H. P. Lovecraft “Cthulhu kutse”

cthulhu Raul Sulbi koostatud Lovecrafti kogumik on imeline raamat, mille juures meeldib mulle kõik peale Lovecrafti enda. See on heas kõvas köites, loetava šriftiga, väga esindusliku valikut pakkuv – pea 500 lehekülge ja 19 lugu. Igal loo kohta on 1-2 lk kommentaar ja lõpuks veel 30 lehekülge Lovecraftist endast. Kommentaarid ja järelsõna olid väga head.

Aga Lovecraft oli Lovecraft. Teda kui ulmeõuduse teerajajat ma muidugi hindan, aga tema ülepaisutatud ja sõnavahtu klopitud stiilist ei saa üle ega ümber. Saan aru, et tänapäeva lugeja on sellist õudust lugenud terve elu ja immuunne selle vastu, aga mulle tundub, et Lovecrafti novelli tegelane hulluks hirmust ka siis, kui satuks Jüri Arraku maalinäitusele või keegi kõrvaltoas aevastaks. Sellised lood nagu “Dagon” või “Rotid müüri taga” panevad mind jätkuvalt haigutama ja peategelaste argpükslikkuse pärast kerget piinlikkust tundma. Mõni lugu meeldis mulle teistest rohkem. Näiteks “Erich Zanni muusika” ja “Tempel”. Pean ka tunnistama, et kui enamus raamatut oli loetud, juhtus minuga midagi, mis viis mind mõneks päevaks sügavasse masendusse ja ahastusse. Siis järsku omandas Lovecraft hoopis teistsuguse värvingu, muutus hoopis mõistetavamaks ja kergemaks lugemiseks.

Panen siia lõppu ka tsitaadi raamatu tagakaanelt. See toimib mingil määral lakmuspaberina – kellele tundub lahe, jooksku kohe raamatupoodi. Ka teised tarbigu Lovecrafti, aga mõõdukates kogustes.

“Punase viskoosse hulluse kiljuvad, siuglevad, vooglevad varjud jälitavad üksteist mööda purpurse äikesetaeva lõputuid verekarva koridore… mällu sööbinud tontliku stseeni moondunud fantasmid ja kaleidoskoopilised mutatsioonid; metsad, kus kasvavad koletislikud liiglopsakad tammed, mille siugjad juured väänlevad ja imevad jõletuid mahlu maapinnast, mis kubiseb miljonitest kannibalkuraditest; oosidesarnased kombitsad sirutuvad laiali polüüpse perversiooni maa-alusest tuumast… pöörane välguvalgus ilgetel väätidega kaetud seintel ja seenkasvudest vohavatel deemonlikel võlvidel…” (“Luuriv hirm”)

Advertisements

John Varley “The Golden Globe”

The_Golden_GlobeVeel üks telliskivi mõõtu Varley ulmekas, mille tegevus toimub “Kaheksa Maailma” universumis. Kui “Steel Beach” oli Kuul tegutseva ajakirjaniku lugu, siis “The Golden Globe” on veel veidrama peategelasega – kirglik ja andekas näitleja, aga igavene suller Sparky Valentine. Tal ei lähe hästi, sest raha tal pole ja esineb kusagil päikesesüsteemi serva kolgastes. Üsna kiiresti saab selgeks, et ta ei löö risti ette, kui on võimalus lollidelt raha ära võtta. Paistab, et tal on ka kukil tegelane, kes kavatseb ta maha lüüa. Samal ajal hakkab lugeja jaoks lahti kooruma saja-aastase peategelase minevikulugu.

Kui “Steel Beachi” kiitsin selle eest, et see julgeb olla üks väheseid korralikke ajakirjandusulmekaid, siis “The Golden Globe” lööb selle üle. Teatriulme. Kusjuures teater pole dekoratsioon, vaid seda lugedes tuleb tunne, nagu loeks head elulooraamatut mõnest suurest näitlejast. Soovitan.

