Nancy Huston “Loomispäevik” LR 2016/21-24

See on küll täitsa kogemata, aga nii on.

Et kaks esseekogumikku jutti, ja teema on üks.

Atwoodi “Tehingud surnutega” ja Hustoni “Loomispäeviku” saab kokku võtta kahe sõnaga – (nais)kirjanik kirjutamisest.

Selle vahega, et Atwoodi “nais” võikski jääda sulgudesse, Hustoni oma tuleks aga kirjutada suures rasvases kirjas.

Atwoodil see “nais” pole peamine. Hustonil on.

Kas dihhotoomia mees-vaim/naine-keha on ületatav?

Huston tõmbab sellele liistule ja võtab pulkadeks lahti kirjanikest abielupaaride lood. Scott ja Zelda Fitzgerald, Virginia ja Leonard Woolf, Sylvia Plath ja Ted Hughes, Simone de Beauvoir ja Jean-Paul Sartre…

Midagi ilusat selles ei ole, st naiste jaoks ei ole. Ja mingis mõttes ka meeste jaoks.

“Patriarhaalsed institutsioonid ei ole mitte ainult võtnud naistelt hinge, vaid samuti meestelt nende ihu, ja kulub veel rohkem aega, kuni kunstnikud saavad terviklikeks, kui nad pole enam sandistatud ega kadestavad. Kuni naised enam ei amputeeri endalt emadust, tõestamaks, et neil on vaim; kuni mehed enam ei alaväärista emadust, seda samas küll matkides, kuivõrd neil seda võimet ei ole.”

Huston on lootusrikas.

“Kurikuulus “elevandiluust torn”, mis on nii pikka aega kaitsnud meeskunstnike rahu ja karistamatust – torn, mille aknaid naised on laitmatult puhtaina hoidnud ja mille ümbruses vaikuse taganud – on mõranemas ja kokku varisemas. Neist varemeist tuleb tagasihoidlikult ehitada “oma tuba” – nii naistele kui ka meestele.”

Mina nii lootusrikas ei oleks.

Huston oli kuuene, kui tema ema otsustas kodust lahkuda, et pühenduda eneseteostusele, mis kolme lapse ja perekonna kõrvalt poleks 1950ndate aastate Kanadas olnud mõeldav.

Hustoni “Loomispäevik” ilmus 1990. aastal.

Täna lugesin kirjatükki, mis kuulutas (äärmus)feminismi hukku.

Ei, see ei olnud Facebook, see oli üks päevalehti, kust selgus, et naisterahva jaoks on isegi püha kolmainsuse Kirche liig. Liiga palju vaimu. Demograafiline kollaps – see on juba käes! Ja süüdi on muidugi naised, kellel on oma tuba.

Kinder ja Küche, kui forsseerida, sellest on küll ja küll. Ja seda 30 aastat pärast “Loomispäeviku” ilmumist.

Ikka veel peaks mamma tegema süüa ja valvama, et lapsed vastu papa töötoa ust ei jookseks, sest papa võib ärrituda.

Hoidku jumal selle eest! Mamma ise kirjutab siis, kui papa ja lapsed magavad.

Veel parem muidugi, kui ta seda ei teeks.

Margaret Atwood “Tehingud surnutega” LR 2020/37-40

(Nais)kirjanik kirjutamisest.

Miks kirjanik kirjutab? Kellele ta kirjutab? Kas lugeja on eikeegi või imetlev soo?

Lihtsad küsimused, aga keerulised vastused. Õigemini võimalikud vastused.

“Ma ei tea ikka veel, mis sunnib täiemõistuslikke inimese hülgama kindla pinna ja veetma tervet elu, kirjeldades isikuid, keda pole olemas?”

Atwoodki ei tea vastust. Võimalike põhjuste loetelu on üle lehekülje pikkune.

