Philip K. Dick “Blade Runner: kas androidid unistavad elektrilammastest?”

bladerunnerSan Francisco politsei pearahakütt Rick Deckard peab kätte saama ja maha lööma kuus Marsilt Maale põgenenud kõige uuema põlvkonna Nexus 6 androidi, kes on inimestest peaaegu eristamatud. Mis tunne on aga hävitada midagi, mis on nii inimesesarnane ja kas selleks on üldse õigust?

Eeltoodu on peaaegu et kõik, mis kuulsat ulmefilmi “Blade Runner” ja selle aluseks olnud Philip K. Dicki romaani ühendab. Seega kes arvab, et on filmi näinud ja ei viitsi seepärast raamatut kätte võtta, eksib. Ma ei ütle, et raamat on parem kui film. Mulle meeldivad mõlemad väga. Film on stiilsem ja keskendunum. Kitsam fookus sobibki filmile ilmselt paremini.

Aga raamatus on väga palju rohkem sees. Piisab, kui lugeda esimest lehekülge, kus Deckard ja ta naine Iran kasutavad tujuorelit. Ega film vist maailma tausta ka väga avanud. Maailmas on inimesi vähe. ÜRO näeb vaeva, et kõik normaalsed seni veel Maale jäänud inimesed sealt minema sõidaks. Maha tahetakse jätta ainult madala IQ-ga “kanapead”, keda radioaktiivsus on kahjustanud. Sellised, nagu raamatu teine peategelane kanapea John Isidore. Tema tegevusliini filmis polegi. Radioaktiivsus on tapnud peaaegu kõik loomad. Iga inimese auasi on omada päris looma, aga nende hinnad on jõhkralt kõrged. Sellest ka originaalpealkiri.

Lugesin raamatu üle ja avastasin jälle asju, mida ma eelmisest lugemisest ei mäletanud, näiteks see mäkke rühkiva vanamehe religiooni asi. Seda ma küll läbi ei hammustanud, siiamaani natuke vaevab. Nii et raamat sobib mitmekordseks kasutamiseks.

Raamat ilmus eesti keeles 2001 sarjas 42 ja selle on tõlkinud Lennart Lepajõe. Mahuka järelsõna on kirjutanud Jüri Kallas.

Raymond E. Feist “Magician”

feistmagician Sain kunagi 1990ndatel sõbra arvutis lühikest aega näppida arvutimängu “Betrayal at Krondor” ja see jättis mulle sügava mulje. Mängu saatis info, et tegemist on ilmakuulsa fantasykirjaniku Raymond E. Feisti teoste põhjal valminud asjaga. Sellest hetkest tundsin ma aukartust Riftwari saaga fantasymaailma ja tema looja vastu. Praeguseks oli see küll väga palju lahtunud, sest olin lugenud Feisti mittemidagiütlevat õudukat “Faerie Tale” ja üldse on aeg mu toonast vaimustust fantasy vastu jahutanud. Aga miski mus siiski tuksatas, kui leidsin sarja avaraamatu “Magician” BBC saja kohustusliku raamatu nimekirjast.

Esialgu ei saanud ma absoluutselt aru, miks selline kõige tavalisem poiste seiklusjutt on kellegi arvates niivõrd väärt lugemine. Sest tõesti, kaks lossis siblivat poisiklutti, kes unistavad seiklustest, satuvadki seiklustesse ja suurematesse kui nad unistada oskasid, üks tohkem sõjamehena, teine maagina – mis selles erilist on. Samas oli tore üle pika aja lugeda vanamoodsat noorteraamatut, mis ei ole küüniline ja kus pole isegi ühtegi päris kurja tegelast. Kõik on toredalt süütu. Isegi teisest dimensioonist Midkemi maailma rünnanud sõjardid olid kokkuvõttes positiivsed ja üks peategelastest tunneb end lõpuks rohkem kelewanlasena.

