Linda Nagata “The Bohr Maker”

bohr makerLinda Nagata on noorema põlvkonna ulmekirjanik (no mis noorema, 58aastane juba, 1990ndatel sai kuulsaks), kelle põhiteosed on kirjutatud nanopungi žanris. “The Bohr Maker” ilmus 1995. aastal ja võitis Locuse auhinna parima debüütromaani eest. See on ka tema “The Nanotech Succession” sarja avaromaan.

Nikko on uut tüüpi inimene, kes suudab näiteks elada avakosmoses, aga siiski ähvardab teda peatne surm. Tema isa, mõjukas teadlane, muutis nanotehnoloogia abil Nikko selleks, kes ta on, ja mees sai “teaduseksperimendina” eksisteerimiseks tähtajalise loa. Paraku ei ole vahepealse aja jooksul seadusandlus liberaalsemaks läinud ja inimeste geenmuundamine ei ole ikka lubatud ning Nikko lihtsalt sureb sel hetkel, kui ta aeg on täis tiksunud.

See Nikkole ei meeldi ja viimases hädas korraldab ta salajase ja ülivõimsa Bohr makeri nime kandva nanotehnoloogia varguse, mis lubaks tal oma elu pikendada. Vargus ei kuku aga päris nii välja nagu plaanitud. Kogemata kombel nakatab end Bohr makeriga noor, vaene ja harimatu slummielanik Phousita. Phousitast saab supertüdruk. Võimud jälitavad Nikkot ja nuhivad välja ka Phousita. Nikko ja Phousita ühendavad jõud. Edasi käib üks tüütu seiklus tagaajamine, aga raamatu esimene pool, mille ma siin üldjoontes ümber jutustasin, oli äge.

Mul on tunne, et ulmekirjanikud kasutavad nanotehnoloogia ideed tavaliselt kurjasti – imepisikesed nähtamatud masinad, mis suudavad korda saata ükskõik mida. Et mõtled mingi suvalise jaburduse välja, nimetad ulmeks ja seletad – nanotehnoloogia tegi. Nagatal on see siiski enam-vähem loogiline, kui mitte realistlik.

Advertisements

Steven Erikson “Deadhouse Gates”

Deadhouse_GatesKanada kirjaniku Steven Eriksoni kümneköitelise fantasysaaga “Malazan Book of the Fallen” teise osaga juhtus mul piinlik lugu. Lugesin kõik selle tellise 659 lehekülge läbi, aga aru ei saanud midagi. Tegelased olid hädas, sõdisid, põgenesid, rääkisid omavahel. Aga mis laiemas plaanis toimus? Miks kirjanik neist mulle jutustas? Ma olen kindel, et see oli raamatus kusagil kirjas, aga minu igavlev pilk libises neist kohtadest üle ja nii ei loksunudki terviklugu paika. Jäi ainult hunnik suvalisi episoode suvaliste tegelastega. Umbes nagu satuks vaatama mõne nägemata telesarja kuuenda hooaja seitsmendat osa.

Miks ma ennast üldse nii palju piinasin, et nii paksu ja igava raamatu läbi lugesin? Osa fantasyromaane on seda tüüpi, et alguses on kõik tundmatute tegelaste arusaamatu sagimine, aga vähehaaval hakkab sellest välja joonistuma muster ja võidurõõm, mis tuleb lõpuks, kui asjast aru saad, on osa raamatu võlust. Esimese osaga nii läks. Teise osa puhul mind kirgastumishetk ei tabanudki. Üle kindlasti ei viitsi lugeda ja kolmandat osa keeldun kätte võtmast.

Lev Grossman “Võlurid”

volurid

Noor nohik ja oivik Quentin elab läbi oma pisikesi koolipoisitragöödiaid ja valmistub võimalikult heasse kolledžisse astuma, kui satub ootamatult mingisse paralleelmaailmas asuvasse eliitkooli vastuvõtukatsetele. Selgub, et kool on maagiakallakuga. Quentinil  süda hõiskab sees, sest tavailma on ta pidanud liiga igavaks. Pealegi on ta lapsest saati olnud ühe inglise noortefantasy (meenutab “Narnia lugusid”) fänn ja nüüd selgub, et tal ongi olnud õigus uskuda võluasjandusse.

