Karl Ristikivi päevaraamat 1957-1968

ristikivi-1957-1968Karl Ristikivi on mul olnud üks lemmikuid Eesti kirjanikest juba ammusest ajast. Tema paguluses kirjutatud ajaloolistest romaanidest õhkub mingit soojust, targa inimese filosoofilist mõistmist ja tühjast-tähjast heas mõttes üleolemist. Seda veidram on pilt, mis avaneb Ristikivist tema päevikus.

1957. aastal, kui ta seda päevikut alustas, oli ta 44aastane, kibestunud vanapoiss, kes tõõtas ametnikuna Rootsi haigekassas ja tegi tööd, mida ta vihkas. Ta tervis oli läbi ja ta pidas ennast juba vanaks inimeseks, kelle surm võib tulla iga kell. Päev läbi värises ta tööl, et tuleb mõni kontroll, kes avastab, kui kehvalt ta oma tööd teinud on, ning kirus Rootsi kolleege, keda tema meelest edutati ebaõiglaselt kiiresti ja kes suhtusid temasse kui pagulasse halvasti.

Pärast tööd koju jõudes oli ta tavaliselt liiga väsinud, et midagi teha. Meelelahutuseks kuulas ta oma grammofonist klassikalist muusikat või raadiost raadioprogramme (telekat tal polnud, see oli haruldus), luges krimkasid, käis väga palju kinos, kus vaatas kõike alates vesternitest ja lõpetades tänapäeval klassikaks saanud kvaliteetfilmidega. Maitse poolest ei olnud ta eriline snoob, Bergman talle ei meeldinud ja Antonioni käis kah, “Jalgrattavaras” oli “punane möga”. Vahel käis ta jalgpalli vaatamas. Kui raadiost tuli viktoriin, ei võtnud ta isegi telefonikõnesid vastu.

Alalõpmata vaevasid teda kõhuvalu, peavalu, hambavalu. Tal oli sees kopsutuberkuloosi eluohtlik vorm, mistõttu pidi ta iga aasta röntgenis käima, et võimalik haiguse levik avastataks. Selle päeviku ajal haigus ei levinud.

Ristikivi elas puhkusereiside nimel, milleks kogus pool aastat raha. Ikka pikem reis kevadel ja lühem sügisel. Ühel sellistest leidis ta endale Kreekast meelepärased noormehed ja suhtumisest neisse saab tänapäeva inimene aru, et kirjanikuhärra oli homo.

Üksik, õnnetu, kibestunud ja hirmul keskealine mees. Päriselu härra Mõrumann, kelle päevikusissekanded on mõrudad ja üksluised nagu ta elu. 1060 suures formaadis lehekülge!

Ometi oli see üle pika-pika aja üks paremaid raamatuid, mida ma hoiaks hea meelega oma kodus riiulis. See lihtsalt mõjub teraapiliselt. Mõtled, et sul kehv töö. Võtad Ristikivi päeviku juhuslikust kohast lahti ja saad aru, et tema hirm ametnikutöö osade, näiteks inimestega suhtlemise ja ülemuste ees olid lausa haiglaslikud. Tunned ennast üksikuna? Loe 5 lk suvaliselt valitud päevikulehekülge. Kahtled, kas su blogil on mingit mõtet? Vaata Eesti kirjanduse suurmehe mannetuid sissekandeid. Arvad, et sinust ei saa kunagi kirjanikku? No mida, see hall ja väiklane ametnikuhing, kes lasi oma katkisel vannikraanil mitu kuud niriseda, sest ta ei julgenud koristamata vannituppa remondimeest kutsuda ja koristamiseks ei leidnud jõudu, suutis kirjutada. Ja mitte nii, et vaim tuli peale ja ta muutus kellekski teiseks. Natuke aega arendas mõnda enam-vähem ideed. Oli tohutus infosulus, sest tol ajal polnud internetti ja kättesaadava ajalookirjanduse valik oli tal õige väike. Ja hakkas hambad ristis, umbes tempoga 1 lk õhtu jooksul kirjutama. Poole aastaga sai käsikirja mustandi valmis, siis kirjutas selle kriitilise pilguga täiendades ja toimetades ümber ja tempoga romaan aastas muudkui küttis. Tulemus tundus talle enamasti piinlikult kehv.