Et õigustada oma läbipõrumist koolis. Et võita ühe kauni naise armastus. Et võita ükskõik millise naise armastus. Et võita ühe kauni mehe armastus. Et heastada oma õnnetu lapsepõlve puudujäägid. Et lõbustada lugejat ja teha talle meelehead. Et lõbustada iseennast ja teha meelehaead iseendale. Rahuldamaks kättemaksuiha. Et kaoses korda luua. Ja nii edasi.

Aga miks siis ikkagi?!

Võib vaid aimata, miks sündis “Tehingud surnutega” – see on pühendanud teistele.

Teistele kirjanikele?

“Või oli mul ehk plaanis hoiatada pahaaimamatuid noori?” küsib ta ja jätkab paar lõiku allpool soovitustega: “Vaata selja taha. Sa pole üksinda. Ära lase end lõksu püüda. Pea madusid silmas. Pea ajavaimu silmas – see pole alati sinu sõber. Keatsi ei tapnud halb arvustus. Kui hobune su seljast viskab, roni tagasi sadulasse.

Nõuanded süütule palverändurile, kahtlemata igati väärikad, ent kahtlemata ka kasutud: ohte sigineb iga tunniga juurde, samasse jõkke teist korda ei astu, valge lehe lõputu ruumitühjus kohutab ja labürinti astuvad kõik seotud silmi.”

Et naasta sealt looga.

Või pole see siiski nii dramaatiline? Ka ei meenuta kirjanikud pigem harakaid, kes näppavad sätendavaid jupikesi siit ja sealt ning põimivad need omaenda korratutesse sasidesse?

Viimase sõna jätab Atwood Ovidiusele, kes laseb Kyme sibüllil kõneleda mitte ainult iseenda, vaid, nagu kahtlustame, ka poeedi enda eest, ja samuti kõigi kirjanike lootuste ja saatuse nimel:

“Ja siiski jätavad saatusejumalannad mulle mu hääle

ja mu hääl on see, millest mind tuntakse.”

Giedra Radvilavičiūtė “Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte” LR 2019 nr 35-36

giedraMida arvata kirjanikust, kes vihkab intervjuusid ja reisimist, unustab olulisi tsitaate ega salli silma otsaski, kui talle õhtuti helistatakse, eriti juhul, kui see peaks olema kirjastaja, kes tahab ära osta romaani, mida sa pole eales kavatsenud kirjutada?

Kes kustutab oma postkastist varem või hiljem ära kõik meilid, see on ju elementaarne, eks ole, nagu koristaksid tuba?!

Kes kirjutaks oma CV-sse harrastuste lahtrisse hea meelega: nuusutada maamaja keldrisse kuhjatud õunte lõhna või kuulata väikeses tolmuses alevikus inimeste jutuajamisi?

Kes alustab oma esseed Õnnepalu tsitaadiga?

Kellele pole võõras mõte, et romaanid (ja nimesid ei muuda!) on harukordne võimalus kätte maksta?

Ja nii edasi.

Mina arvan, et see peab olema üks ütlemata tore inimene, kellega oleks tore juttu ajada.

Peale selle kirjutab ta ütlemata toredaid jutte kõige paremas mõttes – nimetatagu neid siis esseedeks või milleks iganes – ja armastab võttena (topelt)ringi, isegi ringide virvarri.

Nii väljapeetud, mõõdetud ja tihedat teksti kohtab harva, eriti juhul, kui see pole surmtõsine, vaid lõbus.

PS Peale kõige muu oskab ta elegantselt varastada. Kõik kirjanikud on häbematud vargad, aga niiviisi varastada – see on omaette kunsttükk.

PPS Ringid on mulle alati meeldinud.

Ja ma ei leidnudki enam üles seda tsitaati, mille ma kavatsesin siia kirjutada. Jube raske on otsida, kui ei mäleta, millest see rääkis. Aga võis olla täitsa see:

“… kõige jubedam on kogeda, et iga sinu väljamõeldud lugu on päriselt olemas.”

