Cassandra Clare “Luude linn. Surmav arsenal”

15aastane tavaline tüdruk Clary Fray läheb oma sõbraga New Yorgis ööklubisse. Seal algab uskumatute juhtumiste jada tema elus. Kõigepealt on löövad kolm teismelist ööklubis ühe nooruki maha ja selle surnukeha haihtub. Keegi teine peale Clary neid ei näe. Varsti saab Clary teada varjuküttidest ja deemonitest, kellega varjukütid võitlevad. Selgub, et ei ole temagi tavaline tüdruk.

Segu Harry Potterist ja “Videviku” saagast. Klišeede kogu, mis on mõeldud panema põksuma teismeliste südameid. Miks siis mina selle läbi lugesin? Ei lugenudki. Mulle sattus see kätte ingliskeelse audioraamatuna, mida ma Sadama tänava ja Uuemõisa vahel kõndides kuulasin. Olen avastanud, et paljud neist jäävad mulle arusaamatuks, kuigi kirjaliku tekstina võib kõik arusaadav olla. Lihtsalt kuulates vahepeal tähelepanu hajub, jääd unistama ja järsku avastad, et mitte mõhkugi ei saa aru, kes kus ja miks teeb. See ei kehti aga teatud lihtsakoeliste raamatute puhul. Näiteks Heinleini noortekad, mida ju lugeda ei viitsiks, tundusid kuulates lausa põnevad. Ja see Clare’i asi kõlbas ka küll. Kuigi järge kuulata ei viitsiks, lugemisest rääkimata.

Advertisements

William Burroughs “Alasti lõunasöök”

alasti-lõunasöökSee biitkirjanduse ikooniline teos on üks ilge lugemine. Psühhedeelne segapudru allakäinud narkomaanidest ja homopornost. See ei ole minupoolne hinnang, vaid kirjeldus. Autor (kes oli selleks ajaks u 15 aastat olnud heroiinisõltlane ja just puhtaks saanud) ise ütleb ka midagi sellist ühest paljudest järelsõnadest. Et oli vaja anda ülesvõte või läbilõige, mitte jutustada lugu. Et lugemine oli vaev. Aga täna öösel, kui mu joobest hakkas saama pohmakas ja uni läks ära, avastasin, et poolpurjus peaga märkasin selles tekstis hoopis rohkem loogikat, tähendust ja isegi lahedaid kilde. Lugesin hommikuks läbi.

Raamatu loetavam osa on sada lehekülge järelsõnasid.

Juan Jose Millas “Asjad kutsuvad meid”

lrk-21-23-2013-asjad-kutsuvad-meidMillase jutud on hästi lühikesed ja neis on palju maagilist realismi või lihtsalt fantaasiamängu, kuidas kellelegi. Peategelane on tavaline või viletsamapoolset elu elav hispaanlane või raamatu esimeses pooles lapseeas minajutustaja, kelle ellu satub midagi üleloomulikku, aga see ei too kaasa mingit ülevusetunnet või hingevärinat, vaid saab argiseks elu osaks. Lõpuks keeratakse tihti loole veel vint peale. Seejuures on lugu 2-4 lehekülge pikk. 160 leheküljel võis neid olla poolsada. Näiteks selline lugu. Kaks poissi avastasid vaateaknalt modelli, kelle kleidi kaenlaalused olid ära higistatud. Kleit paistis uus, järelikult elutu modell oli higistanud. Poistes tekitas see iha. Minajutustaja nihverdas ennast suvel sellesse poodi abiliseks ja lõpuks avanes tal võimalus modelliga kahekesi jääda käsuga rtiideid vahetada. Mis modelli ja nooruki vahel juhtus, kirjanik viisakalt ei kirjuta, aga poiss oli saanud oma tahtmise ja sai pärast oma eluga edasi minna. Kunagi hiljem läks ta teise poisi pulma ja märkas, et selle pruudi kleidi kaenlaalused on ära higistatud. Millas on seda lugu ehk 4-5 kroda pikemalt jutustanud.

Ma isegi ei tea, kas need on lühijutud või humoreskid. Kindlasti sobiks need hästi Pikrisse või ajalehe laupäevalisasse. Võib-olla ongi need sinna kirjutatud.

Ei tea, mis asjaoludel see Loomingu Raamatukogus 2013. aastal ilmunud Hispaania kirjaniku jutukogu mu lugemislisti oli sattunud, aga oli lõbus. Paar esimest lugu tekitasid tõrke, aga siis sain kuidagi asjale pihta ja edasi läks ludinal. Neil lugudel on küll oma filosoofia ja sõnum, aga seda ei tohi liiga tõsiselt otsima hakata, sest siis muutub lugude vorm ebameeldivaks.

