Marcin Wicha “Asjad, mida ma ära ei visanud” LR 2021/19-20

“Asjad, mida ma ära ei visanud” on natuke nagu Kirmen Uribe “Bilbao-New York-Bilbao” – seda ma lugesin kah lõigu kaupa, kuigi selle vahega, et lõigu kaupa edasi.

“Asju, mida ma ära ei visanud” lugesin ma lõigu kaupa tagasi. Iga kord, kui hakkasin edasi lugema, tuli natuke tagasi lugeda, et saaks edasi minna.

Just nii ta edeneski: edasi-tagasi-edasi, tagasi-edasi.

Nagu Wicha.

Kes tegeleb asjadesse kätketud pärandvaraga, tõstab ühest kohast teise narmendavaid raamatuid ja retsepte, eks muud ka, aga peamiselt raamatuid ja retsepte, surnud ema asjadest tuleb lahti saada, toad ära tuulutada, kuhugi helistada, kuulutus lehte panna ja eluga edasi minna, aga asjad on asjad ja pärandvara on pärandvara, sellest lahti ei saa, ja sellest see lugu on.

Poola juutidest.

Ohutunne on selgesti sees. Asjad korduvad. 21. sajandist võib saada 20. parafraas, näiliselt märkamatult, ja ma ei mõtle siin pelgalt juute. Kõik võimalused on kusagil ootel, ka kõige hullemad. Tõik, et miski on juhtunud, ei garanteeri, et seda enam ei juhtu. Juhtumata ja juhtunu realiseerumise tõenäosus on võrdne. Me ei ole milligrammigi targemad.

Viskame asjad ära. Unustame tagasi lugeda. Kaotame valvsuse. Usume, et teist korda ei juhtu. Et katastroofide limiit on vähemalt mõneks ajaks täis. Aga ei ole.

Professor Parnell on klaaslehtri üles pannud.

“See “midagi” on juba tulekul. Kui aeg käes on, siis on seda kuulda raadiost raginate vahelt. Võib-olla pannakse see ka ajalehte ridade vahele kirja. Võib-olla kuulutab seda telediktori grimass.”

Professor Parnelli klaaslehtrist kukub pigitilk.

“Kindla peale öösel, nädalavahetusel, kui laboratoorium lukus oli. Aga võib-olla hoopis vastupidi, keset päeva, keset jutuvada ja põletite kahinat, kui kõigil olid käed täis ja keegi ei vaadanud nagu kiuste õiges suunas.”

David Vseviov “Elulugu. Kaks esimest nädalat”

“Kui tädi Mari (nii kutsusid teda mõned nooremad eestlastest töökaaslased) lähenes Tallinna I haigla sünnitusosakonnale, kus ta oli olnud vanemõena ametis juba ligikaudu kaks aastat, tõusis ootamatult tugev tuul.”

Milline paljutõotav algus, eks ole, ja mitte ainult.

Järgneb värvikas kirjeldus rõdult alla kukkunud Barsikust, kes põhjustas intsidendi, mille järel otsustab Mari (täpsemalt Maria Ivanovna) igaks juhuks enne tööleminekut koju tagasi pöörduda, sest mine tea, mis intsidendi võis vallandada tuules rõdult alla lennanud pesu. (Barsik on kass.)

Ja ega edasigi kehvem ole. Kui lausete mõnevõrra raskepärase struktuuriga ära harjuda.

Jutustamise viis iseenesest on vaimustav. Soe ja naljakas. Ja missugune eripärane muhe (harvaesinev) tõsidus lapse-elust kirjutades. Laps ei ole ebatäielik täiskasvanu, kaugeltki mitte. Laps on absoluutselt täielik tõsiselt võetav inidiviid.