Täheaeg 12. Musta Roosi vennaskond

Minu kokkupuuted selle Raul Sulbi toimetatud ulmeajakirja laadse väljaandega on olnud ülijuhuslikud ja ma ei oska 12. numbrit võrrelda eelmiste või järgmistega. Kuulutan siis tõe kriteeriumiks aja ja nendin, et kaks kuud pärast lugemist ja enne, kui sisukorra üle vaatan, on meeles kaks head lugu – Catherine Asaro jutt “Virmalised neljal häälel” ja Lew Bergi “Musta Roosi vennaskond”. Siis oli seal veel paar mittemidagiütlevat lookest Eesti autoritelt. Mäletan, et mõlemas käis mingi rännak punktist A punkti B ja mõlemad olid üles ehitatud sellele, et loo käigus saad aru, mis maailmaga on tegemist. Mõlemal oli ka midagi puändilaadset, aga nii üht kui teist lugedes võitlesin igavusega. Ükskõikseks jätsid. Paremini on meeles Raul Sulbi artikkel Jules Verne’ist. See mees oli 80ndatel minu ja suure mu põlvkonnakaaslaste lemmikautor, aga internetti tol ajal ei olnud ja hiljem on ta vajunud minu jaoks nii tahaplaanile, et ega ma ta elust suurt midagi teagi. Sulbi artikkel täitis seda lünka. Hakka või uuesti Verne’i lugema. Rohkem artikleid ja lugusid mul kogumikust praegu meelde ei tule. Vaatan nüüd sisukorra üle:
Lew R. Berg: “Musta Roosi vennaskond”
Siim Veskimees: “Asteriuse kodutee”
Maniakkide Tänav: “Au ei olegi vaja” (“Saladusliku tsaari” järg)
Manfred Kalmsten: “Põgeneda Rottidelinnast”
Helena Alexandra Altroff: “Defectis”
Catherine Asaro: “Virmalised neljal häälel”, tõlkinud Iris-Barbara Jeletski
Raul Sulbi lugu Jules Verne´ist, “150 aastat “Erakordseid reise””.

Ahah. Kaks tühja lugu olid Kalmsteni ja Altroffi omad. Poleks aga arvanud, et Veskimehe ja Maniakkide Tänava lood meelest ära lähevad. 

Catherine Asaro juttudest olen ma seni lugenud paari ajakirjas F&SF. Olid huvitavad tegelaste, aga mitte sisu poolest. “Virmalised neljal häälel” on esimene, mis mulle tõeliselt meeldis. BAASis heidetakse ette, et see on tavaline ‘kangelane päästab kangelanna’ tüüpi asi, lihtsalt peeglisse keeratud ja võõrale planeedile viidud. Ma ei tea, kas ma üldse ootan seikluslikult osalt tingimata originaalsust. Meeldis mõte kunstnike planeedist ja põnev oli lugeda.

Siim Veskimehe “Asteriuse kodutee” on lugu Antiik-Roomast näpatud mehest, kes veedab elu krabilaadsete elukate võõrtsivilisatsioonis kusagil universumi teises otsas. Loo sõnum paistis olevat, et vana aja inimesi ei maksa alahinnata, inimene on kohanemisvõimeline olend. See oli ok, aga lugu jäi puiseks. Lühiromaani mõõtu asi, mis jutustas terve peategelase elu ümber, aga ei läinud eriti sügavale kusagil, libisedes enamusest üle sõnadega “sellest saaks kirjutada terve romaani”. Kirjutanud siis. Või teinud lühem lugu, millega oleks sama sõnumi saanud edasi anda.

“Saladusliku tsaari” järjele “Au ei olegi vaja” ei oskagi ma eriti etteheiteid teha nüüd, kus see mulle meelde on tulnud. Laevatäis eestlasi tuleb uurima, kas Maal on inimelu alles. Kes sellesse maailma paigutatud asju on lugenud, teab, et vähemalt maa-alustes linnades on. Lugu areneb kiiresti, vahepeal hoiad põnevusest hinge kinni. On ka kangelastegusid ja eksootikat. Aga ikkagi kadus kahe kuuga jäljetult mälust. Vist ei lähe see maailm mulle lihtsalt korda.

