Andrus Kivirähk “Tont ja Facebook”

kivirahk

Õpetaja uurib enne Eesti vabariigi aastapäeva lastelt koolitunnis, mis on see, mis ühendab kõiki eestlasi. Üksteise järel hääletatakse maha kamaarmastus, verivorstilembus, valged juuksed ja sinised silmad, sest kõige selle kohta on klassis teistsuguseid näiteid. Lõpuks pakub keegi, et nohu. Ja tõepoolest – kõigil, õpetaja kaasa arvatud, on ninad tatised.

See on üks tüüpiline Kivirähki jutt lastejuttude kogumikust “Tont ja Facebook”. Kivirähki lastelood ei ole nunnud. Ta on kirjanikuna leiutaja, kes mõtleb oma lugudesse välja alati mõne üllatusliku pöörde. See ei pea tingimata nali olema, kuigi nalja juured on sealsamas – üllatusmomendis, puändis. Värske tunde annab lugejale selline pööre alati.

Muidugi on Kivirähk õnnaks alati koerust täis, olgu siis täiskasvanute või lastejuttudes. Ja ta on nii hea paroodiameister, et võib vist suvalist kirjanikku või žanri järele aimata. Vahel ei saagi ma aru, kas ta kirjutab nii hästi või lihtsalt ahvib väga hea lastejutu stiili.

Ryūnosuke Akutagawa “Mandariinid tihnikus”

mandariinidtihnikus Ilmselt paljastades praegu oma võhiklikkust, pean tunnistama, et ei teadnud sellisest kirjanikust varem midagi. Raamatu võtsin ette puhta lehena ja läksin kohe sisu kallale, sirvimata järelsõna või lugemata tagakaant. Eks seepärast paistis mulle sissejuhatava loo põhjal, et tegemist on realistliku autobiograafilise romaaniga Teise maailmasõja järgsest Jaapanist. Minategelase kupeesse rongis tuleb maatüdruk, kes häirib mehe õhtulehe lugemist. Alles novelli lõppu märgitud kirjutamisaasta reetis, et tegemist on Esimese maailmasõja ajaga.

Ka teine novell “Surnuraamat” paistis autobiograafiline, aga ärge laske sellest ennast petta. Neljas-viies lugu on õige satiirilised ja sealt edasi sukeldub ta fantastikasse ja muistenditesse, milles on koos elavad karakterid, põnev lugu, eksootiline keskkond ja küllaga musta huumorit. Näiteks “Hobujalad” on Hiinas töötavast jaapanlasest, kes sureb, kuid ärkab mõne päeva pärast ellu, all hobusejalad. “Nina” on koleda rippuva ninaga mungast (kes püüab sellest keetmise ja nina peal trampimisega lahti saada). “Rasho värav” on rohkem keeskaegne õudukas, nagu ka “Põrgusirm”. Aga kõik lood on head.

Mõnusaks teeb novellid ka jutustaja hääl, mis jätab mulje erakordselt sümpaatsest inimesest (ma ei pea silmas minategelasi, kes mõnes novellis on parajad sitakäkid). Ta oskab ära kaotada distantsi lugeja ja Jaapani vahel. Eksootika on tore asi, aga see võib muuta vahetu lugemiskogemuse vaevaliseks, sest toimuv jääb kaugeks. Akutagawa Ryūnosuke jutustab oma Jaapani lood nii, et ka mina lugejana tunnen ennast “meiena”, ühena neist, kellele ta on kirjutanud.

Tuula-Liina Varis “Tahan tunda, et elan” LR 2020 nr 10-11

varisRomaan novellides Soome nüüdiskirjanduse kõige paremate traditsioonide järgi, ei midagi üllatavat, aga hea ikka.

Vorm on huvitav, selline fragmentaarne. Autor jutustab kaheksa eri lugu, andes vaid nappe vihjeid, detaile, nimesid, mis loovad seosed. Mis on lugejale paras kunstükk, aga huvitav.

Sel moel kirja pandud ühe suguvõsa lugu on ühtlasi 20. sajandi Soome lugu – alguspunkt 1926. aasta, see on fikseeritud. Lõpp-punkt pannakse enam vähem seal, kuhu kolme põlvega jõuab.

Lugemise pealt tagasi lapates ja otsides, kuhu järjekordne jutustaja tolles perekonnas paigutub, jõudsin juba hakata sugupuu järele igatsema, aga siis andis autor tarviliku lõigu, mida edaspidi üle lugeda, kui aru ei saa, kes on kes.