Tarmole see raamat väga meeldis. Ja ma saan aru ka, miks. Tema jutustas iseendast lapsena täpselt samal moel. Ja kõik need lood, mida jutustab Vseviov, võiksid vabalt olla Tarmo jutustatud, kui need oleksid temaga juhtunud. Noh, temal olid teised lood, aga meelelaad, maailma mõistmise viis on sama – tõsine, naljakas, soe.

Hästi tore raamat. Ja üldistus, see on muidugi ka. Ajaloolase puhul, kuidas saakski see teisti olla.

Aidi Vallik “Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn”

„Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn” avab lugejale kadunud maailmade ilu.

„Minu Haapsalu” on puhas nostalgia – igatsus kadunud aegade järele. Alates kleidist, mis on nii ilus, et selle peale kampsun panna tundub täiesti mõttetu, ja oh kui jämedatest hõberemmelgatest Eeslahe ääres, ning lõpetades mis tahes kontserdi esimeste kitarrihelidega, mis kaiguvad alati läbi suvesumeda Haapsalu õhtu. Kõik see on läinud, saanud mälestuseks, ja kadunud maailmades on alati midagi paeluvat.

Peale selle on „Minu Haapsalu” ehtne armastuskiri linnale, seda mõjusam, et elu on otsad lahti sidunud – autor on kirjutamise ajaks pisikese Haapsalu juba mõne aja eest maha jätnud, et kusagil mujal allutada juba uusi anarhiaid.

Seda, et ühte paika võib nii kangesti armastada, et ei olegi enam vahet, mis on paik ja mis oled sina ise, seda ma tean küll. Just selle tunde pärast – ja see läbib kogu teost punase niidina – mulle see raamat nii väga meeldibki. Just see punane niit muudab „Minu Haapsalu” universaalseks – seal tunneb end ära igaüks, kes on mõnest paigast, ükskõik millisest, sama palju pidanud. Lihtsalt autori jaoks on see paik Haapsalu. Ega armastuse puhul polegi ju nii väga tähtis, keda armastatakse, tähtsam on armastus ise, Haapsalus see, millest kõnelevad ka Ernst Enno luuletused ja Ilon Wiklandi pildid.

Nii et tundub, et Haapsalu – või tegelikult mis tahes koht – võib olla ohtlik, sest temast ei saa kunagi päris lahti. Ei saanud autor, ei saanud Enno, ei saanud Wikland, kes on ju samuti eluaeg kirjutanud armastuskirju Haapsalule, kuigi natuke teistmoodi. Ja mis sest, et need mitu põlvkonda lapsi tegelikult ei tea, et need majad, aiad ja õitsvad jasmiinipõõsad Astrid Lindgreni raamatutes on tegelikult Haapsalu majad ja aiad ja Haapsalu jasmiinid.

„Minu Haapsalus” on palju kauneid kirjeldusi, tuule käes heljuvaid tüllkardinaid, hommikupäikese kullatud laineharju ning valguse ja varju võbelust sillutisel. Kõige ilusam ja haaravam on reaalsuse piire nihutav kuningamäng. Mis see täpsemalt on, seda on parem lugeda raamatust, aga vihjeks – üks kummalisemaid kohaelamusi on see küll. Natuke õudne ka, et sedasi üldse võib olla ja niisugused asjad juhtuda. Et linna sees on veel üks linn, teistsugune, suurem ja ilusam nagu unenäod ikka. Peeasi, et nende lõksu ei jääks.

Nii et – oleks täiesti tarbetu arutleda selle üle, kas „Minu Haapsalu” kõneleb rohkem linnast või autorist endast, sest neid kahte pole võimalik lahutada. Selles raamatus mitte.

Ärgu lugeja valesti mõistku – ega see raamat nüüd ainult üks nostalgiline õhkamine ka ole. Mõne koha peal on see päris naljakas. Piisab, kui kujutleda, kuidas koduuksest paiskus – ja päriselt paiskuski – sisse paadisillalt müraki vette kukkunud vanaema, kes oli tulnud diagonaalis läbi talvise mere nagu pisike jäälõhkuja. Selliseid toredaid kohti leidub „Minu Haapsalus” küll ja küll.

