Jørn Lier Horst “Koopamees”

Koopamees“Koopamehe” tutvustuse järgi peaks olema tegemist ühe järjekordse looga politseiinspektor William Wistingu sarjast. Apollo näitab, et eesti keeles on olemas veel vähemalt üks – “Jahipenid” – ja see on tore.

Kriminaalromaanide puhul on tähtis, kui huvitava uurija-detektiivi suudab kirjanik luua. Selle külje pealt on “Koopamees” erand – inspektor Wisting millegi erilisega silma ei paista – vähemalt selles raamatus mitte – ja jääb küllaltki hõredaks nagu ka tema ajakirjanikust tütar Line, aga lugu ise on põnev. Line nii hõre ei ole ka.

Politseiinspektorist isa ja ajakirjanikust tütar – mõlemad üsna üksildased – teevad oma tööd. Line tahab kirjutada loo Viggo Hansenist, kelle puhul ei viita miski sellele, et tema surmas võiks olla midagi kriminaalset. Linet huvitab Viggo Hanseni üksindus. Ta otsustab kirjutada mehest, kellest keegi õieti midagi ei tea, kes on olnud nii üksildane, et tema surmagi ei märka keegi. Istus ju Viggo Hansen neli kuud oma elutoas teleri ees, enne kui elektrifirma maksmata arvete pärast oma mehe kohale saatis ja too surnukeha leidis.

Line võtab end uudiste kirjutamisest vabaks ja keskendub Viggo Hanseni loole. Samal ajal saab inspektor Wisting teate, et müügiplatsilt hõbekuuse alt on leitud tundmatu mehe surnukeha. Pole vist vaja ütelda, et kaks esialgu eri lugu on tegelikult üks ja seesama, mida ajakirjanik ja politseiinspektor eraldi ja kumbki omal moel uurivad. Mõlemat lugu ühendab ka üksindus.

Põnev lugemine. Kui ajakirjanik mõrva uurib, on igal juhul huvitav. Kui raamatukogus on, siis laenutan “Jahipenid” ka.

PS “Koopamees” on saanud Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna. Tundub, et Kuldvõtmeid niisama ei jagata.

Jørn Lier Horsti kohta on teada, et ta olla endine politseinik.

Üks tsitaat ka: “Inimene pole elanud asjata, kui ta on saanud kuulda linnulaulu kevadel, rohutirtse suvel, putukaid sügisel või langeva lume häält talvel.”

Täpselt niisama palju, kui “Koopamees” on kriminaalromaan, on ta ka lugu üksindusest.

Advertisements

Samuel Bjørk “Ma reisin üksinda”

Ma reisin üksinda“Ma reisin üksinda” on põhjamaine vana kooli kriminaalromaan: põnev ja parajalt paks, eriliste üllatusteta, aga sellele vaatamata mõnus lugeda. Või õigemini – mõnus just sellepärast. Kui üks krimka on täpselt selline, nagu ta olla võiks, siis on see kuidagi turvaline.

Mis seal siis on? Eks ikka üks standardselt ebastandardne paar uurijaid – Mia Krüger ja Holger Munch,  võimete piiril töötav uurimisrühm, tüütu kõrgem ülemus ja psühhopaadist sarimõrvar, mõned ootamatud süžeekäigud ja paar eksitavat usuhullu. No mida ühelt kriminaalromaanilt veel  tahta?!

Sattusin ta peale kogemata. Kriminaalromaanide uputus muudab ettevaatlikuks. Ka Bjørk mulle võõra autorina oleks minust jäänud raamatukogusse, ei osanud tast midagi arvata, aga õnneks taipasin vaadata, kes on tõlkija. Elvi Lumet! See hajutas kahtlused. Nii ma ta lugeda võtsin ja kavatsen laenutada ka “Öökulli” – Mia Krügeri ja Holger Munchi järgmise loo.

