Mehis Heinsaar “Ööpäevik” LR 2022/1-2

“Järgnevatel aastatel hakkas A. hinges arenema lageraba – suur, õõtsuva pinnasega maa-ala harvade igerike mändidega, sookailudega, jõhvikatega, kus suuremat elu pole… Vaid kummaliselt hõljuvad mälestused laugaste kohal, mis meelitavad virvatuledena ligi rabasse eksinut, eksitavad uttu, narrivad teda, kuni kukutavad vette. A. ise on see eksinu. /…/ Nõnda, turbamust ülikond seljas, värviline lips ümber kaela, roomab A. mööda hilissügisesi mättaid, nopib poolkülmunud jõhvikaid, ümisedes mingist kaugest minevikust meelde jäänud estraadipala.”

Hämmastav teos, mida on raske määralteda – (öö)päeviku vormi kätketud autopsühhograafilised ülestähendused, mõtted ja jutud, rännakud sise- ja välisilmas, autor kui (liht)inimene, maastik ja (inim)loss.

Ma ei oskagi öelda, kas õigem oleks lugeda enne Heinsaare “Ööpäevikut” ja alles siis vaadata “Pingeväljade aednikku” – Joosep Matjuse filmi Heinsaarest, või vastupidi. Võib-olla ei ole vahet ka. Mõlemad on rangelt soovituslikud, ja täiendavad teineteist ilusti.

“Ööpäeviku” labürintides ekslevas Heinsaares aga on Millhauserit, keda omakorda on mõjutand Lovecraft, Borges, Poe ja Kafka, ühesõnaga üsna ebamugav lugemine.

Nagu Millhauser, nihutab ka Heinsaar pöörase kergusega reaalsuse piire, seda küll rohkem siseilmas, aga mis see välisilm muud on kui siseilm, kõik sõltub ju viimasest, kus trepid ilmuvad ja kaovad, toad muudavad kuju, millegi peale ei saa kindel olla ja igast seenetanud lävepakust võib saada silmakirjalik irvitav lõks.

Samas pole “Ööpäevik” üldse ängistav, selles on kohati mingit pöörast (elu)lusti.

PS No ja see juhtum Loomingu Raamatukogu toimetuses, kus onu Jüri kutsus grafomaanile miilitsa, see oli iseäranis tore (lugeja)leid.

Nii et loetagu.

Umberto Eco “Ilu ajalugu”

Kui Itaalia staarsemiootiku kõvas köites ilus “Ilu ajalugu” 2006 eesti keeles ilmus, ei jõudnud ma ära oodata, et saaks seda lugeda. Head sõbrad-kolleegid kinkisidki selle mulle, aga millegipärast jäi see esialgu riiulisse. 14 aastaks, aeg lendab.

Raamat ise oli ausalt öelda pettumus. Peatükid oli “illustreeritud” kunstiteoste reprode ja vanade tekstinäidistega. Et jutustab Eco, mida vanad kreeklased ilusaks pidasid, juures on pilt paarist skulptuurist ja näiteks iseloomulik Platoni üleskirjutus, mis selle ideaali on sõnadesse pannud. Kiidan reprode valikut, mis oli minu jaoks üsna õiges vahekorras senitundmatutest ja hästi teada kunstiteostest. Aga vanad tekstid (mis olid kurjamid sihukeses kribukirjas, et pidin neid lugemisprillide ja luubiga lugema) hakkisid autoriteksti. Peaaegu võimatu oli järge õige teksti peal hoida. Veel lollakamalt olid paigutatud pildiallkirjad. Meie kultuuriruumis peaks need minema vasakult paremale ja ülevalt alla, nagu me tekste loeme. Oleme lihtsalt harjunud niipidi lugema. Aga siin olid neja pildi allkirjad koondatud ühe lehekülje serva ja jumala suvalises järjekorras. Segadust kui palju ja ma ei näe, et see midagi juurde oleks andnud.