Haapsallastele pakub „Minu Haapsalu” kindlasti äratundmisrõõmu. Kõige rohkem ehk neile, kes koos autoriga on linna muutumist oma silmaga näinud. Olnud tunnistajaks metamorfoosile, kus dekadentlik Haapsalu tõuseb fööniksina tuhast koos kõigi nende nende pisikeste armsate puumajade ja romantiliste hoovidega, mille järgi teda aastal 2020 tuntakse.

Küllap meenutavad kõik päris haapsallased koos autoriga heldimusega Gunnarit, prohvet Priskillat ja keda kõiki veel. Igal linnal – kui ta on paraja suurusega – on oma veidrikud. Liiga suurtes linnades neid ei ole, nagu väga pisikesteski. Haapsalus õnneks on.

Aga võõras lugeja, Haapsalu-võõras, ma mõtlen – kuidas on temaga, kes pole elus kordagi jalga Haapsalusse saanud, või on, aga pole tabanud linna muinasjutunägu? Kas tema teab pärast lugemist Haapsalust rohkem kui autori onu koer, kellele mere pealt paadist Haapsalu linna näidati ja räägiti, mis seal kõik on? Ma julgen arvata, et teab küll. Mida täpselt, eks igaüks oma, aga seda kindlasti, et Haapsalu on linn, kellele on põhjust armastuskirju kirjutada. Ja see juba on midagi.

Ene Hion “Julm kümnend”

“Julm kümnend” – alapealkirjaga “1940-1950 teismelise silmadega” – mis see siis õigupoolest on?

Visand? Konspekt? Lõpparve? Tõdemus, et ükski põlvkond ei tea ette, missugune rida temast alles jääb?

Ennekõike vast – pealtnägija märkmed.

Aga märkmed ei ole kunagi täielikud. Ega avalda kogu tõde.

Jah, “Julm kümnend” tekitab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. Viriseda võiks selle või tolle üle, mida ma teatud põhjustel siinkohal ei tee.

Vaieldamatult on autori kirjapandu erakordne nagu ka viis, kuidas ta seda teeb.

PS Alati on tiibklaveri taga või elutoa laua all peidus mõni  terane laps, kes kuuleb ja meelde jätab. Vähemalt seni, kuni ta avastatakse ja magama saadetakse 🙂

Aga ega nad kohe avasta.

 

Leelo Tungal “Seltsimees laps ja suured inimesed. Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest”

“Seltsimees laps” on sisuliselt kirjanik Leelo Tungla lapsepõlve mälestusteraamat. Leelo oli alles koolieelik, kui NKVD võttis 1950ndate alul kinni ta õpetajast ema. Väike Leelo saab aru, et ema tuleb koju tagasi, kui ta on hea laps (ja ju läks ta mustade meestega kaasa, sest Leelo oli paha laps). Eks ta püüab seda kõigest väest, aga esiteks ei ole ükski laps täiuslik – vahel ei ole võimalik vastu panna kiusatusele porilompides trampida või muud ulakust teha. Teiseks, mida tähendab hea laps? Kas olla selline, nagu raadio ja kool õpetavad? Olla seltsimees laps? Nõukogude aja skisofreeniline dilemma.

Raamat on hea, aga mitte parem kui selle põhjal valminud film. Film oli kontsentreeritum, justkui hea toimetaja oleks raamatust üle käinud ja põhisõnumi kinolinal tugevamalt esile tõstnud. Minu lugemiselamust lahjendas ka vahetult enne loetud David Vseviovi raamat “Kaks esimest nädalat” samast perioodist, mille kõrval tundus Tungla oma puine. Soovitan Tungla raamatut lugeda võimalusel enne filmi vaatamist.

