Andrus Kivirähk “Tont ja Facebook”

kivirahk

Õpetaja uurib enne Eesti vabariigi aastapäeva lastelt koolitunnis, mis on see, mis ühendab kõiki eestlasi. Üksteise järel hääletatakse maha kamaarmastus, verivorstilembus, valged juuksed ja sinised silmad, sest kõige selle kohta on klassis teistsuguseid näiteid. Lõpuks pakub keegi, et nohu. Ja tõepoolest – kõigil, õpetaja kaasa arvatud, on ninad tatised.

See on üks tüüpiline Kivirähki jutt lastejuttude kogumikust “Tont ja Facebook”. Kivirähki lastelood ei ole nunnud. Ta on kirjanikuna leiutaja, kes mõtleb oma lugudesse välja alati mõne üllatusliku pöörde. See ei pea tingimata nali olema, kuigi nalja juured on sealsamas – üllatusmomendis, puändis. Värske tunde annab lugejale selline pööre alati.

Muidugi on Kivirähk õnnaks alati koerust täis, olgu siis täiskasvanute või lastejuttudes. Ja ta on nii hea paroodiameister, et võib vist suvalist kirjanikku või žanri järele aimata. Vahel ei saagi ma aru, kas ta kirjutab nii hästi või lihtsalt ahvib väga hea lastejutu stiili.

Ryūnosuke Akutagawa “Mandariinid tihnikus”

mandariinidtihnikus Ilmselt paljastades praegu oma võhiklikkust, pean tunnistama, et ei teadnud sellisest kirjanikust varem midagi. Raamatu võtsin ette puhta lehena ja läksin kohe sisu kallale, sirvimata järelsõna või lugemata tagakaant. Eks seepärast paistis mulle sissejuhatava loo põhjal, et tegemist on realistliku autobiograafilise romaaniga Teise maailmasõja järgsest Jaapanist. Minategelase kupeesse rongis tuleb maatüdruk, kes häirib mehe õhtulehe lugemist. Alles novelli lõppu märgitud kirjutamisaasta reetis, et tegemist on Esimese maailmasõja ajaga.

Ka teine novell “Surnuraamat” paistis autobiograafiline, aga ärge laske sellest ennast petta. Neljas-viies lugu on õige satiirilised ja sealt edasi sukeldub ta fantastikasse ja muistenditesse, milles on koos elavad karakterid, põnev lugu, eksootiline keskkond ja küllaga musta huumorit. Näiteks “Hobujalad” on Hiinas töötavast jaapanlasest, kes sureb, kuid ärkab mõne päeva pärast ellu, all hobusejalad. “Nina” on koleda rippuva ninaga mungast (kes püüab sellest keetmise ja nina peal trampimisega lahti saada). “Rasho värav” on rohkem keeskaegne õudukas, nagu ka “Põrgusirm”. Aga kõik lood on head.

Mõnusaks teeb novellid ka jutustaja hääl, mis jätab mulje erakordselt sümpaatsest inimesest (ma ei pea silmas minategelasi, kes mõnes novellis on parajad sitakäkid). Ta oskab ära kaotada distantsi lugeja ja Jaapani vahel. Eksootika on tore asi, aga see võib muuta vahetu lugemiskogemuse vaevaliseks, sest toimuv jääb kaugeks. Akutagawa Ryūnosuke jutustab oma Jaapani lood nii, et ka mina lugejana tunnen ennast “meiena”, ühena neist, kellele ta on kirjutanud.

Umberto Eco “Ilu ajalugu”

iluajalugu

Kui Itaalia staarsemiootiku kõvas köites ilus “Ilu ajalugu” 2006 eesti keeles ilmus, ei jõudnud ma ära oodata, et saaks seda lugeda. Head sõbrad-kolleegid kinkisidki selle mulle, aga millegipärast jäi see esialgu riiulisse. 14 aastaks, aeg lendab.