Tekst ise oli õpikutekst. Autor ei pea lugejaga dialoogi, ei provotseeri poolt või vastu mõtlema, vaid lihtsalt sedastab. Tulemus on igav, nagu õpik ikka. Kusjuures tundub, et raamatu kirjastajad on Eco tuntust üsna rõvedalt ära kasutanud. Kaanelt ja isegi sisututvutusest jääb mulje, et see on tema looming. Tuleb lugeda kribukirjas autoriõiguste teksti, kus on kirjas, et peatükkide tekstid on umbes pooleks Umberto Eco ja Girolamo De Michele sulest.

Moritz von Kotzebue “Teekond Pärsiasse”

Eesti baltisakslane, Vene sõjaväes karjääri teinud Moritz von Kotzebue (1789-1861) elas seiklusrikka elu. Teismelisena tegi ta kaasa Krusensterni ümbermaailmareisi, 18aastasena sõdis juba Napoleoni vastu ja sai raskelt haavata. 1812 langes luureretkel vangi ja istus Prantsusmaal vangikongis 1814. aastani. 1815 ilmus 26aastase Moritzi sulest raamat “Vene sõjavang prantslaste käes”. Kui ta 1816 määrati astronoomina Pärsiasse sõitva Vene saatkonna koosseisu, oli ta seega kõigest 27aastane, aga seiklusi seljataga juba rohkem kui enamik eluaja jooksul läbi teha jõuab. Pärsia-retke reisikiri on samuti seikluslik, mitte mingi kuiv astronoomi päevik.

Pärsia kanti reisimine on praegugi eurooplase jaoks ebatavaline ja ohtlik, 200 aastat tagasi seda enam. Suur osa päevikust on kirjeldus Kaukaasia, sh Gruusia ja Armeenia läbimisest. Kaukasuse mägirahvad noore baltisakslase hinnangul kari metsikuid ja autuid röövleid, kes igal võimalusel ausatele vene sõjaväelastele liiga tegid: “Teiselpool jõge elavad armastuväärsed tšerkessid, kabardiinid jne., kes pidevalt tegelevad röövimisega. Katkust ja näljast vaevatuna otsivad nad tihti venelastega sõprust, annavad oma hea tahte märgiks pantvage, et üksmeeles elada; see kõik ei aita midagi, esimesel võimalusel röövivad nad asju ja inimesi ning rüüstavad seal, kus saavad./…/ Et neid armastusväärseid pühamehi täielikult armastama hakata, peab teadma, et nad ka omavahel pidevalt üksteist tapavad. Veritasu on nende püha kohus…”

Peaaegu olematutel teedel mägede ületamine ise oli juba paras vägitükk. Gruusia oli mõnikümmend aastat varem saanud Venemaa provintsiks. Armeenia oli toona veel Pärsia osa. Pärsiast endast ootas meie rännumees igatahes palju enamat ja paistis üsna pettunud selle väheses tsiviliseerituses ja vaesuses ning sealse elu ebamugavustes. Näiteks kui mingi kärbes on ekspeditsiooniliikmed hammustanud täpiliseks nagu rabakana munad, kirjutab Kotzebue: “See kohalik kärbes elab vaid linnas ja hammustab vaid võõraid. Pärsia linnadel on siiski oma tähelepanuväärsused, nagu näha võib!”

Kotzebue lubab raamatu alguses ainult tõtt, aga eks sellega on nagu on. Paratamatult on see suures osas segu kuulujuttudest, eelarvamustest, valestimõistmistest ja irooniast võõrapärase vastu. Aga seda lõbusam on seda raamatut lugeda.

William Shakespeare “Ajalookroonikad I”

Viga ei ole sinus, viga on minus, või kuidas see kuulus lause käiski.

Ja ma mõtlen seda tõsiselt. Minu jaoks oli selle umbes 700lk peene šriftiga telliskivi läbilugemine tõsine eneseületus ja korduvalt mõtlesin koolipoistele, kes saavad sõimata, et ei armasta lugemist. Õigemini ma tundsin ennast üle pika aja sellise koolipoisina.

