Robert Silverberg “Meid ootab pimedus”

Kogumikus on neli ulmekorüfee lühiromaani, mis käsitlevad kauget inimonna tulevikku. Ei olnud minu jaoks kerge lugemine, aga heas mõttes teistmoodi ja siiski mõtlemapanev.

“Teekond Bütsantsi” peategelane on talle täiesti arusaamatutel asjaoludel sattunud 1980ndate New Yorgist ülikaugesse tulevikku, kus inimkonda on alles praegusega võrreldes käputäis, aga need mõned miljonid elavad nagu kuninga kassid. Neile ehitatakse ajaviiteks linnade enam-vähem täiuslikke koopiaid koos ajastu elanikega, et nad saaks meelt lahutada. Nad ei küsi liiga palju küsimusi selle kohta, kes linnu ehitab ja mis on kõige taga. Nii ei oska nad seda ka peategelasele seletada. Selles keskkonnas vaevab Silverberg pead rohkem armastuse ja elu igavikulisuse üle (viimast muidugi enamasti).

Veel veidram on tulevik “Kodutees”. Ajamasina eksperimendiga satub teadlane mitte lähitulevikku, vaid kujutlematult kauge tuleviku olendi pähe. Märksõnadeks veealune maailm ja koorikloomad. Põhiküsimus – kui võõras keskkonnas suudab inimene kohaneda. Mulle meeldis, kuigi oli õõvastav. Veealune maailm mulle istub.

Heas mõttes harjumuspärasem on “Salajane reisija”, milles kosmoselaeva kapten laseb ühe tütarlapse vaimu endale salaja pähe. Praeguseks on see teema küll palju rohkem läbi kirjutatud ja Silvervbergi oma on teiste kõrval tugev keskmine.

Kogumiku nimilugu “Meid ootab pimedus” on sünge tükk kosmose koloniseerimisest, mida juhib kirik (Ordu). Neil on tehnoloogia, kuidas koloniste kosmose ääremaadele saata. Ega nad tegelikult tea, mis kohapeal edasi juhtub, aga nad on oma õigsuses kindlad. Neid juhib ju jõud, mis ei saa eksida. Kui kiriku tipus tekivad kahtlused, mis saadetutest on saanud, peab väga kõge kirikutegelane, kes saatmiskohtade valiku eest on vastutanud, minema ise asja uurima. Ordu ise meenutab klassikalist Eesti kirjanduse kujutust ristikoertest – mornid tüübid, kelle ees tuleb hirm peale. Peategelane on aga huvitav ja mitmplaaniline ning loos on küllalt müsteeriumi, mille lahenduse teadasaamiseks muudkui loed edasi.

Silverberg ütleb eessõnas, et lühiromaan on ulmekirjanduse ideaalne žanr, milles on maailmaloomeks rohkem ruumi kui lühijutus, aga ei pea energiat raiskama karakterite-vahelisele vahule. Põhimõtteliselt olen ma temaga nõaus, aga… Ütleme nii, et kogumik oli huvitav, aga hingelähedaseks need lood ei saanud.

Raamatu andis välja väikekirjastus Skarabeus 2003 ja see võitis ulmeauhinna Stalker.

Isaac Asimov “Kosmosehoovused”

Meil oli koolis üks poiss, kes oli terve pika kasseti Alice Cooperi “Poisoni” laulu jutti lindistanud ja kuulas seda vist magades ka. Laste värk, pead midagi kummardama. Mina kummardasin näiteks Isaac Asimovi Asumi ulmekaid. Need tundusid nii palju nutikamad ülejäänutest, kõik see, kuida on teaduse abil võimalik ühiskondade tulevikku ette ennustada. Küllap nad mõjutasid ka mu eluteed, sest sotsioloogiat olen ma õppinud. Jälle lapsepõlvelemmiku saatus – viib su õigele teerajale, aga sina unustad ta. Varsti tead, et päris nii need asjad ei käi, nagu Asimov väiksele sulle seletas.

Lühidalt, mul on endiselt olemas aupaklikkus Asimovi vastu, aga tema raamatuid pole ammu lugenud.

Eesti keeles ilmunud “Kosmosehoovused” tõstis sarja aga uuesti täitsa päevakorda ja isegi nurga alt, mida ma ei oodanud. Igavesti äge komoseseiklus, lahedad ühskonnakorraldused ja võimalus näha veel üht viisi riigi mõjuvõimu laiendamiseks.