Lew Bergi “Musta roosi vennaskonnaga” sain ka kaaslugejatega võrreldes risti vastupidise kogemuse. Autorist järelejäänud lõpetamata teksti on kohandatud ja vastavate kommentaaridega avaldatud. Tegemist on pesuehtsa 20. sajandi alguse kosmoseooperiga, umbes nagu E.E. Doc Smithi Lensmai sari. See žanr mulle üldiselt korda ei lähe, enamgi veel, mulle ei ole ükski loetud Bergi tekst meeldinud. Aga sellesse ma jäin kuidagi sisse ja lugesin, nagu oleksin 12aastane. Loo lõpuosa läks kehvemaks, oli nagu kiirustades tehtud.

Kokkuvõttes polnudki nii paha saak.

John Varley “Steel Beach”

“Steel Beach” toimub samas “Eight Worldsi” maailmas, kus hiljuti loetud “Ophiuchi Hotline” – ülikõrge tulnuktsivilisatsiooni poolt Maalt minema kupatatud inimkond on asustanud hulga taevakehasid ülejäänud päikesesüsteemis. Põhitegevus käib peamises koloonias Kuul. Kui “Ophiuchi Hotline” oli pingeline põnevusjutt, siis “Steel Beach” on lausa vastupidine – hiiglama pikk sissevaade ühe ajakirjaniku argiellu. Peategelane Hildy Johnson ütleb kohe ära, et see ei ole üks pikk lugu, mida ta jutustab, vaid hulk episoode temaga juhtunud erinevatest asjadest. Seepärast soovitan sissevaateks “Eight Worldsi” universumi “Ophiuchi Hotline’i” ja kui see meeldib, siis võib unustada ennast pinge mõttes uimerdavasse “Steel Beachi”.
Kohe algusest peale olin ma võlutud Hildy Johnsoni ametist. Seda ei juhtu tihti, et ulmeka peategelane on ajakirjanik (nagu ma ise) ja veel harvem, et selle töö olemusele pihta on saadud. Sellist ulmekat, mis pakuks lisaks huvitavat visiooni, milliseks ajakirjandus ja selle tegemine tulevikus muutuvad, ei tulegi meelde. Juba praegu paistab, et “Steel Beach” paneb mõnes asjas mööda, aga see pole üldse tähtis. Ehk on ka kohane mainida, et kõmujanu poolest ei ole 90% ajakirjanikest ega ajakirjandusest nii hullud, eks see ole võimendatud ja projitseeritud tulevikku. Igatahes on see üks paremaid ajakirjanikuulmekaid, mida olen lugenud.
Aga “Steel Beachi” põhiteema ega lugu ei ole ajakirjandus, vaid see, kuidas harjumuspärastest oludest välja löödud inimkond kohanduda suudab. Luna on igatpidi tore koloonia, heaoluühiskond, milles haigused on alistatud, inimesed elavad 300aastaseks (võib-olla rohkemgi, aga kolooniate vanimad asukad pole veel jõudnud vanemaks saada) ja vahetavad elu jooksul mitu korda sugu, sest see on põnev. Kogu kupatust aitab püsti hoida superarvuti.
Aga kõik ei ole siiski veatu. Näiteks umbes saja-aastane Hildy hakkab enesetappu üritama. Arvutil õnnestub ta küll iga kord päästa, aga küsimus jääb – miks? Nii nagu mina aru sain, on pealkirja “Terasrand” võrdlus rannaga, kuhu hüppasid merest esimesed kalad, kellest arenesid imetajad. Kui palju peavad inimesed üritama, enne kui nende tsivilisatsioon Maalt eemal elujõuliseks ja arenemisvõimeliseks saab?
Kuu ei tundu just kõige suurem koht, aga Varley on muutnud selle põnevaks ja mitmekesiseks. Selles mõttes kindlasti igav ei hakka. Ainult ei tohi ennast ehmatada lasta, et lugu ei kulge kihutades ühes selges suunas, vaid uitab rahulikult siin ja seal.