 

 

Jean-Pierre Minaudier “Grammatika ülistus”

grammatika ülistus“Grammatika ülistuse” leidsin ma kahe pehmekaanelise (ja nagu lõpuks ilmnes – viletsavõitu) kriminaalromaani alt laualt, kuhu kuhjatakse lugejate tellitud (või neile soovitatud) teoseid. Viimaseid küll üliharva.

“Grammatika ülistust” ei olnud ma tellinud, nii et mängus pidi olema Tiina käsi.

Ja nii ma ta avastasingi – ülistuslaulu grammatika ilule.

“Sest on ju inimesi, kelle elus grammatika on niisama tähtsal kohal kui Petersonile kuu, Tuglasele meri, Visnapuule Ing või Adsonile Under.”

Grammatikal nimelt on rohkem pistmist poeesia ja unistuste kui tolle sajandeid kultiveeritud (ja ka edaspidi kultiveeritava) ning äärmiselt rafineeritud piinamisviisiga, millega puutuvad kokku kõik vähegi kooliharidust saavad lapsed.

Minaudier, estofiil ja tõlkija, kes on prantsuse keelde ümber pannud “Tõe ja õiguse” kolmanda osa, “Mehe, kes teadis ussisõnu” ja Tuglase novelle, on kollektsionäär, kelle iha keelte vastu avaldus kõige kiuste siiski juba varases nooruses, kui ta linnaraamatukogust pani pihta rumeenia ja humanitaarteaduste raamatupoest albaania keele õpiku.

Aastal 2014 oli tema kogus juba 1296 keeleteaduslikku teost, milles on kirjeldatid 931 keelt. Et autor avaldab “Grammatika ülistuses” veel vähemalt ühe raamatu saamisloo – teos oli teele pandud mingisuguses Põhja-Ameerika jahionnis ja saabus džuutriidest kotis, mis oli saepuru täis topitud, siis ilmselt (ja tänu jumalale) ei käinud ta edaspidi enam vargil, vaid kasutas mõnevõrra sündsamaid ja üldaktsepteeritavaid kollektsioneerimisviise.

Kirest keeleteaduse vastu sündinud “Grammatika ülistus” on rikkalik varasalv, täis üllatavaid fakte, paeluvaid mõttekäike ja naljakaid seiku, alates džuutriidest kotiga ja lõpetades keeleteadlasega, kellel õnnestub hooldekodudest leida ja kokku viia ühe väljasureva keele viimased kõnelejad, kes selle asemel, et vestelda, langevad kollektiivsesse masendusse, sest üksteist nähes taipavad nad, et on vanad, kortsus ja viimased.

Lõpuks valdab masendus ka keeleteadlast, kes tõdeb, et ta ei suuda eales kirjeldada tolle väljasureva keele hääldust, sest ühelgi viimastest kõnelejaist pole enam hambaid suus.

Minaudier vestab paljudest, ka Euroopa suurtest keeltest, eelkõige aga huvitavad teda keelte Paabeli äärealad ja vähemused, kitsad hämarad tänavad ja pisikesed väljakud.

“Mõnda grammatikat lugedes tekib vägisi mulje, et on rahvaid, kes on kolm miljonit aastat kitsi karjatades ja tähti vaadates meeletult igavlenud ning suunanud märkimisväärse osa oma energiast oma keelte keerulisemaks muuutmisse, et mitte keegi teine neist aru ei saaks, keel on (või oli) nende ainuke väärtuslik ja peen vara.”

Kuigi “Grammatika ülistust” võiks tsiteerima jäädagi, on parem seda ise tasapisi lugeda. Teoses, muide, on sada joonealust märkust.