Ühelt kolkaplaneedilt, mille pärismaalastel pole suurt rohkem õigusi kui ainult haruldast saaki koguda, leitakse vagude vahelt jõhkrlt psühhosondeeritud mees. Pooltotu pannakse seealsamas tööle ja kellelgi pole aimu, kas ta mälu kunagi taastub. Ühel päeval teab mees, et oli jube tähtsa teadusavastuse lävel. Teda ja ta abilisi hakkavad jälitama mitmesugused jõud. Imeline pääsemine imelise pääsemise otsa. Ütleks, et energilisem kososeseiklus kui enamik teisi selle aja omi, juures veel teaduspoolt ja krimkat.

Häiris siiki ettekujutus, et ka tulevikus keerulisi teadusuuringuid ja avastusi teevd üksikud hundid, mitte teadlasterühmad.

Spider ja Jeanne Robinson “Stardance”

Science fictionit on teemade poolest igasugust, kuigi stereotüübina arvatakse tihti siiani, et see on rohkem selline edasitungimise, piiride avardamise ja võitluse värk, millest saaks nagu järeldada, et asi on rohkem meeste maailma poole kaldu. Tänapäeval see muidugi nii ei ole, kelle rõõmuks, kelle kurvastuseks. Abielupaar Robinsonid on 1970ndate lõpus igatahes valmis kirjutanud huvitava tantsuulmeka, mida pole vaja kuhugi kategoriseerida.

Jutustaja on videooperaator, endine tantsija, kes leiab super-tantsutalendi. Paraku on naisel tantsumaailma jaoks liiga lopsakad kehavormid. Tandem otsustab siiski kõik mängu panna, et läbi lüüa – üks filmib, teine tantsib, koos otsitakse väljundit tärkaval koduvideoturul. Nad põruvad, mees hakkab jooma, kuid naine saab küüntega kinni suurusehullustust põdevast noorest superrikkast kutist, kes rajab lähikosmosse orbitaaljaama, millest tantsijannagi võiks anda imelisi etendusi.

Lugu on selge, hästi kirjutatud ja mitmekihiline. Tantsupool on isegi täitsa kaasakiskuv, mis on ilmselt Jeanne Robinsoni kui tantsijanna teene. Kui norida, siis karakterid oleks muidu heas loos nagu B-filmist – nagu midagi on, hakkavad pudelit kummutama või virutavad lõuahaagi.

Kui anakronistik see aastal 2020 on? Muidugi on naljakas lugeda eesootavast koduvideoplahvatusest ja ma ei ole kindel, et kaalutus organismile nii mõjub, nagu selles lühiromaanis, aga ekstravagantseid miljardär-kosmosevallutajaid paistab meil jaguvat.

Anne McCaffrey “The Ship Who Sang”

Lood kosmoselaevast, kes armastas laulda, on Perni lohelugude kõrval McCaffrey kõige kuulsam sari. Tulevikus saab osa lootusetu füüsilise puudega lapsi võimaluse elada kosmoselaeva ajuna. Lapsest arendatakse täisväärtuslik inimene, lihtsalt tema keha asemel on metall-laev.

Laevad on alguses föderatsiooni teenistuses, aga hea tööga saavad ennast sellest lõpuks lahti osta. Laeval on missiooni täitma minnes alati inimkaaslane, partner, vaat et armastus. Niipalju kui mina aru sain, olid laevad tütarlapsed ja nende inimpartnerid pika ja raske treeningu läbinud mehed.

Selle raamatu peategelane on väga sümpatne laev-neiu Helva, kelle hobi on laulmine. Kohe esimeses seikluses valib ta endale abimehe, kes paistab sobivat eluaegseks partneriks ja tunded tärkavad ka, aga nii lihtsalt muidugi ei lähe.

Olin seda klassikaliseks peetud ulmekat jumal teab kui kaua vältinud, sest kartsin, et see keerab ära kas kosmosenaistekaks või hakkab süvauurima plekk-kasti aheldatud aju pühholoogiat süvakosmoses. Polnud kumbagi liiga palju.

Viis lugu teistmoodi kosmoseseiklust, mida tuleb lihtsalt vabalt võtta, mitte klammerduda võimatuste otsimisele.

Joel Jans “Tondilatern”

Metsavana ulmekas “Tondilatern” sai viimati Eesti romaanivõistlusel teise koha. Suur kirjandus see pole, suur ulmekirjandus ka mitte, aga mulle jääb see küll meelde surmani.