Olen proosatekste lugenud nii kaua ja nii palju, et need lähevad mul libedamalt kui suulise kõne jälgimine. Värsivormi ja näidendiga on lugu teine. Loe nagu võõrkeelt. Läheb vaja hirmsat kontsentratsiooni, et värsivormis teksti jälgida. Muugi iga rida eraldi lahti. Punnitad mõne salmi mõtte kallal, siis äkki avastad, et oled mitu lehekülge edasi libisenud ilma et teaksid, mis vahepeal toimus. Mõnikord võtsin seepeale tagasi ja proovisin uuesti, aga tihti ei viitsinud ka.

Selles köites oli viis ajaloolist näidendit: “Kuningas John”, “Kuningas Richard Teine”, “Kuningas Henry Neljas I osa”, “Kuningas Henry Neljas II osa”, Kuningas Henry Viies”.

Ma lugesin kõik viis näidendit kohusetundlikult läbi, sest ma olen tegelikult üsna kindel, et asi on väheses praktikas. Pole lihtsalt harjunud sellises vormis teksti vastu võtma ja järelikult, kui teha seda piisavas koguses, kaob higi ja vaev ja küllap tuleb asemele nauding. Esialgu sain sellest vaid üksikute sähvatuste osaliseks, sest neid ridu oli küll, kus mõtlesin, et ohhoo, no see on küll hästi öeldud.

Kindlasti ei maksa Shakespeare`i peljata klassikukuulsuse pärast. See ei ole mingi raskepärane kirjandus. Siin on viis lugu Inglismaa kuningatest, võimupööretest, reetmistest, lahingutest ja kui mõelda noore Henry ja paksu vembumehe Falstaffi tegemistele, siis on ka lihtsalt nalja ja lõbusat jauramist. Tempo on peal, kusagil ei jää lood venima, pigem isegi vastupidi, sest näitekirjanik libiseb mõnest suurest lahingust lihtsalt üle – alles on sõjaks minemas, järgmises stseenis on möll juba möödas ja kõik kohad laipu täis.

Omaette väärtus on selle köite mahukad ees- ja järelsõnad. Arvestades kirjutamisaega, polegi need hullupööra punased ja paistavad praegugi päris harivad ja pädevad.

Aivo Aia “Eesti kirikud läbi sajandite”

Facebooki “Lugemise väljakutses” oli ülesanne lugeda läbi raamat, mille olen ostnud kaanel oleva tutvustuse põhjal. See osutus üheks keerulisemaks ülesandeks, sest ma ei osta raamatuid kaanetutvustuse järgi. Ma ei oska neist midagi välja lugeda, mille põhjal raamatu headust saaks hinnata. Aga kuna selline ülesanne oli, vaatasin nüüd raamatuid poes just selle pilguga ja ostsin sooduskampaania müügist Eesti kirikuid tutvustava raamatu. Olen mälumängur ja pea igas mängus on küsimus stiilis: Selle Eesti asula keskel asub selline ja selline kirik. Mis asula on? Mina tavaliselt ei tea.

“Eesti kirikud läbi sajandite” lubas tagakaanel konkreetselt: “Aivo Aia on aastaid kogunud vanu fotosid Eesti kirikutest, viimastel ajal neid ka ise palju pildistanud. Nii ongi raamatus kõrvuti mõned vanad ja kaasaegsed fotod, sise- ja välisvaated, kokku 206 luteri kirikut läbi kolme sajandi. Iga kiriku kohta on lisatud tutvustav tekst koos kiriku asukohaga Eesti kaardil.” Kõlas nagu hea investeering kümne euro eest.