Andrzej Sapkowski “Ettemääratuse mõõk”

ettemaaratusemookTeine raamat Nõiduri fantasy-sarjast. Esimeses osas said lugejad teada nõidur Geralti ja maag Yenneferi kirglikust armusuhtest. Siin logiseb see vanker üle kivide ja kändude edasi ja vahepeal põrutab hoopis võssa. Veel teavad esimese osa lugejad, et Geralt küsis ühelt kuningannalt tasuks oma töö eest seda, mille olemasolust too veel midagi ei tea – nagu neid muinasjuttudes ikka küsitakse näiteks elupäästmise eest. Võib minna nii, et päästetu lubab seda ja siis ootab teda koduväravas abikaasa vahepeal sündinud lapsega. Nõiduritel on tava niiviisi endale õpilasi hankida. Igal juhul peaks niiviisi saadud laps olema eriline saatustekujundaja. Geralti esimeses osas välja teenitud ettemääratu on printsess Ciri, nüüd juba igavene plikanaaskel. Muidugi ei taha tüdrukut ära anda tema vanaema kuninganna ja ei taha Geraltki vastu võtta, sest ei ole ju ilus vedada printsessi kodust minema, pakkudes talle asemele viletsat ja vaevalist rändurielu. Geralt otsustab panna saatuse ja ettemääratuse proovile.

Raamatust käivad veel läbi metsades elavad naissõdalased drüaadid, kes peavad inimestega verist sõda, muhe draakon, hea ärivaistuga kujumuutja ja veel terve hulk värvikaid tegelasi. Möllu on sama palju kui eelmises osas, aga maailmavalu ja sisekaemusi on rohkem. Muidugi soovitan, lemmiksari siiski.

Andrzej Sapkowski “Viimane soov”

viimane soov

Võite oma sõrmuste isandad ja tumedad tornid toppida sinna, kus päike ei paista. Geralt on minu kangelane. Sain wiedzminist ehk vedmakist ehk witcherist ehk nõidurist teada üheksakümnendate lõpus. Eks BAASis ole need vanad arvustused praegugi üleval, mis mul suu vett jooksma ajasid, nii et ma printisin esimese osa jutud ehk jutukogu “Viimane soov” tööl venekeelsetena välja ja hakkasin hambad ristis üsna võõrast keelest läbi närima. Tavaliselt kisub väga puudulik keeleoskus lugemiselamuse alla, aga see ei petnud ootusi. Järjed ostsin juba venekeelsete raamatutena. Päris suur osa sisust jäi hämaraks, aga vägev oli ikka.

Kümmekond aastat hiljem nägin Soomes ingliskeelset “The Last Wishi” ja muidugi pidin selle ostma. Ei olnud ajaga halvemaks läinud.

Nüüd, juba keskealise ja paljudest vanadest lemmikutest lahku kasvanud härrana vahetasin sünnipäeva kinkekaardi kolmeks eesti keeles ilmunud nõiduri sarja raamatuks. Natuke pelgasin enne lugemist, et äkki pettun. Ei pettunud. Nõidur on korraga kurb ja naljakas, lapsik ja elutark, seikluslik ja mõtlemapanev. Ma olen jumala kindel, et Stephen King on kusagil Ameerikamaal kadedusest lilla, sest ta oleks oma Dark Towerit tahtnud sellisena näha.

Tänapäeval, kus kõik mängivad Witcheri arvutimänge, pole väga pikalt sisust mõtet jutustada. Esimene osa tutvustab lühijuttude kaudu nõiduriametit, mida peategelane Geralt peab. Nõidur on erakordsete reflekside ja võitlusoskusega koletisekütt. Jutud on äraspidised versioonid meile tuttavattest muinasjuttudest. Geralt hulgub ilmas ringi ja otsib, kus keegi teda vajab. Ühes krüptis ootab päästmist või mahalöömist nõiutud kuningatütar-vampiir, tühjas lossis elab koletis oma kahtlase kaunitariga, kuninganna vajab abi, et ei peaks täitma oma abikaasa lubadust anda tütar koletisele naiseks. Kõik lood on pea peale pööratud ja vahel tunned koletisele rohkem kaasa kui abipalujatele.

Inimesed nõidureid ei armasta (teistsuguseid üldse ei armastata, ei elfe, ei päkapikke), eluohtliku töö eest makstakse krosse. Pealegi maailm on muutumas, kollid ja teised rassid on puksitud inimeste maailma servale. Kõigele lisaks peab Geralt oma ametikoodeksist nii rangelt kinni, et peab suuremast osast tasuvatest otsadest (vaja näiteks keegi ära koristada) loobuma.

