Roy Jacobsen “Kõigest ema”

Et siis Barrøy saaga neljas osa “Nähtamatute” ja “Valge laama” ning “Rigeli silmade” järel. Mida sai tükk aega oodata.

“Nähtamatud” ja “Valge laam” on paigalolek, “Rigeli silmad” on liikumine, “Kõigest ema” – ei teagi. Lõpp-punkt?

Eks ta ikka on olemuslikult sama, ikka tuleb korjata rannalt kajakamune ja pesadest hahasulgi, ikka tuleb võrke lasta, leiba küpsetada ja mannergute kaupa rabarberimoosi keeta, ja lukustatud laegastes koltuvad ärasaatmata kirjad, mida aeg-ajalt üle loetakse. Talviti lähevad mehed Lofootidele. Kui minejaid on.

Ikka tullakse tagasi. Kuigi seekord ei tulda. Ja ikka on mõni laps, kes näeb kõike esimest korda.

Saart riivamisi puudutanud sõda on läbi, aga ei ole ka. Kuidagimoodi kestab see edasi ja sellest ei pääse ka saar. Kuidas ta saakski.

“Kõigest emagi” juures ei saa üle ega ümber sellest, et toda Norra looderanniku saarekest ei ole enam olemas. Vähemasti mitte säärasel moel. Et selliseid paiku jääb üha vähemaks, ja sellest on kahju.

Aga kes tahaks – keegi enam ei taha – elada paigas, mille kohta ütleb võõramaalane jahmunult “schreckliche Armut” ja võbistab õlgu. Selliseist paigust võiks ehk raamatuid kirjutada, seal ärgata, küll udupehme teki alla, aga ikkagi arusaamatuses, mis paik see küll on, nagu ärkab kirikuõpetaja Samuel Malmberg. Ojaa, see on paik, millest ta kunagi raamatu kirjutab.

“Norra okupeerimine oli toimunud väga isemoodi, paljudes paikades meenutas see peaaegu koostööd, see määris rahva ära, nüüd püütakse end jälle puhtaks küürida. Norra peseb praegu oma käsi.”

“Rigelis silmadest” pesti. “Kõigest emas” on need käed lõpuks puhtad. Ehk. Seintel on pildid inimestest, keda enam ei ole, kardinad on akende ees ja seinakell näitab kümme minutit üle kümne. Ja siis tuleb sügis.

Nagu ta ikka on tulnud. Ainult ärasaatmata kiri on pandud posti. Ja küll ta jõuab. Lõpuks kohale ka.

Delphine de Vigan “Ustavussidemed”

Taas üks raamat, mida mina ilma Tiinata ei oleks lugenud.

Kaanekujundus meenutab 19. sajandi romantikuid, see suur D ja de Vigan, jessus küll, kuidas üks kaas võib sedasi pelutada. Pilk libiseb üle ja välistad. Kui just Tiina sulle seda kotti ei topi. Et tuleb lugeda.

Raam, mille de Vigan lugejale annab, on ehk isegi natuke liig. Ustavussidemed kui lapsepõlveseadused, mis uinuvad meie kehades, meie tiivad ja meie ahelad, hüppelauad ja kaevikud, kuhu matame oma unistused.

See on natuke nagu lugejat alahinnata. Mida autor ei tohiks teha. Aga lugu on hea.

Meenutab Slimani “Hällilaulu” ja mitte loo enda mõttes, aga ses asjas, et koletised varitsevad meid kodus, nelja seina vahel.

Just seal juhtub ja valitseb õud ja tõmmatakse jõujooned, just seal torgatakse Jaapani sushinuga (omale) või kellelegi teisele kõrisse. Kõik, mis on väljaspool, selleks ajaks on kõik juba juhtunud.

De Vigan nagu Slimanigi esitab küsimusi, aga ei anna vastuseid. Ja pigem kirjeldab.

PS Lugu ise on lihtsakesem. Aga ikkagi lugeda.

Loone Ots “Armastus”

Täitsa veider lugu, kaks ühe pealkirjaga raamatut jutti. Norra armastus ja eesti armastus. Täitsa erinevad kusjuures. Minu arust eesti oma on parem.

Keskkogus oli Loone Otsa “Armastus” säetud koos teiste vastilmunutega kenasti väljanäitusele. Ei teagi, kas ma muidu oleksin tema laenanud. Neid romaanivõistluse omi pole eriti lugenud ju. Aga tagantjärele hää, et oli säetud. Nagu saatuse sõrm.

Esiteks pakub see tõelist mõnu identifitseerida kõiki neid Reinusid ja Otte, Kustisid ja Kerstisid, filoloogide värk, aga mitte ainult, eks ole. “Armastusega” Ots põlistab.