Pettusin. Kirikuid tutvustavad tekstid olid liiga lühikesed ja lakoonilised, lühemad kõigest viis-kuus lauset, pigem laiendatud pildiallkirjad. Nii lühikeste tekstidega on raske edasi anda lugu, aga lugu on see, mis meelde jääb, mitte loetelu aastaarvudest, löövidest ja nimedest. Teiseks oli raamat mustvalge. Kujunduslikult oli see isegi ilus, aga kirikute äratundmist aitaks hõlbustada, kui tänapäeva fotod oleks olnud värvilised. Vanad eesti- või tsaariaegsed fotod olid enamasti nii kribud, et neilt ei saanud eriti palju infot. Kolmandaks oli raamat toimetamata. Isegi tagakaane tutvustuses on kirjaviga. Raamatul ei ole mingit raamistavat sissejuhatust või kokkuvõtet, mis püüaks natukenegi üldistada seda kirikute rodu. Kujundus on küll ilus, aga see tuleb osalt sisu arvelt.

Muidugi, lollimaks see raamat ei tee. Lihtsalt see oleks võinud olla palju parem.

Tiit Pruuli “Minu maailm. Romantikute heitlused”

“Minu maailm” ei olnud halb reisiraamat, aga jättis siiski külmaks.

Raamatu raamlugu on Pruuli enda ja salapärase Eesti ärimehe (fiktiivne) võistlus, kumb suudab enne läbida loosiga tõmmatud punktid maailmas ja leida neist side Eestiga. See annab reisimehele ja kirjanikule võimaluse laduda raamatusse kõige erinevamaid lühilugusid maailma eri paigust.

Pruuli oskab kirjutada, on ringi rännanud ja püüab oma lugudega kenasti midagi ka öelda, aga kokkuvõttes see raamat ikkagi vaimustust ei tekitanud. Esiteks raamlugu ise ei täitnud oma ülesannet. Kui see juba välja käia, siis võiks seda ka põnevuse tekitajana lõpuni hoida. Nüüd oli alguses suur väljakutse, aga edasi mingid juhuslikud ja kokkuvõttes reisilugusid segavad vahepalad. Seda enam, et vähemalt mina ei suutnud lugemise ajal meeles hoida, kas lugu jutustab Tiit või see fiktiivne Artur. Oleks täitsa piisanud, kui Pruuli oleks lihtsalt sissejuhatuses öelnud, et on valinud lugusid, millesse reisi sihtkohas sõidab Eesti teema kuidagi sisse.

Raamlugu raamlooks. See võis häirida, aga ei põhjustanud mu ükskõiksust. Tükk aega mõtlesin, millest see tuleb, enne kui aru sain. Need lood (välja arvatud üks) lihtsalt ei läinud mulle korda ja ei tekitanud karvavõrdki unistust, et tahaks ka sinna rännata. Enamasti olid need mõne reisikaaslase või sihtpunktis leitud kohaliku portreed ja need inimesed mõjusid täpselt meeldetuletusena, miks ma võõraste inimestega suhelda ei armasta.

Ainus erand, mis hakkas heas mõttes elama, oli reis läbi Kesk-Aasia riikide (õnneks umbes veerand raamatust).

Gilda Williams “Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist”

Suurtes lehtedes on palju toimetusi, sealhulgas kultuuritoimetus. Maakonnaleht ongi lihtsalt üks väike toimetus. Alati saab nalja, kui keegi helistab ja palub näikteks majandustoimetajaga ühendada. Vaatame üksteistele otsa, et kes siis täna majandustoimetaja on. Maakonnalehe ajakirjanik ei tea hommikul ette, kas õhtuks on ta kirjutanud laudareportaaži, majandusuudise või saadetakse ta kunstinäitusele.

Aga me ei ole üiliinimesed. Keegi ei suuda igas valdkonnas pädev olla ja kunstiloo kirjutamiseks kuluvad spetsiifilised eelteadmised kindlasti ära. Ei taha ju oma lugejale pakkuda headest näitustest triviaalseid uudisnuppe, mille saad kokku oma universaalseid ajakirjaniku töövõtteid kasutades. Kultuuriajakirjandusel pole mõtet, kui see vahendatavat mõtestada ei püüa. Olen uhke, et olen oma pika ajakirjanikukarjääri jooksul sellisele arusaamale jõudnud, aga see iseenesest ei ole mulle andnud siiski oskusi kaasaegsest kunstist kirjutamiseks.

