Doris Lessing “Vanglad, milles me vabatahtlikult elame” LR 2018 nr 22

Pealkiri on väga täpne. Vanglad, milles me vabatahtlikult elame. Tõepoolest.

Viis esseed. Mõjusid väga… vabastavalt. Isegi uudiseid loed nagu kuidagi teise pilguga. Oleks, et see nüüd kestaks.

See kõrvalpilk, mida Lessing soovitab, on väga tervendav. Katsuda kuidagi erapooletult mõtelda, kuidas meie peale tulevikus mõeldakse. Ja püüda mitte mõtelda, et teid ootab hukatus, meid pääsemine. Ikka lähed ju aeg-ajalt kellegagi vaidlema, eks ole.

Grupiteadvused, see on muidugi hirmutav. Aga samas inimlik. Anda endale aru, et nii ongi ja ainus võimalus seda vältida, vähemalt püüda vältida, on aru anda. Et meile on omane käske täita ja tegelikult me naudime sõjapidamist. Ma ei arva tingimata, et Lessing igas punktis absoluutset tõde kuulutaks, ilmselt ei arvanud ta seda ka ise, aga erakordselt huvitavat mõtteainet pakuvad need esseed igatahes.

Martini “Identiteedimärgid” kavatsen ma nüüd küll mingil ajal ette võtta. Tõenäoliselt ei ole see nii lihtne lugemine kui Lessing, see on täitsa imelik, et Lessing on nii lihtne, aga kollektiivsetest identiteetidest tahaks natuke rohkem teada küll.

PS Martin on Martin Ehala.

“Kuusteist Eesti kirja” LR 2018 nr 1-2

Pärast “Varaste tänavat” tahtsin midagi lühemat. Postkastist toodud Loomingu Raamatukogu uus number tundus hea valik: 16 tellimise peale kirjutatud (lühikest) kirja eesti (mees)kirjanikelt, õhuke ka. Piisavalt teistsugune.

Teisest küljest ei olnud see võib-olla üldse hea valik, sest äsja loetud “Varaste tänav” rääkis (küll ilukirjanduse vormis) nüüdisaegsest Euroopast, ja nüüdisaegsest Euroopast (ju me ikka oleme) peaksid rääkima ka need kirjad, aga nad nagu ei räägi. Nad ei räägi õieti Eestistki. Või siis ikkagi räägivad mingil äraspidisel moel?

Et kellele siis eesti kirjanikud kirjutavad? Või oleks õigem ütelda eesti mehed, sest need on meeste kirjad? Eks ikka naistele: emadele, (endistele) sõbrataridele, abikaasadele, (poja)tütardele. Ainult üks kiri on vanaonu Seiule, üks surnud sõpradele, kes on eranditult mehed, ja üks iseendale, seega mehele, üks jumalale ja üks tõepoolest ka Eestile.

Mõned kirjad on väga kaunid, näiteks Lauri Sommeri ja Tiit Aleksejevi omad, mõned on huvitavad, näiteks Meelis Friedenthali ja P.I. Filimonovi omad, ja mõned on imelikud. Räägivad nad muidugi ikka ühest, üksindusest ja hirmust, sest need, kes seda pole, ei hakkaks ju üldse (kirju) kirjutama. Kiri on ikka püüd kellenigi jõuda, tahtmine mõni vana võlg ära õiendada, asi südamelt ära rääkida. Nii nagu päriselt oli. Või on.

Tegelikult ei peakski üldse arutama (veel vähem mõne moodsa prantsuse romaaniga kõrvutama). Kiri on isiklik asi, eriti paberi peale kirjutatud kiri, ja kellelgi peale adressaadi ei tohiks selle kohta ütlemist olla.

Aga et nende kirjade adressaat on ikkagi ka lugeja, siis las ta jääb.

Andres Küng “Tuule lapsed. Peatükke kaasajooksikluse ajaloost”

Mul on Goodreadsis lugemist ootavate raamatute nimekiri. Kui ma selle kunagi tegin, tundus see hea mõte, sest alatasa soovitas keegi midagi või jäi endale silma ja tundus mõistlik neid kusagile üles tähendada. Jama on muidugi selles, et olen seda täiendanud väga juhuslikult ja mis veel hullem, selle nimekirja raamatuid läbi lugema ma ei olnud hakanud. Kuni sügisel jäi silm sellele jälle millegipärast peale ja jõudis kohale, et esimesed raamatud ootavad nimekirjas juba 2011. aastast ning paljude puhul ei mäleta ma enam üldse, miks nad sinna sattunud on. Hakkasin umbes 70 raamatu pikkust nimekirja lühendama seda vanemast otsast läbi lugema hakates.

Seepärast oli mul nüüd ka au Andres Küngi 1990. aastal “Loomingu Raamatukogus” ilmunud raamatut lugeda.

Selle raamatu nimekirja sattumist ma isegi mäletan. Käisin veel Tartu ülikooli meediauuringute magistrantuuris (vist 2011) ja võtsin osa Maarja Lõhmuse mingist seminarist, kus otsisime ja analüüsisime avalikkust kujundavaid võtmetekste meie ajakirjandusest. Ja seal ta ükskord kiitis vaimustunult Andres Küngi. “Andres Küng on üks eesti läbi aegade paremaid ajakirjanikke. Ajakirjanik suure algustähega. Pole lugenud? Te peate seda lugema. Lugege “Tuule lapsi”!”

Ma muidugi teadsin Andres Küngi. Rootsieestlane, kes lõi vist kaasa EVTV tegemises selle alguspäevil. Ühtegi rida kirjalikku teksti ma temalt lugenud ei olnud. Panin raamatu järjekorda.

Nüüd lugesin selle ühe õhtuga läbi ja teate mis. Lõhmusel oli õigus. Andres Küngi kaasajooksikluse analüüs võtab ette lääne intellektuaalid, kes on kiitnud ja toetanud vasakpoolseid diktatuure ja režiime. Teate küll, Lion Feuchtwangerid ja Sartre’id, kes käisid Nõukogude Liidus Stalini ajal külas, kui vangilaagrites hukkusid sajad tuhanded inimesed, ja laulsid ülistust Nõukogude Venemaale. Või hiljem Kuubale ja Hiinale. Ta mitte lihtsalt ei sarja (kuigi teeb ka seda ja õigusega), vaid otsib ka vastust küsimusele miks.

Kaasajooksikluse teema on aastaks 2017 Eestis muidugi juba igaühele tuttav, aga Küng on selle osanud kuidagi niiviisi kirja panna, et see mõjub ikka valusa ja värskena ning ümberringi teise pilguga ringi vaatama sundivana.

Kahjuks on raamatus ainult valik peatükke originaalist. Teisest küljest võiks see julgustada seda u 60leheküljelist raamatut kätte võtma ja õhtuga läbi lugema. Ergutab nagu kiire külm dušš.

Tõlkis raamatu Anu Saluäär ja see ilmus Loomingu Raamatukogu 1990. aasta 10. numbrina.