David Vseviov “Elulugu. Kaks esimest nädalat”

Võtsin selle raamatu ette, kuna keegi oli selle Facebooki “Lugemise väljakutse” grupis paigutanud raamatute hulka, mida ta ei ole suutnud läbi lugeda (see on üks teema), aga lõpuks jõuab see hoopis teema alla “Seda raamatut lugedes ma nutsin ja naersin…ja tahtsin kirjanikku kallistada”. Mis on üks neist kuuest teemast, mille pärast ma kaalusin selle aasta suure väljakutse tegematajätmist. Sest ma ei ole kunagi ühegi raamatu peale olnud nii emotsionaalselt ülesköetud, et oleksin tahtnud inimest kallistada. Aga Vseviovi raamat viis mind seisundisse, mida kirjeldab sõna “eufooria” ja mis minu arusaamise järgi on ligikaudu see, mida teema nr 44 nõuab.

Sest see raamat on nii naljakate lugude ja tegelastega, et läheb eluloo- või ajalooraamatute kategooriast päris kirjanduseks.

Sisukokkuvõte on lihtne. Ajaloolane kirjeldab kahte nädalat oma pere ja nende lähedaste elus 1949. aasta kevadel, kui ta sündis. Esimese nädala tegevus toimub peamiselt sünnitusmajas ja teisel nädalal kodus, kus tuttavad käivad katsikul. Raamatu peategelane ei ole kindlasti David. See ei ole isegi ajalugu või ajastu lugu, vaid rohkem nagu portreede ja naljalugude raamat, mis – ilma süžeeta – veereb nii mõnusalt tervikuks, et mul ei tule kohe ühtegi võrdlust pähe.

Naljalood on näiteks sellised: Davidi isa ei pea ükskord ämma sünnipäeval vastu ja kui üks nõme mutt tahab, et mees ulatab sülti, poetab ta: “Kana tuleb ka,” kuigi teab, et naine ei saanud kana. Sellepeale teatab mutt, et ei tahagi sülti ja jääb ootama. Perenaine seda lauset ei kuule ja muudkui imestab, kuidas muidu nii isukad baabad peaaegu midagi ei söö. Ei söö, siis ei söö, mõtleb lõpuks ja viib kringli lauale. Selle peale krigistab vanamutt: “Kana ei olegi?” Perenaine ehmub, vabandab, nutt kurgus. Marfa Kondratjevna kargab nüüd lausa püsti ja deklameerib: “Pole kana, pole ka külalisi,” aga ära muidugi ei lähe.

Tegelased on veelgi naljakamad. Haiglapalatis saame tuttavaks stahhaanovlase-müürsepa Aleksandraga, natuke totu ja pestud punaajuga hiiglasekasvu noore emaga. Aleksandra valab peaaegu pisaraid, et teda juba mitmendat päeva pärast lapse sündi veel haiglas hoitakse, mis ajab ta müüriladumisrekordi lörri. Ta tsiteerib luuletusi Stalinist ja kiristab kadedusest hambaid, kui avastab, kuidas kaevanduse tugede vähendamisega õnnestus Kohtla-Järve kaevandustes hoida kokku tuhandeid rublasid. Ta haletseb ennast, et ei saa müüri ladudes telliseid kokku hoida. Kõlab liiga karikatuurilikult, aga Vseviov paneb ta elama.

Veel naljakam on palatikaaslane Milvi, kes koos abikaasa Velloga on pöörased spordisõbrad, kes peavad spordivõistlusi ka kodus ja vahel lausa maadlustrikoodes. Aga minu sõnad on nõrgad, seepärast tsiteerin: “See oli meie tutvumise esimesel nädalal, kui Vello tegi ettepaneku võistelda hoota kaugushüppes. Köögis. Lävepaku pealt. Üks hüppas ja teine mõõtis. Alguses Vello pakkus, et see, kes hüppab, jääb maandumiskohale seisma ja teine paneb talle kanna taha kommipaberi. Vollil oli neid terve karbitäis. Ma veel küsisin, kust ta need sai, aga Volli ainult muigas kavalalt. See on tal üldse kombeks. See kaval mulje. Ükskord ta tuli koju pika ja peenikese vorstiga. Ma polnud varem selliseid näinud. Küsisin: kust said, aga Vello ainult muigas. Vorst oli hea. Sellise õrna maitsega…”