“Tädi Estril olid Ekku ja Erika. Ekku isa oli surnud ja Erika isa kohta ei  tohtinud küsida. /…/ Onu Aarrel ja tädi Sylvial olid Ilari, Inari ja Marketta. Lahja oli ema. Temal oli Paula. /…/ Rauhal ei olnud lapsi.”

Üks ilus seos ka, asjade väärtuse ja väärtusetuse kohta 🙂

“Prügimäele viidavatest rõivahunnikutest sattus Inarile näppu tibatilluke roosast angoorast nukumüts. Tumedate riiete seas tundus, nagu oleks sellest hõõgunud ajastute tagant tulevat valgust. /…/

Kodus kukkus müts kotis sorimise ajal põrandale. Erkka tõstis selle üles.

Ah see on siis sinu pärandiosa? Miks oli tarvis seda ära päästa?

Ei tea, see on millegagi mu elus seotud.

Millega?

Ei tea. Võib-olla kõigega.”

Alice Munro “Kallis elu”

kallis-elu Alice Munro on Kanada novellikirjanik, kes 2013. aastal võitis Nobeli kirjanduspreemia. “Kallis elu” ilmus aasta varem, kui Munro oli juba 80 saanud. Ta ise on vist öelnud, et see jääb ta viimaseks raamatuks ja eks see üks vanainimese raamat ongi. Mis on väga hea. Esiteks sellepärast, et ta teab, millest ta kirjutab, kui juttu on vanainimestest. Seda on lugudes tunda. Teiseks on ta teadlik elu kestnud Teise Maailmasõja eelsetest aastatest tänapäevani ja ta saab korraga kirjutada tänapäeva inimese ja näiteks 1950. aastate korraliku konservatiivse Kanada maainimese vaatepunktist. Näide: kui isa annab tütrele rihma, siis 1950. aastate kirjanik ei oleks seda ehk mainimisväärsekski pidanud, tänapäeva noor kirjanik peaks seda aga ilmselt nii skandaalseks, et selle ümber peakski kogu lugu keerlema. Munro on tänapäeva inimene – ei kiida seda heaks ega õhka tagasi “kadunud häid aegu” -, aga suudab end vaevata tagasi paigutada maailma, kus see oli “õige kasvatus”.

Aga see ei ole tegelikult peamine. Ma proovisin lugemise ajal kogu aeg enda peas teha Munro lugude kohta üldistusi, mis annaks edasi nende headuse, tuuma. Asjata, kõik jäi mannetuks, kompas ainult pinda. Lõpuks otsustasin, et kirjeldan oma emotsiooni. Viimati sain ma nii tugeva “raamatuga pähe” laksaka umbes 30 aastat tagasi kooli ajal, kui lugesin esimest korda Salingeri Franny ja Zooey Glassi lugusid. Munro novellid on tohutult head, kusjuures ei saa arugi, mis neis nii erilist on. Või miks kõik maailma kirjanikud selliseid kogu aeg ei kirjuta.

Georges Simenon “Kiri emale” LR 1989 nr 51

simenonMõnevõrra üllatav leid politseikomissar Maigret´ loojalt, kui oled üles kasvanud “Saint-Pholieni kiriku poodu” ja “Maigret´piibu” valvsa silma all.

Esimene muide, oli minu jaoks tükk aega “poodu” mitte kolmandas, vaid teises vältes, ilma igasuguse tähenduseta, aga iseenesestmõistetav.

Too teises vältes imelik “poodu” vahib mind aastakümnete tagant ikka veel, nagu polekski ta raamat, vaid ilmasammas, mis kõrgub iga jumala päeva kohal aegade lõpuni. Nagu mõni muu asigi.

Autobiograafiline “Kiri emale” on tõsine, aus ja tark, tark ka selles mõttes, et kahetuseta, andeks palumata, vajaduseta seda teha.

Kirjutatud kolm ja pool aastat pärast ema surma, meenutamaks ema surivoodil. Ja muud.

“Kiri emale” algab tõdemusega:

“Me ei armastanud teineteist, kui sa elasid, tead seda hästi. Tegime mõlemad ainult niisuguse näo.”

Ja lõpeb sellesamaga:

“Sind ja mind lahutas vaid juuksekarv.”

