Jaan Kross “Klio silma all”

klio Võtsin selle raamatu Läänemaa keskraamatukogu üleliigsete ja tasuta raamatute riiulist ainult Krossi nime pärast, kuulnud ma sellest varem ei olnud. Tuli välja, et tegemist on kogumikuga ja selle osad on mulle tuttavad küll.

“Neli monoloogi Püha Jüri asjus” oli uuesti eriti aktuaalse kindlasti ülemöödunud aastal, kui Tallinnas sai näha vana meistri Michael Sittowi maale. Sittow, Tallinnast pärit maalikunstnik, tegi 15.-16. sajandil peadpööritavat karjääri Euroopa kungingakodades, maalis kuningaid ja kuningannasid. 1506 pidi ta ema surma ja päranduseasjade tõttu kodulinna naasma ja otsustas mõneks ajaks end siia elama sättida. Aga arvate, et tallinlased rõõmustasid kuulsa kaaslinlase kojujõudmise üle? Ema uus mees ei tahtnud noormehele anda ei ema maja, raha ega töökoda. Maalrite ja klaasijate gildi liikmed käitusid sama väiklaselt, leides, et välismaa kuulsus ei maksa midagi – kes tahab Tallinnas kunstnikuna töötada, peab gildi kuulumiseks esmalt aastakese ootama ja uuesti eksamitöö tegema, et oma oskusi tõestada. Sittow ei lase ennast alandustest häirida.

Teine lugu, “Michelsoni immatrikuleerimine”, käsitleb sama teemat, ainult teisest ajast. Peategelane on 18. sajandi Venemaa kõrge sõjaväelane Johann von Michelson, Pugatšovi mässu mahasuruja, Katariina II favoriit. Krossi järgi on Michelson ärakaranud eesti talupoeg, kes nüüd, kuulsuse tipul otsustab kodumaal siinsele aadelkonnale koha kätte näidata. Ta võtab Tallinnasse rüütelkonda immatrikuleerimise tseremooniale kaasa oma talupoegadest vanemad. Hoogne, energiaga lugu.

Tundmatu oli mulle lühijutt “Kahe kaotsiläinud paberi lugu”, milles üks siinne noormees, keda kõidab väga maarahva pärimus, valmistub Peterburi koduõpetajaks sõitma. Arvake ära, kes. Ei läinud eriti korda.

“Pöördtoolitunnis” mõtiskleb Kross Jannseni, Postimehe, saksa mõisnike ja sõltumatuse teemal. Teadupärast hakati eestikeelse pärisajakirjanduse isa Johann Voldemar Jannseni süüdistama, et see on baltisaksa mõisnikelt saanud salaja suuri rahalisi toetusi, väidetavalt selle eest, et ta teeniks nende, mitte eesti rahva huve. Süüdistused rikkusid mehe maine ja panid talle ka ajaloos pikaks ajaks musta pleki külge. Mis siis, et Jannsen vastu ajas – tema polevat Postimehes ridagi kirjutanud, mida ta ise õigeks ei pea. Kross tahab vist öelda, et aatelistel jutumeestel on lihtne põlastada kedagi, kes millegi käegakatsutava kordasaatmiseks kompromisse teeb. Vähemalt Eesti ajakirjandusajaloos on Jannseni nimi tänaseks puhtaks pestud. Malle Salupere “Postipapa” järel oli “Pöördtoolitund” minu jaoks lahtisest uksest sissejooksmine, teema oli ammmu ära nämmutatud ja läbi seminaaritatud. Aga see on minu probleem.

Mulle tundub, et kokkuvõttes kirjutas Kross need lood ikkagi oma kaasaja valusatel teemadel. Kas loomeinimene saab puhtaks jääda, kui ümberringi on elu madal ja räpane; mida tähendab olla suurmees võõraste valitsejate all; kas on õigem painduda või seista sirge seljaga murdumiseni? Vormilt olid lood huvitavad ja täitsa vabalt võib neid lugeda lihtsalt toreda ilukirjandusena, otsimata sealt mingeid teise või kolmanda tasandi sõnumeid.