Üks tsitaat siiski veel 🙂

“Grammatikaraamat võib olla ka tõeline kriminull. Kumb siis ikkagi süüdlane on, kas akusatiiv või genitiiv? Mõnikord kasvab väljakannatamatu  pinge mitu peatükki järgemööda: kas tegusõna ühildub sihitisega ka kõrvallausetes? Jõudes ülipõneva demonstratsiooni lõppu, mille tulemusel järeldatakse, et “kõik halhimongoli keele lühikesed vokaalid on tegelikult epenteetilised švaad” (vaata rajakaid!), valdab erutunud lugejat umbes samasugune joovastus nagu tšekisti, kes on 1937. aastal paljastanud ühes Valgevene vabrikus pesitsenud hitlerlaste-trotskistide pesa”

PS Kirjade järgi avaneb sellele, kes on läbi lugenud kõik sada joonealust märkust, Loodu saladus, tema kõrvad kuulevad sfääride muusikat, ta hakkab soravalt baski keelt rääkima ja eesti nimisõnu käänama ning näeb Jumala nägu.

Roberto Calasso “Kirjastaja jälg”

calassoJah, kes ta siis õieti  on, see kirjastaja? Kirjastaja kui niisugune?

“Mõneti kaupmees, mõneti tsirkusedirektor – kirjastajasse suhtutakse pisut kahtlustavalt nagu mõnda kelmi tänavakaubitsejasse.”

Või kes ta võiks olla, peaks olema?

Ja kes ta mõnikord ongi, aga ainult mõnikord, sest suuri kirjastajaid on kaugelt vähem kui suuri autoreid, ja ega neid saakski rohkem olla, kuigi mõned ikka on. Isegi Eestis on mõni.

Nii et kes ta siis on, see kirjastaja suure algustähega, kirjastaja Kaa?

Vähem kaupmees kui looja, kes annab käsikirjale vormi.

Rohkem kunstnik kui müügimees.

Hea maitse (või isegi mitte tingimata hea, sest hea maitse on tihtipeale oleviku köidikuis, tähtis on maitse kui niisugune) ja terava vaistuga avantürist.

Käsikirjade maailmas seikleja, kes annab välja ainukordseid raamatuid, mis meeldivad talle endale, selle asemele, et joosta tormi neile, mis kindlasti müüvad, st meeldivad kõigile, sest – kui miski meeldib kõigile, siis ei meeldi see õieti kellelegi. Kuigi müüb.

Mitte hetkepüüdja, vaid õnnekütt, kes loob kirjanduslugu, mitte ei jookse selle sabas.

Ühesõnaga hull.

Calasso esseed on paeluv kollaaž viiesaja-aastasest kirjastamisloost ja kirjastamise (virtuaal)olevikust, kus kõik on võrgus ja hiireklõpsu kaugusel ning maailma asendab teave maailma kohta.  See tõotab noile hoolikalt läbimõeldud kujundusega nelinurksetele paberist esemeile küll keerulisi aegu, aga mitte hukku, sest ajad on alati keerulised.

 

 

Michel Foucault “Teadmine, võim, subjekt. Valik räägitust ja kirjutatust”

foucaultOmal ajal ülikoolis tuli neid 20. sajandi strukturaliste, poststrukturaliste, semiootikuid, ühiskonnateadlasi ja filosoofe päris kõvasti lugeda. Üldiselt mulle nad meeldisid, sest neist oli küll raske aru saada, aga seda suurem oli rõõm, kui õnnestus mõne erilise veidriku mõttekäigule pihta saada ja avastada enda jaoks mõni täiesti uus võimalus maailma mõtestada. Bourdieu, Eco, Barthes, Kristeva, Bahtin, Lotman – andke ainult ette. Välja arvatud Foucault, kes libises mul peaaegu alati peost.

Midagi ma sain muidugi aru, eriti kui keegi teine tema mõtteid seletab, aga tema enda tekstiga oli raske. “Teadmiste arheoloogia” referaat oli asi, mille ma lõpuks lihtsalt kokku kirjutasin, ilma, et kirjutatu mõttest aru oleksin saanud.