PS Oleks kohe võinud taibata, et kui üks Norra kirjanik paneb uurijale nimeks Munch, siis peab selles raamatus ikka midagi olema.

A. J. Finn “Naine aknal”

Naine aknal“Naist aknal” ootasin ma raamatukogu järjekorras mitu kuud. Mis iseenesest on küllaltki kentsakas, sest ma ei kujuta ette, kes seda mitu kuud loeks. Noh, võimalik, et minust eespool oli mitu lugejat, aga ikkagi.

Ühesõnaga – see on põnevik, mida eriti käest panna ei malda. Lugu jookseb, tüütuks ei muutu, igav ei hakka ja mis peaasi – kenasti tõlgitud, miski ei häiri. Mis pole põnevike puhul sugugi tavaline. Ega neid tipptõlkijad eriti tõlgi ka, välja arvatud tipp-põnevikud.

“Naine aknal” päris tipp-põnevik pole, aga mõnus lugemine igatahes. Natuke liiga palju vanu mustvalgeid filme, mis kahtlemata kõnetavad une pealt ameeriklasi, aga… noh… elame üle. Ja väga filmilik ise. Film olla tegemisel ka. Seda vaataks küll.

Veidi meenutab “Naine aknal” Paula Hawkinsi “Tüdrukut rongis” ja sealt veel üks natuke liiga palju. Natuke liiga palju alkoholi. Ja ma ei väsi imestamast, kust on kirjanikel nii palju teadmisi kõikvõimalikest psühhofarmakonidest, paanikahäirest ja agorafoobiast.

Kas kõik kirjanikud või vähemalt suur osa neist on psüühiliselt ebastabiilsed psühhofarmakone neelavad agorafoobikutest alkohoolikud? Või on neil lihtsalt selle valdkonna vastu tähelepanuväärselt suur huvi?

Sellest küljest on lõpp natuke… ebausutav. Pole eriti tõenäoline, et paanikahäirega agorafoobikust psühholoogi seisund hakkab järsult paranema pärast seda, kui psühhopaadist teismeline on kavatsenud teda papinoaga pussitada ja katuselt alla tõugata, aga no mine tea.

Iseenesest – need kõik on pisiasjad. Korralik põnevik. Soovitan.

Ah jaa, vähemalt üks täiesti ootamatu süžeekäik. Teiseks – A. J. Finn on mees, mis on vähemalt sama jahmatav, sest kogu sündmustik on (filigraanselt) esitatud läbi naispeategelase (kõik juhtubki (kohati) ainult tema peas). Võib-olla sellest ka initsiaalid.

Philip K. Dick “Eye in the Sky”

Eye_in_the_Sky_cover1950ndate USA. Andekal sõjatööstusettevõtte inseneril Jack Hamiltonil on halb aeg. Tema ettevõtte omanik paneb ta valiku ette, kas töökoht või abikaasa. Tuleb välja, et Jacki naine on käinud kahtlastel koosolekutel ja andnud allkirju petitsioonidele, järelikult kommude sabarakk. Aga kohe läheb veel halvemaks. Hamiltonid lähevad ekskursioonil Belmonti osakeste kiirendit vaatama ja satuvad koos turismigrupi ülejäänud liikmete ja giidiga õnnetusse.

Kui Jack toibub, on ta isegi veidi üllatunud, et keegi nende seitsmesest grupist surma ei saanud. Varsti saavad nad juba haiglast välja ja võetakse suund kodu poole.

Üsna kiiresti saab selgeks, et maailm pole enam endine. Näiteks Jack valetab ja teda nõelab mesilane. Juhtub. Valetab veel ja nüüd on juba terve parv kurje putukaid tal kallal. See on vanajumala karistus valetamispatu eest. Selgub, et meie seltskond on sattunud maailma, mis toimib piibliseaduste järgi. Kus jumal on tõelisus, palvetades juhtuvad imed ja pattudele järgneb karistus. Edasi ma ei taha rääkida, sest minu jaoks oli selle mõistatuse lahtiharutamine üks raamatu paremaid osi.