Stephen King “Öine vahetus”

öine-vahetus (1)Õudusjutte on mõttetu objektiivselt hinnata. Hirm on ju subjektiivne asi. Näiteks jätsid mind sellest Stephen Kingi vanas jutukogus täiesti külmaks nimilugu rottidest kubisevast tehasehoonest ja “Hall ollus”, milles mees jõi halvaks läinud õlut ja muutus mingiks voolavaks möginaks. Aga ilma ühegi üleloomuliku koletiseta “Karniis” ja “Redeli ülemine pulk” tekitasid ehtsalt hirmu nii lugemise ajal kui ka praegu, kui ma neid meenutan. Midagi ei ole teha, rotte ma ei karda, aga kõrgust koledal kombel. “Karniis” oli ju iseenesest tohutult lihtne lugu sellest, kuidas mees pidi pilvelõhkuja ülakorruse kitsast karniisi mööda majale ringi peale tegema. “Redeli ülemine pulk” oli selle kogumiku kindlalt kõige parem lugu, Kingil tulevad lapsepõlve tagasi vaatavad lood väga hästi välja.

Enamik lugusid tekitas minus kahevahelolekut. Kirjutatud nagu peab üht novelli kirjutama, puändiga. Korraliku ülesehitusega jutte on värskendav lugeda praegusel ajal, kus alguse ja lõputa soga pressib igasse ajakirja. Aga kui “õigeid” lugusid on pea kakskümmend üksteise otsas, hakkab see mõjuma skemaatiliselt. Mõni puänt oli nii kunstlik, et lugu oleks parem ilma selleta. Näiteks “Kolli” õudus ja headus ei seisnenud ju pimeduses luuravas kapikollis, vaid isa tegelaskujus. Häid detaile või tegelasi oli õnneks igas loos.

Olga Tokarczuk “Maailma kõige inetum naisterahvas”

tokarczukTokarczuki “Päeva majas, öö majas” kuulutab selgeltnägija Lew ette maailma lõppu, aga maailm ei lõpe.

Ei määratud ajal ega hiljem. Lew vaatab rõdult linna, samasugust nagu eile, nagu tunni aja eest.

“Aga Lewile tundus, et kõik oli veidi teistsugune. Aga milline? Täpselt ei saanud aru. Lew tajus selles turvalises, tuttavas vaates võltsi. Ta tõmbas ninaga, justkui oleks kahtlustanud kõrbelõhna. Paari minuti pärast, kui ta oli juba külmast kange, mõistis ta – maailm lõppes, ehkki jäi näiliselt edasi kestma. Just nii näeb välja tõeline lõpp. /…/ Järgmisest päevast hakkas Lew elama maailmas, mida enam ei eksisteerinud, mis oli üleni illusioon, inertne uni, meelte harjumus.”

Samas olukorras ollakse “Maailma kõige inetumas naisterahvas” – Tokarczuki kuut juttu koondavas kogus. Londonist Varssavisse saabunud doktor Andrews eksleb kummaliselt väändunud reaalsuses, psühhootilis episoodis, Sabina, kes käib doktor M-i juures koristamas ja kellel on viis poega, tahaks heita pehmele roosale vaibale ja olla doktor M-i väikese tütre nukk. Olegile teevad abikaasa ja ämm selgeks, et surm on kaugelt keerulisem olukord, kui võiks arvata, võtku surnud Oleg end kokku ja saagu sellest aru.

Elu ja surm, uni ja ärkveolek segunevad “Maailma kõge inetumas naisterahvas” nagu “Päeva majas, öö majaski” – on akende avamise aeg, verinoorte ja haprate vistaariavõsude toahämarusega võrgutamise aeg.

“Võsud kasvavad aastas terve meetri, suvel ei tohi aknaid ja rõduuksi lahti jätta: võsud tungivad tuppa, otsivad suuremaid avausi rahutult hõljuvates kardinates, ning mul on tunne, et nad tahaksid jõuda mööblini, istuda laua taha… Ah, serveeriksin sellele taimele teed oma parimast serviisist, pakuksin rammusaid pirukaid.”

PS “Maailma kõige inetuma naisterahva” esikaane siseküljele kleebitud väikeses kolmnurkjas taskus oli laenutajakaart, selline, mida raamatukogud kasutasid ajal, mil kõik ei olnud veel internetis. Kaardi järgi olin ma selle 2005. aastal ilmunud vihiku esimene lugeja. Tokarczuk ise pälvis tänavu Nobeli kirjanduspreemia.