“Viimane soov” on mu nõiduri-raamatute lemmikosa, sest seal näeb nõidurit ka oma “tavatööd” tegemas. Kui asi läheb romaanideks, mis on ka lahedad, hakkab veerema üks suur lugu ja vaheldust jääb vähemaks.

Glen Cook “The Black Company”

The_Black_Company

Must kompanii on palgasõdurite üksus, mis raamatu alguses on Beryli linna valitseja palgal. Aga valitseja on kohe võimult kukkumas ja kompanii vahetab kiiresti tööandjat.

Must kompanii on ise üks kõrilõikajate bande, aga nende uued tööandjad on ikka eriti ebameeldivad tüübid, mingid elluärganud võlurid, lausa pooljumalad, kes on riigis võimul. Kompanii ülesanne on võidelda (vist) heade mässajatega.

Sõjakirjandus, kus vaesed sõdurid peavad võitlema värdjalike riigijuhtide kahtlaste eesmärkide nimel ja muudkui näidatakse sõja karmi reaalsust ja ainus õilis asi on relvavendlus, mind eriti ei köida. Ühest küljest on “The Black Company” just selline teos. Teine häda on selles, et suurest osast raamatust ma päris täpselt aru ei saanud. Kõigil on mingid hüüdnimed ja nad lähevad sassi. Või mis lahing ja miks parajasti toimub. Aga teisest küljest on hirmus põnev. Kihutad sellest tohuvabohust läbi, suurt midagi aru ei saa, aga äge on.

Sisust lugege siit: http://baas.ulme.ee/?autor=441&teos=9313

Indrek Hargla “Kolmevaimukivi”

kolmevaimukivi

“Kolmevaimukivi” on ulmekogumik, kinnitab kirjanik ise. Ulme olevat tema jaoks lai mõiste ja kõigi žanrite seas aukohal. Seda on kogumikust tunda.

***

“Mirabilia saladus” – lühiromaan totakast Ustavast, kelle isa on vägev pealik. Nooruk Ustav läheb oma orja Raatiga metsa seeni raiuma. Kohe läheb mölluks, sest noored satuvad pealt nägema, kuidas kamp röövleid ründab üht rüütlit ja üritab mehelt midagi välja pressida. Otsitavat ei leita ja surev rüütel jäetakse maha. Kuid rüütel jõuab enne surma eseme Ustavale edasi anda, see on metaaltoru, mida kutsutakse mikroks. Asju, mis mõõga ja maagia maailma ei sobi, on veel, näiteks bardide rokkivad väekandled ja ümber planeedi tiirutav kolakas Meistri Koda.

Kohe pärast kihluspidu punapäise Killega, keda Ustav peab nõmedaks tüdrukuks, saadetakse poiss koos orja ja vana targaga kuninga juurde, kaasas rüütli surnukeha ja mikro. Tähtis koht on ka põgenenud neiu Ylsvingil ja haldjate ulmesampo ketramise kodadel.

On seiklust, on armastust, on põnevust ja üllatavaid loo keerdkäike. Tegelased on meeldejäävad. Maailma jutustav peategelane on lihtne või isegi kohtlane nooruk ja tema maailmakirjeldusest tuleb raamatu huumor. Ja kokkuvõttes on see ulmekas, milles maailma saladus 120 leheküljel mingil määral lahti harutatakse.

Püüan meenutada, aga mul ei tule meelde ühtegi paremat Hargla teost. Mulle on teda lugeda kogu aeg meeldinud, aga tihti ei tule tal loo osadest kokku sellist tervikut, millega ma rahule jääks. Vot seekord tuli.

***

“Jõulujõud”. Väike, kurb ja ilus lugu, mis esimest korda ilmus ajakirjas “Pere ja Kodu. Kujutan ette, et jõulunumbris.

***

Pikem tekst “Einsteini viimased sõnad”. Maailmas, kus sakslastel õnnestus kinni püüda landav taldrik ja UFOd tuhisesid avalikult taevas ning sekkusid ilmasõja käiku, said ulmekirjanikest teadlased. Iseenesest tore lugu, kuigi vaimustusest hüppama ka ei pannud. Ehk on natuke liiga pikk nende naljade peal püsimiseks, mida üks või teine meie maailma korüfee selles reaalsuses teeb. Plusspoolele läheb see, et ei tuiutatud lihtsalt niisama ringi, vaid oli ka mingi lõpp sel lool. Mida tihtipeale sedalaadi austusavaldus-lugudel ei ole.