Mis ma ikka seletan. Muretsege endale see raamat ja lugege ise. Kindlasti pole mõtet ehmatada raamatu mahu pärast. Seda ei pea lugema nii nagu mina – järjest ja algusest lõpuni. Piisab paarist leheküljest, et hakkaks korraga kurb ja naljakas ja ongi eesmärk täidetud.

Advertisements

Andrzej Sapkowski “Times of Contempt” (Wiedzmin 4)

Ei ole seda veel eesti keeles ja oodata ei jõua. Lugesin ingliskeelset. Kaks esimest juttudest koosnenud osa täitsid rohkem tegevuspaiga ja nõiduriameti tutvustamise ülesannet. Kolmas osa ja esimene romaan “Haldjate veri” tegi selgeks, et see maailm senisel kujul kaua ei püsi.

Neljandas osas lähebki mölluks. Maailma jõudude tasakaal on paigast nihkumas. Suurriigid teevad kõik mis nende võimuses, et Cirit enda kätte saada. Geralt ja Yennefer omakorda üritavad tema jälgi kaotada.

Sõda puhkeb, kui võlurite konsiiliumis hakkab üks pool teist veristama. Võlurid notivad üksteist, Ciri ja Geralt pääsevad sellest möllust imekombel eluga, kuigi teineteise saatusest kumbki midagi ei tea. Ciri leiab end üksi teisest maailma otsast, Geralt on aga nii sodiks tümitatud, et osa lõpuni on ta metsas haldjate hoole all.

Peab ütlema, et just selle maailmasõja-madina pärast meeldis see osa mulle varasematest vähem. Minu poolest poleks Sapkowskil üldse vaja olnud mingit suurt lugu välja mõelda, vaid oleks siiani võinud iga paari aasta tagant välja anda jutukogu Geralti tööalastest vägitegudest. Mis ei tähenda, et see raamat halb oleks.

Jane Yolen “Sister Light, Sister Dark” ja “White Jenna” (Great Alta 1 ja 2)

whitejenna Kunagi, kui mu ulmenälg oli pidev, sest eesti keeles ilmus seda veel vähe ja e-raamatuid ei olnud, tellisin ebayst vanu ulmekaid kottide kaupa. Paar-kolmkümmend kasutatud raamatut maksis u 10-20 dollarit ja valik oli juhuslik. Need loksusid üle ookeani kõige odavama postitariifiga mitu kuud. Kui kohale jõudsid, oli tohutult põnev kottide sisu avastada. Tavaliselt tekkis kolm raamatuhunnikut – tuntud autorite asjad, mida ma tahtsin lugeda, need, millest oli juba kaugele näha, et ei kõlba kuhugi ja kolmandaks vahepealne hunnik raamatutest, millest ma suurt midagi ei teadnud, aga mis ühel või teisel põhjusel mu huvi äratasid. Jane Yoleni “White Jenna” oli üks raamat sellest kolmandast hunnikust, mis ootas oma aega umbes 15 aastat maal kapipõhjas. Kuna ka Jane Yolen ise ütleb oma kodukal, et sisuliselt on Great Alta sarja kaks esimest osa üks raamat, lugesin enne läbi “Sister Light, Sister Darki”. Kokkuvõttes oli veider kogemus, mida ma ei oska isegi üheselt heaks või halvaks hinnata.