Stephen Donaldson “Reave the Just and Other Tales”

reaveStephen Donaldson oli 1980ndate aastate fantasy-kunn, keda teatakse Thomas Covenanti triloogia järgi. Olen seda lugenud ja ei vaimustunud just ülemäära. Seal oli head, nagu tegelaste siseheitlused ja süngus, aga lugu ise oli igav fantasy-quest.

On puhas juhus, et koperdasin ühes ulmeantoloogias Donaldsoni pikema loo otsa. See avaldas nii head muljet, et tegin midagi, mida ma tavaliselt ei tee – tuhnisin netist välja, kas Donaldson on veel jutte kirjutanud ja ostsin endale jutukogu, kus ka mulle meeldinud lugu sees oli. Selgus, et jutt, mille pärast ma kogumiku ostsin – “The Woman Who Loved Pigs” -, ei olnud isegi raamatu kõige parem lugu.

Selle tiitli annaks ma nimiloole “Reave the Just”. Lihtsameelne Jillet armub rikkasse lesknaisesse ja arvab, et naise südame võitmiseks piisab, kuiosta armujook kohalikult alkeemikult.  See müüb Jilletile mingit soga ja räägib, et jook mõjub, kui avalikes kohtades öelda võlulauset “Mu sugulane on Reave Õiglane”. Jillet avastab, et jook tõepoolest paistab töötavat ega oska arvatagi, et oma osa maagias võib olla legendaarse maagi nimel. Paraku on rikas lesknaine Huchette nii magus suutäis, et mees peab konkureerima ka kõige võimsamate kohalike härradega. Lugu, mis algab nagu “Memme musi”, muudkui kogub tuure ja lõpuks tundus, et olin läbi lugenud põneva ja huvitavate tegelastega romaani.

“The Woman Who Loved Pigs” on samasugune värskendav fantasy, mis algab nagu nunnu tuhkatriinu-lugu, lõpuks koorub välja aga võlurisõda, milles panuseks on kuningriigid.

Rohkem jäi meelde ka ”Penance”, teistmoodi vampiirilugu. Peategelane on väga kõrgete moraalsete standarditega vampiirihärra, kes on aastaid pingutanud, et aidata oma valitsejal sõda võita. Või sellest aga mingit kasu on pööbli silmis, kes tahab ainult “koletise” verd.

Kõik kogumiku lood peale ühe on vähemalt huvitavad, kui mitte superhead. Ainus, mis võinuks välja jääda, oli kosmoseulmekas “What Makes Us Human”.

Arvi Nikkarev (koostaja) “Munk maailma äärel”

munkSain Arvi Nikkarevi koostatud, tõlgitud ja välja antud Vene ulme kogumikust “Munk maailma äärel” sellise lugemiselamuse nagu ma ammu pole saanud. Eks oli ka mõni jutt, mis mulle ei istunud, just need naljalood, aga need ei rikkunud üldmuljet.

Kir Bulõtšov “Rajoonivõistlused doominos”

Veliki Gusljari linnakese jaoks on saabumas ajalooline hetk – seal peetakse rajooni meistrivõistlused doominos. Kui mõni poriseb, et tuumapilv läheneb ja ionosfäär Atlantise kohal on täielikult lagunenud, selgitab võistluste korraldaja Udalov arusaadavate sõnadega, et ionosfääri asjad ajavad korda vastavad rahvusvahelised organisatsioonid. Meil on teised ülesanded.

Mõistan, seltsimehed, rajoonilehe spordireporterina mõistan teid suurepäraselt. 3/5

Andrei Stoljarov “Saatana väljaajamine”

Lugu algab tõelise põrgustseeniga. Piinatakse kümneaastast Gerdi, kelle kallal pannakse toime eksortsismiriitust. Viimasel hetkel poiss päästetakse eksortsistide käest. Ta viiakse endasuguste hulka “sanatooriumisse”, aga sealgi pole rahu kauaks. Tõeliselt sünge vene versioon X-meestest. 4/5

Andrei Lazartšuk “Nõid”

Noor Oswald jääb üksi veskit pidama, kui tema isa põrutab aurikuga salaja soojale maale. Algab sõda. Oswald võtab majapidamisse sulaseks hiinlase, kelle vend sai naabertalus, kuhu kukkus lennuk, hukka. Varsti on veel üks elanik majas juures, kui sinna tuleb lapseohtu täditütar. Suvel tuleb põud, aga veider kolmik saab hakkama ja neil on toit laual.

