatud on tõsised. Ei ole, need on romaanipikkused följetonid, täis mängurõõmu.) Iroonial ja groteskil on tähtis koht.

Kas see mulle meeldis? Ma ei tea isegi. Selliseid asju lugedes peaks tekkima üllatus- ja äratundmismomente, et pagan, see oli tabav, poleks ise osanud paremini öelda! Paremal juhul hakkad veel naerma. Neid on küll ja rohkem kui tal keskmiselt raamatu peale. Aga on ka õllepudeliga bussiputkas istuva elukunstniku hvilusoofiat, mis küll peene sulega elegantsesse rüüsse riietatud, aga midalugedes hakkab natuke ebamugav, sest tundub, et kirjanikuhärra ei ole asjale päris pihta saanud.

Mihkel Muti aeg on minu omast varasem, see algas 1970ndatel ja jõudis ehk tippu 1990ndate üleminekuajal. Olen sellele ta vanemat ja uuemat esseistikat lugedes mitu korda mõelnud, et stagnaaja Eestist oli ta haruldaselt euroopalik ja lääne kultuuri mõistev härra, pärast iseseisvumist aga avastas, et tegelik lääs on mõneti teistsugune. Nüüd püüab Mutt ikka Euroopat kinni püüda, aga see jääb lõpuni tabamatuks. “Seda Euroopat, millest ma unistasin, pole vist enam olemas,” ütleb üks ta tegelane. Mutile ei anna see rahu.

Mina tunnen end iseendana jumala hästi ja ei põe rahvuse, kultuursuse või tõsiseltvõetavuse kompleksi. Eks muidugi libisevad ka minu mõtted vahel samadele radadele, aga see jätab mind siiski suhteliselt ükskõikseks. Mingitest protsessidest saan ma teistmoodi aru kui Mutt. Sellises olukorras kipub ikka nii olema, et kirjaniku peen iroonia ei pane lugejat oma seisukohti ümber hindama, vaid muutub lugeja silmis lihtsalt kirjutaja piiratuse tõendiks.

Mutt aga las kõnnib neid radu. Keegi võiks seda ju teha ja Mihklil tuleb see välja paremini kui enamikul teistest. Ja “Eesti ümberlõikaja” on ka värskem kui paljud teised Muti raamatud.

“Tuumahiid 3. Triitium” Koostajad Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana, Artur Räpp

tuumahiid-3-triitium“Tuumahiid” on Eesti ulme kogumik, mis on kokku pandud ajakirjas Reaktor 2015. aasta kevadest 2016. aasta suveni ilmunud lugudest. Seisin raamatukogus tükk aega selle ees, enne kui väikse ebamugavustundega kaasa võtsin, sest ühest küljest tahtsin küll teada, millega meie ulmekirjutajad üllatavad, aga teisest küljest mäletasin, et esimeses kogumikus oli korralike lugude kõrval ka paras ports kräppi. Ühtegi sellist raamatut, mille peale ma oleks saanud kindel olla, et unustan ennast seda lugema, ma seekord raamatukogust ka ei leidnud ja kaasa tuli “Tuumahiid 3”.

Helju Rebase kaks juttu oleks nagu teisest ajastust ja süsteemist. Mõlema peategelased on enesekesksed kapitalistid, justnagu mõnes vanas Pioneeris. Jutud olid muidu ka nagu ehtsad viiekümnendate produktid. Selged, lihtsad, puändi peale mängivad. Samas olid päris mõnusa hooletu enesekindlusega kirja pandud, nii et ma isegi ei tea, kas see, mis ma siin teen, on kriitika või lihtsalt kirjeldus.

Mairi Lauriku “Otsustamise hetk” oli selle kogumiku kõige suurem pettumus. Mitte et see läbi ja lõhki halb oleks olnud, vastupidi. Lugu postapokalüptilisest Eestist oli hea fantaasialennuga visandatud. Kahjuks oli see nii kesiselt kirja pandud, et ajas vihale. Umbes nii, et “Ööohakas läks sohu, kuhu ta ei tohtinud minna. Seal ründas teda karu.” Toorik.

Kuidas mulle saaks mitte meeldida “Valge härrasmees”, mille tegevust toimub Haapsalu piiskopilinnuse all hiiglaslikus vanglas; mille peategelase tütarlapse nimi Sirts ja mis on kirjutatud Lääne Elule järjejutuks? Aga see Maniakkide Tänava ja Metsavana koostöö oli hea ka teistel põhjustel. Korralikult läbi mõeldud küberpunk-düstoopia-õudus-seiklus, mis oli ühtaegu põnev ja naljakas.