Juhtusin nimet haigeks jääma just ajal, kui “Tondilaternat” lugesin – oksendasin, ei jaksanud raamatut peos hoida, oli voodirežiimil ja pooldeliirne. Ja “Tondilatern” ei lasknud kogu selle nädala mind enda küljest lahti. Nagu silmad kinni vajusid, nägin, et loen seda edasi või elan selle maailmas. Paar korda ehitasin endale unenäojooniste järgi masina, mis mu terves tegid. Neli-viis korda lugesin lõpuni ja alles hiljem ärkvel olles sain aru, et see ei saanud olla võimalik.

Takkajärgi on see päris naljakas, aga kirjutan ma sellest ikka mitte lihtsalt isiklike kogemuste jagamiseks, vaid kahtlustan, et raamat võib ka tervele lugejale pöörastavalt mõjuda. Sest seda Jans oskab. Lugu algab nagu üks paha poisi poistekas normaalselt seda teeb – peategelane longib Elva keskkooli, päästab teistmoodi uue tüdruku kiusajate käest, jääb tundi hiljaks, mässib end järjest jamadesse. Samal ajal näeb ta imelikke unenägusid, mis juhendavad teda ehitama arusaamatut masinat. Uue Jaapani-fännist tüdrukuga on hea klapp, salapärase masina saaks ühe töökoja parmu abil valmis ehitada, kui talle viina varastada. See kõik on normaalne sisu kontsentratsioon, aga Joel juba pidurit ei tõmba, nii et varsti on käidud jumal teab mis maailmades, Elva raudteejaama asemel on kraater, poisi pere kaaperdatud, ringi lendavad NATO tangid ja ei paista olevat vähimatki võimalust seda olukorda kuidagi kontrolli alla saada.

Jans ütleb ise järelsõnas, et ta sellest raamatust suurt muud ei püüdnudki teha kui ulmekat, mida oleks tahtnud ise poisina lugeda. See tuli tal kindlasti välja. Mulle meeldib väga ka sügisese väikelinna elu, mis “Tondilaterna” taustaks on.

Jim Butcher “Cold Days” (The Dresden Files 14)

Harry Dresden on võlur-detektiiv tänapäeva Chicagos. Rahaliselt mitte eriti edukas sümpaatne kutt, kes saab kuidagi hakkama. Teda teavad ka eestlased päris hästi, olgu siis telesarja järgi või eesti keeles ilmunud Dresdeni toimikute esimeste romaanide põhjal, mis paistavad olevat populaarsed (asja eest).

Olen ise mõnda sarja osa näinud ja esimese raamatu läbi lugenud. Meeldiv ajaviide, milles peategelane mässib ennast alati nii hullu jamasse üleloomuliku maailmaga, et lihtsalt ei usu, et sellest on võimalik puhtalt välja tulla. Krimkaosa on alati ka olemas.

Olude sunnil sattusin nüüd lugema aga sarja 14. raamatut ja küll oli ebameeldiv tunne. Nagu oleks pärast paari esimest “üks koll loos” X-Filesi hooaega pandud teleka ette ja sunnitud läbi vaatama sarja viimased hooajad, kus normaaltegevust enam ei toimu ja kõik on mingi aastate jooksul välja kujunenud sisepiirimäng, millest pühendamatu midagi aru ei saa.

Dresden on vist surnud ja kurja talvekuninganna rüütel. Ega ta isegi aru saa, mis asi ta on. Teda jälitab kari väikest rahvast (kes ei ole mulle ei urban-fantasys ega üldse kunagi põnev tundunud) ja tema võitlused nendega on samuti igavad. Poole pealt hakkavad küll võimatud uued intriigid uuesti üles kerima ja on hirmus põnev, kuidas ta need lahendada kavatseb ja kes nende taga on. Selles mõttes vedas välja küll. Aga tuleks ikka rahulikult enam-vähem õiges järjekorras lugeda, mitte mõelda, et krimka on krimka, vahet pole.

Roger Zelazny “Üksildane oktoobriöö”

Kui loo pealkiri on “Üksildane otoobriöö” ja selle sisututvustus lubab galeriid legendaarsetest varjupoole tegelastest – näiteks huntmees, vampiir, nõid ja druiid, kes kogunevad 19. sajandi lõpu Inglismaale salapärast mängu mängima (millest, paistab, võib sõltuda kogu ülejäänud maailma saatus), siis paratamatult hakkab mul silme ees jooksma oma visuaal. Küllap mõjutab seda 1930ndate Hollywoody õudusfilmitoodang, igal juhul on kõik sünge, pime, sähvivad välgud ja lugeja närvid on kole pingul.