Maailm on veider, tegelased on veidrad ja lugu on ka veider. Ja kui loo läbi sain, toimus sellega moondus, nagu nendes vigurpiltides, esmapilgul kujutavad üht, aga samal ajal midagi muud. See pidi olema mitmeosalise epopöa “Suvele hilinejad” avaosa. Tahaks seda tervenisti lugeda. 5/5

Andrei Lazartšuk, Mihhail Uspenski “Kollane allveelaev “Komsomolets Mordovii””

Laevastikuadmiral lubab kangelasteo sooritanud allveelaevnik Tolik Zalupõnosile, et täidab selle ükskõik millise soovi. Poiss tahab biitleid näha. Ei istu mulle seda tüüpi vene huumor. 2/5

Sergei Sinjakin “Munk maailma äärel”

Teate seda pilti, millel munk on jõudnud maailma servale ja pistab pea läbi taeevakaare, et näha, mis selle taga on. Sama pilt ehib ka raamatu kaant. Nõukogude aeronaut Arkadi Štern on üks taoline munk, kes nägi 1936. aastal õhupallilt midagi, millest organid sunnivad tema ja ta kaaslased vaikima ja saadavad igaks juhuks veel 15 aastaks vangilaagrisse. Pärast Stalinit saab mees küll välja, aga elu on rikutud. Karjääri teha tal ei lubata ja mitut sorti organid hoiavad tal väga täpselt silma peal. Saadetakse esimene tehiskaaslane orbiidile, Štern teab, et see peab olema vale. Gagarin on vale. Kuidas sellise eluga toime tulla? Väga meeldis see lühiromaan. 5/5

Sergei Sinjakin “Ujumine üle Jangtse”

Stalin ja Mao veavad Jangtse ääres kihla, kas Hiina liider jaksab üle jõe ujuda. Viidetest sain aru, aga see lugu ei pakkunud mulle midagi. 2/5

Alan Kubatijev “Aga teie lennake, kuidas tahate”

Maailma valitsevad linnud. Peategelane on inimene, kes töötab linnukombinaadis, sest on nii hästi omandanud lindude keele. Tal on läinud paremini kui enamikul inimestest, aga lindude terrorirežiimi all ei ole temalgi kerge. Lahe setting ja ülilahe kõrvaltegelane inimestesõber kaaren Reiven, aga midagi jäi puudu. Nii veider maailm väärinuks ka vägevamat lugu. 4/5

Leonid Kaganov “Enne koitu”

Vastikult vägivaldne maailmalõpulugu, aga peab tunnistama, et vägivald oli seal siiski loo teenistuses ja lugu ei tahtnud pärast lugemist enam peast minna. 5/5

Leonid Kaganov “Hamsik”

Ossa raks. See lugu algas, nagu tüüpiline nõukogude lastefilm. Et krutskiline koolipoiss, kes pannakse karistuseks tüdruku kõrvale istuma. Tüdruk on õnnetu, sest tema hamsik hakkab surema. Poisil hakkab uuest pinginaabrist kahju ja ta lubab, et võib talle teha sellise hamsiku, mis elab hoopis pikemalt kui kolm kuud, kui tüdruk tal oma inkubaatorit kasutada lubab. Selleks on vaja ainult natuke muukida, piraattarkvara tõmmata ja… Arvutiasjanduses võivad kaheksa-aastased ju ässad olla, aga oi kui paljut nad veel ei mõista. Kokkuvõttes õudsamgi lugu kui “Enne koitu”. 5/5

Andrei Salomatov “Tundmatu naine”

Peategelane Tolstikov on endale hea töökoha nimel külge valetanud puude ja töötab nüüd raamatupidajana kurttummade kartellis. Ühel päeval kartelli tootmishoone plahvatab ja hukkunud kurttumma töötaja pea dikteerib Tolstikovile hüvastijätukirja oma pimedale naisele. Pikrisse paslik följeton, mitte ulme. 2/5

Andrei Salomatov “Hall ingel”

Veel üks Pikri följeton. Mees läheb maipühade miitingule ja kui rahvas pärast õigluse nimel poode rüüstama hakkab, haarab ka sületäie vetsupumpasid kaasa. Pole muidugi teab mis varandus, nagu leiavad ka abikaasa ja ämm. Rõdul ootab teda aga hall õigluseingel, kes on valmis mehe ajas tagasi miitingu lõppu saatma. 2/5

Tove Jansson “Väikesed trollid ja suur veeuputus”

muumitrollAlgust näha on tore. Eriti siis, kui sa juba tead, kuhu see kõik lõpuks välja viib.