Mis viib teise selle raamatu plussi juurde. Lugu, mis algab kõige tüüpilisema fäntasyna, kaldub kanoonilistelt radadelt kõige ootamatutes kohtades kõrvale. See annab asjale vajalikku värskust. Kusagil poole raamatu peal paistab, et kaks peategelast on üldse mängust väljas ja nende rolli on üle võtnud uued tegelased. Ilmselt on taolistele asjadele seletuseks Feisti eessõna. “Magician” oli kirjaniku 1982 ilmunud debüütraamat, mida kirjastus oli kõvasti toimetanud ja kärpinud. 1992, mil ilmus minu loetud versioon, oli Feist juba kuulus ja andis teose välja algse ja paksema versioonina. Eessõnas pihtis ta, et enam ei suudaks ta ilmselt sellisel kujul raamatut kirjutada, sest esmase variandi loomise ajal oli ta kirjanikuna nii noor ja roheline, et lihtsalt ei teadnud elementaarseid reegleid, mida ei rikuta. Samas on selles jälle süütut sarmi. Kokkuvõttes, “Magician” oli jõhkralt pikk (ligi tuhat lehekülge), aga täitsa tore segu naiivsusest, stampidest ja teistmoodi lähenemisest, mis kindlasti ei kuulu maailma saja kõige-kõige nimekirja.

Frederick Pohl “The Age of the Pussyfoot”

pussyfootpiltFrederick Pohli “Gateway” on üks mu lemmikraamatuid ja kindlasti tema kõige kuulsam. Nii palju kuulsam, et vahel on tunne, nagu poleks Pohl peale juttude ja Heechee saaga romaanide midagi kirjutanud. Kindlasti pole neid minu kätte varem sattunud. “The Age of the Pussyfoot” oli mõnes mõttes “Gateway” vastand, aga ikkagi väga lahe leid.

Kipub ju olema nii, et ulmeromaanides kujutatakse üsna düstoopilist tulevikku, kasvõi sellessamas “Gateways”. Juba seetõttu on tore lugeda midagi, milles tuleviku ühiskond paistab nautivat paremat elu kui kirjutamisaegne. “The Age of the Pussyfoot” on just selline, kuigi peategelasel, 1960ndatest pärit Charles Forresteril on seal hakkamasaamisega raskusi.

Nimelt on Charles Forrester 1960ndate aastate lõpus hukkunud tuleõnnetuses, kiiresti külmutatud ja 500 aastat hiljem ellu äratatud. Ta on jalule saades üsna heas tujus, sest kindlustus ja intressid on toonud talle sajanditega peaaegu miljon dollarit ja ümberringi paistab olevat üsna rõõmuderohke maailm, mitte hädaorg. Üsna kiiresti hakkab ta põrkuma raskustele. Mitte et selguks, et maailmaga midagi väga valesti oleks, vaid ta ise ei suuda seda mõista ja sellega kohaneda. Kõige lähem kogemus, mis ma lugenud olen, oli Lemi “Tagasitulek tähtede juurest”, aga Lemi raamat oli täis paatost, mis mõistis tulevikku hukka, Pohl ei kiirusta seda tegema, kuigi temagi maailmas on päris suuri probleeme, näiteks tulnukad ja Forresteri sugused ülessulatatud, kes ei ole suutnud kohaneda ja on oma “rõõmutegijatest” ilma jäänud ja lindpriideks muutunud.

“Rõõmutegija” (joymaker) on üks lahe vidin. Ei peeta heaks tooniks hinnata ulmekaid selle järgi, kui palju kirjaniku visioonist tegelikkuseks saab. Ma ise pean sellist lähenemist samuti tobedaks, aga selle raamatu puhul ei saa sellest kuidagi mööda vaadata. Tuleviku maailmas on kõigil oma “joymaker”, mis saadab ja võtab vastu meile, on ülemaailmses võrgus, jagab õpetusi ja soovitusi kõige kohta, mida küsid, on krediitkaart ja veel sada asja. Põhimõtteliselt korralik isiklik nutitelefon+baarikapp. Forrester jääb selle kasutamisel tavaliselt hätta, umbes nii nagu mu vanaisa oleks hädas nutitelefoniga. Toriseb ja poriseb, aga ei oska õigeid küsimusi esitada ega eristada olulist ebaolulisest.