***

“Tammõküla viljakuivati” ja “Kolmevaimukivi”. Mõlemad esindavad Eesti etnoõudust ja mängivad rahvapärimust. Tammõküla viljakuivatil lasub mingi needus, mis paistab kõik seal ööbivad inimesed tapvat või sandistavat. Kui asjatundja kuivatijama uurida võtab, tuleb välja jube lugu tegelaste lähiminevikust. See on küll auhinnatud ja hea lugu, aga mulle jäi isegi rohkem meelde “Kolmevaimukivi”. See on jutustatud rahvaluulekoguja suu läbi. Üks vanaätt räägib talle loo, mille väidab iseendaga juhtunud olevat. Leidnud ta kivi pealt hõberaha, mida pärast kolm veidrat inimest talt kätte tahtnud saada, millest ta aga loobuda ei raatsinud. Lugu ise meenutab tõesti heas mõttes eesti muinasjutte, kuigi käib närvidele sellega, et peategelased teevad ilmselgelt rumalaid asju. Aga on ka väga lahedaid nükkeid, näiteks mis needus tegelasi tabab. Mõlemad lood meenutavad Juhan Jaigi jutte. Mõlema puhul jääb tunne, et tegemist on stiilimängudega, ja õudusetekitajana ei tööta kumbki eriti. Viga võib olla ka minus ja sedalaadi kirjanduse ületarbimises. Kui suudaks kuidagi näiteks oma õudukapelgliku naise neid lugema meelitada, siis võiks efekt olla päris ehe. Tahaks tõesti teada, milline on õudukaid hirmuga lugav inimese arvustus.

***

“Clemens Fellinus, Rex Estonicum”. Kroonik Henrik arvab, et pealik Lembitu sisse on pugenud deemon, sest hullemat ristiinimese vaenlast ei ole maamuna peal olemas. Mis selle vastu aitab? Eksortsism! Minu arust muhe lugu.

***

“Osariigi presidendi kohtumine”. Kui lisada, et Eesti ja tulnukatega, ongi kogu selle lühikese ja õelavõitu satiiri sisu käes.

***

Veel vähem meeldis mulle “Heliose teoreem”. Jumala jõuga tegelased, kes jälgivad ja püüavad suunata Maa ja inimese arengut. Selliseid asju ootaks harrastajailt.

***

“Per Homicidum ad Astra”. Retroulme nagu Einsteingi, aga seekord navigaatorpirxilik. Alguses käib uurija demonstratiivne ülbamine närvidele, aga mingil määral ta seletus mind veenis. Lugu on suuremalt jaolt tüüpiline piiratud kahtlusaluste hulgaga kosmoselaevakrimka, mis lõpuks saab võimsa kiirenduse.

***

“Suvitusromaan”. Kalamaja kirjaniku agent (kes on kirjanikku armunud tütarlaps, kirjanikuhärra seda muidugi ei mõista) saadab mehe maale turismitalusse kirjutama. Taluperemees on ehtne maa-ambaal, agressiivne mats, kes viskab kogu aeg viina ja teeb valjuhäälset lolli nalja. Perenaine seevastu on nagu ilmutus oma hobustega. Kirjanik armub kiiresti ja samm-sammult läheneb oma hukatusele. Eks see teebki selle loo heaks. Lugeja saab väga hästi aru, et ei maksa jamada, ka peategelane saab. Vahepeal tundub, et ta suudab hävinguteelt ära keerata, et siis jälle tagasi vajuda. Lahe nüke on see, et romaan, mida kirjanik loob, on kogumiku sisse juhatanud “Mirabilia saladuse” järg. Tekib naljakas petuefekt, kus “Mirabilia saladus” oleks nagu tühipaljas väljamõeldis ja oh kui palju lihtsam kui tegelik elu. Tegelikkus oma täie karmusega oleks siis “Suvitusromaan”. Heh-heh. Ei oodanud midagi, aga kokkuvõttes oli muljetavaldav ja jube. Kummitas veel päevi.

***
Kokkuvõttes väärt kogumik, kuhu on meistriteoste ja lihtsalt lugemist väärt tekstide vahele eksinud ainult paar minu arust kehva asja. Lood on kenasti lõpuni välja arendatud, Hargla huumorit jagub igale poole. Kui midagi juurde paluda, siis – vaadates kui hästi ta veidi kulunud ideid oma lugudeks teeb -, et kirjanikule kargaks pähe mõni täiesti originaalne ja tähelepanuväärne science fictioni idee.