Kõik tegelased on hullupööra lahedad. Ma ei saanudki aru, kas neil on prototüübid ja noor ajaloolane on vanematelt lihtsalt ülitäpsed mälestused välja pressinud või on need fantaasia vili. Vahet pole, nad on geniaalsed. Mulle väga meeldiks, kui David Vseviov jätaks oma praegused tööd ja kirjutaks edaaspidi ainult ilukirjandust.

Eeva Park “Minu kuninglikud kaelkirjakud”

Et siis sari “Kirjanikud omavahel” – ilusad raamatud. Isegi väga ilusad kätte võtta ja silmale vaadata. Aga natuke nagu kerglased ka. Natuke kaubastatud. Et siis selline formaat.

Aga see selleks.

Kui mõelda, siis neid on ikka vaja. Seda põhjust sulg haarata. Sest muidu jääks need lood ehk üles kirjutamata. Või vähemalt mõned jääks. Sellest oleks kahju.

“Minu kuninglikud kaelkirjakud” on natuke nagu Chevalier “Kirkas kumas” – William Blake, Debora Vaarandi või Friedebrt Tuglas, mis vahet seal on. Mia Bernerist rääkimata.

Lõppude lõpuks on kõige tähtsamad ju pisiasjad. Suurtest me teame nii või teisiti nagunii, neid saab üles tähendada igaüks. Pisiasju aga teavad vaid need, kellel on olnud õnne sattuda lähedusse, kes toda kirgast kumagi on ehk tajunud alles tagantjärele.

Eks see ole enamasti kurb, kui see on aus, sest kuninglikud kaelkirjakud ongi kurvad, see on neil loomuses.

“Teist nii kõledat matust, kui mu isa oma, ma ei mäletagi,” alustab Park, et lõpetada “Minu kuninglikud kaelkirjakud” lausega: „Nüüd olin ta otsimisega juba lootusetult hiljaks jäänud, sest kuigi me olime Lillehammeris veel mitu päeva, ei kohanudki ma enam Mia Berneri leegitsevat kuju.”

Eks kirjutajale jää tühjad pihud, sest ta on tuult püüdnud, aga ainult peaaegu tühjad. Midagi on ta ikka kinni püüdnud ka. Täpselt nii vähe või palju, kui see on üldse võimalik.

 

Eve Curie “Minu ema Marie Curie”

Facebooki “Lugemise väljakutse” teema targast naisest tundus lihtne ja põnev. Marssisin Läänemaa keskraamatukogu lugemissaali rõdukorrusele, kus on mitteilukirjandus ja hakkasin valima. Ainult et polnud, mille vahel valida. Ka silmapaistvatest meesteadlastest ei olnud riiulitel just üleliia palju raamatuid. Naiste elulugude seas domineerisid näitlejate, lauljate ja riigijuhtide abikaasade lood. Küllap nad kõik on targad, aga tahtsin just kedagi sellist, kes on oma tarkuse pärast kuulus. Lõpuks leidsin paar läbi häda sobivat raamatut, mis mind ei inspireerinud ja tulin tühjade kätega tulema. Õnneks oli maal pööningul midagi, mille peale võis kindel olla. Radioaktiivsuse kaasavastaja ja Nobeli preemia laureaat Marie Curie pidi olema tark.

Raamat oli Olioni kergelt toimetatud uusversioon enne sõda eesti keeles ilmunud Eve Curie raamatust “Minu ema Marie Curie”. Nii valitud raamatu puhul ei saa olla kindel selle kvaliteedis. Ka parimatest meie seas annab kirjutada jama kokku. Ja tütre kirjutatud raamatus on veel oma ohud, mis tulenevad soovist asju ilustada või ennast paremas valguses näidata.