Sisust. Kuna maal, kus tegevus toimub, on mehi sõdade tõttu vähe, on tüdruku sünd õnnetus. Emad viivad vastsündinud tütreid mägedesse, tekivad sõdalasnaiste kommuunid, templid, milles kummardatakse suurt Altat. Jenna ema sureb sünnitusel, tema ämmaemanda tapab metsik kaslane, kui naine on titte Alta templi naiste hoolde viimas. Siis saavad mehe käe läbi surma ka Jenna kasvatada võtnud kaks templinaist. Tüdruk on hauda ajanud kolm ema. Äkki on just tema Valge Anna, kes ettekuulutuse järgi kolm ema hauda ajab ja lõpuks uue ajastu toob? Esialgu elab Jenna aga templis, mängib teiste tüdrukutega ja õpib tavalisi asju nagu sõdalaseamet. Tegevus läheb hooga käima siis, kui Jennast on saanud noor neiu, kes peab minema initsiatsiooniretkele teise Alta templisse. Teel palub Jennalt ja tema kaaslaselt abi noormees Carum ja tüdruk tapab õnnega pooleks Carumit taga ajanud sõjamehe. Kui Jenna jõuab teise templisse, selgub, et Carum on võimult kukutatud kuninga poeg, tapetud sõjamees aga vist usurpaatori vend või parem käsi. Varsti on vihased sõjamehed templi väravate taga. Järgmevad verevalamine ja seiklused.

Tegelased on toredad, nende koha pealt ma ei vingu. Lugu kõlab ju ka ägedalt, aga on üles ehitatud veidralt. Loogika ütleb, et vähemtähtsatele osadele tuleks vähem ruumi pühendada ja tähtsad episoodid vajaliku pikkuse ja dramaatikaga esitada. Siin aga võib peatükk jutustada, kuidas Jenna ja ta kaaslased õhtust söövad ja mainida samal ajal hävitatud templit koos templitäie naistega järgmises peatükis nagu muuseas. Või pöörab rännuseltskond teelt kõrvale metsa ja tuleb sealt välja enda arust järgmine päev, kuid mujal maailmas on möödunud viis aastat ja kogu ülejäänud tegelaste malenupud on laual hoopis teistes kohtades, kui üldse alles. Kuid selles on oma võlu, sest ma tõesti ei osanud enamasti arvata, kuhu lugu edasi käänab. Mis eriti fantasy puhul on nii värskendav.

Yolenil on veel üks omapärane võte. Enam-vähem igas peatükis on esitatud selle sisu kohta legend, ballaad, tuleviku ajaloolaste analüüs ja alles siis lugu ise nagu see oli. Laule ja luuletusi ma ei viitsinud lugeda, aga ajaloolase arutlused olid naljakad. Ikka stiilis, et “kuigi rahvajutud räägivad, et Jenna oli ajalooline isik, ei ole selle kohta tõendeid ja tuleb pidada ülimalt tõenäoliseks, et tegu on külalaulikute soovunelmaga, et tuleks keegi vabastaja.” Samas hakkisid need vahepalad vastikult lugu ennast. Mingi ebakõla on raamatu sisu ja vormi vahel ka sihtgruppi arvestades. Oleks nagu noortekas või isegi keskmisele koolieale, aga siis läheb lugu jälle väga julmaks.

Mõni huvitav liin on jäänud üldse välja arendamata. Näiteks nn mustade õdede teema, mis on isegi esimese raamatu pealkirjas. Nimelt õpivad Alta kummardajad naised peegli abil välja kutsuma oma “musta õde”, kes on pärast nendega kogu elu iga kord kui pimedaks läheb. Jenna on muide erakordne, sest ta suudab oma “musta õe” esimest korda välja kutsuda teiste abita ja tavalisest nooremana. Aga mis kirjanik “mustade õdedega peale hakkab”? Ei midagi. Loo seisukohast võiks need sama hästi olemata olla.

Kõige nilbem nende kahe raamatu juures oli “White Jenna” 1990. aasta väljaande kaanepilt. See mõjutas mu lugemismuljet umbes 50 esimest lehekülge, enne kui hakkasin aru saama, et peategelased ei ole sihukesed unistavad munad nagu kaanepildil, vaid täitsa asjalikud ja pädevad inimesed.

Oma veidrustele vaatamata (või tänu neile) kokkuvõttes siiski meeldiv lugemine.