Seepärast ma ei vaadanud isegi hinda, kui nägin Apollos kunstiülikooli kirjastuse välja antud käsiraamatut, mis lubas vastust just sellele küsimusele. Ja andiski, kuigi nagu võis karta, ei ole sirgeid teid eesmärgini, vaid ikka higi ja vaev.

Autor Gilda Williams jagab kunsti ja on olnud kunstiajakirjanik. Raamatus on palju konkreetseid kasulikke nõkse, millest osa olid vanalegi ajakirjanikule uued. Ma ei tee siia konspekti, lugege ise.

Aga õpetuse põhituum on anda oma loos vastused kolmele küsimusele: 1) mis see on, millest te kirjutate (kuidas see välja näeb, millest tehtud on või mis juhtus?).

2) mida see võiks tähendada? (kuidas selle vorm tähendust kannab?) Siin ei ole ainuõiget tõlgendust. Sinu tõlgendus on sinu tõlgendus. Näidake ka, millest te selle välja lugesite ehk ühendage punktiga üks.

3) Miks see laiemalt oluline on? Kontekst, kuhu asetub.

Paraku tõdeb autor, et hea kunstikriitika kirjutamiseks peab end siiski võimalikult hästi kaasaegse kunstiga kurssi viima. Õnneks on suur osa raamatust näited kunstiteostest ja nende kohta kirjutatud arvustustest. Need on nii huvitavad, et tekitavad tahtmise omal käel edasi minna. Sellest osast ongi kõige rohkem kasu. Kui näed, kuidas üks või teine kriitik kunstiteost vabalt ja arusaadavalt tõlgendanud on, võtab see endalgi krampi maha.

Ainus miinus oli see, et suure osa raamatust moodustasid spetsiifilised nõuanded, mis mulle korda ei lähe, nagu teadusartikli või kataloogiessee kirjutamise õpetus. Aga see on mõistetav, küllap akadeemilisema vajadusega tudeng keerab igavusega edasi ajaleheuudise peatüki.

Avi “The End of the Beginning”

Ameerika lastekirjaniku Avi raamat “The End of the Beginning” (“Alguse lõpp”) näeb välja nagu asuks ta raskusastmelt umbes üks samm vanniraamatust kõrgemal, aga tegelikult on – kuigi tõesti lihtne ja kujutan ette, et lapsele ettelugemiseks sobiv – üks nutikas ja hästikirjutatud raamat, mida on tore lugeda ka täiskasvanul.

Väike tigu Avon on terve oma elu veetnud oma kodus ja lugenud raamatuid võõrastest seiklustest. Temal pole elus ühtegi seiklust olnud ja see teeb ta kurvaks, kuni sõber salamander utsitab Avonit seiklema minema. Kaasa tuleb sipelgas Edward. Kuigi lehekülgede arvult ja rännutee pikkuselt on seiklus tagasihoidlik, on selles loos peidus enamat.

Tigu ja sipelgas avastavad maailma, muidugi mõtestades seda omal kombel, imeliku väikelapse loogikaga. Tulemuseks on  naljakad meie teadmistele vahel risti vastupidised tõlgendused, mis on samas loogilised ja terviklikud, nii et miks mitte.

Jutustamisstiililt tekkis võrdlusmoment “Väikese printsiga”. Palju on sõnamängu ja äraspidiseid mõtteterasid, mis peaks ka lugeja panema maailmale värskema pilguga vaatama.

Tegelikult on patt sellist väikest ja toredat lasteraamatut pikalt ja põhjalikult lahata. Ütlen lihtsalt, et lugu ja tegelased on mõnusalt omamoodi ja tasub lugeda küll.