Algus tegigi mind üsna ettevaatlikuks, sest kuigi Eve Curie tõotas eessõnas, et iga jumala tsitaat selles raamatus on päriselt öeldud, oli seal päris palju harjumatut pateetikat, ilukõnet ja vahtu. Eriti just oma ema lapsepõlvest maalib ta selliseid pilte: “Noored, kummargil, kaunid näod kipras vaimsest tööst, kirjutavad järjest võrrandeid, mida märgib tahvlile teadlase käsi. Siin on veel vaid innustunud õpilased. Ruumi matemaatikale!”

Aga varsti ei pannud ma seda enam tähele ja selleks ajaks, kui noor Marie Sklodowska Prantsusmaale läheb, elasin ma ta teadlasekarjäärile nii kaasa, et unustasin mõttes raamatu kallal norimise. See on ikka päris muljetavaldav, millise visadusega Marie ja ta mees Pierre kusagil angaaris päevade ja ööde kaupa uraanipigimaagist hüpoteetilist raadiumit välja üritavad sõeluda. Või sealt edasi – millest ma midagi ei teadnud -, et I maailmasõja ajal tekitas Marie tohutu hulga autodele ehitatud röntgenikabinette, millest käis sõja jooksul läbi suurusjärgus miljon haavatasaanud sõjameest. Kui palju elusid see päästis, ei tea keegi. Marie Curie mitte ainult ei organiseerinud need liikuvad kabinetid, vaid töötas neis terve sõja. Või õilsad põhimõtted, mis ei lubanud tal ja tema abikaasal oma teadussaavutust ära patenteerida, kuigi sellega oleks saanud mõnusalt pappi kokku ajada – see oli juba kiiresti leidnud tohutult kasutust näiteks vähiravis. Mingil ajal ei olnud tal seetõttu raadiumit, millega katseid teha, sest see oli liiga kallis.

Eve Curie raamat oli kokkuvõttes kenasti tasakaalus isikliku ja tööelu ning erinevate eluperioodide vahel. See raamat lõi vist ilmumise ajal maailmas laineid ja Hollywood tegi selle põhjal isegi filmi. Oli enamasti huvitav, oli mõtlemapanev ja tegi targemaks. Mida elulooraamatust veel tahta?

Elizabeth Gilbert “Söö, palveta, armasta”

Juba ainuüksi selle raamatu pealkiri on mus algusest peale tekitanud vastumeelsust, aga Facebooki grupis „Lugemise väljakutse“ on üks väljakutsetest lugeda tõelist naistekat ja nii ma selle ette võtsin. Pärast lugemist tunnistan, et selles teoses olid omad helged hetked.

Raamat on varjamatult autobiograafiline ja žanrilt ehk kõige rohkem reisiraamat. Peategelane, neljakümnendates New Yorgi naisajakirjanik, ei suuda taluda mõtet, et peab lapse saama ja korralikuks pereinimeseks hakkama. Talle tundub, et kõik õiged rännakud ja seiklused on veel läbi tegemata ja pärast hingelist kriisi otsustab ta oma abikaasa maha jätta. Lahutus ei laabu, järgmist kutti ta küll armastab, aga sellega kooselu käib ka üle kivide ja kändude, nii et ei õnnestu naisel ennast kuidagi emotsionaalsest puntrast välja harutada. Ta arvab, et lahendus võiks olla aastapikkuses kolmeosalises rännakus, mille esimene osa Itaalias oleks mõnulemine, teine osa Indias mingi guru laagris vaimne puhastumine ja kolmas osa Bali saarel Indoneesias ühe vana nõid-ravitseja juures, kus võiks – kui kõik hästi läheb – õppida vaimlise sügavuse ja hedonismi ühendamist ja tasakaalustamist. Pole vist eriti spoilerdamine, kui paljastan, et kolmandas peatuskohas leiab ta endale ka uue armuõnne.