Ega rohkem olegi vaja.

Ja kes on öelnud, et see juuksekarv on kuidagi… halb. See lihtsalt on.

Hinnanguteta, aga mõistes.

László Krasznahorkai “Viimne hunt”

viimne_huntJutustuse peategelane on endine filosoofiaprofessor, kes loo toimumise ajal elatub juhuslikest toimetamistöödest ja veedab oma päevad õlle taga ühes tagasihoidlikus Berliini baaris. Ühel päeval saab ta küllakutse ja tööpakkumise Hispaaniast Extremadurast. Ekstremaduuralased on millegipärast otsustanud, et just tema võiks neist maailmale midagi kirjutada ja on nõus selle eest heldelt maksma. Mees on nii üllatunud, et arvab – teda on kellegagi segi aetud, aga võtab siiski pakkumise vastu.

Extremadura on vaene ja mahajäänud piirkond Portugali piiri ääres, mis nüüd on aga valmis oma mineviku selja taha jätma ja saama moodsa maailma täieõiguslikuks osaks, kuulutavad kohalikud peategelasele. Temalt oodatakse, et ta Extremadurast maailmale teada annaks, kusjuures teema on vaba. Nüüd hakkkab endine filosoof ennast juba halvasti tundma, sest ta põhimõtteliselt ei usu enam keele ja kirjasõna jõudu ning kardab, et moderniseerumisega kaob senine võluv maanurk jäädavalt. Pooljuhuslikult koperdab ta Extremadura viimase hundi küttimise loosse ja peatselt on ta (koos oma külalislahkje saatjaskonnaga) seda paarkümne aasta tagust lugu uurimas.

Väga omapärase stiiliga süngelt naljakas jutt, mille lugu ei olnud ehk nii eriline, aga mis tekitas isu sama autori pikemate teoste järele. Kui ma ütlen, et kogu jutt, kõik 33 lehekülge oli üks lause, kõlab see peletavalt. Alguses see tõmbas mu tähelepanu ja veidi nagu häiris. Siis tundus see oma sorava joruna sobivat kõrtsikärbse suhu (kogu jutt on esitatud peategelase jutustusena oma Berliini kodukõrtsi baarimehele). Aga kusagil poole peal oli mul see stiiliveidrus juba üldse meelest läinud ja nüüd, kui jutt on loetud, on mul raske ette kujutada, et see võiks mõjuda sama hästi tavapärase lausestusega kirjapandult. Sest see mõjus. Otsisin pärast kohe, kas ta põhiteosed on eesti keeles, aga paistab et mitte. Järelsõnast selgus aga, et inglise keeles on need olemas ja teda on üldse ingliskeelses kirjandusruumis saatnud erakordne menu – rahvusvahelise Bookeri võitja, kaks korda USA parima tõlketeose auhinna võitja.

Gene Wolfe, John Varley “Doktor Surma saar / Barbiemõrvad”

varley_wolfeMa tahaks väga ainult kiita seda Arvi Nikkarevi koostatud ja välja antud ulmekogumikku, aga ei saa, sest see meenutab allahinnatud kauba nurka, kust võib leida imeasju, aga igal neist on mingi puudus või viga.

Nii Wolfe kui ka Varley olid möödunud ja üle-möödunud aastal ühed mu lemmikautorid. Lugesin läbi kogu Varley superlaheda Kaheksa Maailma tsükli, milles inimesed on Maalt minema aetud ja hoiavad püsti väga mitmekesist kultuuri Kuul ja mujal mujal Päikesesüsteemis. Kolm romaani ja hulk eraldiseisvaid sama maailma lühijutte.

Siia kogumikku on neist valitud “Barbiemõrvad”. Luna Citys on end juba ammu sisse seadnud usulahk, keda rahvas tunneb barbiedena. Nad peavad individuaalsust ja individualismi kõige kurja juureks ja väldivad seda igati. Kõik sekti liikmed on kirurginoa abil muudetud täpselt ühesuguseks, neil pole nimesid, nad räägivad meie-, mitte minavormis. Ühel ilusal päeval tapab üks barbie avalikus kohas teise. Politseiuurija Anna-Louise Bachil seisab ees võimatu ülesanne – teha kindlaks, kes tuhandetest identsetest olenditest on tapja. Kõik on valmis roima enda kanda võtma, sest nende filosoofia järgi mida üks neist on teinud, seda on teinud kõik. See on küll stiilne, aga minu meelest natuke kõrvaline jutt.