“Väikeste trollide ja suure veeuputuse” kirjutamist alustas Jansson 1945. aastal õieti teadmata, mida sellega ette võtta.  Kõik oli veel ees. 25 aastat hiljem ilmus “Hilja novembris” – viimane muumilugu. “Väikeste trollide ja suure veeuputuse” aegu aga kahtles veel kirjastajagi, kas sõna “muumitroll” mitte lugejaid liialt segadusse ei aja.

Küll me juba teame, jajah 🙂

Eks kirjastajate ülesanne olegi lugejaid autorite eest kaitsta. Hoidku jumal selle eest, et mõni tegelane suitsetaks ja komme veeta pikki õdusaid hommikupoolikuid lihtsalt verandal kohvi juues ning lehte lugedes ei ole sünnis. Eriti kui arvestada, et ega hiljem ka midagi eriti mõistlikku tehta.

“Väikestes trollides ja veeuputuses” on juba kõik need hilisemad 25 aastat sees, kogu see tol ajal veel üleskirjutamata maailm – kõik need detailid, milleta muumid ja muumiorg poleks need, mis nad on. Esialgu veel nimetu Sniff juba oksendab, uitama läinud muumipapa paneb saba taskusse ja uputuse kätte jäänud kassiema sõidab tugitooliga.

Sa tuline silk, kui tore raamat!

Martin Baltscheit “Jänese kuld”

jänese kuldKas te kujutate ette sellist suurte lehekülje mõõtu piltide ja vähese tekstiga väikelasteraamatut, kus pole tegelaste seas ühtegi last ega ka kedagi teist, mõnda looma või pisimutukat, kellega ennast samastada?

Lasteraamatut, kus pole ühtegi head tegelast. On vaid kurjad, valelikud, kadedad ja ahned.

Kus valitsevad hirm, õud ja meeleheide, paanika ja peataolek ning õhk on hädaldamisest paks.

Kus kasutatakse sõnu “testament” ja “surm” ning mitte keegi ei hooli mitte kellestki.

Ja otse loomulikult ei mingit õnnelikku lõppu.

Muidugi pole selles raamatus ka midagi õpetlikku.

Noh, kui te sellist väikelasteraamatut ette ei kujuta, siis lugege “Jänese kulda” ja te ei kahetse. See on pööraselt lõbus, vaimukas ja sama filosoofiline kui muumitrollid.

See raamat peaks kodus olema. Mina igatahes otsin. Muide, see on poes alla hinnatud. Ja lugenud olen ma seda juba täitsa mitu korda. Neli-viis, ma arvan. Ja pilte vaadanud.

Selle üle ma muidugi mõtlesin, mida lapsed “Jänese kullast” võiksid arvata. See küsimus tekkis. Nagu ka see, kas mõni siinne kirjastus võtaks sellise mittenunnu ja küsimusi tekitava raamatu avaldada, kui see varem Saksamaal kuulsaks ei oleks saanud. Kahtlane.

Aga et lapsed…

Kas mulle endale lapsena oleks “Jänese kuld” meeldinud? Ega väga täpselt ju ei  tea, aga pole põhjust arvata, et ma lapsena täiesti teine inimene oleks olnud.

Lapsi ei tasu alahinnata. Baltscheit seda igatahes ei tee.

Juhan Peegel “Tuli koduaknas. Valitud teosed”

peegelJuhan Peegli “Kogutud teosed” (430 lk) mahutab korraga mitu raamatut – esimeses osas suur hulk jutte ja jutukesi, teises “Ma langesin esimesel sõjasuvel”, siis “Üks kaunis jutu- ja õpetuseraamat” ja lõpuks väidetavalt H. D. Rosenstrauchi sulest pärinev “Kolm tahedat lugemist”.