Pohl on arvestanud ka inflatsiooni ja töö iseloomu muutumisega. Kui Forrester on mõni päev uues ilmas ringi käinud ja kõigi ees eputanud, kui rikas ta on ja kuidas ta võib endale kõike lubada, saab ta teada, et see summa, mis ta arvas enesel olevat, ei annaks talle aastatki äraelamist. Aga tegelikult ei ole tal üldse raha, sest kõik kulus ülessulatamisega kaasnenud protseduuridele – ikkagi tulekahjus hukkunud keha kordategemine. Jah, utoopias tuleb tööd teha. Kuigi töö ei ole enamasti füüsiliselt koormav või üldse töö Forresteri arusaamade järgi. Näiteks tema värske naistuttav peab hindama riidehilpe – tal olevat ideaalselt klientuuri omaga sobiv maitse.

Kõigel sellel on küljes küll mingi kerge haisujuustu mekk, aga üldiselt on see hea ulmekas. Eriti see, et maailm on nagu päris. Eriti palju me seda ei näe, aga meieni jõuavad meediavilksatused, mis annavad tunde, et see on ja kihab elust.

Dean Koontz “Winter Moon”

koontz Dean Koontz on üks kaasaja tuntumaid õuduskirjanikke, kelle looming mind on seni enamasti külmaks jätnud. Jama oli nii “Hirmu pale” kui ka “Hääled öös”, samas “Odd Thomas” meeldis isegi väga.

“Winter Mooni” sisututvustus pani mind kartma, et see langeb jamade kategooriasse. On kaks tegevusliini – üks Los Angeleses ja teine kusagil Montana üksildases metsas. Los Angeleses pöörab üks filmirežissöör bensukas ära ja hakkab valimatult tapma. Politseinik Jac McGarveyl õnnestub hullunult tüüp maha lasta ja vähemalt üks inimelu päästa, kuigi tema partner ja veel kolm-neli süütut kõrvalseisjat hukkuvad.

McGarvey ise saab kõvasti haavata ja peab mitu kuud poolhalvatuna taastuma. Eriti raske on McGarvey naisel, kes ise on hiljuti tööst ilma jäänud ja nüüd peab ennast ja oma poega kaitsma igasuguste poolhullude eest, kes mõrtsukrežissööri fännasid ja teda süütuks politseivägivalla ohvriks peavad.

Samal ajal saame aimu 70aastase Eduardo Fernandeze üksildasest elust Montana osariigi metsade keskel, kus ta elab kunagises uhkes talus, mis kuulus mingile filmimogulile. Tüüp oli selle pärandanud Eduardole ja tolle naisele, kes talu eest aastaringi olid hoolitsenud. Eduardo naine on nüüd surnud, nagu ka politseinikust poeg, aga muidu on vanamees oma sõpradeta eluga rahul. Kuni hakkavad juhtuma imelikud asjad. Metsloomad ja linnud käituvad nagu ei peaks ja juhtub muudki, millest muidu väga kindlalt kahe jalaga maas püsiv Eduardo saab aru, et suur jama on tulekul.

Lõpukolmandik viib kaks tegevusliini kokku.

Mis siin salata, sisu ei tundunud mulle tutvustuse põhjal teab mis huvitav ja ei olnudki seda, aga see ei olnud selle raamatu suurim probleem. Juudas, kuidas üks inimene võib hädaldada! Oma koosa said graffiti-joonistajad, heavy metal, Hollywoodi rikkad, poliitikud, kes on surmanuhtluse ära kaotanud, meedia, noored (nemad eriti) – kõik nad olid süüdi selles, et Ameerika ei ole enam see, mis ta oli. Lausa naljakas hakkas.