Identifitserimise asjus omaette pähkel oli Salme Niilendi armastatu, teatatud kahtlused olid, aga ei ühtegi vihjet. Jõudsin juba mõtelda, et kas tõesti sedasi uttu jääbki, ei öeldagi välja.

Noh, üteldi küll, ja see oli isegi pisikene pettumus. Nii otse ei pea ju ka, kui lugeja on tükimat aega pead murdnud. Võinuks kuidagi elegantsemalt. Aga see on pisiasi.

Lõpp on natuke deus ex machina laadis, aga samas miks ka mitte. Leeriaja lubadusi ei maksa alahinnata.

Hanne  Ørstavik “Armastus”

“Armastusel” on üsna mitu head külge, näiteks formaat ja faktuur. Mida absoluutselt ei maksa alahinnata.

Kirjastused teevad seda vahetpidamata, justkui ei teaks nad, et hea raamatu juurde käib ka see, et teda on hea käes hoida ja kaasas tassida, et mahuks kotti, nii et ei peaks valima võileiva ja raamatu vahel või raamatu ja märkmiku vahel, ja et oleks hea ka pargipingi peal välja võtta ja lugeda.

Selles mõttes on “Armastus” peaaegu et täiuslik raamat.

Ostsin ma tema aga hoopis teisel põhjusel, tutvustuse järgi, mis jättis mulje ekstra ekskulusiivsest keelegurmaanlusest. Ja Norra autor muidugi ka. Ühesõnaga läksin õnge.

Mis ei tähenda, et “Armastus” oleks kehv raamat. Kaugeltki mitte, aga õnnnetuseks on “Armastusega” sama lugu kui Ferrante “Üksilduse päevadega” – see on nii tapvalt mõjuv, et ei taha teda enam kunagi näha. “Armastus” kröömikese jagu vähem kui mu esimene kokkupuude mõistatusliku Ferrantega, aga ta lajatab niisuguse letaalse kurbusega, et ega eriti vahet ole.

Mõlemad on nii täpsed ja ausad, et söövad südame seest.

PS Emadele kohustuslik, aga pargipingi peal lugemiseks ei sobi (sisu, ikka sisu, mitte formaat ja faktuur). Kui see koht nüüd üldse kuidagi tähtis on.

Isabel Allende “Pikergune õilmeleht merest”

Tõsi ta on, et “Pikergusest õilmelehest merest” lootsin ma maagilist realismi, mida seal mitte üks põrm ei olnud. Küll aga oli seal muud.

Vahest ongi tõsi, et suurte romaanide aeg on möödas, sest “Pikerguses õilmelehes merest” on suure romaani ainest küll ja veel. Peaaegu poolsada aastat (1938-1984) ja kolm riiki ajalookeerisetes, tegelaste lood missugused. Ka kirjutatud on tema suurte romaanide laadis, ei ole seal stiiliga peenutsemist ega igasugu kõne-, kõla- või mis iganes keerde, on kirjas nii, nagu on. Või oli.

Hoolimata sellest on see üks ütlemata hea lugu, sest ilma selle loota poleks ma ehk kunagi teada saanud Winnipegist, lootuse laevast, millega Pablo Neruda päästis Prantsusmaalt 2200 Hispaania põgenikku, ega sellest, mis enne oli ja pärast sai.

Igastahes võiks lugeda.

PS Winnipeg oli Prantsuse aurik, pardal 2200 Franco eest pagenut. Winnipeg jõudis Tšiilisse 3. septembril 1939.

PPS Ja kaunvilju võis igaüks võtta nii palju, kui tahtis.

Mart Kivastik “Sure, Poisu!”

“Kes tahaks olla Vares? Must kraaksuv lind. Johannes Vares oli edev mees, kelle suurim õnnetus oli tema nimi. Barbarus kõlas palju uhkemalt, oli eriline, ja jäi meelde. /…/ Nii tegeles Barbarus oma isikliku, väikese mõnusa, just parasjagu silmapaistva, mitte liiga kurnava vastuhakuga kuni aastani nelikümmend. Siis sai mäng otsa.”

Hirmkalli, aga siiski tohtrihärrale jõukohase hinnaga soetatud telefon helises esimest, küllap teist ja kolmandatki korda, aga see esimene, see oli ikkagi määrav.

“Barbarus oli kogemata saanud, mida oli tahtnud, võrdsete riigi sõprade venelaste võimu all, kes käskisid tal hakata peaministriks ja jutul lõpp. Härra Barbarusest sai seltsimees Barbarus. /…/ Ta tahtis tagasi Vareseks, olla silmapaistmatu lind, olla mittekeegi, lihtsalt ja vaikselt elada, doktor Vares ja tema väike Siuts.”