Raamat ise oli ausalt öelda pettumus. Peatükid oli “illustreeritud” kunstiteoste reprode ja vanade tekstinäidistega. Et jutustab Eco, mida vanad kreeklased ilusaks pidasid, juures on pilt paarist skulptuurist ja näiteks iseloomulik Platoni üleskirjutus, mis selle ideaali on sõnadesse pannud. Kiidan reprode valikut, mis oli minu jaoks üsna õiges vahekorras senitundmatutest ja hästi teada kunstiteostest. Aga vanad tekstid (mis olid kurjamid sihukeses kribukirjas, et pidin neid lugemisprillide ja luubiga lugema) hakkisid autoriteksti. Peaaegu võimatu oli järge õige teksti peal hoida. Veel lollakamalt olid paigutatud pildiallkirjad. Meie kultuuriruumis peaks need minema vasakult paremale ja ülevalt alla, nagu me tekste loeme. Oleme lihtsalt harjunud niipidi lugema. Aga siin olid neja pildi allkirjad koondatud ühe lehekülje serva ja jumala suvalises järjekorras. Segadust kui palju ja ma ei näe, et see midagi juurde oleks andnud.

Tekst ise oli õpikutekst. Autor ei pea lugejaga dialoogi, ei provotseeri poolt või vastu mõtlema, vaid lihtsalt sedastab. Tulemus on igav, nagu õpik ikka. Kusjuures tundub, et raamatu kirjastajad on Eco tuntust üsna rõvedalt ära kasutanud. Kaanelt ja isegi sisututvutusest jääb mulje, et see on tema looming. Tuleb lugeda kribukirjas autoriõiguste teksti, kus on kirjas, et peatükkide tekstid on umbes pooleks Umberto Eco ja Girolamo De Michele sulest.

Alice Munro “Kallis elu”

kallis-elu Alice Munro on Kanada novellikirjanik, kes 2013. aastal võitis Nobeli kirjanduspreemia. “Kallis elu” ilmus aasta varem, kui Munro oli juba 80 saanud. Ta ise on vist öelnud, et see jääb ta viimaseks raamatuks ja eks see üks vanainimese raamat ongi. Mis on väga hea. Esiteks sellepärast, et ta teab, millest ta kirjutab, kui juttu on vanainimestest. Seda on lugudes tunda. Teiseks on ta teadlik elu kestnud Teise Maailmasõja eelsetest aastatest tänapäevani ja ta saab korraga kirjutada tänapäeva inimese ja näiteks 1950. aastate korraliku konservatiivse Kanada maainimese vaatepunktist. Näide: kui isa annab tütrele rihma, siis 1950. aastate kirjanik ei oleks seda ehk mainimisväärsekski pidanud, tänapäeva noor kirjanik peaks seda aga ilmselt nii skandaalseks, et selle ümber peakski kogu lugu keerlema. Munro on tänapäeva inimene – ei kiida seda heaks ega õhka tagasi “kadunud häid aegu” -, aga suudab end vaevata tagasi paigutada maailma, kus see oli “õige kasvatus”.

Aga see ei ole tegelikult peamine. Ma proovisin lugemise ajal kogu aeg enda peas teha Munro lugude kohta üldistusi, mis annaks edasi nende headuse, tuuma. Asjata, kõik jäi mannetuks, kompas ainult pinda. Lõpuks otsustasin, et kirjeldan oma emotsiooni. Viimati sain ma nii tugeva “raamatuga pähe” laksaka umbes 30 aastat tagasi kooli ajal, kui lugesin esimest korda Salingeri Franny ja Zooey Glassi lugusid. Munro novellid on tohutult head, kusjuures ei saa arugi, mis neis nii erilist on. Või miks kõik maailma kirjanikud selliseid kogu aeg ei kirjuta.

John W. Campbell jr “Who Goes There?”

who-goes-there-filmed-as-the-thing Antarktika uurimisjaama teadlased on leidnud jääst 2 miljonit aastat seal oodanud kosmosesõiduki ja olendi. Sõiduk upub koos jääkamakaga, aga olendi otsustavad teadlased uurimise eesmärgil üles sulatada. Sellele eelnevad küll pikad vaidlused, aga uudishimu saab võitu. Pole raske arvata, et õigus oli neil, kes kartsid.

Ma ei ole ühtegi filmiversiooni – neist vähemalt teine, 1982. aasta “The Thing” on kultuslik – näinud ja ei oska hinnata, kui palju need selle 1938. aasta lühiromaaniga kattuvad, aga raamat on tõesti hea. Jube põnev. Juba üsna alguses, aga ka mitu korda hiljem paistis, et inimeste olukord on lootusetu, aga kuni viimase leheküljeni jäi lahtiseks, kes peale jääb.