Varley teine tükk, lühiromaan “Vajuta ENTER” on vaieldamatult supertükk, aga paraku “Parim enne” kuupäeva ammu ületanud. 1980ndate alguse USA äärelinn. Peategelase arvutihull naaber sooritaks justkui enesetapu, aga on mingid küsimused, mis panevad politseid juhtumit edasi uurima. Lugu on hoogne ja põnev, tegelased värvikad, ainult et aeg on vahepeal edasi läinud ja meie ei saa seda lugu enam kuidagi samamoodi lugeda nagu 1980ndatel loeti. Ei arvutit ega võrku ümbritse enam saladuseloor nagu toona. Aga võtsin seda nostalgiaga, nagu mängiks mõnda vana lemmikut DOS-i mängu ja nii oli see väga mõnus.

Gene Wolfe´i kohta kirjutab Nikkarev ise järelsõnas umbes nii, et laiad lugejahulgad teda kõrgelt ei hinda, sest ta kirjutab liiga hästi. Mina juhtusin mõnda aega tagasi lausa armuma tema kuulsaimasse sarja “The Book of the New Sun”. See on ainus ilukirjanduslik tekst, mida ma tahaksin tingimata kõvade kaante vahel luksusköites oma riiulile. Teadjad väidavad, et seda ei anta kunagi eesti keeles välja, sest lugejaskond oleks liiga väike. Kui ma saaks lotovõidu, laseks ma selle oma kulu ja kirjadega hästi ära tõlkida ja välja anda. Nii polnud Nikkarevil oma kogumiku õigustuseks minu jaoks muud vajagi, kui torgata sellesse jutuke “Kaart”, mis mis viis mind jälle “New Suni” maailma. Aga ma ei kujuta küll ette, et see väike lugu eraldiseisvana kellelegi väga korda läheks.

“Doktor Surma saar ja teisi jutte” on samuti sarja osa, selle avalugu. Hästi kirjutatud tükk ühest veidi omas maailmas elava poisikesest, kellele tulevad appi tema kujuteldavad sõbrad raamatust, et aidata hakkama saada päriselu probleemidega. Ma saan aru, et järjed näitavad selle kuulumist ulmevaldkonda, aga esimeses osas iseenesest ulmet ei ole. Selline tunne, nagu oleks ostnud endale arvutimängu demo ja avastada, et mäng on pealegi hoopis teisest žanrist kui lubatud. Miks panna see ulmekogumiku nimilooks?

“Pulpkaas” demonstreerib minu arust eelkõige seda, et hea kirjanik võib teha loetava jutu ükskõik kui tühisest ideest.

“Tsikuraat” mulle meeldis. Selline (õudus?)ulmepõnevik. Peategelasel, üksikul mägionni tõmbunud mehel on pooleli lahutus. See on mehe selgelt rivist välja löönud ja teda vaevab vähemalt depressioon kui mitte midagi hullemat. Nüüd on peatne eksabikaasa talle viimast korda koos lastega külla tulemas, et lahutuseasjad ära vormistada. Ainult et väljas hakkab möllama hirmus lumetorm ja ei naine ega lapsed saa mägionnist minema. Paistab ka, et mingid püssiga hullud on onni ümbruses tegutsemas. On pinget ja verd, seiklust ja lõppude lõpuks ulmet. Kogu tegevus antakse edasi läbi pereisa silmade ja vahepeal on tunne, nagu oleks see kiiksuga versioon “Shiningust”, mida jutustab selle peategelane. Äge asi. Olin seda mitu korda inglise keeles paar korda lugenud, sest mul polnud õrna aimugi, et see võiks ennast “Doktor Surma saare” järel peita. Raamatu pealkirja(de) põhjal ei osanud ma arvata, et selles veel midagi on.

Ja selle raamatu kaaned on tõesti koledad oma eri suuruses tähtedega.