Ma saan aru, et kõiki väärtushinnanguid, mida tegelased kuuldavale toovad, ei saa omistada kirjanikule, aga see paistis Koontzil ikka endal ka südame peal olevat. Alla käinud Los Angelese elu üle hädaldamise kõrval tundus Eduardo vegeteerimine metsatalus mõnusam lugemine. Lõpulahendus oli tavaline, aga käis küll.

Eelnev ei tähenda, et ma ei oleks “Winter Mooni” puhul lugemismõnu tundnud. Ma isegi ei tea täpselt, millest see tuleb, aga taas oli kõige parem osa see, kus veel tulevärk ei käi. Kus inimesed elavad oma tavalist elu ja kui kaanepilti poleks vaaadanud, võiks arvata, et tegemist polegi žanrikirjandusega. Millegipärast meeldib mulle üldse õudusromaanide õuduse-eelne või õudusevaba osa rohkem kui lõpud või ka tavakirjandus. Ka Kingil on kõige paremad need teosed, kus ta ei ponnista vägisi üleloomulikku õudust sisse toppida.

William Shakespeare “Ajalookroonikad I”

shakespeare Viga ei ole sinus, viga on minus, või kuidas see kuulus lause käiski.

Ja ma mõtlen seda tõsiselt. Minu jaoks oli selle umbes 700lk peene šriftiga telliskivi läbilugemine tõsine eneseületus ja korduvalt mõtlesin koolipoistele, kes saavad sõimata, et ei armasta lugemist. Õigemini ma tundsin ennast üle pika aja sellise koolipoisina.

Olen proosatekste lugenud nii kaua ja nii palju, et need lähevad mul libedamalt kui suulise kõne jälgimine. Värsivormi ja näidendiga on lugu teine. Loe nagu võõrkeelt. Läheb vaja hirmsat kontsentratsiooni, et värsivormis teksti jälgida. Muugi iga rida eraldi lahti. Punnitad mõne salmi mõtte kallal, siis äkki avastad, et oled mitu lehekülge edasi libisenud ilma et teaksid, mis vahepeal toimus. Mõnikord võtsin seepeale tagasi ja proovisin uuesti, aga tihti ei viitsinud ka.

Selles köites oli viis ajaloolist näidendit: “Kuningas John”, “Kuningas Richard Teine”, “Kuningas Henry Neljas I osa”, “Kuningas Henry Neljas II osa”, Kuningas Henry Viies”.

Ma lugesin kõik viis näidendit kohusetundlikult läbi, sest ma olen tegelikult üsna kindel, et asi on väheses praktikas. Pole lihtsalt harjunud sellises vormis teksti vastu võtma ja järelikult, kui teha seda piisavas koguses, kaob higi ja vaev ja küllap tuleb asemele nauding. Esialgu sain sellest vaid üksikute sähvatuste osaliseks, sest neid ridu oli küll, kus mõtlesin, et ohhoo, no see on küll hästi öeldud.

Kindlasti ei maksa Shakespeare`i peljata klassikukuulsuse pärast. See ei ole mingi raskepärane kirjandus. Siin on viis lugu Inglismaa kuningatest, võimupööretest, reetmistest, lahingutest ja kui mõelda noore Henry ja paksu vembumehe Falstaffi tegemistele, siis on ka lihtsalt nalja ja lõbusat jauramist. Tempo on peal, kusagil ei jää lood venima, pigem isegi vastupidi, sest näitekirjanik libiseb mõnest suurest lahingust lihtsalt üle – alles on sõjaks minemas, järgmises stseenis on möll juba möödas ja kõik kohad laipu täis.

Omaette väärtus on selle köite mahukad ees- ja järelsõnad. Arvestades kirjutamisaega, polegi need hullupööra punased ja paistavad praegugi päris harivad ja pädevad.