Robert Silverberg “Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust”

silverberg Ilmselt suurima elava ulmeklassiku Robert Silverbergi eestikeelsete valitud teoste kolmas osa mahutab 16 ulmejuttu, pikemat jutustust ja lühiromaani 1970ndate algusest, mil Silverberg oli kõrvale astunud harjumuspärase seiklus- ja kosmoseulme radadelt ja eksperimenteeris koos teiste uue laine autoritega. Silverberg otsib selle kogumiku lugudes ulme jaoks uusi radu nii stiili kui ka teemade poolest. Tulemus on – nagu võib oodata – ebaühtlane, aga huvitav ja paremad lood on võimsad. Samas vähemalt pool juttudest paneb praegu õlgu kehitama.

Niisiis on see köide rõõmuks snoobidele, kes peavad klassikalist ulmekirjandust liiga primitiivseks, aga miks mitte ka neile, keda tavaline ulme mingil muul põhjusel peletanud on.

Nagu Silverbergi valitud teoste kahe esimese osa puhul, on ka selle suur väärtus toimetaja kommentaarid ja autori sissejuhatused. Silverbergi saatesõnadest juttude ees moodustub lausa väike autobiograafia ja need muudavad ka igavamad lood huvitavaks.

Lühimuljed:

“(Mina+n), (mina-n)” on täitsa tore ajarännujutt, millest ma küll erilist katarsist ei saanud. “Head uudised Vatikanist” robot-paavsti võimalikkusest oli veel suvalisem kild. Ei mõista kuidagi, miks sellest nii suurde vaimustusse satuti, et seda Nebulaga pärjati. Sissejuhatusest paistab, et Silverberg ise ka ei saa sellest aru.

Kolmas lugu “Ettekuulutaja Thomas” aga kõnetas mind küll. Mis saaks, kui meie ajastul siin ja praegu annaks piibli Jumal enda olemasolust selge märgi? Selles loos peatab ta vastuseks ühe populaarse sekti juhi palvetele 24 tunniks Maa, ilma et see tooks kaasa hävingut ja katastroofe, mida meie teadus sellises olukorras paratamatuks on pidanud. Sellest jutust jookseb läbi igavene hunnik tegelasi ja nende reaktsioone. Teadlased, skeptilised usujuhid, maailmalõpukuulutajad lihtsad inimesed. Idee on lool väga hea, häda on aga minu arust valitud vormis – mosaiikne ja suhteliselt lühike, nii et tegelased ei muutu lähedaseks ja raske on selles tohuvabohus kellelegi kaasa elada.

Jutt “Enam ma ei tõuka” oli üks mu selle kogumiku lemmikuid. Silverberg räägib eessõnas, et kirjutas selle mõttelise paarilisena romaanile “Dying Inside”. See aga on vist üldse mu lemmik-ulmeromaan. Kui “Dying Inside” on keskikka jõudvast telepaadist, siis “Enam ma ei tõuka” seksist unistavast teismelisest poisist, kelle rahuldamata kired äratavad temas poltergeisti-võimed.

Keskkonnateemalised “Tuul ja vihm” ning “Märkmeid eel-dünastilisest ajastust” jätsid mind külmaks umbes sel põhjusel, millest ka Silverberg eessõnas kirjutab – kirjutada sellest, et looduse kahjustamine viib inimese enda väljasuremisohtu ei ole eriline ulme. “Mutantide hooaeg” polnud ka teab mis erilise sõnumiga, aga loona kenasti väljapeetud. Tavainimesed kohanevad eluga koos “kapist välja tulnud” mutantidega. Selle jutu tegevus käib kuurortis, kuhu mutandid tulevad igal aastal puhkama hooajavälisel ajal.

“Elundivärbajate küüsis” toimub maailmas, kus seadus sunnib noori vanadele elundidoonoriteks. Ma saan aru, et Silverbergi lugu oli allegooria Vietnami sõja kohta, kuhu vanad poliitikud noor mehi surema saatsid, aga see teema on aktuaalne meilgi siin ja praegu. Mida ikkagi ootavad “hõbemajanduse” propageerijad? Mida toob kaasa pensionäride riik?