Anton Tšehhov “Valik novelle. Kajakas”

tsehhov2Tšehhov on üks mu lemmikuid novellikirjutajaid, aga tõele au andes – oma 15 aastat polnud ma teda küll lugenud. Kui nüüd seda 1968. aastal sarjas “Kooli kirjavara” välja antud valikkogu lugema hakkasin, ehmatasin päris ära, sest algus tundus jama. On ju küll raamatuid, mis puudutavad eriliselt noore ja lolli inimese hinge, nii et ta vaimustusest täitsa ogaraks läheb, aga tasakaalukas keskeas üle loetuna tunduvad liiga lihtsakoelised ja paksu värviga võõbatud. Kas tõesti ka Tšehhov? Õnneks mitte. Lihtsalt (küllap koolilastele mõeldes) oli koostaja algusse kuhjanud peotäie mõne lehekülje pikkusi följetone, mis iseenesest olid kirjutatud meisterlikult, aga ikkagi lihtsalt mõnda pahe piitsutavad ajalehejutud. Põhiliselt said lömitajad, aga tölbid ka. See osa lõpeb tinglikult “Vankaga” (teate küll, poiss kirjutab ahastava kirja vanaisale, et see ta peksva ja näljutava härrasrahva juurest linnast koju viiks, aga aadressiks kirjutas “külasse vanaisale”).

“Vaenlased” on nii pikkuse kui ka sisu mõttes vahevorm. “Palat nr 6”, kuigi mitte parim, on juba tõsine tükk (mõnes mõttes koomiline ka). Peategelane doktor Ragin on haritud, valgustatud ja heasüdamlik provintsiarst, kelle haiglas töötajad peksavad patsiente, näljutavad, varastavad. Ragin on omaks võtnud stoitsiskliku maailmavaate – ei hakka tema vargaid karistama, kui neil endil südametunnistust ei ole. Või kui patsient ei saa parimat ravi, siis sellest on küll kahju, aga lõpmatu universumi seisukohast mis vahet seal on. Kõik me sureme varem või hiljem. Valu – see on ju ettekujutus.

Selliseid ragineid, kes ei realiseeri oma võimeid, vaid tiksuvad vähenõudlikena oma väikekodanliku elu kusagil provintsis ära, on ka kõik järgmised Tšehhovi novellid täis. Ta on sedalaadi mees, et kirjutab novelli terve inimese elu ära. Võib tunduda, et need on eelkõige ajastukriitilised – elavad Vene aadlikud ja ametnikud jõudeelu, loevad romaane ja igavlevad, filosofeerivad ja arutavad, kuidas vaeste talupoegade elu parandada, aga lõpuks ei muutu miski, sest ehk ei ole talupojad veel hariduseks valmis jne. Aga see on inimelu suur küsimus – kas ja kuhu peab lõpuks jõudma.

Raamatu lõpetab näidend “Kajakas”, mis tegeles sama teemaga. Mulle ei meeldi näidendeid lugeda, aga see oli peaaegu samaväärne novellidega.

Igaks juhuks ütlen lõpuks välja ka põhilise, mida kõik peaks nagunii teadma: Tšehhov kirjutab lihtsalt nii neetult hästi. Ta novellides ei ole kopka eestki raskepärasust, mida klassikute loomingu puhul kardetakse.

Jaan Kross “Klio silma all”

klio Võtsin selle raamatu Läänemaa keskraamatukogu üleliigsete ja tasuta raamatute riiulist ainult Krossi nime pärast, kuulnud ma sellest varem ei olnud. Tuli välja, et tegemist on kogumikuga ja selle osad on mulle tuttavad küll.

“Neli monoloogi Püha Jüri asjus” oli uuesti eriti aktuaalse kindlasti ülemöödunud aastal, kui Tallinnas sai näha vana meistri Michael Sittowi maale. Sittow, Tallinnast pärit maalikunstnik, tegi 15.-16. sajandil peadpööritavat karjääri Euroopa kungingakodades, maalis kuningaid ja kuningannasid. 1506 pidi ta ema surma ja päranduseasjade tõttu kodulinna naasma ja otsustas mõneks ajaks end siia elama sättida. Aga arvate, et tallinlased rõõmustasid kuulsa kaaslinlase kojujõudmise üle? Ema uus mees ei tahtnud noormehele anda ei ema maja, raha ega töökoda. Maalrite ja klaasijate gildi liikmed käitusid sama väiklaselt, leides, et välismaa kuulsus ei maksa midagi – kes tahab Tallinnas kunstnikuna töötada, peab gildi kuulumiseks esmalt aastakese ootama ja uuesti eksamitöö tegema, et oma oskusi tõestada. Sittow ei lase ennast alandustest häirida.