John Maxwell Coetzee “The Master of Petersburg”

coetzee Nii paljukest kui mina aru saan, on J. M. Coetzee maailmakirjanduse staar, kellel on sektsioonkapis klaasi taga nii Nobeli kui ka Bookeri preemia. LAVi ja Austraalia kirjanik ka veel, nii et miks mitte oodata esmakokkupuutest temaga veidi eksootilist ja väga head kogemust. Aga “Peterburi pealik” oli väikestviisi pettumus.

See on ajalooline romaan ühest ajaliselt lühikesest Dostojevski elu episoodist. On aasta 1869 ja kuulus kirjanik tuleb Euroopast Peterburi oma kasupoja surma pärast. Leinas ja enesesüüdistuses püüab ta lahti harutada noormehe surma lugu, suhtleb selleks (üsna intiimselt) Paveli korteriperenaisega, noormehe anarhistidest mõttekaaslastega, politseiga.

Esimene pool tuiab Dostojevski Peterburis ringi suures leinavalus. See osa raamatust mulle täitsa meeldis, sest sügavast leinast tekkiv nähtamatu klaassein Dostojevski ja ümbritseva maailma vahel oli veenev. Selle kujutamiseks peab olema hea kirjanik. Aga teine pool, kui kirjanikuhärra suhtleb Paveli eeskuju anarhist Sergei Netšajeviga, tundub üsna õõnsalt kõmisev targutamine. Ja kokku jääb raamatust halvas mõttes kammerlik, tubateatrilik tunne.

Ega ma saanudki hästi aru, miks seda lugu ajaloolise isiku kaudu jutustada oli vaja või mis selle sõnum oli.

Astrid Lindgren “Mio, mu Mio”

mio Olen ikka mõelnud, et küll on jube pealkiri. Kõlab nagu õhkamine ja sobib pealkirjaks ehk näiteks armastusluule kogumikule. Selgub, et kartsin põhjusega.

Üheksa-aastane Bo Vilhelm Olsson, kes elab Stockholmis ükskõiksete kasuvanemate juures, satub muinasjutumaale. Selgub, et seal on kuningas tema isa ja kogu elu on roosamanna. Poisi nimi pole seal mitte Bo Vilhelm, vaid Mio. Ja isa kutsub teda ainult “Mio, mu Mio”. Öäkk. Muinasjutumaa ei hakka elama. Kogu raamatu esimene pool on läila. Leheküljed läksid vaevaliselt ja rõõmustasin piltide üle, sest need sai kiiresti edasi keerata. Lugedes oli tunne, nagu võõras inimene kallistaks sind või oleksid sattunud Jaan Tätte kontserdile.

Teine pool, kui Mio läheb võitlusse kurja rüütel Katoga, on juba ägedam ja seikluslikum, aga Mio ja ta sõber Jum-Jum ei tundu üheksa-aastaste poisikluttidena, vaid poole noorematena. Isegi piltidel on Wikland kujutanud neid väiksematena.

Naljakal kombel muutus raamatu lugu hoopis paremaks, kui proovisin seda mõttes valju häälega mõnele lapsele ette lugeda või ümber jutustada. Äkki ongi ettelugemisraamat?

László Krasznahorkai “Viimne hunt”

viimne_huntJutustuse peategelane on endine filosoofiaprofessor, kes loo toimumise ajal elatub juhuslikest toimetamistöödest ja veedab oma päevad õlle taga ühes tagasihoidlikus Berliini baaris. Ühel päeval saab ta küllakutse ja tööpakkumise Hispaaniast Extremadurast. Ekstremaduuralased on millegipärast otsustanud, et just tema võiks neist maailmale midagi kirjutada ja on nõus selle eest heldelt maksma. Mees on nii üllatunud, et arvab – teda on kellegagi segi aetud, aga võtab siiski pakkumise vastu.