“Teadmine, võim, subjekt”, mis annab artiklite, loengute ja intervjuudega kogu Foucault´ tegutsemisperioodist ülevaate, ainult kinnitas mu eelarvamusi. Tema teesid on uhked ja provokatiivsed, aga ma ei suuda enamasti jälgida mõttekäiku, millega ta nendeni jõuab. Ja lõpuks ei ole ma üldse kindel, kas kõlava teesi taga on mingi sisu. Natuke nagu David Lynchi “Twin Peaksiga” – no ei saa aru, kas see soga, mis sulle aetakse, on ülidiip ja sul on vaja ainult veel natuke pingutada, et sellest elu mõte kätte saada, või on soga ainult soga ja autor peab peenikest naeru.

Foucault uurib võimu (aga suhteliselt kitsaste institutsioonide kaudu, kuulsad on vangla ja kliinikumi käsitlused), seksuaalsuse ja seksi tähenduse muutumist ajas (avastab oma üllatuseks, et paganlike kultuuride seksikäsitlus polnud sugugi nii vaba nagu kristlased arvavad), hullumeelsuse kontseptsiooni teket ja muundumist. Kokku paras segapudru, mis peaks siiski sobituma mingisse tervikusse, mida ta aga ei jõua valmis kirjutada. Tihti visanddab ta ainult võimaliku uurimissuuna, mida keegi teine võiks edasi ajada.

Ilmselt ei ole mul lihtsalt piisavalt eruditsiooni või vajalikku filosoofiaajaloolist tausta, võib-olla olen ka liiga rumal, et temast aru saada või teistsuguse peakujuga, et tema ideid vastu võtta. Need mõtted tulevad, kui selle raamatu loenguid ja artikleid lugeda. Kergem hakkab, kui lugeda intervjuusid, eriti hilisemast ajast (ka hilisema aja artiklitega haakusin ma paremini), kus ta korduvalt nendib, et ah see mu vana idee…jah, pean tunnistama, et olen oma seisukohad ümber vaatama pidanud ja päris nii need asjad ei ole, nagu 1960ndatel arvasin.

Aga see ei ole siiski halb raamat, vaid midagi enamat kui tavaline ilukirjandus. Sest mitmes kohas juhatas ta mind mõnele minu jaoks täiesti uuele mõtterajale ja see oli põnev, ükskõik, kas ma autoriga nõus olin või mitte.

Muide, üks kord õnnestus mul kooli ajal Foucault´ mõtestajana hiilata ka, aga vannun, et see juhtus puht kogemata ja tegelikult oli üsna teenimatu. Pühapäevahommikuses seminaris (paras peoöö oli seljataga) tegi keegi ettekande Foucault´ vangla teemast. Seal on põhiasi panoptikumi kui ideaalse jälgimisasutuse teema. Et panoptikumi keskel asub valvur ja keskpunti avatud kongid on ringis ümber tema. Ja järelikult pole jälgitavatel võimalik keskpunktist tuleva pilgu eest kuhugi varjuda. Kellel on selle kohta mingeid mõtteid, uuris entusiastlik õppejõud. Kellelgi ei olnud. Ta ärgitas meid veel, aga ikka valitses piinlik vaikus. Kuni mina pidin midagi ütlema. Pomisesin siis, et vangid saavad ju igaüks endakujulise privaatse ruumi tekitada, kui pööravad jälgijale (võimule) selja. Mulle tundus see piltlikustatud näite absurdselt kaugele arendamine ja sisult mõttetus. Õppejõud aga lausa vaimustus ja käskis mul hakata oma maailma avardavate tõlgenduste blogi pidama hakata (mida ma muidugi ei teinud). “Teadmisest, võimust, subjektist” oli kosutav lugeda juba keskealise Foucault´ ülestunnistust, et vanemates uurimustes ei pööranud ta üksikisikule ja tolle vabale tahtele piisavalt tähelepanu. Õige teeots, Michel!