Teine lugu, “Michelsoni immatrikuleerimine”, käsitleb sama teemat, ainult teisest ajast. Peategelane on 18. sajandi Venemaa kõrge sõjaväelane Johann von Michelson, Pugatšovi mässu mahasuruja, Katariina II favoriit. Krossi järgi on Michelson ärakaranud eesti talupoeg, kes nüüd, kuulsuse tipul otsustab kodumaal siinsele aadelkonnale koha kätte näidata. Ta võtab Tallinnasse rüütelkonda immatrikuleerimise tseremooniale kaasa oma talupoegadest vanemad. Hoogne, energiaga lugu.

Tundmatu oli mulle lühijutt “Kahe kaotsiläinud paberi lugu”, milles üks siinne noormees, keda kõidab väga maarahva pärimus, valmistub Peterburi koduõpetajaks sõitma. Arvake ära, kes. Ei läinud eriti korda.

“Pöördtoolitunnis” mõtiskleb Kross Jannseni, Postimehe, saksa mõisnike ja sõltumatuse teemal. Teadupärast hakati eestikeelse pärisajakirjanduse isa Johann Voldemar Jannseni süüdistama, et see on baltisaksa mõisnikelt saanud salaja suuri rahalisi toetusi, väidetavalt selle eest, et ta teeniks nende, mitte eesti rahva huve. Süüdistused rikkusid mehe maine ja panid talle ka ajaloos pikaks ajaks musta pleki külge. Mis siis, et Jannsen vastu ajas – tema polevat Postimehes ridagi kirjutanud, mida ta ise õigeks ei pea. Kross tahab vist öelda, et aatelistel jutumeestel on lihtne põlastada kedagi, kes millegi käegakatsutava kordasaatmiseks kompromisse teeb. Vähemalt Eesti ajakirjandusajaloos on Jannseni nimi tänaseks puhtaks pestud. Malle Salupere “Postipapa” järel oli “Pöördtoolitund” minu jaoks lahtisest uksest sissejooksmine, teema oli ammmu ära nämmutatud ja läbi seminaaritatud. Aga see on minu probleem.

Mulle tundub, et kokkuvõttes kirjutas Kross need lood ikkagi oma kaasaja valusatel teemadel. Kas loomeinimene saab puhtaks jääda, kui ümberringi on elu madal ja räpane; mida tähendab olla suurmees võõraste valitsejate all; kas on õigem painduda või seista sirge seljaga murdumiseni? Vormilt olid lood huvitavad ja täitsa vabalt võib neid lugeda lihtsalt toreda ilukirjandusena, otsimata sealt mingeid teise või kolmanda tasandi sõnumeid.

Stephen King “Öine vahetus”

öine-vahetus (1)Õudusjutte on mõttetu objektiivselt hinnata. Hirm on ju subjektiivne asi. Näiteks jätsid mind sellest Stephen Kingi vanas jutukogus täiesti külmaks nimilugu rottidest kubisevast tehasehoonest ja “Hall ollus”, milles mees jõi halvaks läinud õlut ja muutus mingiks voolavaks möginaks. Aga ilma ühegi üleloomuliku koletiseta “Karniis” ja “Redeli ülemine pulk” tekitasid ehtsalt hirmu nii lugemise ajal kui ka praegu, kui ma neid meenutan. Midagi ei ole teha, rotte ma ei karda, aga kõrgust koledal kombel. “Karniis” oli ju iseenesest tohutult lihtne lugu sellest, kuidas mees pidi pilvelõhkuja ülakorruse kitsast karniisi mööda majale ringi peale tegema. “Redeli ülemine pulk” oli selle kogumiku kindlalt kõige parem lugu, Kingil tulevad lapsepõlve tagasi vaatavad lood väga hästi välja.

Enamik lugusid tekitas minus kahevahelolekut. Kirjutatud nagu peab üht novelli kirjutama, puändiga. Korraliku ülesehitusega jutte on värskendav lugeda praegusel ajal, kus alguse ja lõputa soga pressib igasse ajakirja. Aga kui “õigeid” lugusid on pea kakskümmend üksteise otsas, hakkab see mõjuma skemaatiliselt. Mõni puänt oli nii kunstlik, et lugu oleks parem ilma selleta. Näiteks “Kolli” õudus ja headus ei seisnenud ju pimeduses luuravas kapikollis, vaid isa tegelaskujus. Häid detaile või tegelasi oli õnneks igas loos.