Ülo Mattheus „Tema salajane palve“

temasalajane Näide Loomingu Raamatukogu silmaringi avardavast mõjust. Enne selles sarjas ilmunud „Vabanemist kuulmise läbi“ ei teadnud ma üldse, et ta ka kirjanik on. Aga nüüd oskasin Mattheuse järgmise raamatu „Tema salajase palve“ juba lugemisjärjekorda panna.

Peategelane Pawo Karpo on Tallinnas ajakirjanik ja raamat algab sellega, et peatoimetaja saadab ta laupäeva õhtul objektile. Selgub, et liiklusõnnetuses on surma saanud linnapea ja veel inimesi. Samal ajal jõuab üks Tiibeti nõid Chöje Drolkar arusaamisele, et Pawo Karpo on ümbersündinud laama. Sellest hetkest Pawo elu muutub. Näiteks saab ta surnutega rääkida (mis niiviisi viga kõva lugu teha – linnapea vaim lööb salatsemisele käega ja räägib, kuidas ta sai hiinlastelt ilge hunniku altkäemaksu. Pawo paneb kõik lehte). Tal hakkavad käima veidrad külalised, kes osutuvad Tiibeti jumalateks või millekski sarnasteks. Aga Pawo tähelepanu on suunatud ainult Hannale, liiklusõnnetuse ohvrile, kes vaagub elu ja surma vahel ja kes Pawosse armub. Pawo saab teada, et naise koomast väljatoomiseks peab ta hirmsal kombel ja õigesti palvetama.

See on raamatu esimene pool ja on läbinisti äge. Mattheusel on mõnus ja selge stiil, ta saab loo ohjamisega hästi hakkama, mis ei olegi nii iseenesestmõistetav, eriti kui müstitsism ja argi-Tallinn segunevad. Teine pool oli minu jaoks igav. Seal on Pawo juba Tiibetis ja kogeb igasuguseid meeliülendavaid asju. Kui huvitav see saab olla. Raamatu kokkuvõttes on aga kindlasti meeldiv üllatus.

Advertisements

(:)kivisildnik, Aarne Anmann „Visa hing Kilingi-Nõmmelt. Legendi sünd“

visa-hing-kilingi-nõmmelt-legendi-sünd

„Seks. Vägivald. Seksuaalmaagia. Päikeseline Eestimaa. Eestlased oma murede ja rõõmudega. See on Eriti verine Eesti Vabariigi kriminaalromaan. Sinu voodis, sinuga koos Pole üldse paha,“ seisab raamatu tagakaanel ja on juba selge, et normaalne raamat meid ei oota.

Kui surija tunnistab haiglavoodis üles osalemise rituaalmõrvas Valgas, võtavad politsei vanemkomissar Sahk ja üleminspektor Mürk vana surmajuhtumi uuesti ette. Nad kutsuvad appi endise Kilingi-Nõmme politseiniku Paul Pajose. Pajos on kõike muud kui talutav peategelane. Alkohoolik ja ludri, kes hea õnne abil on saanud kõva uurija maine. Tegelikult pole ta midagi lahendanud. Ta ise arvab, et tema talent on seksuaalmaagia valdamine ja selle abil saab ka juhtumeid lahendada.

Naljakal kombel on tegemist lausa hea lugemisvaraga, millele isegi sobib see, et kuritegu laheneb ilma ühegi mõtestatud liigutuseta peategelase poolt. Pusletükid potsatavad ise paika. Verd pritsib, laibatükke lendab. Aga see polegi tähtis, vaid hoopis Kivisildniku bravuuri ja sõnavaraga esinev Pajos ning tema maailmapilt. Absurdsusele vaatamata tundub see hoopis rohkem päris kui kõikvõimalike kino-visahingede elu. Mul oli kunagi üks vanem kolleeg, endine miilits, kes rääkis kogu aeg ilmavaatest nimega sürreaalgenitalism, mille sisu sai vastavalt vajadusele üsna vabalt defineerida. See on üks üsna sürreaalgenitalistlik teos.

Jack McDevitt „Deepsix“

deepsix

Olen oma pika elu jooksul mõne Jack McDevitti ulmeromaani läbi lugenud ja paistab, et kõik nad järgivad sarnast skeemi. Kaugel planeedil leitakse muistse tsivilisatsiooni jälgi ja arheoloogid saadetakse teadmisi koguma. Seejuures on neil hirmus tamp peal, sest planeet on a) vaja kohe koloniseerida; b) hukule määratud. Arheoloogid leiavad midagi ägedat, mis lõpuks viib mõne veel ägedama teadmiseni, aga päris lugeja uudishimu rahuldavat lõpplahendust ei tule.

„The Academy“ sarja esimese raamatut „The Engines of God“ lugesin eelmisel aastatuhandel ja vaba e-raamatu eelsel ajastul. Abiks oli krediitkaardiga Saksa sõber ja Saksa kirjastuse paberkataloog. Antagu mulle andeks, aga raamatu täpsemat sisu enam ei tõesti ei mäleta. Küll aga tunnet, et tänu arheoloogia sissetoomisele põnevam kui tavaline laseriulme.