Meelis Ivanovi “Hea laps”, (:)kivisildniku “(:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik” ja Siim Veskimehe “Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik” on sellised leheküljepikkused laastud, pigem anekdoodid. Sellised meeldivad mulle oma respekti poolest lugeja aja vastu – kui ei meeldi, siis ei ole röövinud üle minuti. Need jäid isegi meelde.

Tea Lalli “Vahetus” ja Aira Rakavi “Muumitroll” olid õudukad, teostuse poolest jälle üle esimese “Tuumahiiu” juttude keskmisest, aga “Vahetusel” polnud nii tugevat oma nägu, et oleks väga meelde jäänud, teine oli idee poolest natuke nõder, et ülistust laulda tahaks.

Siis tuli Heinrich Weinbergi “Kes varju püüab”. Minu jaoks täitsa võõras autor. Olin murega vaadanud, kui pagana pikk see jutt on, ja pannud vaimu valmis, et end sellest järgmiste läbi juttudeni närida. Selgus aga, et see oli terve kogumiku tipp. Peategelane, endine Afganistani-mees ja praegune eritellimusel mööbli valmistaja tahab koos kolleegiga Inglismaalt koju Eestisse lennata, Gatwicki lennujaamas saab aga kokku iseendaga, kes terve lennujaama pommiga õhku laseb. Järgmisel hetkel on peategelane koos värskete mälestustega tagasi lennujaama jõudmahakkamise hetkes. Ajaringe tuleb veel mitu ja igaühega lisandub põnevust ja ulmet, nii et lugu ei muutu igavaks. Väga hea ajateemaline seiklusulme.

Miikael Jekimovi teine lugu “Pärast kättemaksu” oli kosmoseooper, mis oleks hästi sobinud Star Warsi maailma. Peategelane Altan, keda hüüti vist Karupojaks, on just tapnud oma endise pealiku, kardetud palgasõdurite jõugu juhi. Nüüd läheb ta kosmoselaeva kena piloodi Noraga Udulinna, et sealt mõni tööots üles korjata. See, mille ta valib, ei ole aga üldse selline, mida mees ootas. Heas kosmoseseikluses on midagi veel peale madina. Jekimovi loos kindlasti oli ja kuigi ma ei ole selliste kosmoseseikluste suur fänn, meeldis mulle “Pärast kättemaksu” päriselt väga.

J. J. Metsavana “Veretu eluga” maailm oli laenatud pigem “Alienist” või “Doomist” ja situatsioon “Tont nr 5st”. Oma robot hakkab sõjaväelasi tapma. Õnneks ei ole see lugu tühipaljas mujal nähtu-loetu koopia, sellel lool on iseloomu. Metsavanale iseloomuliku huumori ja krutskiga jutt.

Metsavana kolmas lugu kogumikus, “Vanamehe unistus”, on pilt tuleviku-Eestist, kus meie põlvkond on vanaks jäänud, tüütab noori JMKE ja meiliaadressidega ja proovib muutunud maailmas kuidagi hakkama saada. Ühtpidi mitte just üleliia originaalne, aga samas oli seal lahedaid detaile ja mõttekesi selle kohta, kuhu meie ilm lähematel aastakümnetel liigub.

Weinbergi ulmekas “Ringkaitse” ja Artur Räpi kirjaniku-õudus “Ja viis kõidet ülespoomist” jätsid mind suhteliselt külmaks.

Kokkuvõttes oli üllatavalt hea kogumik. On ju üsna loogiline senise kogemuse pealt, aga ka muusikaga võrreldes oletada, et fännide looming on halvemal juhul saast, paremal juhul aga kopeerib üsna tõetruult ja näpuosavalt oma iidolit. Ainult et kellele on vaja häid kohalikke koopiaid? “Tuumahiid 3” näitab, et meie kirjutav ulmefändom on jõudnud uuele tasemele. Kogumikus oli lugusid, mis ei loo küll uusi ulmevoolusid, aga on juba midagi enamat kui vanade teemade ümberkirjutused. Ja isegi suurem osa värske sisuta lugudest oli kirja pandud hästi.