Alda Sigmundsdottir “The Little Book of the Icelanders”

icelandersVälismaal elanud islandlanna, tuntud blogija, istus üks päev maha ja kirjutas 50 miniesseed islandlastest. Selliseid humoorikaid blogisid ja raamatukesi on tänapäeval vist iga rahva kohta ja tavaliselt koosnevad need enam või vähem tabavatest naljadest. 21. sajandil ei arvata ju enam, et on mingid objektiivsed iseloomujooned, mis rahvusi eristavad. See raamat osutus aga isegi vähem huumoriks ja rohkem informatiivseks, kui ma lootsin ja pole kaugeltki ainult Islandi-anekdootide kogu.

Siin on ootuspäraseid asju (islandlased on oma iseseisvuse ja kirjanduse üle meeletult uhked; välismaal hoiavad ühte, kodus teevad näo, et ei tunnegi). On harivat (kogu see nimede värk. Ma teadsin, et neil on perekonnanime asemel isa- või emanimi pluss -poeg või -tütar, aga süsteem on keerulisem). On asju, mida on lausa raske uskuda (telefoniraamatus on perekonnanime asemel amet ja selle võtab numbri omanik laest, kui tahab, näiteks võlur). Siin on ka hulk väiteid, mida ei saa kontrollida (islandlased ei armasta emailile vastata, ei hooli liikluseeskirjast, ei pea lubadusi, joovad palju). Raamatu andis mulle lugeda lähedane, kes oli selle ostnud, kui käis mitme riigi ühise haridusprojekti reisil Islandil. Pärast rääkis, et teiste projektis osalenud maade inimesed olla olnud toredad ja asjalikud, ainult see islandlane ei olnud kodutööd teinud ega meilidele vastanud ja ilmus kokkusaamisele napsuse peaga…

Stefan Zweig “Maria Stuart”

maria-stuart

Stefan Zweig oli nii hea kirjanik, et iga rida, mis ta kirjutas, on lugeja rõõm. Suva, mis teemal. Kui Gea kiitis tema “Maria Stuartit” ja nägin seda enda raamaturiiulis, teadsin, et see on nüüd see õige valik. Oli ka.

Ma ei ole kunagi eriline ajaloo ega kroonitud peade fänn olnud.  Kogu mu teadmistepagas Maria Stuartist oli umbes selline: elas kord ilus Šoti kuninganna, kelle paha Inglise kuninganna vangi võttis ja pea maha raius. Ilmselt sellepärast, et Inglismaa saaks Šotimaa endale või lihtsalt kurjusest. Arvasin ka ekslikult, et Zweigi raamat on ajalooline romaan. Kardan veidi seda žanri, sest see pole liha ega kala. Ajaloolist tõde sealt ju ei saa, sest selle on kirjanik ära solkinud. Ja raske on tunnustada kirjanikku teose eest, mille lugu on ajaloost maha kirjutatud. Ja alati on oht, et elulooraamat on läinud seebiks kätte ära ja mõnuleb mingite tühiste intriigide põnevusloona esitajana.

“Maria Stuart” osutus aga suurepäraseks teoseks, mis täitis kõik mu lootused ja vältis karisid. Esiteks ei olnud see ilukirjandus. Zweig pole küll ajaloolane, aga see biograafia paistab küll tuginevat dokumentidele. Kui mõni neist on kahtlane, ei varja autor seda. Oma tõlgendused ei ole esitatud faktide pähe, vaid just nendena, mis nad on. Kusjuures need tunduvad veenvad ja loogilised. Lugesin isegi seebisemad osad valutundeta läbi, sest  Zweigi “Maria Stuart” on eelkõige analüüs ja need olid seal omal kohal.

Mis Maria Stuartisse endasse puutub, siis juba poole raamatu pealt oli mu kaastunne tema vastu kadunud. Eriti ülbe monarh, kellele pakuti kõiki võimalusi omale pea õlgadele jätta, aga kes oma arrogantsuses sellest loobus. Isegi kui see vandenõu, mille eest ta lõpuks maha löödi, oli inglaste sepistatud lõks, oli ta oma eelmiste tegudega surmanuhtluse ära teeninud. Aga ega siin peagi poolt valima või tehku igaüks seda ise.

