Robert Silverberg “Meid ootab pimedus”

silverbergKogumikus on neli ulmekorüfee lühiromaani, mis käsitlevad kauget inimonna tulevikku. Ei olnud minu jaoks kerge lugemine, aga heas mõttes teistmoodi ja siiski mõtlemapanev.

“Teekond Bütsantsi” peategelane on talle täiesti arusaamatutel asjaoludel sattunud 1980ndate New Yorgist ülikaugesse tulevikku, kus inimkonda on alles praegusega võrreldes käputäis, aga need mõned miljonid elavad nagu kuninga kassid. Neile ehitatakse ajaviiteks linnade enam-vähem täiuslikke koopiaid koos ajastu elanikega, et nad saaks meelt lahutada. Nad ei küsi liiga palju küsimusi selle kohta, kes linnu ehitab ja mis on kõige taga. Nii ei oska nad seda ka peategelasele seletada. Selles keskkonnas vaevab Silverberg pead rohkem armastuse ja elu igavikulisuse üle (viimast muidugi enamasti).

Veel veidram on tulevik “Kodutees”. Ajamasina eksperimendiga satub teadlane mitte lähitulevikku, vaid kujutlematult kauge tuleviku olendi pähe. Märksõnadeks veealune maailm ja koorikloomad. Põhiküsimus – kui võõras keskkonnas suudab inimene kohaneda. Mulle meeldis, kuigi oli õõvastav. Veealune maailm mulle istub.

Heas mõttes harjumuspärasem on “Salajane reisija”, milles kosmoselaeva kapten laseb ühe tütarlapse vaimu endale salaja pähe. Praeguseks on see teema küll palju rohkem läbi kirjutatud ja Silvervbergi oma on teiste kõrval tugev keskmine.

Kogumiku nimilugu “Meid ootab pimedus” on sünge tükk kosmose koloniseerimisest, mida juhib kirik (Ordu). Neil on tehnoloogia, kuidas koloniste kosmose ääremaadele saata. Ega nad tegelikult tea, mis kohapeal edasi juhtub, aga nad on oma õigsuses kindlad. Neid juhib ju jõud, mis ei saa eksida. Kui kiriku tipus tekivad kahtlused, mis saadetutest on saanud, peab väga kõge kirikutegelane, kes saatmiskohtade valiku eest on vastutanud, minema ise asja uurima. Ordu ise meenutab klassikalist Eesti kirjanduse kujutust ristikoertest – mornid tüübid, kelle ees tuleb hirm peale. Peategelane on aga huvitav ja mitmplaaniline ning loos on küllalt müsteeriumi, mille lahenduse teadasaamiseks muudkui loed edasi.

Silverberg ütleb eessõnas, et lühiromaan on ulmekirjanduse ideaalne žanr, milles on maailmaloomeks rohkem ruumi kui lühijutus, aga ei pea energiat raiskama karakterite-vahelisele vahule. Põhimõtteliselt olen ma temaga nõaus, aga… Ütleme nii, et kogumik oli huvitav, aga hingelähedaseks need lood ei saanud.

Raamatu andis välja väikekirjastus Skarabeus 2003 ja see võitis ulmeauhinna Stalker.

Spider ja Jeanne Robinson “Stardance”

stardanceScience fictionit on teemade poolest igasugust, kuigi stereotüübina arvatakse tihti siiani, et see on rohkem selline edasitungimise, piiride avardamise ja võitluse värk, millest saaks nagu järeldada, et asi on rohkem meeste maailma poole kaldu. Tänapäeval see muidugi nii ei ole, kelle rõõmuks, kelle kurvastuseks. Abielupaar Robinsonid on 1970ndate lõpus igatahes valmis kirjutanud huvitava tantsuulmeka, mida pole vaja kuhugi kategoriseerida.

Jutustaja on videooperaator, endine tantsija, kes leiab super-tantsutalendi. Paraku on naisel tantsumaailma jaoks liiga lopsakad kehavormid. Tandem otsustab siiski kõik mängu panna, et läbi lüüa – üks filmib, teine tantsib, koos otsitakse väljundit tärkaval koduvideoturul. Nad põruvad, mees hakkab jooma, kuid naine saab küüntega kinni suurusehullustust põdevast noorest superrikkast kutist, kes rajab lähikosmosse orbitaaljaama, millest tantsijannagi võiks anda imelisi etendusi.

Lugu on selge, hästi kirjutatud ja mitmekihiline. Tantsupool on isegi täitsa kaasakiskuv, mis on ilmselt Jeanne Robinsoni kui tantsijanna teene. Kui norida, siis karakterid oleks muidu heas loos nagu B-filmist – nagu midagi on, hakkavad pudelit kummutama või virutavad lõuahaagi.

Kui anakronistik see aastal 2020 on? Muidugi on naljakas lugeda eesootavast koduvideoplahvatusest ja ma ei ole kindel, et kaalutus organismile nii mõjub, nagu selles lühiromaanis, aga ekstravagantseid miljardär-kosmosevallutajaid paistab meil jaguvat.