Andres Küng “Tuule lapsed. Peatükke kaasajooksikluse ajaloost”

tuule-lapsed-peatukke-5372Mul on Goodreadsis lugemist ootavate raamatute nimekiri. Kui ma selle kunagi tegin, tundus see hea mõte, sest alatasa soovitas keegi midagi või jäi endale silma ja tundus mõistlik neid kusagile üles tähendada. Jama on muidugi selles, et olen seda täiendanud väga juhuslikult ja mis veel hullem, selle nimekirja raamatuid läbi lugema ma ei olnud hakanud. Kuni sügisel jäi silm sellele jälle millegipärast peale ja jõudis kohale, et esimesed raamatud ootavad nimekirjas juba 2011. aastast ning paljude puhul ei mäleta ma enam üldse, miks nad sinna sattunud on. Hakkasin umbes 70 raamatu pikkust nimekirja lühendama seda vanemast otsast läbi lugema hakates.

Seepärast oli mul nüüd ka au Andres Küngi 1990. aastal “Loomingu Raamatukogus” ilmunud raamatut lugeda.

Selle raamatu nimekirja sattumist ma isegi mäletan. Käisin veel Tartu ülikooli meediauuringute magistrantuuris (vist 2011) ja võtsin osa Maarja Lõhmuse mingist seminarist, kus otsisime ja analüüsisime avalikkust kujundavaid võtmetekste meie ajakirjandusest. Ja seal ta ükskord kiitis vaimustunult Andres Küngi. “Andres Küng on üks eesti läbi aegade paremaid ajakirjanikke. Ajakirjanik suure algustähega. Pole lugenud? Te peate seda lugema. Lugege “Tuule lapsi”!”

Ma muidugi teadsin Andres Küngi. Rootsieestlane, kes lõi vist kaasa EVTV tegemises selle alguspäevil. Ühtegi rida kirjalikku teksti ma temalt lugenud ei olnud. Panin raamatu järjekorda.

Nüüd lugesin selle ühe õhtuga läbi ja teate mis. Lõhmusel oli õigus. Andres Küngi kaasajooksikluse analüüs võtab ette lääne intellektuaalid, kes on kiitnud ja toetanud vasakpoolseid diktatuure ja režiime. Teate küll, Lion Feuchtwangerid ja Sartre’id, kes käisid Nõukogude Liidus Stalini ajal külas, kui vangilaagrites hukkusid sajad tuhanded inimesed, ja laulsid ülistust Nõukogude Venemaale. Või hiljem Kuubale ja Hiinale. Ta mitte lihtsalt ei sarja (kuigi teeb ka seda ja õigusega), vaid otsib ka vastust küsimusele miks.

Kaasajooksikluse teema on aastaks 2017 Eestis muidugi juba igaühele tuttav, aga Küng on selle osanud kuidagi niiviisi kirja panna, et see mõjub ikka valusa ja värskena ning ümberringi teise pilguga ringi vaatama sundivana.

Kahjuks on raamatus ainult valik peatükke originaalist. Teisest küljest võiks see julgustada seda u 60leheküljelist raamatut kätte võtma ja õhtuga läbi lugema. Ergutab nagu kiire külm dušš.

Tõlkis raamatu Anu Saluäär ja see ilmus Loomingu Raamatukogu 1990. aasta 10. numbrina.

Triinu Meres “Lihtsad valikud”

lihtsad-valikudPolitseinik Gertrud Omara on kinni püüdnud planeedi esiterrorist Lauri Tropcheri, aga oodatud rahu ta ei leia. Vastupidi, jamad alles algavad. Esiteks palub Lauri talt midagi, millele Gertrud ei suuda ei öelda. Siis kutsuvad ta audientsile planeedi valitsejad, aadlisoost Boudicad. Gertrud hüppab seiklusest seiklusesse ja peatub vahepeal ainult selleks, et vanduda, “Kurat! Kuidas ma küll sihukese sita sisse olen sattunud!”

Gertrud liigub ühest stseenist teise nagu ehtne hardboiled krimka detektiiv, avastades, et kõik, eriti kõrgkiht, on jätised, aga kõik on ka inimesed. Seejuures saab ta korduvalt kere peale ja palju teisi saab hukka ning ulmeideed on ka täitsa korralikud.