Väga palju hirmutunnet andis juurde, et olend oli enamuse ajast sisuliselt nähtamatu. Ja kindlasti ka see, et inimesed ei olnud päris idioodid. Enamasti kipuvad õudukates ohtu sattuvad tegelased järsku hakkama käituma nagu kolmeaastased ning duell muutub puhtalt füüsiliseks. Siin aga tegi asja õõvastavaks just see, kuidas teadlased oma täiesti pädevate arutlustega jõudsid hirmsatele arusaamadele oma vastase tugevusest ja põnevaks, kuidas nad ajusid pingutades temast jagu saada üritasid.

Moritz von Kotzebue “Teekond Pärsiasse”

kotzebueEesti baltisakslane, Vene sõjaväes karjääri teinud Moritz von Kotzebue (1789-1861) elas seiklusrikka elu. Teismelisena tegi ta kaasa Krusensterni ümbermaailmareisi, 18aastasena sõdis juba Napoleoni vastu ja sai raskelt haavata. 1812 langes luureretkel vangi ja istus Prantsusmaal vangikongis 1814. aastani. 1815 ilmus 26aastase Moritzi sulest raamat “Vene sõjavang prantslaste käes”. Kui ta 1816 määrati astronoomina Pärsiasse sõitva Vene saatkonna koosseisu, oli ta seega kõigest 27aastane, aga seiklusi seljataga juba rohkem kui enamik eluaja jooksul läbi teha jõuab. Pärsia-retke reisikiri on samuti seikluslik, mitte mingi kuiv astronoomi päevik.

Pärsia kanti reisimine on praegugi eurooplase jaoks ebatavaline ja ohtlik, 200 aastat tagasi seda enam. Suur osa päevikust on kirjeldus Kaukaasia, sh Gruusia ja Armeenia läbimisest. Kaukasuse mägirahvad noore baltisakslase hinnangul kari metsikuid ja autuid röövleid, kes igal võimalusel ausatele vene sõjaväelastele liiga tegid: “Teiselpool jõge elavad armastuväärsed tšerkessid, kabardiinid jne., kes pidevalt tegelevad röövimisega. Katkust ja näljast vaevatuna otsivad nad tihti venelastega sõprust, annavad oma hea tahte märgiks pantvage, et üksmeeles elada; see kõik ei aita midagi, esimesel võimalusel röövivad nad asju ja inimesi ning rüüstavad seal, kus saavad./…/ Et neid armastusväärseid pühamehi täielikult armastama hakata, peab teadma, et nad ka omavahel pidevalt üksteist tapavad. Veritasu on nende püha kohus…”

Peaaegu olematutel teedel mägede ületamine ise oli juba paras vägitükk. Gruusia oli mõnikümmend aastat varem saanud Venemaa provintsiks. Armeenia oli toona veel Pärsia osa. Pärsiast endast ootas meie rännumees igatahes palju enamat ja paistis üsna pettunud selle väheses tsiviliseerituses ja vaesuses ning sealse elu ebamugavustes. Näiteks kui mingi kärbes on ekspeditsiooniliikmed hammustanud täpiliseks nagu rabakana munad, kirjutab Kotzebue: “See kohalik kärbes elab vaid linnas ja hammustab vaid võõraid. Pärsia linnadel on siiski oma tähelepanuväärsused, nagu näha võib!”

Kotzebue lubab raamatu alguses ainult tõtt, aga eks sellega on nagu on. Paratamatult on see suures osas segu kuulujuttudest, eelarvamustest, valestimõistmistest ja irooniast võõrapärase vastu. Aga seda lõbusam on seda raamatut lugeda.

Mann Loper “Kellest luuakse laule”

loperNoore Eesti naiskirjaniku fantasy aastast 2016. Kui suur keiser Yukobara sureb, leiavad loodusjõud/deemonid, et see tühistab nende ja tema vahel sõlmitud lepingu. On aeg inimestega arveid õiendada. Seda saame teada sissejuhatusest, nagu ka vihjeid, et keegi inimene, keda võidakse pidada inimkonna suureks lootuseks eesseisvas võitluses, on tegelikult nõrk ja osutub tõenäoliselt reeturiks.