Diana Wynne Jones “Pimeduse isand Derkholmist”

Raamatu tegevuspaik, üks meie paralleelmaailmu, on täitsa tüüpiline fantasy-keskkond. Maagia toimib ja tegutsevad võlurite koolid, on uhked ja ilusad haldjad, kullamaiad päkapikud, sama kullamaiad draakonid ja muud muinasjutulised olendid, kes kõik jagavad toredat pseudokeskaegset maailma. Elu oleks ilus, kui mitte juba 40 aastat ei oleks maad vaevanud kohutav ike – väga ebasoodne leping meie maailma ärimehe mister Chesneyga. Mr Chesney toob iga aasta meie reaalsusest sinna turiste. Ja nende arusaamade kohaselt vaevleb iga fantasymaailm loomulikult pimeduse isanda raudrusika all. Nad ootavad oma reisilt uhket questi mõistatuste, kollolendite rünnakute, hea ja kurja lahingutest osavõtu ja lõpuks pimeduse isanda enda alistamisega. Selle kõik peavad vaesed kohalikud mr Chesney juristide valvsa pilgu all turistidele korraldama. Lepingut murda ei julge keegi, sest selle garant on väga võimas deemon, kes Chesneyt toetab.

Alustuseks ei ole selles maailmas pimeduse printsi ja vaesed võlurid peavad iga aasta kellegi endi seast selleks määrama. Vabatahtlikke ei ole ja sel aastal minnakse oraakli juurde kavala küsimusega, kes oleks see Pimeduse Isand, kes mr Chesney turismiäri ära lõpetaks. Vastus on võluritele üllatav – rolli peab endale kanda võtma läbikukkunud võlur Derk ja turistide  grupijuhiks tema teismeline poeg Blade.

Derk ei ole tegelikult selline jopski, nagu mõned ülikoolis kõrgel kohal võlurid arvavad, ja ta haarab tohutul ülesandel nagu härjal sarvist. Headuse ja kurjuse maailmasuurune malelaud hakkab nuppudega täituma, tuleb kindlustada, et hukkumisele määratud asulad oleksid valmis hukkuma, nikerdada sadu aardeid turistidele leidmiseks ja välja mõelda vihjed, kuidas neid leida ja lõpuks muidugi oma armas segasumma suvila laadne kodu hirmuäratavaks lossiks muuta. Appi tuleb võtta kogu pere, eelkõige lapsed, kelle seas on paari inimese kõrval ka hulk Derki loodud rääkivaid greife, tiibadega hobuseid ja muid veidraid olendeid (osasid neist luges ta oma lasteks, osad olid lihtsalt huvitavad eksperimendid ja lõpuni ei suutnud ma neil vahet teha, kes on kes).

Et selline väheke äraspidine fantasyraamat siis briti vanaproualt, kes kirjutas oma eluea jooksul tohutu hulga laste- ja fantasyraamatuid. Tuntuim on vast “Howli liikuv kindlus”, mille tegi ülikuulsaks Jaapani 1986. aasta multikas, mis kandideeris ka Oscarile. Ise olen paari tema teist raamatut lugenud ja need olid samuti ülilahedad.

Nagu on ka “Pimeduse isand Derkholmist”. See on ühtaegu naljakas paroodia fantasyžanri pihta (meeldis isegi rohkem kui Pratchett) ja vaimukas ning värske fantasy. Möll, millesse Derki pere satub, on üsna hoomamatu ja seepärast kipub lugedes vahel järg käest minema, kus keegi parasjagu hädas on. Mõnest potentsiaalsest suurest sündmusest libisetakse nii üle, et seda ei pane tähelegi. Aga see vist ongi nii mõeldud. Olin alguses kergelt kahtlev, kas sellise iseenesest toreda, aga siiski ühe äraspidi-fantasy idee peale saab kirjutada 470-leheküljelist telliskivi, aga raamat oli nutikalt üles ehitatud, arenes ja pööras ootamatutesse suundadesse lõpuni.