Juttude osa jättis mind kõige külmemaks. Neid kandis peamiselt saarlase Saaremaa-armastus ja ehk sai neid lihtsalt liiga palju. Nagu ka Aadu Hindil, on Peegli juttude seas ilma narratiivita heietusi stiilis “Ood paekivile”, leivaviljale, Saaremaa õllele või kangetele naistele. Põhiline sõnum oli siiski saarlaste traditsioonilise eluviisi kiitus. Kirjutatud küll kuuekümnendatel, aga päris mitmes jutus oli Peegel vastakuti asetanud vanamoodsa talupidamise ja kolhoosikorra ning andnud traditsioonilisele paremuse. Oli ka muhedaid lusti- ja lõõpimislugusid.

See kõik ei valmistanud mind ette Peegli kuulsaimaks teoseks “Ma langesin esimesel sõjasuvel”. Kurivaim, see on üks paremaid sõjaraamatuid, mida ma lugenud olen. Päriselt. Siin ei pea tegema järeleandmisi isegi kirjutamisajale (ilmus vist 1978). Tegelased on Eesti vabariigi kaitseväe poisid, kes arvatakse Eesti kaitseväe Põhjalaagrist otse Nõukogude armee koosseisu ja pannakse sakslaste vastu sõdima. Ühest küljest on see tõesti harjumatult otsekohene tekst, kus kirjeldatakse Eesti poiste imestust, kui nad Venemaale jõudes näevad sealsete kolhooside vaesust, nende supimässu, mis ühe poisi jaoks lõppes traagiliselt (ühel hommikul oli Eesti sõjaväe harjumuspärane hommikukohv ja puder vms läinud ja asendatud Vene sõjaväe supilurriga. Eestlased hakkasid jonnima, sest ei tajunud veel, milliseid repressioone see kaasa võib tuua). Seal saadetakse häid sõjamehi ilma põhjuseta vangilaagritesse, eestlased deserteeruvad ja põgenevad koju (kusjuures ei pälvi selle eest peategelaste pahameelt, vaid pigem mõistmist). Aga Peegli peasõnum pole nõukogudevastane tõde, vaid humanistlik ‘sõda on sitt ja kindlasti mitte mustvalge’, nagu headel sõjaraamatutel tavaliselt. Ja see, et lugu pole eriti pikk (nagu pealkiri reedab), annab sellele jõudu ainult juurde. Stiil on ka hea ja selge.

Nagu lugejate toibutamiseks ebameeldivast teemast on kogumiku lõpus kaks iseseisvaltki ilmunud paroodia- ja huumorikogu – “Üks kaunis jutu ja õpetuse raamat”, mille arhailises stiilis jutud on näiliselt vagatsevad ja lõppevad alati õpetussõnaga, ning H. D. Rosenstrauchi varjunime all ilmutatud “Kolm tahedat lugemist”, mille pealkirjad “Elumere lainetel”, “Verine John ehk Sarapiku Juhan” ja “Hambajäljed Suislepa õuna peal” on nagunii Eesti huumoriklassika. Kõik on 19. sajandi populaarsete žanrite, nagu mereröövlilood või krimkad, paroodiad, aga igal juhul iseseisvalt lõbusad lugemised.

Ervin Õunapuu “Eesti gootika”

ounapuuErvin Õunapuu “Eesti gootika” esimene vihik on ehtne õudusjuttude kogumik. Eriti selle esimese osa lood, kus peategelasteks on lapsed. Need pole sellised vanaaegsed väljapeetud ja igavaks luitunud õudukad, vaid ahastamaajavad lood, mis püsivad mitu nädalat peas ja panevad judisema. Keegi kusagil võrdles Õunapuud Kivirähaga. Kui võrrelda, siis mitte kirjapandud tekstide, vaid “Rehepapi” filmiga. Õunapuu tegelased on grotesksed oma rumaluses, ebardlikkuses, vaesuses ja julmuses. Aga lugu on neist juttudes täitsa olemas.