Siis teeb autor meid tuttavaks nelja peategelasega – hingeloomaks hundi saanud külapoisi Yuruki, maagilised võimed omandanud erakliku külapoisi Rakio, poisiliku aadlipreili Shisame ja unengudes tulevikku nägeva aadlinooruki Sisukiga. Neli saavad kokku ja peavad asuma võitlema näiliselt lootusetut võitlust võõrvägede vastu, kes haistavad keisrita jäänud keisririigi nõrkust.

On quest, lohed, armastus, palju võitlust ja ohvreid. Samuti on läbimõeldud maailm ja taustalood, nagu heas seiklusfantasys olema peab. Selle eest kiitus.

Aga mul on ka etteheiteid. Tempo käib vahepeal üsna suvaliselt üles-alla – mõnest tähtsast sündmusest, libiseb üle, siis vajub venima.

Mõned kohad on stiililiselt totakad. “Puud piidlesid Rändurit pahuralt…” Mismoodi piidlesid, mismoodi pahuralt? Mul jookseb sellistes kohtades, kus kujundid on keeleilu, mitte sisu pärast, juhe kokku.

Natuke norin ka nimede kallal. Kui peategelasi on palju, siis on neil päris raske vahet teha, kui ühe nimi on Shisame ja teise Sisagi. Mõnda aega arvasin, et Rakio ja Yuruki on üks ja sama külapoiss. Ja ühe vanamehe nimi oli Moto. Ma ei saanud midagi parata, et pidin teda ette kujutama õliste käte ja Automi nokamütsiga.

Lugu ise oli kobe, aga sellise teksti puhul on tavaliselt halb märk, kui jääd mingite lõikude mõtte üle juurdlema. Oli peatükke, mis viisid mu raamatu maailma jäägitult sisse, aga ka selliseid, kus mul oli aega mõttes autori kallal norida. Seal oli jätnud kirjutamis-(jutustamis)osavus autori hätta. Aga eks väljendusoskus läheb paremaks kirjutades, nii et ootan järgmisi raamatuid.

Andre Norton “Witch World”

witchworld Andre Norton (1912-2005) oli üks äge naisterahvas, kes kirjutas pika kirjanikukarjääri (u 70 aastat) joooksul hirmuäravatal hulgal tempokat seiklusulmet. Arusaamatul kombel pole eesti keeles vist ühtegi tema teost ilmunud. “Witch World” on Nortoni ühe kuulsama sarja avaraamat, mis nägi trükivalgust 1963 ja mille järgesid ning sama maailma lugusid kirjutas ta ise ja kirjutavad teised kirjanikud vist siiani. Olen varem paari Nortoni noorteulmekat lugenud ja need on jätnud hea mulje. “Witch Worldini” jõudsin tänu sellele nimekirjale: https://www.barnesandnoble.com/blog/sci-fi-fantasy/55-essential-space-operas-last-70-years/

Sisust: Teise Maailmasõja veteranil Simon Tregarthil on pärast sõda kõik viltu läinud ja raamatu algushetkel paistab olevat ainult aja küsimus, millal kohalik maffia ta ära koristab. Just siis ilmub välja tüüp, kes lubab talle pääsu teise maailma, kuhu keegi talle järele ei pääse. Mis Tregarthil üle jääb. Paralleelmaailmas satub ta kohe kokku naisterahvaga, keda kamp mehi taga ajab. Peategelane päästab naise, kes – nagu peagi selgub – on nõid. Nõiad elavad (ja valitsevad) selles pseudokeskaegses maailmas Estcarpi riigis ja suur osa ülejäänud maailmast kardab ja vihkab neid nende üleloomulike võimete pärast. Tregarth asub nõidade teenistusse ja sellest hetkest pole tal enam aega hinge tõmmata.