Teise osa „Deepsixi“ tegevus käib 2204. aastal. Inimkond on õppinud tähtede vahel lendama ja otsib koloniseerimiseks planeete. Deepsixil on ka käidud, aga selgus, et kohalik fauna on tappev. Nüüd minnakse vaatama, kuidas Deepsix ühe hulkuva taevakehaga kokku põrkama hakkab ja seeläbi hukkub. Mõni nädal enne kokkupõrget märkab teadlastekamp aga, et planeedi pinnal on selgelt näha varemed. Otsustatakse kibekiiresti saata planeedile uurimismeeskond. See jääb aga planeedi pinnale koos veel paari tegelasega lõksu. Algab võidujooks ajaga, et saaks tegelased ikka enne planeedi hävingut kätte. Samal ajal lahendavad need planeedil olnud tsivilisatsiooni mõistatust ja võitlevad loomariigi esindajatega oma elu pärast.

McDevitti lood on seikluslikud ja kerged ning tänu muistsete rasside jälgede ajamisele ka põnevad. Tegelaskujud on suhteliselt totakad. Kirjanik loob neid usinasti ja hulgakaupa ning pöörab nende käitumismotiividele palju tähelepanu, aga nad kukuvad välja kuidagi valed.

Stephen Baxter ja Terry Pratchett “Pikkmaa”

pikkmaa

Üks isepäine geenius paneb internetti seadme skeemi, mille valmistamine on jõukohane igale tattnokale. Lapsed üle maailma hakkavad seda valmistama ja kohe ka haihtuma. Selgub, et sellega saab rännata meie Maa paralleelmaailmadesse. Maailmu paistab olevat lõputult. Neid saab läbida kindlas järjekorras, mitte et põrutad meie Maalt otse Maale nr 32. Teistel Maadel ei paista inimesi olevat (kuigi enamustel on evolutsioon uusi liike tekitanud). Rändamise ja koloniseerimise piirid tulevad põhiliselt sellest, et ühest maailmast teise ei saa vedada metalli (kõik muu liigub ainult koos inimesega) ja inimestel on pärast “astumist” veidi aega väga paha olla.

Raamatu peategelane on noormees, kellel ei ole paha olla. Tal ei ole tegelikult isegi maailmast maailma astumiseks seadet vaja. Noormehele teeb pakkumise inimese õigused saanud ülirikas ja mõjukas tehisintellekt, et minna koos kaugemaid paralleelmaailmu avastama.

Stephen Baxter ja Terry Pratchett tunduvad mulle nii erinevad kirjanikud, et ei osanud sellest koostööst õieti midagi oodata. Fantasy-naljamees Pratchett ja ülimastaapse, tõsise, teadusliku kosmoseulme Baxter. Aga välja tuli. Minu arust on “Pikkmaa” üsna omanäoline ulmekas, milles on huvitavad tegelased ja mõnus avaruse ja avastusteootuse tunne. Mingit tugevat lugu ei ole, peategelased lihtsalt rändavad ilmast ilma ja otsivad lahendusi vahepeal tekkinud mõistatustele. Lõppu ka ei ole, aga raamatul on järjed. Igavamad osad olid need, mis kirjeldasid, milliseid kolooniaid inimesed naabrusmaadesse rajama hakkasid, kui võimalus tekkis. Sellist uue koloonia rajamise ulmet on juba piisavalt loetud ja need kipuvad kordama puritaanide Ameerika asunduste rajamist. Et ikka palju tööd ja lihtne elu. Õnneks oli seda osa vähem. Väga meeldis mulle introvertsuse tunnustamine. Peategelane ei talunud meie maailma inimeste hulka. Kohe ängistus tekkis. Seepärast eelistas ta hulkuda üksi kaugetes maailmades. Mis ei tähenda, et talle inimesed ei oleks meeldinud. Kui aga sinna, kus ta parajasti kolas, hakkasid tekkima suuremad asundused, liikus ta mujale. Mõistan sajaprotsendiliselt.

Sobis ka raamatu vorm – avastusretk. Kusagil ei peatutud kaua, muudkui edasi. Selles oli vanade maadeavastajate reisikirjade hõngu.

Kes nüüd muretsema hakkab, et äkki on liiga imelik raamat, ärgu kartku. Suur lugu on samuti olemas. Selgub, et on veel vähemalt poolintelligentseid rasse, kes oskavad maailmade vahel rännata ja et need põgenevad peategelastele vastassuunas. Järelikult on sealt midagi halba tulemas.