Aga kas ikka tahtis? Kõik see jutt siin ja autori järelsõna on muinaslugude sinine suits, võib-olla sulavale. Ei tea ju. Ei saagi teada, aga see on tõsi, et lugusid ümber pöörata ei saa. Kui telefon juba heliseb, kuigi sa sellega ei ole arvestanud, siis ta heliseb. Midagi pole teha.

PS Pagan küll, kuidas ma olin selle täiesti ära unustanud, et ma olen seda ju näinud, “Sure, Poisut!” ja “Varest” ma mõtlen, lavastust, millest on saanud romaan.

Peter S. Beagle “Viimane ükssarvik”

“Ükssarvik elas lillas metsas ja ta elas seal ihuüksi.”

Sedasi see algab.

Mina ei oleks teda ehk leidnudki, kui poleks juhtunud nägema intervjuud tõlkija Krista Kaeraga.

Kaer tähendas seal, et suurem jagu inimesi ei tea vast, et säärane raamat üldse olemas on. Noh, sellest piisas.

Mis omakorda näitab seda, et ma Kirjakoid ikka läbinisti ei tunne, sest Tarmo oli “Viimast ükssarvikut” ammuilma lugenud. Kuidagi olin ma selle kahe silma vahele jätnud. Või on siis ikkagi sedasi, et ta sokutab vahele. No et see nii väga välja ei paistaks, sest olgem ausad, see tekitaks siiski mõnevõrra segadust, kui see laiemalt teatavaks saaks.

Selge see, et Tarmole meeldis Scmendrick, mitte arulage liblikas. Sininäärile annaks ma siiski lootust. Ükssarvikuga on nii, nagu ta parasjagu on, sellega olen ma nõus. Pole mõtet targutada, sest ilma temata ei saaks kuidagi, aga see selleks.

Raamat on tore. Just detailides, kõik need mammi Fortunad ja näota linnud ja muud.

“Viimane ükssarvik” on täpselt selline, nagu üks muinasjutt olla võiks ja olema peaks – ilus, kurb, naljakas ja liigutav.

Mõned tsitaadid ka.

“Mis puutub sinusse ja sinu südamesse ja sellesse, mida sa ütlesid ja ei öelnud, siis tema mäletab seda kõike ka siis, kui inimesed on ainult muinasjutud jäneste kirjutatud raamatutes.”

“Nõia tardunud silmad lõid nii metsiku leegiga lõkkele, et salgake ööliblikaid, kes lõbutsema kavatses minna, lendles otse neisse silmadesse ja kõrbes lumivalgeks tuhaks.”

“Aga selle asemel, et tema juurest minema minna, jäi liblikas tema pea kohale lehvima ning tundus sinakas õhtuõhus äkki vähem uljas ja natuke närviline.”

“Nende esimesel rännupäeval lendas sininäär neist üle, ütles: “Tehtagu mu sulgedest sohvapadi!” ja lendas otse koju naisele seda uudist teatama. Naine istus pesal ja laulis lastele ühetooniliselt ja tuimalt.

Sitikad, satikad, ritsikareod, ämmelgad, põrnikad, nälkjad ja teod, /…/

“Nägin täna ükssarvikut,” ütles sininäär laskudes.

“Ma märkan, et õhtusööki sa ei näinud,” vastas naine külmalt. “Ma ei salli meest, kes räägib tühja suuga.””

Emelie Schepp “Alter ego”

Lugesin ja muudkui pahandasin, mille pagana pärast võetakse tõlkida kuskilt poole pealt.

Tore, et prokurör Jana Berzeliusel on uus juhtum, aga ta on nii palju huviäratav(a minevikuga) karakter küll, et tahaks algusest peale teada.

Ja nagu selgus, täitsa ilmaasjata pahandasin.

Prokurör Berzeliuse lood on täiesti olemas, kas just kõik, aga neid ikka on, ei olnud märganud. Vat.

Ühesõnaga üle hulga aja üks korralik Põhjamaade kriminaalromaan. Prokurör Berzelius iseenesest on värskendav, minevik, ma mõtlen. Täitsa midagi uut, ja see duaalsus, Danilo Peña.

Enesevalitsuse kaotanud mõrtsukast prokurör on ehk natuke üle võlli, aga olgu peale. Väga ei häiri ka.

Ehk siis kokkuvõttes põnev. Ei veni. Igav ei hakka. Ja tahaks teada, mis edasi saab. Ja mis tagasi sai.

PS Autori mõttes täitsa nagu uus leid kohe. Peab edasi ja tagasi lugema.