Seda 2009 ilmunud fantasyt olen kuulnud nimetatavat Harry Potteriks täiskasvanutele ja see oli megahitt, mis vallutas raamatumüügiedetabelid. Ma ei mõista, miks. Raamat on küll korralikult kirjutatud võrreldes keskmise edetabelisopaga ja tal on ka oma sõnum, aga kokkuvõttes on see igav ja tasakaalust ära. Enamgi veel. Peategelane on vist üks ebameeldivamaid tüüpe, kes mulle kirjanduses ette on sattunud ja see vist ei olnud kirjaniku taotlus. Täiskasvanutele see ka ei ole. On vanemale koolieale.

Grossman on tahtnud võluvärgi fantasymaailmast võimalikult usutavalt meie maailma tuua. See on tal õnnestunud, aga seetõttu peab lugeja kannatama ära paar-kolmsada lehekülge kirjeldusi ameerika eliitkooliõpilaste ponnistustest uue õppematerjali omandamisel ja suhteliselt üksluise ühikaelu kirjeldusi.

Siis on ta vist tahtnud näidata, et noorel inimesel ei ole õige pühendada kogu oma tähelepanu karjäärile ja majanduslikule edule, nagu peategelane paistab arvavat. Poiss arvab ka oma eale kohaselt, et kõige hullem on elada igavat tavalist elu nagu ta vanemad ja pidev pidutsemine on äge. Meie, keskealised, ju teame, et asjad on vastupidi. Grossmani kirjapandult mõjuvad need noore mehe eneseotsingud aga lihtsalt veidralt ja ebausutavalt.

Tasakaalu juurde. Kolmveerand raamatut näevad tegelased vaeva õppimise ja kooli lõpetamisega. Viimane veerand on päris võimas möll. Suhe oleks vabalt võinud olla vastupidine. Praegu meenutab see sõber Lembitu algklassides joonistatud Kalevipoega. Ta hakkas vägilast alt joonistama ja kui jõudis kaelani, oli lehekülje ülemine serv juba ees. Pressis siis Kalevipoja pea mingi viltuse liistakana lehekülje ülaserva.

Andrzej Sapkowski “Haldjate veri”

haldjate-veri„Haldjate veri“ on Poola kirjaniku Sapkowski nõidur Geraltist rääkiva fantasy-sarja kolmas raamat ja esimene romaan. Kahest eelnenud jutukogust olen ma siin juba kirjutanud ja „Haldjate veri“ on neile vääriline jätk. Arvutimängude sõbrad teavad seda lugu „Witcheri“ sarjana.

Geralt on nõidur, mutant, keda on lapsest saati kujundatud ja kasvatatud koletiste tapjaks. Nõidurid kolavad maailmas ringi ja löövad raha eest kolle mättasse. Poliitikasse nad ei sekku. Kuningatütar Ciri on nüüd kaotanud nii vanemad, vanavanemad kui ka riigi ning üldse õige napilt sõjas ellu jäänud. Ciri on aga saatuse poolt Geraltile määratud, nagu me eelnevates kogudest teame.

Nelja kuningriigi ja Nilfgaardi vahel valitseb habras rahu. Levib võõraviha, mille all kannatavad haldjad, päkapikud – kõik, kes ei ole inimesed. Noorte haldjate salgad varjavad end metsades ja tapavad inimesi.

Geralt ei oska temaga muud teha, kui viib nõidurite kindlusesse, kus siis teiste omasugustega üritab Cirit kasvatada ja õpetada. Varsti saavad karused mehemürakad aru, et appi on siiski vaja naisterahvast ja kutsuvad kindlusesse naissoost maag.

„Haldjate veri“ ongi Ciri kasvamise raamat, mis võib-olla ei ole nii seikluslik ja kireva koletiste-galeriiga kui jutukogud, aga painav maailm korvab selle täielikult. “Haldjate veri” on eesti keeles täiesti olemas. Jookske aga poodi, et tõlgitaks ka selle järg.

H. P. Lovecraft “Cthulhu kutse”

cthulhu Raul Sulbi koostatud Lovecrafti kogumik on imeline raamat, mille juures meeldib mulle kõik peale Lovecrafti enda. See on heas kõvas köites, loetava šriftiga, väga esindusliku valikut pakkuv – pea 500 lehekülge ja 19 lugu. Igal loo kohta on 1-2 lk kommentaar ja lõpuks veel 30 lehekülge Lovecraftist endast. Kommentaarid ja järelsõna olid väga head.