Jõudsin selle raamatu suhtes mitu korda oma hinnangut muuta. Esimene peatükk paistis aegunud külma sõja ulme, siis tuli raamatu parim osa, jumalamaailm. Minu poolest oleks Dick võinud selles maailmas romaani lõpuni püsida, aga tal oli vaja edasi hüpata ja veel edasi ja veel edasi. Need osad ei olnud enam nii veenvad ja tulemus oli pigem nagu liiga pikaks kirjutatud satiir eri inimtüüpide kohta. Samas lõpp sõlmis raamatu enam-vähem kenasti kokku. Soovitan.

Mul on tunne, et Vonnegut on oma ulmekirjanik Kilgore Trouti maha kirjutanud Philip K. Dicki pealt. Enam-vähem kõik ta raamatud tunduvad sisukokkuvõtete põhjal eemaletõukavad ja ongi igaüks oma hädadega, aga lugedes on kõik jube lahedad. Olen nüüd mitu Dicki jutti läbi lugenud ja teen väikse pausi, aga tüdimust tegelikult ei ole, võiks edasigi panna.

Philip K. Dick “We can build you”

Rosenite pere ja nende äripartnerid toodavad elektrioreleid. See turg hakkab aga kokku kuivama ja äripartner tuleb lagedale Ameerika kodusõja-aegse tähtsa poliitiku Edwin M. Stantoni koopiaga, mis käitub nii täpselt nagu päris inimene, et teda peetaksegi ehtsaks inimeseks. Varsti valmib Abraham Lincolni koopia.

Äri laiendamiseks ja lisaraha kaasamiseks pöörduvad äripartnerid noore miljardäri poole, keda on täis kõik ajakirjad ja seltskonnakroonikad.

See, mis alguses paistab jabur ulmekas, osutub vaimuhaigusest puretud armastuse looks. Peategelane, nooremas keskeas Louis Rosen armub äripartneri tütresse, 18-aastasse veidrasse Prisi, kes on lapsepõlve veetnud ravil vaimuhaiglas. Mingil hetkel jäävad simulaakrumid kõrvaliseks, jääb ärilahing kõrvaliseks ja Louis Rosen peab tõdema, et ta pole Prisist sugugi normaalsem.

Ma annan endale aru, et selline tutvustus ei tohiks kutsuda ühtegi inimest seda raamatut haarama. Aga Dick oskab näiliselt täielikud jabursüžeed inimlikeks ja loetavateks asjadeks kirjutada.

Pärast esimest paari peatükki olin ma kindel, et see raamat ei saa mulle meeldida. Aga meeldis, kui paar vaimuhaiguse ravi käsitlevat lõpupeatükki kõrvale jätta.

Philip K. Dick, Ray Faraday Nelson “The Ganymede Takeover”

ganymedeRay Faraday Nelsoniga kahasse kirjutatud loo alguses on planeedi Ganymedes ussitaolised elanikud just Maa vallutanud. Alles on jäänud sisuliselt ainult üks vastupanukolle, Tennessee vihased moslemineegrid-partisanid, keda juhib Percy X. Maalastel on ka üks salarelv, psühholoog Rudolph Balkani teooriatel põhinev “põrgumasin”, mis mõjub kuidagi reaalsusele. Peategelased on veel teletäht ja alguses usside spioon Joan Hiashi, maailma psühhiaatriaassotsiatsiooni agent Paul Rivers ja Tennessee enda valitseda saanud tulnukas Mekkis.

Mingit tavalist “viimased vabad inimesed võitlevad jälkide anastajate vastu” lugu siit väga välja ei kuku. Enamik inimesi on usstulnukatega üsna hästi kohanenud. Ja ussid ei ole ka lootusetult negatiivsed. Mekkis mõtleb kohe, kui endale mässajatega maatüki saab, et pakukski valitsejakohta Percy X-ile. Hiljem satub ta aga Balkani teoste mõju alla ja teeb veel midagi veidramat.