Extremadura on vaene ja mahajäänud piirkond Portugali piiri ääres, mis nüüd on aga valmis oma mineviku selja taha jätma ja saama moodsa maailma täieõiguslikuks osaks, kuulutavad kohalikud peategelasele. Temalt oodatakse, et ta Extremadurast maailmale teada annaks, kusjuures teema on vaba. Nüüd hakkkab endine filosoof ennast juba halvasti tundma, sest ta põhimõtteliselt ei usu enam keele ja kirjasõna jõudu ning kardab, et moderniseerumisega kaob senine võluv maanurk jäädavalt. Pooljuhuslikult koperdab ta Extremadura viimase hundi küttimise loosse ja peatselt on ta (koos oma külalislahkje saatjaskonnaga) seda paarkümne aasta tagust lugu uurimas.

Väga omapärase stiiliga süngelt naljakas jutt, mille lugu ei olnud ehk nii eriline, aga mis tekitas isu sama autori pikemate teoste järele. Kui ma ütlen, et kogu jutt, kõik 33 lehekülge oli üks lause, kõlab see peletavalt. Alguses see tõmbas mu tähelepanu ja veidi nagu häiris. Siis tundus see oma sorava joruna sobivat kõrtsikärbse suhu (kogu jutt on esitatud peategelase jutustusena oma Berliini kodukõrtsi baarimehele). Aga kusagil poole peal oli mul see stiiliveidrus juba üldse meelest läinud ja nüüd, kui jutt on loetud, on mul raske ette kujutada, et see võiks mõjuda sama hästi tavapärase lausestusega kirjapandult. Sest see mõjus. Otsisin pärast kohe, kas ta põhiteosed on eesti keeles, aga paistab et mitte. Järelsõnast selgus aga, et inglise keeles on need olemas ja teda on üldse ingliskeelses kirjandusruumis saatnud erakordne menu – rahvusvahelise Bookeri võitja, kaks korda USA parima tõlketeose auhinna võitja.

Arthur Japin “Suur maailm”

japinLilliputtide maailma on kirjanduses kujutatud küll, aga ikka grotesksena. Hollandi kirjanik Arthur Japin läheb oma jutustuses “Suur maailm” sügavuti väikest kasvu mehe pähe ja kuigi maailm, milles too elab, on igatpidi veider, saab lugu asjalik ja karge, sest peategelane ise on normaalsemast normaalsem.

Raamat algab natsi-Saksamaal 1930ndatel linnakese laialipeksmisega. Seal saamegi tuttavaks peategelase Lemmy ja tema naise Rosaga, kes seni on selles rändavas kääbuste linnas elanud ja töötanud. Nagu terve linn, on ka nemad teeninud raha iseenese näitamisega suurtele inimestele. Seejuures ei ole Lemmy, kelle vanemad olid lilliputid ja elasid kääbustelinnas, kunagi tahtnud muud, kui elada ja olla nagu kõige tavalisem inimene. Raamat vaatab Lemmy elule kiiresti tagasi ja kuigi lugu ennast selles üleliia palju ei ole, on Japin selle vähese meisterlikult üles ehitanud. Põnevus tuleb täiesti totakatest küsimustest, mis sinu kui lugeja peas hakkavad tiirlema. Kui alguses jääb mulje, et kääbustelinn asub Saksamaal, siis Lemmy meenutustes kõige varasemast lapsepõlvest asub see hoopis ühes New Yorgi hiiglaslikus lõbustuspargis. Mõtled juba, et oled millestki valesti aru saanud, kui, hopaa, väike käänak loos seletab ebakõla ära. Või Lemmy isa ja ema saatus. Tundusid mõlemad huvitavad, aga mitte ehk loo seisukohast nii tähtsad. Kui lõpuks tõde selgub, paistab kogu lugu teises valguses.

Raamatu sõnum on vist see, et kui tahad kääbusena suures maailmas ellu jääda, pead olema neetult tark ja isegi sellest võib väheks jääda. Seda koges oma nahal Lemmy isa, kelle elutarkusi on pool raamatut täis. Sellega tegeleb ka Lemmy. Järelsõnas on kirjas, et Japin võttis eeltööd tõsiselt, uuris ajaloomaterjale lilliputtide rändlinnade kohta ja intervjueeris väikesi inimesi, et neid paremini mõista. Seda on raamatust tunda ka. Aga päris lõpuni see tekst mind siiski enda külge ei haakinud. Võib-olla lihtsalt ei jõudnud, sest maht ei ole teab mis suur.