Aga Lovecraft oli Lovecraft. Teda kui ulmeõuduse teerajajat ma muidugi hindan, aga tema ülepaisutatud ja sõnavahtu klopitud stiilist ei saa üle ega ümber. Saan aru, et tänapäeva lugeja on sellist õudust lugenud terve elu ja immuunne selle vastu, aga mulle tundub, et Lovecrafti novelli tegelane hulluks hirmust ka siis, kui satuks Jüri Arraku maalinäitusele või keegi kõrvaltoas aevastaks. Sellised lood nagu “Dagon” või “Rotid müüri taga” panevad mind jätkuvalt haigutama ja peategelaste argpükslikkuse pärast kerget piinlikkust tundma. Mõni lugu meeldis mulle teistest rohkem. Näiteks “Erich Zanni muusika” ja “Tempel”. Pean ka tunnistama, et kui enamus raamatut oli loetud, juhtus minuga midagi, mis viis mind mõneks päevaks sügavasse masendusse ja ahastusse. Siis järsku omandas Lovecraft hoopis teistsuguse värvingu, muutus hoopis mõistetavamaks ja kergemaks lugemiseks.

Panen siia lõppu ka tsitaadi raamatu tagakaanelt. See toimib mingil määral lakmuspaberina – kellele tundub lahe, jooksku kohe raamatupoodi. Ka teised tarbigu Lovecrafti, aga mõõdukates kogustes.

“Punase viskoosse hulluse kiljuvad, siuglevad, vooglevad varjud jälitavad üksteist mööda purpurse äikesetaeva lõputuid verekarva koridore… mällu sööbinud tontliku stseeni moondunud fantasmid ja kaleidoskoopilised mutatsioonid; metsad, kus kasvavad koletislikud liiglopsakad tammed, mille siugjad juured väänlevad ja imevad jõletuid mahlu maapinnast, mis kubiseb miljonitest kannibalkuraditest; oosidesarnased kombitsad sirutuvad laiali polüüpse perversiooni maa-alusest tuumast… pöörane välguvalgus ilgetel väätidega kaetud seintel ja seenkasvudest vohavatel deemonlikel võlvidel…” (“Luuriv hirm”)

John Varley “The Golden Globe”

The_Golden_GlobeVeel üks telliskivi mõõtu Varley ulmekas, mille tegevus toimub “Kaheksa Maailma” universumis. Kui “Steel Beach” oli Kuul tegutseva ajakirjaniku lugu, siis “The Golden Globe” on veel veidrama peategelasega – kirglik ja andekas näitleja, aga igavene suller Sparky Valentine. Tal ei lähe hästi, sest raha tal pole ja esineb kusagil päikesesüsteemi serva kolgastes. Üsna kiiresti saab selgeks, et ta ei löö risti ette, kui on võimalus lollidelt raha ära võtta. Paistab, et tal on ka kukil tegelane, kes kavatseb ta maha lüüa. Samal ajal hakkab lugeja jaoks lahti kooruma saja-aastase peategelase minevikulugu.

Kui “Steel Beachi” kiitsin selle eest, et see julgeb olla üks väheseid korralikke ajakirjandusulmekaid, siis “The Golden Globe” lööb selle üle. Teatriulme. Kusjuures teater pole dekoratsioon, vaid seda lugedes tuleb tunne, nagu loeks head elulooraamatut mõnest suurest näitlejast. Soovitan.