“Grupi” teema on armukadedus kaheksaliikmelises sekspartnerite grupis. “Teadusliku fantaasia kuulsuste koda” räägib vist kõige rohkem Silverbergi enda keskeakriisist. Mõlemad on täitsa asjakohased lookesed, aga mitte lemmikud. “Breckenridge ja kontinuum” on väheke pretensioonikam ja mängib strukturalismi ja müüdiloomega.

“Kaljukitse mängudes” otsib 24aastane naine surematust. Ta osaleb peol, kuhu on kokku kutsutud maailma ägevad ja veidrad, teiste seas ka tuhandeaastane mees, kes on lubanud mõnele valitule oma pikaealisuse saladuse pärandada. Silverberg kirjutab, et see on tema enda lemmikjutt, aga selle põhjus on vist küll loo peategelanna ja Silverbergi naise ühisjoontes. Hea lugu, aga mitte erakordne.

Näiteks “Rännakud” mõjus mulle hoopis rohkem. Paralleelmaailmade vahel võib rännata turistina, mis tähendab, et jääd autsaideriks, macholiku avastajana, aga siis sind kardetakse ja vihatakse, või infiltreerujana, mis on kõige keerulisem. Cameron jõuab selles lühiromaanis ära käia 12 paralleel-Kalifornias. Maailmadest rohkem jäid meelde tema kohtumised oma algpunktimaailma naisega.

Järgmine lühiromaan “Surnute seas sündinud” on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt selle kogumiku tipp. Kui muidu on zombie-teemad nii absurdsed, et pole isegi lõbusad, siis see on lausa realistlik. Leitud on võimalus inimene pärast surma üles äratada. Elav surnu ei tuia käed ees ohvreid otsides öistel tänavatel, aga ta on raskestikirjeldataval moel elavast inimesest erinev. Surnud hoiavad omaette. Peategelane on just kaotanud oma noore naise, keda ta jäägitult armastas. Naine jätkab pärast surma oma elu, aga armastus mehe vastu on kadunud. Mees muudkui jälitab teda ja üritab tekkinud lõhet ületada, aga saab ainult kõhedaid märke, kui teistsugune on elavate surnute maailm.

Pärast sellist lugu tundus “Topeltmõistuste koda” harju keskmisena, millest see tõele au andes on ilmselt siiski parem. Selles loos lahutatakse andekatel lastel parem ja vasem ajupool, et neis saaks välja areneda oraaklivõimed.

Peter V. Brett “Maalingutega mees”

maalingutega-meesMul käib eesti keeles ilmuva ulme jälgimine hooti. Mõni aasta ei jälgi üldse, siis satun lugema meie ulmeauhinna Stalker kandidaatide nimekirja ja võtan kõik eelmisel aastal ilmunu ette. Bretti “Maalingutega mees” oli ilmumise ajal must mööda lipsanud. Hijem märkasin seda küll raamatukogus, aga kuidagi oli mus eelarvamus, et tegemist on mõne järjekordse ülekiidetud noorte-fantasyga. Nii juhtus, et puutusin “Deemonite tsükliga” esimest korda kokku hoopis lühiromaani “Brayan’s Gold” lugedes. Ja see meeldis mulle väga. Eriti maailm, milles pimeduse saabudes ronivad maa alt välja verejanulised deemonid ja kukuvad valimatult tapma. Kaitset deemonite vastu saab ainult loitsudest, mis tuleb varakult enda ümber seintesse või maasse kraapida.

“Maalingutega mees” on selle sarja esimene raamat, mis algab hommikul pärast deemonite korraldatud veresauna ühes väikses külas. Hukka on saanud teismelise Arleni onu ja palju sõpru. Asi läheb eel hullemaks, kui Arlen kaotab lugupidamise oma isa vastu ja peab võitlema oma ema elu eest. Lõpuks on ta õhtul üksi metsas, lootusetult kaugel ühestki loitsudega kaitstud elamust, kuhu võiks enne pimedust jõuda. Aga ta on täis iha deemonite vastu ja tahtmist nendega võidelda (seda üldiselt ei tehta, sest ründeloitsud on ammu kaotsi läinud ja muudmoodi polevat lootustki).

Teine tegelasliin on ravitsejaõpilane Leesha ühes väheke rohkem tsiviliseeritud külas.