Vaatamata vanusele on raamat siiani hea lugemine. Üks seiklusulme headuse põhikriteeriume on kaasahaaravus. Siin oli minu jaoks tuimemaid ja paremaid osasid. Näiteks see osa, kus Simon tutvus Estcarpi eluga, oli igav, ja peategelase visiit salapärase vaenlase linna rambolikult tobe. Aga preili Loysele elasin ma millegipärast kaasa ja hilisem põgenemisoperatsioon oli igati lõbus ja hoogne. Õnneks ei ole raamat moodsa fantasy kombel tuhat lehekülge pikk ja ei suuda ka tuimemates kohtades ära väsitada. Kindlasti on see hea näide science fantasyst, žanrist, mis segab kokku science fictioni ja fantasy. Tore oli seegi, et nõiad ei olnud kõikvõimsad – maagia kasutamiseks pidi kõvasti nuputama ja tulemus ei olnud kunagi garanteeritud.

Kate Wilhelm “Where Late the Sweet Birds Sang”

wilhelmKuigi kõik riigid eitavad seda, on maailm on huku äärel – levib viljatus ja nurisünnitised, uued viirushaigused niidavad masse ja valitseb toidunappus. Üks rikas ja mõjukas klann USA-s rajab endale poolsalajase maa-aluse laboratooriumikompleksi ja asub lähenevaks apokalüpsiseks tõsiselt valmistuma. Nende lahendus inimkonna ellujäämiseks on kloonid. Klann elabki riikide kokkuvarisemise üle, kuid selle vanad liikmed avastavad et nende teismeliseks sirgunud laboris valminud koopiad ei ole päris sellised nagu nad ise. Ainult et hilja on midagi muuta. Romaani teine osa vaatleb põlvkond hiljem ühe teistsuguse kloon-naise ja kogukonna konflikti ning kolmas on tema loomulikul teel sündinud isepäise poja lugu.

Mul on raske seda raamatut hinnata. See on kirjutatud nagu üks hea ja sisukas ulmeklassika, aga probleem, mille kirjanik on lahata võtnud, on segane ja kirjaniku seisukoht jääb ebaveenvaks. Wilhelmi teooria paistab olevat, et kloonid, kelle vahel on mingitlaadi telepaatiline side, ei kannata seepärast individualiste ja lausa vajavad kogukondlikku elu. Sealt edasi jõuab ta tõdemuseni, et ainult tõelised isepäised üksiklased suudavad olla loovad, koosolemise vajadus loob aga karjamentaliteedi ja viib allakäiguni. Või midagi sellist. Esimene osa oli väga hea ja teema paljulubav, aga need teooriad, millele ta oma edasise loo on rajanud, ei veena mind kuidagipidi ja mul on raske seda vastu võtta – ei usu. Romaan sai 1976 Hugo. Võib-olla võeti seda tol ajal mingi totalitarismi-kriitikana.

Georges Rodenbach “Surnud Brugge”

bruggePeategelane Hugues Viane on nooremapoolne jõukas leskmees, kes viis viimast aastat ei tee muud, kui hulgub Brugge linnas ja leinab oma kadunud abikaasat. Ühel päeval märkab ta aga naist, kes on tema naisega äravahetamiseni sarnane.

Saatesõna räägib küll, et tegemist on sümbolistliku kirjanduse teerajaja ja meistriteosega, aga sobib vabalt lugeda ka lihtsalt õõvastava atmosfääriga põnevikuna. Sünge ja hääbuv Brugge loob atmosfääri, mis looga hästi kokku klapib.

Selle loo peategelane ongi rohkem Brugge (ma olen harjunud küll nimekujuga Brügge). See linn oli keskajal maailmakaubanduse üks tähtsamaid sõlmpunkte, suur ja rikas sadam. Siis ummistus linna merega ühendanud kanal, linna tähtsus ja rikkus kadusid. 19. sajandiks oli selle elanikkond mitmekordselt vähenenud, keskaegne hiilgus oli säilinud vaid ehitustes. Belgia kirjanik Georges Rodenbach tegi Bruggest ajakirjandusliku reportaaži, millest nähtus, kuidas hääbunud linn teda paelus. “Surnud Brugge” jaoks lisas ta oma reportaažimuljetesse ilukirjandusliku loo. Raamat on (ja oli ka originaalis 1892) illustreeritud Brugge fotodega, mis ainult lisavad sobivat atmosfääri. Eesti keeles ilmus Loomingu Raamatukogus 2018.