Aga tühja sest tegevusest. Tegelased on selle raamatu kõige suurem väärtus. Derki pere oleks nagu mõnest Lindgreni raamatust – ühtaegu soe ja kokkuhoidev, teisalt aga eluliselt ebatäiuslik. Näiteks Derki abikaasa, universumeid valmistada oskav kaunis Mara on hakanud viimasel ajal oma mehest “lahku kasvama” ja Derk kardab, et käimasolev tohuvabohu lõhub abielu lõplikult. Tütar Shona, noor bard, leiab järsku oma esimese armastuse paralleelmaailmast tulnud turisti näol, kes on mänguplaani kohaselt määratud surmale. Ja nii edasi.

Julgen soovitada lastele, noortele, igasugustele fantasy-lugejatele. Diana Wynne Jones teeb Potterite ja Narniate autoritele iga kell ärtust ära.

Lois McMaster Bujold “Kodune sõda”

Ulmefännide hulgas pole Miles Vorkosigani raamatuid mõtet tutvustada, aga mul on tunne, et see tegelane võiks endale tänuliku lugeja leida ka väljaspoolt seda ringi, seepärast paar lauset sarjast. Vorkosiganide saaga on puhastverd kosmoseooper, paljuski sarnane neile, mida kirjutati eelmise sajandi alguses. Aadlikud ja kaunid daamid, mõõgad ja mantlid, seiklused ja kosmoselahingud. Ainult et kui originaal-kosmoseoopereid (näiteks klassikaline Lensmani sari) on valus lugeda, sest nad on nii ajale jalgu jäänud ja algelised, siis Milesi lugusid loen suure lustiga. Muidugi on neil lihtsam värske olla, sest Bujold hakkas neid kirjutama 1990ndatel.

Sarja peategelane on äbarik, et mitte öelda värdjas Miles Vorkosigan, väga auväärse ja mõjuka Barrayari aadlisuguvõsa pärija. See on omaette pikk lugu, miks ta on selline nagu on, aga Barrayaril on äbarikud üldiselt imikuna tapetud. Selle, mis Milesil välimuselt ja füüsiselt puudu on, teeb ta kuhjaga tagasi oma isikliku sarmi, pealehakkamise ka nupukusega. Bujoldi maailmas on paras hulk planeet-riike, mis erinevad nii riigikorra kui ka tsiviliseerituse poolest. Liikumine nende vahel käib ussiaukude kaudu. Sõjad planeetide vahel pole haruldased. Barrayar on paljude teistega võrreldes kivistunud kastiühiskond, mida juhib aadelkond. Tõsi, Milesi üks vanaema on liberaalse Beeta koloonia kodanik.

Vorkosigani sarjas ei ole põrutavaid teadusliku fantastika ideid, aga see mingi elujaatav ja pidurdamatu optimistlik kihk, mida Miles kannab, muudab terved selle sarja raamatud hoogsaks ja toredaks.

Eriti vähe on ulmet mullu eesti keeles ilmunud “Koduses sõjas”. Seda tuleks määratleda mitte kosmoseooperi, vaid seebiooperi või tegelikult lihtsalt operetina. Sõjaväest erru läinud umbes 30aastane Miles valmistab ette keisri pulmi ja heidab ise pilku noorele kaunile lesele. Miles ei oleks Miles, kui ta ainult õhkaks ja ootaks ametliku leinaaja lõppu. Ta ei suuda vastu panna soovile Jekaterin Vorsoissoni ümber võrku punuma hakata. Muidugi läheb kõik valesti ja sellest sünnib midagi õiget. Armastust ja takistusi armastuse teel on selles raamatus veel mitme noorpaari jagu. Naljaka kõrvalliinina on Milesi mõrtsukaks loodud kloonvend seadnud suguvõsa majapidamises sisse laboratooriumi, kus hull teadlane töötab välja putukaid, mis seedivad kõike ja mille okse on väga kõrge toiteväärtusega.

See ongi Bujold. Ta kirjutab 500 lehekülge lugu, mis pole vormilt nagu enamat tühisest suhtekomöödiast, aga millegipärast ahmin ma selle lõpuni. Ja romaan nomineeritakse nii Hugole kui ka Nebulale.