Kolmas, orb Rojer, on noor moosekant, kes aastab, et suudab oma viiulimänguga panna deemoni tantsima.

Raamat on päris kobe. Tegevustik on täitsa kaasahaarav või vähemasti ei muutu üksluiseks. Tegelased ei ole ehk Dostojevski sulest, aga ei ole ka päris pabernukud. Autor on nende elavaks muutmisega kõvasti vaeva näinud, mis siis, et tulemus on pisut rohmakas. Ja kui pigistada silm kinni ilmsete loogikavastuolude koha pealt, siis on selle planeedi elu ikka ilmatuma huvitav. Pimedas lihtsalt ei olda väljas ja punkt. Linnade ja külade vahel liiguvad ainult üksikud kõige vapramad ja põhjalikult koolitatud sellid, kelle õlul on kogu kaubavahetus ja posti korraldus. Kuidas selline hakitud maailm ikkagi toimib? Olen kuulnud, et järjed on palju kehvemad, aga proovin teise osa ikka millalgi ära.

Peter S. Beagle “Viimane ükssarvik”

YKSSARVIK

Surematu ükssarvik elab oma metsas ega tea mujal toimuvast midagi, kuni juhtub juhuslikult kuulma, et on arvatavasti oma soost viimane, sest mingi jube punane sõnn on kõik teised ükssarvikud ära kaotanud. Ükssarvik asub teele mõistatust lahendama ja teisi endasuguseid otsima. Tegevuspaigad on näiteks rändtsirkus, nõiutud linn, kuningaloss, tegelastest tasub märkida äpardunud võlurit, röövlipealiku eksnaist, armunud kuningapoega.

Selge see, et kui peategelane on ükssarvik ja tegelasteks on muuhulgas võlurid, siis on žanr fantasy. Aga lugema hakates saab kohe aru, et rohkem on sellel ühist “Väikese printsiga”. Poeetiline. Igal leheküljel on mõni lause, millest saaks sügavmõttelisi meeme. Kultusraamat kõigi oma vooruste ja hädadega.

Õnneks läks raamat tänu võlur Schmendrickile lõbusamaks ja loomulikumaks.

“Full Spectrum 4”, toimetajad Lou Aronica, Amy Stout, Betsy Mitchell

fullspectrum“Full Spectrum 4” on 600leheküljeline 20 ulmeloost koosnev kogumik, mis sai 1994. aastal parima kogumiku World Fantasy Awardi. Seda peeti oma teemade poolest üsna provokatiivseks ja moodsaks. Mina, lihtne mees, seda muidugi ei teadnud, kui nägin 2003. aastal kogumikku kusagil Tallinna raamatupoe riiulil. Vana kooli ulme mulle meeldis ja ostsin selle ära. Lugesin läbi umbes kolmandiku ja viskasin nurka, sest lood ei vastanud üldse minu ootustele. 15 aastat on mööda läinud ja ma ei viitsi enam lugeda sirgjoonelist ulmet. Seepärast proovisin seda kogumikku uuesti. Nüüd jäin sellega suuresti rahule.

Eks seal oli jura ka. Mul on tunne, et koostajad on püüdnud teha keskmisest provokatiivsemat ja ajast ees olevat kogumikku. Aga kuna ilmumisest on 25 aastat möödas, on osa jutte ilmselt muutunud peavoolu-ulmeks ja osa natuke naeruväärseks. Mõned lood ei püüdnud algusest peale midagi sellist ja on lihtsalt head. Näiteks üks mu lemmikuid, Stephen Donaldsoni “The Woman Who Loved Pigs” täiesti klassikaline keskaja-fantasy, milles olid aga tõesti hästi kirjutatud tegelased ja ebatavaline vaatenurk. Võiks õelda, et “Lilled Algernonile” fantasy-versioon.