John Maxwell Coetzee “Barbarite ootel” LR 1989/37-39

1989. aastal ilmunud romaani eessõnas arutleb tõlkija Enn Soosaar muu hulgas ka selle üle, kas Coetzee, too suhteliselt noor, toona 49-aastane, ja suhteliselt väheviljakas autor, kelle nimega oli ses asjas spekuleeritud, võiks kunagi ka tegelikult Nobeli saada.

“Südamaal” oli seks ajaks juba loodud ja “Elizabeth Costello” ka, kuigi ilmus ju samal aastal, kui Coetzee Nobeli sai. Nii et Costellot nad arvesse ilmselt ei võtnud.

Kui ritta panna need kolm, ja kolm sel põhjusel, et kolme olen ma lugenud, siis saaks esimese koha Costello, mille ma leidsin puhta kogemata ja lõppkokkuvõttes oli see üks halenaljakas lugu, sest ma pidasin Costellot autoriks.

Ju tolle suure ja silmatorkava pealkirja, selle kohal pisikese ja silmatorkamatu Coetzee nime, millest ma üldse nagu mööda vaatasin, ja tagakaane teksti peale, mis teatas lugejale, et Elizabeth Costello on eakas Austraalia kirjanik, kes, ja nii edasi.

Teise koha saaks juba Coetzeed teades loetud “Südamaal” ja kolmanda barbarid, mille Kaire tahtis ära visata. Või keldrisse viia, ma ei teagi. Aga sellest ei maksa midagi välja lugeda.

Soosaar ütleb barbarite kohta, et tüüpiline Coetzee ja peab seda paslikuks temaga esmaseks tutvumiseks. Mis võib olla tõsi, sest on mõnevõrra lihtsam lugemine kui “Südamaal” ja Costello, aga sama mõjuv – see ajaloos elamise paine, tähendus ja otstarve, küsimused, millele pole vastuseid, ja valikud, mille ees seisab igaüks, halbadel aegadel rohkem kui headel, ja väga halbadel aegadel rohkem kui halbadel.

Aga valima peab ja hea ning kurja piiril laiutab alati soo.

Ja kes õigupoolest on barbarid, see küsimus jääb ju alati ka.

“Ma ei ole kunagi varem näinud midagi seesugust: mehe silmade ees ripuvad traatrõngastes kaks väikest klaasketast. Kas ta on pime?”

Tonaalsuselt on “Barbarite ootel” nagu Buzzati “Tatarlaste kõrb”, aga sellega sarnasus ka piirdub – ootus, rajamaa, Impeeriumi piir, tsivilisatsiooni viimane (küsitav) kants.

Kõrbed Coetzeele üldse meeldivad. Vist.

Buzzatilik kõrb ja “Elizabeth Costello” kõrb, mille Cotzee targa ja kavala harakana on Kafkalt pihta pannud.

Aga mis siin ikka pikalt jaurata, lugeda ja ilmtingimata lugeda, eriti Eestimaal aastal kaks tuhat kakskümmend üks.

Mõned tsitaadid ka.

“”Või nii,” vastan valvurile. “Ongi viimane aeg tsivilisatsiooni mustal lillel õide puhkeda.” Ta ei saa aru.”

“Ajalooline aeg on Impeeriumi sünnitis. Impeeriumi olemasolu ei sõltu sujuvast taastuvast pöörlevast ajast, mis jälgib aastaaegade tsüklilisust, vaid sakilisest lõhutud ajast, mida iseloomustavad tõus ja langus, algus ja ots, katastroofid.”

“Toimuv ei ole tolle stseeni kordus, mida ma olen unes näinud. Nagu palju muudki praegusel ajal, nii jätan ma ka selle ja tunnen ennast rumalana – nagu ammu eksiteele sattunud mees, kes kõigest hoolimata edasi rühib, käib teed, mis ei vii nähtavasti mitte kuhugi.”

Victoria Dowd “Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas”

Tegelikult harjusin ma sellega isegi lõpuks ära.

Kuigi ma ikkagi ei tea, miks peaks 21. sajandil sedaviisi kirjutama ja kes seda loeb.

Aga ma siiski lugesin, kohati isegi mõningase huviga, aga nojah.

Mis mind paelus, oli raamatuklubi. Ja pärapõrgus asuv häärber. Pole iseenesest paha.

Gootilike kulisside kirjeldamisele läks muidugi kole palju aega, enne kui midagi sündima hakkas. Karakterid polnud ka suurem asi, kuigi pidanuks nagu olema.

Ja natuke liiga palju minestamist.

Stiili koha pealt ei oskagi öelda. Kas see on meelega halb, aga ei kanna välja, või on see lihtsalt halb? Või on see selline moodne moodsa kirjaneitsi loodud toote tüüpi lugu?

Või üsna kenasti tõlgitud kehv raamat või mis?