Ainult et kultusliku ulmeautori Zelazni loo atmosfäär ei ole üldse selline. Peategelane on (selgelt Jack the Ripperi) koer Sniff, kes meile lugu jutustab. Igavesti sümpaatne peni. Igal mängus osalejal või seda teesklejal (on väga tähtis endast enne päris mänguööd mitte liiga palju paljastada) on oma loomabiline ja Snifi-sugused kogenud mängurid teavad, et kõige tähtsam pole alati see, kelle poolel sa oled või oled sa hoopistükkis näiteks kass. Nii see oktoobrikuu päev haaval ja päevikuvormis läbi Snifi silmade kulminatsiooni poole kerib.

Mul on Zelazniga mingi probleem. Üldiselt mulle teitmoodi ulme väga istub, aga tema puhul, keda ma olen küll ainult eesti keeles lugenud, on veregrupi erinevus. “Täna valime nägusid” ja “Needuste allee” olid kohe igavesed jamad. “Valguse isandale” ja “Üksildasele oktoobriööle” ei oska nagu midagi ette heita, aga ma lihtsalt ei armasta neid.

Aga vot, jah, Amberi fantasy-saagat ma armastan liigagi palju. Praegugi seda nimetades tuli mõte, et peaks üle lugema. “Oktoobriööd” soovitan proovida žanrivälistel lugejatel ka, äkki istub väga hästi.

China Miéville “Perdido tänava jaam” 1-3

Tasub vist kohe öelda, et siin ei ole tegemist mingi triloogia või järgedega. See on üks tervikromaan, milles isegi peatükkide numeratsioon ei alga uues osas otsast, vaid jätkub sealt, kus eelmises pooleli jäi. Küllap ei olnud Eesti kirjastusel trükitehnilistel põhjustel võimalik seda koos välja anda.

Vahet pole, see on superlahe romaan. Esimesena väärib märkimist tegevuspaik New Crobuzon, hiigellinn Bas-Lagi nimelises maailmas. New Crobuzon on kirev, elust pulbitsev, ajalugu, kuritegevust, ülimat vaesust ja rikkust täis metropol, mis on nagu kümme korda üle võlli versioon Londonist.

Seda maailma asustab ülimalt kirev seltskond rasse ja maagilisi olendeid, kes paistavad olevat mõnelt Hyeronymus Boschi maalilt. Hämmastav on see, et kirjanik suudab nad kõik elavaks muuta, olgu see siis tüüakas kaktus-inimene, putuka ja inimese hübriidrass või mõni päris veider tegelane.

Žanriliselt on see ka uskumatu segapudru. Fantasy, kus võrdselt tähtsad on maagia, steampunk-tehnoloogia ja teadus. Algab nagu suhteromaan kunstniku ja teadlase vahel, siis jälgib rohkem naise kunstnikutööd ja tohutu teadusliku läbimurde lävel seisva mehe tööalaseid pingutusi aga teisest osast läheb selliseks action-õudukaks et näri ainult küüsi.

Vaatasin, et Goodreadsis päris palju rahvast kirus venivat algust ja raamatu liigset pikkust. Mul oli pigem vastupidi. Kui midagi üldse sellele romaanile ette heita, siis seda, kuidas ülekaaluline keskealine teadlane või arg suli muutuvad vajadusel ülivaprateks kangelasteks.

Ma siiski ei nori actioni-osa kallal, see oli väga põnev. Aga eriti meeldis mulle esimene osa, kus tuli New Crobuzoni ja selle elanikke avastada. Keegi mõnda aega tagasi kurtis, et ulmet on raske lugeda, sest selles on palju väljamõeldud sõnu ja mõisteid. Ma ei saanud siis hästi pihta, mida ta öelda tahab. Pean ennast väga kogenud ulmelugejaks, aga selle raamatu maailmast arusaamine oli ka mulle paras detektiivitöö (ja pool lõbu). Vähemalt esimeses osas oli pea igal leheküljel mõni koht, kus tuli pidurit tõmmata – oot, mida – uuesti lugeda ja mõelda, kuhu see mosaiigitükk selles veidras maailmas paigutub.

“Perdido tänava jaam” oli noore briti kirjaniku China Miéville´i läbimurderomaa, mis ilmus aastatuhandevahetusel. See sai kahe kõige tähtsama USA ulmeauhinna Hugo ja Nebula lõppnominentide hulka, kuigi ei võitnud kumbagi. Vaatasin uudishimust, mis imeteos see siis hääletajate arvates “Perdidio tänava jaamast” parem oli. Tuleb välja, et Neil Gaimani “Ameerika jumalad”. Pole ka paha, aga minu isikliku arvamuse kohaselt tükk maad igavam ja fantaasiavaesem.