Paistab, et tegevuspaik rändab ühest ajastust teise. Näiteks “Väike Lilli Noarootsist”, mis võitis ka Tuglase novelliauhinna. Väike Lilli on tüdrukutirts, kes elab pimedas tares isa hirmuvalitsuse all. Ema on surnud ja kui Lilli ema taga nutab, ähvardab isa, et naine tõusebki hauast üles ja tuleb mädanenuna neid kiusama. Lilli liipab ühte jalga. Selle on kuidagi põhjustanud isa, kuigi täpselt ei selgu, kuidas. Vahel käib neil külas kirikuõpetaja, kes arvab arglikult, et ehk võiks tüdruku ka kooli panna. Isa naerab alati selle mõtte välja. Kõik see mõjub mõnesaja aasta taguse loona, kuni ühel päeval, kui isa on mitu päeva sängis külm ja kange olnud, otsustab Lilli külapoodi minna. Teed ületades jääb ta aga presidendi auto alla. Meenutan, et 1990. aastatel käis president Lennart Meri sageli oma Paslepa residentsis Noarootsis. Tuleb välja, et puha kaasaeg. Või “Laadalised”, milles taluperemees otsustab oma nooriku kaarikuga Lihulasse kodumajanduskooli viia. Nagu oleks õnnis esimene wabariik, aga Lihulas põrkab vanker tänapäevase veoautoga kokku ja maainimesed saavad surma.

Kõige õudsam lugu oli “Hea Laps” Peressaare pere jõuludest. Ma ei hakka seda parem ümber jutustama.

Ilmumisajal lõi see raamat päris palju laineid. Mäletan, kuidas mu lugemishimuline kolleeg ja tubli kirikuinimene hakkas mult pärima, kas olen seda Õunapuu uut raamatut lugenud ja mis ma sellest arvan. Mina ei olnud. Kolleeg ütles, et väga imelik lugemine. Ühtpidi õudne, aga ei saa öelda, et kehv oleks. Aga olgu muuga kuidas on, tema ei saa aru, miks see kirik Õunapuul nii hirmsasti hambus on. Ma ei osanud vastata. Nüüd lugesin lõpuks selle ise läbi ja minu arust pole kirik üldse hirmsatmoodi hambus. Hoopis pereisade vastu paistab Õunapuul kole vimm olevat.

“Mõrvar. Saksa kriminaal- ja põnevusjutte”

morvar“Mõrvar” ilmus 1990. aastal sarjas Põnevik. 24 juttu 24 Saksa autorilt alates Schillerist ja lõpetades 20. sajandi alguse kuulsate kirjameestega, nagu Heinrich Mann, Schnitzler ja Brecht. Ligi 600 lehekülge. Ma ei püüagi seda jutulasu ükshaaval tutvustada ja isegi ühist nimetajat on neile mõnel puhul rohkem kui saja-aastase vahega ilmunud tekstidele raske leida. Võin öelda, mis ta ei ole.

Põneviku sarja esimese raamatu lõpus olid tutvustused kõigist sarja kavandatud raamatutest. Seal oli selle raamatu pealkirjaks veel “Märter või mõrvar?” Olin sellest üsna elevil, sest kujutasin seda ette Jiri Mareki “Panoptikumi” (Mirabilia) laadsena, mis koosnes Praha kriminaalpolitseinike hullult põnevatest juhtumistest ja mis oli mul ribadeks loetud. Seda see ei olnud.

Suurem osa lugusid ei ole praegu suurem asi meelelahutus ega isegi mitte krimkad tänapäeva mõistes. Mõned seepärast, et on nii vanad, et kirjutamise ajal ei olnud see žanr veel välja kujunenud. Pigem püütakse lugudega lugejais judinaid tekitada kui panna mõrvarit välja nuputama. Osa lugusid, eriti värskem kraam on psühholoogilisem ja ühiskonnakriitilisem. Neis püütakse mõista, mis teeb inimesest tapja. Lihtsalt seikluslikku kraami ja meelelahutust oli samuti. Kõige selle seas oli pool tosinat head juttu, mis nii suure valimi puhul on ilmselt möödapääsmatu.

Ma ei kahetse, et “Mõrvari” üle lugesin, aga põhiliselt oli sellel silmaringi avardav ja hariv mõju, mitte meelt lahutav või lugemisrõõmu pakkuv. Paljukest meil praegu 19. sajandi ja 20. sajandi alguse Saksa jutte ikka tõlgitakse ja autorite valik on raamatus lai.