Suuremalt jaolt ma lausa nautisin seda raamatut, sest Meres on välja mõelnud huvitava loo. Ma olen vanamoodne inimene ja tunnen ennast alati petetuna, kui loen moodsat proosat, mis paistab mulle lihtsalt kirjaniku päriselu ümberjutustusena. Selliste autorid küsivad kultuurisaadetes, et miks küll lugeja tahab kogu aeg teada, mis on päris ja mis väljamõeldis. Midagi ei ole teha, mina vana ajakirjanik hindan väljamõeldist ja hästi konstrueeritud lugu, mitte suleosavust päris maailma ja inimeste kirjeldamisel – seda ma oskan ise ka.

Loo konstrueerimisega jäävad pahatihti hätta ka ulmekirjanikud, kuigi teistel põhjustel. Olgu ulmeka keskkond või idee ükskõik kui fantastiline, selle lugu on tavaliselt klišee. Seepärast kui olin “Lihtsaid valikuid” paar lehekülge lugenud, arvasin teadvat, kuidas see raamat edasi läheb. Kui Gertrud püüab alguses Lauri kinni, siis on ju loogiline – arvestades, et nad on kunagised kolleegid ja sõbrad ja planeeti valitseb vastik aadel – oodata, et edasi kohusetundliku peategelase silmad avanevad ja lõpuks on ta ise mässajate juht, kes aadlijätised troonilt kihutab. Neid lugusid lihtsalt jutustatakse nii. Ma ei räägi seda lugu nüüd ära, ütlen vaid, et oodatud skeemi tulid üsna kiiresti tõrked ja see meeldis mulle väga.

Autoril on õnnestunud tavalise seiklusjutu süžee ootamatute keerdudega muuta üllatavaks, mis omakorda paneb kaasa mõtlema. Nõks on lihtne ja pealkirjaski kirjas – valikud, mida kangelane teeb, ei jälgi tingimata seiklusjuttude konventsioone. Need ei ole ka ekstravagantsuse pärast sellised nagu nad on, vaid – isegi kui mitte õiged, – piisavalt põhjendatud.

Päris täiuslik see raamat siiski ei olnud. Kui lahutada “Lihtsad valikud” kolmeks tasandiks, siis kõige kõrgem, loo tasand, oli väga tore. Rohujuure tasandil oli asi nii ja naa. Autor valdab sõna, võib-olla isegi liiga palju. Hakkasin raamatut lugema valusa pohmakaga ja panin selle esimese kahe lehekülje jooksul mitu korda käest ära. Näiteks selle lõigu peale: “Tropcheri jälitamine oli tema töö, eesmärk, võib-olla isegi kirg, kui aus olla – ja nüüd oli ta selles töös tõesti otsast lõpuni osaline olnud. Isegi kui tema roll päris lõpus piirduski löögi eest veidi liiga napi kõrvalepõikamisega ja õigupoolest ebavajaliku uimastajalasuga, oli ta vähemalt kohal ja nägi kõike.”

Õnneks ei koosne kogu raamat sellistest monstrumlausetest ja hiljem ma mitmes kohas lausa nautisin selle keelt ja stiili.

Aga sõnavaldamise ja tervikloo vahele jääb veel üks kiht, mis oli minu meelest neist kolmest nõrgim. Nimetan neid stseenideks. Mõned võtmehetked ja kõrgpunktid ei pääse mõjule, nad jäävad vähemtähtsa ees- ja tagapool voogava suvateksti varju. Abiks pole ka see, et raamat ei ole jaotatud peatükkideks, vaid läheb ühes jorus esimesest leheküljest viimaseni. Vahepeal ei pane tähelegi, kui mõni tegevuspaik on muutunud. Et Meres oleks nagu väga hea helilooja ja pillimees, aga dirigeerimisega jääb natuke hätta. See on siiski väga väike mure, mis võib-olla riputab viiele miinuse taha.

Kui ma seda raamatut raamatukogus käes kaalusin, oli mul väike tõrge. Asjata. See on üks paremaid Eesti ulmeromaane. “Lihtsad valikud” sai kirjanike liidu 2017. aasta romaanivõistlusel teise-kolmanda koha ja ma väga tahan teada, mis žürii arvates parem oli.

Gardner Dozois “Modern Classics of Fantasy”

Modern_Classics_of_FantasyGardner Dozois on ilmselt kõige kuulsam siiani tegutsev ulmetoimetaja, kes paarkümmend aastat oli ajakirja Asimov’s toimetaja ja kes on vähemalt sama tuntud oma ulmeantoloogiate poolest. See ongi üks neist.