Tohutult hea oli Ray Aldridge’i “The Beauty Addict”, mis haakus ka kogumikku ühendava naiste-teemaga. Mehed, kellel on vähegi võimalust, sõidavad ühele planeedile, millel ootavad neid ebamaiselt kaunid naised. Tegelikult on need võõras eluvorm, kelle esindajad võtavad naise kuju, saavad endale inimese abikaasaks ja parasiteerivad siis. Küsimus on, kes ohvrid on kohalike ilust sõltuvuses mehed või neist sõltuvad naiselaadsed olendid. Kandideeris Nebulale.

Üks enam tähelepanu saanud lugusid, Martha Soukupi “The Story So Far”, mis oli parima lühijutu Hugo nominent, jättis mind aga nii külmaks, et pidin selle meelede tuletamiseks nüüd uuesti läbi sirvima. Nojah, polnud paha – valikutest ja nende mõjust. Aga mitte midagi erakordset.

Mingi erilise põhjuseta on meelde jäänud ka “The Best Lives of Our Years” põlvkondi kestvast julmast naiste sõjast maailmas, kus mehed on peaaegu välja surnud, Bonita Kale’i “The Saints” Lõuna-Ameerikas inimesi aidanud luteri nunnast ja tema võitlusest pühakutekummardamisega,

Ülejäänut praegu, pool aastat pärast lugemist pealkirja järgi enam ei mäleta.

PS. Riina juhtis tähelepanu, et täna saab meie Kirjakoi aastaseks. Olin veidi üllatunud, sest mäletan, et plaan oli see teha uuest aastast. 25. detsembril ma tegin lihtsalt uue blogi ja tõstsin oma Sadama 5 (kr)ahvi blogist sinna ühe vana raamatupostituse, et Iidal oleks ettekujutus, milline see Kirjakoi välja hakkab nägema. Aga olgu pealegi siis sünnipäev, kui esimene postitus kannab seda kuupäeva. “Full Spectrum” oli mul ainus aasta jooksul läbi loetud raamat, mis oli siiani kajastamata. Ma ei ole küll suutnud pidada kinni algsest plaanist mitte alustada järgmist raamatut enne, kui eelmise kohta on postitus tehtud, aga miski ei ole siin kajastamata ka jäänud. “Full Spectrumi” “häda” oli selles, et lugesin seda jutthaaval pool aastat teiste asjade vahele, märkmeid ei teinud ja lõpuks polnud enam algus meeles. Olen sellest proovinud õppust võtta ja jutukogusid lugedes tõesti vahepeal üht teist üles märkida.

Sisukord ka:

* 1 • Fragments from the Women’s Writing • (1992) • poem by Ursula K. Le Guin
* 7 • Motherhood, Etc. • (1993) • novelette by L. Timmel Duchamp
* 47 • The Saints • (1993) • shortstory by Bonita Kale
* 63 • The Best Lives of Our Years • (1993) • shortstory by A. R. Morlan
* 84 • Embodied In Its Opposite • (1993) • shortstory by John M. Landsberg
* 99 • Foreigners • (1993) • shortstory by Mark Rich
* 123 • The Googleplex Comes and Goes • (1993) • shortstory by Del Stone, Jr.
* 140 • The Beauty Addict • (1993) • novella by Ray Aldridge
* 205 • In Medicis Garden • (1993) • shortstory by Jean-Claude Dunyach
* 221 • The Woman Who Loved Pigs • (1993) • novella by Stephen R. Donaldson
* 282 • The Story So Far • (1993) • shortstory by Martha Soukup
* 300 • Suicidal Tendencies • (1993) • novelette by Dave Smeds
* 328 • The Mind’s Place • (1993) • novelette by Gregory Feeley
* 361 • Ah! Bright Wings • (1993) • novelette by Howard V. Hendrix
* 400 • Vox Domini • (1993) • novelette by Bruce Holland Rogers
* 439 • The Erl-King • (1993) • novelette by Elizabeth Hand
* 484 • The Death of John Patrick Yoder • (1993) • shortstory by Nancy Kress
* 508 • Human, Martian – One, Two, Three • (1993) • novelette by Kevin J. Anderson
* 547 • What Continues, What Fails… • (1991) • novelette by David Brin
* 583 • Roar at the Heart of the World • (1993) • shortstory by Danith McPherson