Kui muidu kipub Dick üsna masendav olema, siis see oli puhas ulmekomöödia ja minu arust hästi välja kukkunud. Olen jumala kindel, et eriti lõbus oli seda kirjutada.

Philip K Dick “Our Friends from Frolix 8” (Die Mehrbegabten)

die mehrbegabtenMa ei tea, kui hästi eesti lugeja Philip K Dicki tunneb. Vähemalt kolm romaani on eesti keeles ilmunud – “Mees kõrges lossis”, “Kas androidid unistavad elektrilammastest?” ja “Ubik”. Kel ikka lamp peas põlema ei löö, siis legendaarne ulmefilm “Blade Runner” on tehtud selle elektrilammaste romaani põhjal. Sellises düstoopilises maailmas toimub ka minu loetud romaani tegevus.

Tegevusaeg on Maa 22. sajandil. Inimkond on jagunenud kolmeks – lisaks tavalistele inimestele on arenenud välja üliinimesed, kellel on tavainimesest kõvasti kõrgem IQ ja ebatavaliste võimetega inimesed, kes suudavad näiteks mõtteid lugeda. Uut tüüpi inimesed on võimupositsioonidel. Inimesed pannakse paika testitulemuste põhjal ja ega tavainimese lastel pole lootustki.

On ka vastupanuliikumine, mille suurim lootus paistab olevat Provoni, kes põrutas aegu tagasi kosmosesse lubadusega tavainimestele mõni intelligentne rass appi tuua.

Peategelane Nick Appleton on muidu ontlik keskealine alamklassi inimene, kellel kammib ära, kui ta andekas poeg teste riigiameti koha vääriliselt ära ei tee. Selgub, et Provoni on koos lubatud abiga tagasi jõudmas, võimud hukkavad vastupaniliikumise maapealse liidri ja poja ebaõnne tõttu viimase piirini aetud Appleton lööb kampa vastupanuliikumisega.

Kõik see kosmosest abiotsimine ja üliinimesed kõlab nagu pläma, aga PK Dicki tugevus on see, et ta paneb väiksed lihtsad inimesed elama. Ja sellega muutub ükskõik kui ebausutav maailm tõeliseks.

Konkreetset raamatuga tuleb mul meelde veel nii palju kauneid noorusmälestusi, et puhke või heldimusest nutma. Leidsin selle saksakeelse väljaande “Die Mehrbegabten” suvel maalt pööningult. Sain selle umbes aastal 1996. Töötasin ajakirjas Mihkel ja olin suur ulmefänn. Enam-vähem kõik eestikeelne kraan oli ammuilma läbi loetud, inglise keelt ma siis veel ei lugenud ja vene keelt purssisin vaevu. Keel keeleks, internet oli olemas, aga eestlased sealtkaudu tellida ei saanud, sest kellelgi polnud krediitkaarti. Välismaal käidi veel harva. Aga meil oli illustraatoriks Thomas Scheileke, igavene lahe vend Hamburgist, ka suur koomiksi- ja ulmefänn. Temal oli Saksa kirjastuse Bastei Lübbe kataloog, millest ta vahepeal lugemist tellis. See lõi mul muidugi silme eest kirjuks, kataloogitäis ulmekirjandust. Lõpuks võtsin kaks Philip K. Dicki raamatut, selle ja kolme romaaniga kogumiku “Die Welten des Philip K. Dick”.

Mäletan, kuidas trollis nr 8 hakkasin Õismäel “Die Mehrbegabtenit” lugema ja kui Balti jaama jõudsin, sõitsin veel ühe peatuse, sest olin just jõudnud kohta, kus üks tegelane kutsus jumalat appi ja teine meenutas talle, et juba aastakümneid tagasi leiti avakosmosest jumala hiiglaslik surnukeha, nii et pole mõtetki.