1997. aastal avaldatud antoloogia maht on hirmuäratav – 30 lugu, neist mõni lühiromaani mõõtu. Kui ma igale neist pühendaks ka ainult ühe lause, oleks see ülevaade ise juba päris pikk. Aga mõni neist juttudest on hoopis põhjalikumat tutvustust väärt. Leidsin siit enda jaoks 4-5 nüüd mu lemmikute hulka kuuluvat lugu ja mõne autori nime taha panin mõttes linnukese, et seda tuleb kindlasti veel lugeda.

Kõigepealt teemast. Fantasy osutub kindlasti paljude jaoks eksitavaks. Siin on vähe lugusid, mis toimuvad pseudokeskaegses kuue rassi ja maagia maailmas ja päris mitu sellist, mille mina oma võhiklikkuses lükkaks science fictioni või õuduse alla. Suur osa on üldse selliseid, millele on raske üht žanrisilti külge riputada. Ja ongi hea, teeb kogumiku mitmekesisemaks. Dozois ise vabandab ennast välja eessõnas, kus räägib, kuidas paljud autorid maskeerisid oma fantasy enne selle laiemat aktsepteerimist science fictioniks. Isegi sel juhul ma ei saa aru, miks ei võiks pigem SF kui fantasy olla näiteks Lyon Sprague de Campi “The Gnarly Man”, mis jutustab välgutabamuse saanud neandertaallasest, kes muutus surematuks ja on suutnud eri ajastutega kohanedes tänapäevani elus püsida või Damon Knighti imelik ajarännulugu “Extempore” või ka Terry Bissoni “Bears Discover Fire”.

Minu absoluutne lemmik siit kogumikust on Thomas Burnett Swanni lugu “The Manor of Roses”, mis jutustab ühtaegu kurva ja ilusa loo ristisõdade aegselt Inglismaalt. Selle üks peategelane on aadlidaam, kes on ristiretkedele kaotanud oma abikaasa ja lapse ning teised lapseohtu noored, keda on tabanud ristisõja-hullus. Pikalt paistis see on lihtsalt ajaloolise jutustusena, mille fantastilise osa piirdub keskaja inimeste religioossete uskumustega. Isegi nii oleks see väga äge lugu olnud, sest autor oskab tegelaste luudele liha kasvatada ja lugu on heas mõttes poeetiline. Mida rohkem aga lugeja maailmaga kurssi saab, seda veidramaks see muutub.

Superlood on ka Lucius Shephardi “The Man Who Painted the Dragon Griaule”, Tanith Lee “Into Gold”, Bruce Sterlingi “Flowers of Edo”.

Omaette rühm on kaks Fritz Leiberi Lankhmari lugu, Jack Vance’i “Dying Earthi” osa “The Overworld” ja Roger Zelazny “Death and the Executioner”, mis on nende autorite suurte teoste osad või peatükid. Kui Lankhmari lood või Cugel meeldib, siis meeldivad need ka ja tõenäoliselt olete te neid juba lugenud. Zelazny jutt on peatükk eesti keeleski ilmunud “Valguse isandast”, milles rühm ülivõimetega inimesi valitseb India jumalatena üht planeeti. “Valguse isandaga” ei ole mul suurt armastust loitma löönud, sest raamat on ilges kribukirjas, pisikeste lehekülgedega ja laguneva köitega. Alati on mul olnud tunne, nagu oleks Zelazny sinna liiga palju kokku surunud, aga probleem võib olla just eestikeelses väljaandes. Lugerist novellipikkuse jupi lugemine pakkus igal juhul palju rohkem rõõmu. Leiberi ja Vance’iga on mul segased suhted. Ühest küljest mulle meeldib see, kuidas nad kirjutavad, aga see, et kõik tegelased on suured sulid, kes muudkui üksteisel nahka üle kõrvade püüavad tõmmata, mulle niiväga ei istu.