Olga Tokarczuk “Päeva maja, öö maja”

päeva-maja-öö-maja

Tänapäeva Poola kirjaniku Olga Tokarczuki raamatu alguses räägib minajutustaja paar lehekülge oma naabrimutist Martast. Ta teeb seda nii hästi, et tegelane muutub justnagu päris inimeseks. Edasi rändab lugu Marta joodikust naabrimehe peale, sealt pöördub tagasi minajutustajale ja muudkui eksleb nii mööda tegelasi, vahel ka ajas. Suurt lugu ei tulegi, on hästi kirja pandud eredad tegelased, kelle lood lähevad vahel lausa ulmeks, aga mõjuvad seetõttu isegi kuidagi elulisemalt.

Näiteks mehest, kelle venelased saatsid Siberisse ja kes pidi seal ellujäämiseks surnud kaaslast sööma. Intelligentne ja tundlik mees, jõudis Poola tagasi elusalt, aga kohutava pagasiga. Ühel päeval leiab ta Platonilt lause, et see, kes on inimese sisikonda söönud, on paratamatult libahunt.

Või pangas töötav karjäärinaine, kellel hakkab unenäos külas käima mees, kellesse ta armub. Naine saab unes ka mehe nime teada ja oma pöörases armastuses läheb teda otsima.

Kõiki tegelasi ühendav lüli on kodupaik, linnake Poola ja Tšehhi piiril, kus kunagi elasid sudeedisakslased. Suurepärane raamat. Ainult Kristuse näoga naispühaku ja tema eluloo kirja pannud ennast vales kehas tundva munga lugu on tüütu.

Timur Vermes „Ta on tagasi”

vermes_kaas.indd

Ühel hetkel on Adolf Hitler Eva Brauniga Berliinis punkris ja järgmisel leiab end kusagilt tühermaalt (vist) 2014. aasta Berliinis. Romaan sellest, mida Hitler tänapäeva Saksamaast arvaks, kuidas ta kohaneda võiks ja mida Saksamaa temast arvaks. Naljakas, aga teisiti seda vist kirjutada ei saakski. Sellest hoolimata balansseerib hea maitse ja praeguste reeglite piiri peal.

Vermesi Hitler on üsna vintske sell, kes oma oskusega ennast tänapäeva arusaamadest mitte kõigutada lasta natuke meenutab mulle Ivan Oravat. Ta teeb pea kõigest harukordselt veidraid järeldusi. Näiteks vaatab, kui palju on Türgi nimesid äridel ja kui õitsev linn paistab ning arvab, et Türgi tuli Saksamaale viimasel hetkel sõjas appi ja aitas nad võidule. Hiljem saab ta muidugi teada, kuidas ajalugu kulges, aga ega ta ennast sellepärast ei muuda.

Hitler käib ülbelt linnas ringi ja kuulutab kõigile, et on füürer. Berliinlased ei oska sellele muudmoodi reageerida, kui et hakkavad meest pidama koomikuks. Varsti on Hitleril oma telesaade, mida tema teeb kui tõsist probleemsaadet ja mida vastu võetakse kui hullumeelset koomuskisarja. Ainult et kuhu see edasi viib? Hitler nimelt ei ole oma füüreriambitsioone minetanud.

Mind absoluutselt ei huvita Teise maailmasõja saladused ega natside juhtkond. Miks ma peaksin huvi tundma, kas mõni Saksamaa sõjaaja juht pääses Brasiiliasse või mida Hitleri lemmikkoer sõi? Oli üks kohutavalt verine ja jäle periood maailmas, millest ma meelelahutuse mõttes ei taha mitte midagi teada. Seepärast lugesin ka seda raamatut kerge ebamugavustundega. Vahepeal tundus, et raamat on liiga pikk. Et sain naljale pihta, aitab, mis pikka lugu siin ikka lahti rullida. Aga laiali ta ei vajunud ja oli vist ikkagi hea asi.

Aleksei Pehhov „Varjus hiilija”

varjus-hiilija“Siala kroonikate” avaosa “Varjus hiilija” peategelane on meistervaras Varju-Garrett, kellele seatakse üles kaval lõks ja kui ta selle avastab, on juba hilja välja rabeleda. Kuningas ja teised võimsad ja targad saadavad Garretti vastu tema tahtmist maailma päästma mässulise pimeduse jõudusid juhtiva maagi Nimetamatu vastu.

Ilgelt ebaoriginaalne, kõik fantasy-klišeed on ära kasutatud ja neid tuleb paar tükki lehekülje kohta. Killurebimist on sama palju. Tegevus kihutab hirmsa tempoga. Tulemus – lugemine läheb ludinaga, aga kõik on pinnapealne ja jätab külmaks. Et kui saab üks peategelasi otsa, siis teistel tegelastel on aega umbes kaks lõiku teda mälestada ja lugejale tundub, et sedagi oli liiga palju, sest juba on meelest läinud, mis mees see oli.

Järgede lugemiseks ühtegi pingutust ma teha ei kavatse, aga kujutan ette, et bussis või kui satuks igaval suvepäeval maal näppu, loeks küll.