Mis mind ilgelt närvi ajas, oli peategelane ise. Ma saan aru, et ei pea elama nii nagu minusugune rahulik introvert ja inimesed ongi erinevad, aga no ma ei tea. Esiteks ei ole ilus abikaasat maha jätta oma suure õnne tagaajamise nimel. Abielu on vabatahtlik leping. Lubadusi ei ole ilus murda. Murrab abikaasa südame ja pärast imestab, et see ei tee lahutust kergeks, kuigi naine lubab talle maja ja raha. Ja siis hädaldab Indias, et tal on ikka veel süümekad, mis ei lase tal õnnelik olla. Ju siis on, mille pärast süüd tunda.

Ja see ekstraverdi pealiskaudsus. Sisemise tasakaalu ja rahu leidmiseks on vaja väliseid riitusi läbi teha, eks ole. Lennukiga võimalikult kaugele, sest logeleda ja jäätist õgida tuleb ikka Roomas ja mediteerida Indias.

Õnneks on autor täitsa kobe kirjanik ja hea ajakirjanik, kes oskab end kõrvalt vaadata. Valus oli lugeda eelkõige algust ja Itaalia osa, mis oli hirmus lääge tänu kõigile neile klišeedele, mida Itaalia külgetõmbetrikkideks on peetud. Hurmavad õlitatud soengutega mehed, vastupandamatu kõlaga itaalia keel, Vahemere köök. Loed ja tuleb ligane tunne, nagu vaataks mõnda Maire Aunaste saadet.

Kuna esoteerika ja spirituaalsus on mulle võõras, kartsin ka teist osa, kus peategelane Indias teed millegi kõrgema poole otsib, aga see oli täitsa talutav. Rahutu sahmerdise vaevused, kui ta peab iga hommik mediteerimise ajal tund aega liikumatult paigal istuma, olid õigel määral eneseiroonilised. Selle osa kõrvalepõiked ja eneseanalüüsid olid huvitavamad.

Kolmas osa Bali saarel oli lihtsalt korralik reportaaž, kus ta hoidis kenasti tasakaalus kohaliku eluolu tutvustamist, armulugu sealt leitud Brasiilia vanamehega ja vestlusi kohaliku nõiaga.

Soovitama ma seda ei hakka, sest need, kellele võiks soovitada, on seda niigi lugenud ja teistele ei taha soovitada.

Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa “Kaks armastuslugu”

Tegelikult ei peakski selle raamatu kohta midagi ütlema. Peaks ainult lugema.

Sest mida siis õieti öelda. Ütlemiseks on “Kaks armastuslugu” liiga isiklik. Ja liiga valus.

Selline alasti valus.

Tõsi, mitu korda tabasin end mõttelt, kas tõesti võis nii hull olla. Mitte et ma kahtleks, aga… Küllap ta võis. Sest “Kahes armastusloos” midagi universaalset. Vähemalt neile, kes teavad. Ja mäletavad.

Ning peale selle, need kakski on juba üle jõu rasked, eks ole, küll me teame, just see mäletamise osa, võiks ju ära unustada, aga ei unusta, ning peale selle julgevad sellest ka rääkida.

See on veel rohkem üle jõu, kuigi – ega väga palju ju rääkida olegi. Piisab sellest, kui rääkida tüdrukust, kes kasvas üles Eesti pärapõrgus ja tahtis saada kirjanikuks.

Ning lisada sellele: “Üks, mida ma alati kindlalt olen teadnud, on, et mina olen süüdi.”

Alati süüdi. Ükskõik kui tubli, ikka süüdi.

PS Ja maasikad ei ole söömiseks! Maasikad on sissetegemiseks! Elementaarne!