Täheaeg 12. Musta Roosi vennaskond

Minu kokkupuuted selle Raul Sulbi toimetatud ulmeajakirja laadse väljaandega on olnud ülijuhuslikud ja ma ei oska 12. numbrit võrrelda eelmiste või järgmistega. Kuulutan siis tõe kriteeriumiks aja ja nendin, et kaks kuud pärast lugemist ja enne, kui sisukorra üle vaatan, on meeles kaks head lugu – Catherine Asaro jutt “Virmalised neljal häälel” ja Lew Bergi “Musta Roosi vennaskond”. Siis oli seal veel paar mittemidagiütlevat lookest Eesti autoritelt. Mäletan, et mõlemas käis mingi rännak punktist A punkti B ja mõlemad olid üles ehitatud sellele, et loo käigus saad aru, mis maailmaga on tegemist. Mõlemal oli ka midagi puändilaadset, aga nii üht kui teist lugedes võitlesin igavusega. Ükskõikseks jätsid. Paremini on meeles Raul Sulbi artikkel Jules Verne’ist. See mees oli 80ndatel minu ja suure mu põlvkonnakaaslaste lemmikautor, aga internetti tol ajal ei olnud ja hiljem on ta vajunud minu jaoks nii tahaplaanile, et ega ma ta elust suurt midagi teagi. Sulbi artikkel täitis seda lünka. Hakka või uuesti Verne’i lugema. Rohkem artikleid ja lugusid mul kogumikust praegu meelde ei tule. Vaatan nüüd sisukorra üle:
Lew R. Berg: “Musta Roosi vennaskond”
Siim Veskimees: “Asteriuse kodutee”
Maniakkide Tänav: “Au ei olegi vaja” (“Saladusliku tsaari” järg)
Manfred Kalmsten: “Põgeneda Rottidelinnast”
Helena Alexandra Altroff: “Defectis”
Catherine Asaro: “Virmalised neljal häälel”, tõlkinud Iris-Barbara Jeletski
Raul Sulbi lugu Jules Verne´ist, “150 aastat “Erakordseid reise””.

Ahah. Kaks tühja lugu olid Kalmsteni ja Altroffi omad. Poleks aga arvanud, et Veskimehe ja Maniakkide Tänava lood meelest ära lähevad. 

Catherine Asaro juttudest olen ma seni lugenud paari ajakirjas F&SF. Olid huvitavad tegelaste, aga mitte sisu poolest. “Virmalised neljal häälel” on esimene, mis mulle tõeliselt meeldis. BAASis heidetakse ette, et see on tavaline ‘kangelane päästab kangelanna’ tüüpi asi, lihtsalt peeglisse keeratud ja võõrale planeedile viidud. Ma ei tea, kas ma üldse ootan seikluslikult osalt tingimata originaalsust. Meeldis mõte kunstnike planeedist ja põnev oli lugeda.

Siim Veskimehe “Asteriuse kodutee” on lugu Antiik-Roomast näpatud mehest, kes veedab elu krabilaadsete elukate võõrtsivilisatsioonis kusagil universumi teises otsas. Loo sõnum paistis olevat, et vana aja inimesi ei maksa alahinnata, inimene on kohanemisvõimeline olend. See oli ok, aga lugu jäi puiseks. Lühiromaani mõõtu asi, mis jutustas terve peategelase elu ümber, aga ei läinud eriti sügavale kusagil, libisedes enamusest üle sõnadega “sellest saaks kirjutada terve romaani”. Kirjutanud siis. Või teinud lühem lugu, millega oleks sama sõnumi saanud edasi anda.

“Saladusliku tsaari” järjele “Au ei olegi vaja” ei oskagi ma eriti etteheiteid teha nüüd, kus see mulle meelde on tulnud. Laevatäis eestlasi tuleb uurima, kas Maal on inimelu alles. Kes sellesse maailma paigutatud asju on lugenud, teab, et vähemalt maa-alustes linnades on. Lugu areneb kiiresti, vahepeal hoiad põnevusest hinge kinni. On ka kangelastegusid ja eksootikat. Aga ikkagi kadus kahe kuuga jäljetult mälust. Vist ei lähe see maailm mulle lihtsalt korda.

Lew Bergi “Musta roosi vennaskonnaga” sain ka kaaslugejatega võrreldes risti vastupidise kogemuse. Autorist järelejäänud lõpetamata teksti on kohandatud ja vastavate kommentaaridega avaldatud. Tegemist on pesuehtsa 20. sajandi alguse kosmoseooperiga, umbes nagu E.E. Doc Smithi Lensmai sari. See žanr mulle üldiselt korda ei lähe, enamgi veel, mulle ei ole ükski loetud Bergi tekst meeldinud. Aga sellesse ma jäin kuidagi sisse ja lugesin, nagu oleksin 12aastane. Loo lõpuosa läks kehvemaks, oli nagu kiirustades tehtud.

Kokkuvõttes polnudki nii paha saak.