Enamik ülejäänutest olid head lood, sellised viis miinused või neli plussid. “Trouble with Water” (H. L. Gold) oli naljaulme mehest, kes solvab veegnoomi ja saab kaela needuse, et vesi teda ei puudu. “The Gnarly Mani” (L. Sprague de Camp) murtud kontidega neandertaallane, kes on kõik ajastud osanud üle elada ja elab vaikselt ka nüüd, oli tore. Kuidagi unenäolise kirkusega jäi meelde “Walk Like a Mountain”, milles sõidab mees bussiga Inglise külakesse, kus talle kurdetakse, et naabruses mäe otsas elav hiiglane on ühe tütarlapse ära röövinud. Mees hakkab olukorda lahendama ja pilt pöördub peapeale. Manly Wade Wellmanilt loeks küll veel midagi.

R. A. Lafferty on alati põnev ja teistsugune kirjanik. Temalik, kuigi minu arust mitte Lafferty kõige parem, on see jutt, “Configuration of the North Shore”, milles unenägude terapeut aidata meest, kes on kogu elu näinud veidrat jätkuvat und maailma serva poole ujumisest.

T. H. White’i “Troll” on ehe ja lühike õudukas.

“The Tale of Hauk” on Poul Andersoni Skandinaavia fantasy peremehest, kes enne surma kibestus ja pärast surma oli veel vastikum. Kogu lugu on pandud kirja väga asjalikus toonis.

Gene Wolfe’i “A Cabin on the Coast’i” oleksin pannud superlugude kategooriasse, aga minu arust ei sobinud loole see veidi ülepingutatud puänt.

Ursula K. LeGuini “Buffalo Gals, Won’t You Come Out Tonight” on versioon Mowglist, kus laps pääseb eluga lennuõnnetusest Ameerikas ning tema päästjaks ja kasuvanemaks saab Koiott. Kogu loomamaailm on just selline nagu indiaani muinasjuttudes. Väga äge jutt.

Ma ei ole veel ära otsustanud, kas Terry Bissoni “Bears Discover Fire” on geniaalne või lihtsalt tore lugu. Kui ma pealkirja lugesin, mõtlesin kõigepealt “Mida pekki?” ja siis “aga lahe mõte ju.” Lugu ongi selline, nagu pealkiri ütleb ja tekitab korraga nõutust ja tunnet, et äkki oled sattunud millegi väga hea otsa. Tegevus toimub umbes 1980ndate USAs, kus rahvas avastab, et karud on õppinud tuld tegema ja pääsenud sellega vajadusest talv läbi magada. Nad on hakanud kogunema kogukondadesse. Ega loo toimumise hetkel palju rohkemat ei teata ka.

Sümpaatsed olid ka Robert Sampsoni “A Gift of the People” ja John Crowley “Missolonghi 1824”, millest ma eraldi kirjutasin.

Judith Tarri sünges maailmas toimuv “Death and the Lady” meenutab “The Manor of Rosest”, aga jääb sellele alla. Siiski meeldis. Peter S. Beagle’i “Professor Gottesman and the Indian Rhinoceroses” läheb auväärne professor väikse õelapsega loomaaeda, kus temaga hakkab rääkima ninasarvik, kes väidab, et on tegelikult ükssarvik. Suzy McKee Charnasi “Beauty and the Opéra or The Phanton Beast” algab hetkel, kus ooperifantoom ja tema armastatu kohtuvad Pariisi ooperiteatri keldris ja tütarlaps lubab oma peigmehe elu päästmiseks, et on viis aastat Ooperifantoomi oma. Järgmised 50 lehekülge on sissevaade veidra paari abiellu. Lugu oli isegi parem, kui sisukokkuvõte lubaks.

Oli ka kehvasid, arusaamatuid ja kiirestiununevaid lugusid. Avram Davidson näiteks oli kogus esindatud kahe looga. Neist “Golem” oli jube triviaalne – läheb golem USA juudi vanapaari juurde ja need ei hakkagi teda kartma. Teise loo, “Manatee Gal, Won’t You Come Out Tonight”, sisu ei suuda ma lihtsalt meenutada.

Ma ei saanud pihta Damon Knighti “Extemporele” ja James P. Blaylocki “Paper Dragonsile”. Viimasest lootsin enne lugemist eriti palju. Mitte midagi ei ole meeles Keith Robertsi “The Signallerist”, George Alec Effingeri “Two Sadness-ist” ja Howard Waldropi “God’s Hooks-ist”. Naljalugu hiiglasega kohtungule sattunud New Yorki neiust “Blunderbore” (Esther M. Friesner) ja Michael Swanwicki lugu “The Changeling’s Tale” lihtsalt ei läinud korda.

Lühidalt, väga hea kogumik.