Mercedes Lackey “Storm Warning” (Valdemar: Mage Storms 1)

 Selle raamatuga ma hüppasin tundmatus kohas vette. Teadsin küll fantasy-kirjanik Mercedes Lackey nime, aga ei olnud talt seni midagi lugenud. Lihtsalt see raamat juhtus mul olema telefonis sel hetkel, kui oli palju aega surnuks lüüa, aga raamatut kaasas mitte. Hea oli, et ette jäi, sest raamat osutus meeldivalt ebatavaliseks, kuigi kujutan ette, et paljud seda lõpuni lugeda ei viitsiks.

Paistab, et Valdemar on riik Lackey fantasy-maailmast, millesse ta on kokku kirjutanud mitukümmend raamatut ja see on ühe alatriloogia avaosa. Seetõttu kulus aega, enne kui mingigi korralikuma haarde tegevuspaiga üle kätte sain. Raamat algab Idaimpeeriumi valitseja Charlissi ja suurvürst Tremane´i kohtumisega. Charliss teeb Tremane´ile teatavaks, et temast võib saada troonipärija, kui ta suudab lõpule viia naabruses asuva Hadorni kuningriigi alistamise.

Edasi kandub tegevus Hadorni väiksema naabri Valdemari pealinna, mille kuningakojas toimuvast me saame aimu kahe ebatavalise noore mehe silme läbi. Üks on An’desha, andekas, aga treenimata maag, kelle keha oli pikalt mingi iidse ja kurja võluri kontrolli all. Teine on Karal, Karse suursaadiku noor abiline ja tulevane preester. Nii An´desha kui ka Karal tunnevad ennast üksikute võõrkehadena. Karali jaoks ongi teistsuguse kultuuriga Valdemar uskumatu imedemaa – selgub, et pikaajalise vaenlase eripärad ei ole kõik sugugi nii perverssed, nagu teda on kasvatatud uskuma. Lugeja saab oma pool raamatut kaasa elada An´desha ja Karali aeglasele kohanemisele. Aktiivset tegevust see aeg peaaegu pole, lugu kui sellist eriti ka mitte. Aga mulle see istus, Lackey oskab kirjutada nii, et see oli justkui põnev avastusretk võõrasse maailma. Taustal on ähvardav hiiglaslik Idaimpeerium oma vallutusplaanidega.

Raamatu teises pooles hakkab juhtuma ka. Ei tea kust tulevad nähtamatud tormid, mis niidavad jalust maage sõltumata asukohamaast. Lahe on võrrelda vastandlikke strateegiaid, millega impeerium ja Valdemari rahvas tormiga tegelevad. Heas mõttes teistsugune fantasy.

Mika Keränen “Varastatud oranž jalgratas”

Soome juurtega Tartu kirjaniku lastekrimkasid ei pea Eestis vist küll enam tutvustama, sest kõik teavad neid niigi. Vähemalt filmi põhjal.

2008 ilmunud “Varastatud oranž jalgratas” oli esimene, milles Supilinna salaseltsi lapsed tegutsesid. Õieti selles raamatus Supilinna salaselts luuaksegi. Raamatu alguses on hilisemad seltsiliikmed Mari, Reilika ja Sadu oma tüdrukutekambas ning Olav ja Anton poistena vaat et nende vaenlased. Vähemasti konkurendid juhtumi lahendamisel, kui selgub, et öösel on varastatud Emajõe ääres telkinud Belgia professori oranž Peugeot jalgratas.

See on mõnus lasteraamat, mis saab väga hästi hakkama suvise koolivaheaja tunde meeldetuletamisega ja seepärast on seda ka keskealisel mõnus lugeda. See, et lugu toimub tänapäeval, ei muuda asja. Norimise mõttes tuleb aga öelda, et krimijuhtum ise ei ole parimate lastekrimkade tasemel. Ma ei räägi siin oma suurest selle žanri lemmikust, Adam Bahdaj “Koolivaheajast vaimudega”. Ka need paar Supilinna salaseltsi raamatut, mida ma varem olen lugenud, on põnevamad olnud. Samas on see kiire lugemine ja kes pole veel Supilinna noorte kriminalistide tegemistega end kurssi viinud, aga tahaks seda teha, võivad sellest alustada küll ja hoida meeles, et edaspidi läheb veel paremaks.