Jack Vance “Lyonesse”

Jack Vance on väga äge ulmekirjanik, kelle tekstid on alati lugemist väärt, isegi kui kõik ta raamatud eraldi võttes poolest ei ole teab mis surematud. Kõige kuulsamad on vist “Dying Earthi” lood, mis on muinasjutud ülikaugest tulevikust, mis meenutab fantasyt. Lyonesse on ka fantasy, aga varakeskaegselt Maalt (hiljem lugesin, et maailm on sama mis “Dying Earthis”).
Tegevus toimub müstilisel nüüdseks kadunud või saartel Inglismaast lõunas ja Prantsusmaast Läänes. Üks sealne ambitsioonikas ja kalk valitsejapaar saab tütre ja on üliväga pettunud, sest vaja oleks olnud poega. Esimesed kümme aastat ei pööra kuninglikud vanemad oma tütrele peaaegu mingit tähelepanu, siis otsustab kuningas, et mängida tuleb nende kaartidega, mis kätte on jagatud, ja hakkab tütar Guldrunile kosilast otsima – sellist, kellest saaks võimalikult kasulik liitlane. Tütre tahtmisi ei küsi keegi.
Lugesin ja lugesin ning tundsin, kuidas kerge pettumus poeb hinge. Miks tal oli üldse vaja ammukadunud kontinent Atlandi põhjast üles tõsta, kui sama hästi oleks võinud tegevus toimuda mõne Inglismaa kuninga kojas. Maagiat oli ka näpuotsaga, lossi keldrist leiti vist ühed kahjurid, keda mie maailmas päriselt olemas ei ole.
Lugu võtab tõeliselt romeojajulialiku suuna, kui printsess leiab lossi lähedal rannast poolsurnud meretaguse prints Aillasi ja poputab ta salaja üles.
Edasi hakkab juhtuma. Lugu saab sisse sellise hoo, justkui oleks tegemist hoopis teise raamatuga. Aillasi ja Guldruni laps satub haldjate (fairies, mitte elves) kätte. Kui Aillas vangistusest põgeneb, asub ta lapse jälgi ajama. Aga poiss läheb just umbes siis värvikate võrukaelte juurest inimeste maailma. Seiklused panevad hinge kinni hoidma, trollid on julmad ja vägistamishimulised, haldjate peale ei saa kunagi kindel olla, sest nende leidlikkusel trikkide mängimises ei ole piire, võluesemed ei mitte lihtsalt võlurite argised tööriistad, nagu tänapäeva fantasytes, vaid panevad südame põksuma. Värskendav.

Joseph Heller “Catch-22”

Joseph Helleri “Catch-22” on kultusraamat Teisest maailmasõjast, mida Goodreadsi järgi paljud armastavad ja paljud vihkavad. Mina kuulun viimaste hulka.

Romaani peategelane John Yosserian on USA pommituslennuki ekipaaži liige, kes sõdib Itaalias ja on valmis ükskõik mida tegema, et sellest põrgust pääseda. Iga lend viib ta hüsteeriasse, ta simuleerib ja peab plaane isegi värdjate ülemuste tapmiseks. Ja need on tõesti värdjad. Omakasu nimel on nad tõstnud Yosseriani väeüksuses kõigepealt lahingulendude arvu, pärast mida peaks sõdur koju pääsema, 50-lt 60le, siis 70le ja raamatu lõpupoole isegi 80le. Nii libiseb Yosseriani käegakatsutav pääsemine iga kord viimasel hetkel käest. 
Ma saan hästi aru, miks üks teistmoodi kirjutatud sõjavastane ja veelgi rohkem sõjaväelise hierarhia ja ohvitseride lolluse vastane raamat 1960ndate USAs kohe massidesse läks, kuigi kriitikud esialgu ainult õlgu kehitasid. Aeg oli selline, et see sõnum kõlas. Aga praegu on seda lugeda ikkagi tõeline piin. See jurakas on üle 500 lehekülje pikk ja õiget lugu seal polegi. Raamatu hüppab ühe tegelase peast teise ja tegeleb sõjapidamise absurdsuse kirjeldamisega. Karikatuurselt. Catch-22 on näide sellest, punkt, mis ei luba arstil sõjaväest pääsemise eesmärgil end hulluks teha püüdvatele noormeestele vabastust anda, sest see, et nad tahavad sõjast pääseda, näitab, et nad on normaalsed. 
“Catch-22” jätkab “Vahva sõdur Švejiki” õilsaid traditsioone ja see kannab samu väärtusi mis näiteks Vonneguti sõjavastased teosed või Kubricki “Dr Strangelove”, aga seda lugeda on lihtsalt suur piin. Üks Helleri lemmikvõtteid on kordamine dialoogis. Umbes nii et “Miks sa, Yossarian, missioonile ei taha?” “Nad tahavad mind ära tappa.” “Miks sa arvad, et nad just sind tappa tahavad?” “Eelmine kord nad proovisid mu lennukit alla tulistada.” “Aga see on ju loomulik. Me oleme nendega sõjas.” “Mina ei ole kellelegi sõda kuulutanud, aga ikka nad proovivad mind tappa.” “Aga miks sa arvad, et nad just sind tappa tahavad?” Ja nii lehekülg, kaks. Mõne tegelase kirjutab Heller küll lihast ja luust inimeseks, kellele võib kaasa tunda, aga enamik jäävad mingite sõjaaegsete karikatuuride röökivateks ja sülgepritsivateks ohvitserideks. Kui seda oleks 200 lk, võib-olla ma kannataks selle ära ja kiidaks heaks, sest lõpp läks veidi elavamaks, aga praegusel kujul ei soovita seda mitte kellelegi.
Kõige toredam selle raamatu juures on see, kuidas ma selle leidsin. Olime kusagil Londoni äärelinnas öömajal, kui märkasin oma toa raamaturiiulis raamatut kleepsuga “Traveling Book”. Selgus, et see on “rändama lastud” eksemplar, mida igaüks võib kaasa võtta ja edasi jagada (pick me up, read, and release me!). Soovitavalt tuleks võtjal raamat registreerida saidil http://www.bookcrossing.com, et saaks selle teekonda jälgida. Niisiis, kui on soovijaid, andke teada.