Doris Lessing “Vanglad, milles me vabatahtlikult elame” LR 2018 nr 22

lessingPealkiri on väga täpne. Vanglad, milles me vabatahtlikult elame. Tõepoolest.

Viis esseed. Mõjusid väga… vabastavalt. Isegi uudiseid loed nagu kuidagi teise pilguga. Oleks, et see nüüd kestaks.

See kõrvalpilk, mida Lessing soovitab, on väga tervendav. Katsuda kuidagi erapooletult mõtelda, kuidas meie peale tulevikus mõeldakse. Ja püüda mitte mõtelda, et teid ootab hukatus, meid pääsemine. Ikka lähed ju aeg-ajalt kellegagi vaidlema, eks ole.

Grupiteadvused, see on muidugi hirmutav. Aga samas inimlik. Anda endale aru, et nii ongi ja ainus võimalus seda vältida, vähemalt püüda vältida, on aru anda. Et meile on omane käske täita ja tegelikult me naudime sõjapidamist. Ma ei arva tingimata, et Lessing igas punktis absoluutset tõde kuulutaks, ilmselt ei arvanud ta seda ka ise, aga erakordselt huvitavat mõtteainet pakuvad need esseed igatahes.

Martini “Identiteedimärgid” kavatsen ma nüüd küll mingil ajal ette võtta. Tõenäoliselt ei ole see nii lihtne lugemine kui Lessing, see on täitsa imelik, et Lessing on nii lihtne, aga kollektiivsetest identiteetidest tahaks natuke rohkem teada küll.

PS Martin on Martin Ehala.

“Kuusteist Eesti kirja” LR 2018 nr 1-2

LRPärast “Varaste tänavat” tahtsin midagi lühemat. Postkastist toodud Loomingu Raamatukogu uus number tundus hea valik: 16 tellimise peale kirjutatud (lühikest) kirja eesti (mees)kirjanikelt, õhuke ka. Piisavalt teistsugune.

Teisest küljest ei olnud see võib-olla üldse hea valik, sest äsja loetud “Varaste tänav” rääkis (küll ilukirjanduse vormis) nüüdisaegsest Euroopast, ja nüüdisaegsest Euroopast (ju me ikka oleme) peaksid rääkima ka need kirjad, aga nad nagu ei räägi. Nad ei räägi õieti Eestistki. Või siis ikkagi räägivad mingil äraspidisel moel?

Et kellele siis eesti kirjanikud kirjutavad? Või oleks õigem ütelda eesti mehed, sest need on meeste kirjad? Eks ikka naistele: emadele, (endistele) sõbrataridele, abikaasadele, (poja)tütardele. Ainult üks kiri on vanaonu Seiule, üks surnud sõpradele, kes on eranditult mehed, ja üks iseendale, seega mehele, üks jumalale ja üks tõepoolest ka Eestile.

Mõned kirjad on väga kaunid, näiteks Lauri Sommeri ja Tiit Aleksejevi omad, mõned on huvitavad, näiteks Meelis Friedenthali ja P.I. Filimonovi omad, ja mõned on imelikud. Räägivad nad muidugi ikka ühest, üksindusest ja hirmust, sest need, kes seda pole, ei hakkaks ju üldse (kirju) kirjutama. Kiri on ikka püüd kellenigi jõuda, tahtmine mõni vana võlg ära õiendada, asi südamelt ära rääkida. Nii nagu päriselt oli. Või on.

Tegelikult ei peakski üldse arutama (veel vähem mõne moodsa prantsuse romaaniga kõrvutama). Kiri on isiklik asi, eriti paberi peale kirjutatud kiri, ja kellelgi peale adressaadi ei tohiks selle kohta ütlemist olla.

Aga et nende kirjade adressaat on ikkagi ka lugeja, siis las ta jääb.