Kui raamatu andmete kontrollimiseks internetis kolasin, avastasin, et lilliputtide tsirkus esines Eestis veel 2001. aastal ja publikumenu oli tohutu. Päris õõvastav.

Mihhail Jelizarov “Raamatuhoidja”

jelizarov Selle raamatu idee on tohutult lahe. 1990ndate Venemaal tegutsevad salajased raamatutoad, mille liikmed loevad andunult kellegi Dmitri Gromovi teoseid. Gromov oli suvaline nõukogude kirjanik, kes treis sotsrealistlikku kirjandust, mida peaaegu keegi ei ostnud ega lugenud. Aga ka kõige suuremal jampsil on mõni lugeja ikka, nii ka Gromovil. Ja paar neist avastavad tema raamatute maagilise jõu.

Igal Gromovi raamatul on see isesugune. Näiteks sõjaromaan Narva jõe lahingutest on Rõõmuraamat. Loed selle originaali sõna-sõnalt ja katkestusteta läbi ja sulle saab osaks lausa maruline eufooriaseisund. On ka Raevuraamat, Jõuraamat jne. Saladusele jälile saanud inimesed moodustavad raamatueksemplaride ümber sektilaadseid grupeeringud, kes oma raamatut või paari koos loevad ja peavad kompromissitut võitlust, et oma eksemplare kaitsta või mõnda uut Gromovit juurde hankida. Paraku on need muutunud haruldusteks, sest kui nõukaaeg läbi sai, kadus Gromovi looming kiiresti makulatuuri.

Raamatukogudevahelistes arveteõiendustes lendab päid ja soolikaid. Tavaliselt ma sellist kraami ei armasta, aga Jelizarovi teoses toimib see kuidagi vabastavalt ja ajab südamest naerma. Küllap on oma osa kaadril, kes raamatute nimel võitleb. On kriminaalide raamatukogusid, aga ka selliseid, kuhu on koondunud kõige tavalisemad inimesed – mõni pensionil pedagoog, viinaveaga arst, vanatüdrukud. Üks mõjuvõimsamaid raamatukogusid näiteks tekkis vanadekodus, mille seniilsed naispatsiendid turgutati hirmuäratavaks nõiakarjaks Raamatu abil.

Kuigi koletu rappimine ei ajanud mind närvi nagu tavaliselt, hakkas see kohati tüütama. Ei viitsi ju lõputult lugeda veidrate kahevõitluste kirjeldusi. Lugu ennast ka nii paksu raamatu jaoks päris piisavalt ei ole. Õnneks jutustab Jelizarov suure osa raamatust peategelasega kokku puutuvate tegelaste elulugusid ja see tuleb tal erakordselt hästi välja. Kui neile ühist nimetust otsida, siis vast oskamatus postsotsialistlikul Venemaal hakkama saada.

Üks või teine on kirjanikule ette heitnud nõukanostalgiat. Minu arust on vastupidi – tema tegelastes on seda kõvasti, aga kirjanikus mitte. See ongi “Raamatuhoidja” varjatud mõte, neid kõverpeeglis näidata. Loevad oma Raamatut, mis muudab nende nõukogudeaegse lapsepõlve mälestused imekauniks, silmad lähevad põlema ja sööstavad lahingusse.

Pärast maipühi näidatakse uudistes tavaliselt lõike miitingutest tänapäeva Venemaal, kus rusikatega ei vehi niivõrd töölisklass kui kriiskavad kuldhammastega kurjad pensionärid. “Raamatuhoidjat” lugedes tulid need mul kogu aeg silme ette.

Jelizarov on noorema põlvkonna Vene kirjanik, kes elab Saksamaal. “Raamatuhoidja” võitis ka Vene Bookeri auhinna.