Fritz Leiber „Swords against Death“

Fantasyt jagatakse eepiliseks ja mõõga-ja-võlukunsti (sword-and-sorcery) fantasyks. Esimene on hea ja kurja võitlus, kus tõenäoliselt otsustatakse maailma saatus, umbes nagu “Sõrmuste isandas”. Teise kangelased (või antikangelased) on rohkem barbar Conani masti tegelased, kes ajavad oma väikest asja siin (õigemini väljamõeldud) maa peal nii hästi-halvasti kui oskavad. Varastavad, tapavad, murravad lubadusi, ajavad taga rikkus ja võimu. Hea ja üllas nagu ma olen, pole ma kunagi sword-and-sorceryst eriti hoolinud. Välja arvatud Vance’i “Dying Eearth” ja eriti Fritz Leiberi imelised Lankhmari lood.

„Swords ainst Death“ on Fafhrdi ja Gray Mouseri nime kandvate kangelaste kronoloogiliselt teine jutukogu, mis koondab alljärgnevad jutud:

The Circle Curse (1970)
The Jewels in the Forest (1970)
Thieves’ House (1943)
The Bleak Shore (1940)
The Howling Tower (1941)
The Sunken Land (1942)
The Seven Black Priests (1953)
Claws from the Night (1951)
The Price of Pain-Ease (1970)
Bazaar of the Bizarre (1963)

Fafhrd ja Gray Mouser on kaks kaabakat sõpra ja seiklejat, üks kidur, aga osav, teine tõeline musklimees. Pärast eelmistes lugudes aset leidnud tragöödiat noormeeste isiklikus elus otsustavad nad suurest ja vägevast Lankhmari linnast igavesti lahkuda. Lahkuda ju võib, aga kas ka igaveseks? Keeruline, eriti kui seda ei taha mõni jumal. Aga see pole ka tähtis. Raamat on tegelikult jutukogu, milles iga lugu on iseseisev seiklus.

Enamik sarnaseid barbarkonanlikke lugusid on tüütud, sest üksteisel ainult nahka üle kõrvade tõmmata proovivate tegelaste õnn ja õnnetus ei lähe mulle korda. Aga Fafhrdis ja Grey Mouseris on mõnus eneseiroonia ja elufilosoofia, mis tõstab nad teiste kirjanike samalaadsete tegelaste seast esile.

Ja nendega juhtub asju, mida tavaliselt fantasys peategelastega ei juhtu. Esimese kogumiku tragöödia, mille järellained käivad ka sellest osast läbi, on minu vist üldse suurim fantasy-lugemisel saadud ehmatus. Ja lood on kõvasti leidlikumad kui enamik fantasyt. Meeldib väga.