Colin Dexter “Nicholas Quinni hääletu maailm”

nicholas_quinni_h_letu_maailmÜsna hea pealkiri, kas pole?!

Romaanil endal pole ka viga. Mõistlik (ja piiratud hulk) kahtlusaluseid, Oxfordi õpetlased viimane kui üks.

Vanad head Oxfordi intriigid.

Ja vahelduseks on päris kosutav, kui mõrtsukas kasutab vana head tsüaniidi selle asemel, et ohver mõne eriti võika riituse osana lihakirvega tükkideks raiuda.

“Nicholas Quinni hääletus maailmas” saab kuritegu ka enam-vähem rahulikult koos Morse`iga lahendada ega pea kogu aeg koos Lewisega mõistatama, mida Morse parasjagu on välja mõelnud.

Lõpuks läks ikkagi tüütuks.

Kui mõrtsukaks sobiks ümberlükkamatute asitõendite järgi ükskõik kes (kuigi midagi nagu ei klapi, mingi tähtsusetu pisiasi, eks ole) ja Morse (või autor) kõiki neid variante järjest läbi mängib, siis lõpuks nagu ei tahagi enam teada, kes on mõrtsukas. See muutub justnagu tähtsusetuks, sest lõppude lõpuks – mis vahet seal on?!

Aga noh… Kuidagi kohusetundest loed lõpuni.

Kuidas sa ikka krimonaalromaani pooleli jätad.

Advertisements

Tõnu Õnnepalu “Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem”

PARIIS-TRYKK-288-206-5mmTegelikult ei peakski seda raamatut lugema.

Eks ütle ju pealkiri – “Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem” – kõik ära. Kõik on nagunii selge.

Sest mis üllatusi sealt ikka võiks tulla? Mis seal ikka olla saaks? Ei saa ega olegi. Linnad ei muutu. Või siis muutuvad nii palju, et ei tunne enam ära. Kui on seesama, siis pole ju mõtet. On nähtud. Kui ei tunne ära, siis jälle – ei taha. Pole enam see. Kuigi “see” pole ükski paik nagunii enam kunagi. Ikka jääb midagi puudu. Aga inimene on rumal. Läheb ikka, kui ei lähe, siis mõtleb minna, kavatseb, nagu ootaks seal mingi hingeõnnistus.

Vanad linnad muidugi on vastupidavamad. Jäävad rohkem sellekssamaks. Ise ka ei muutu nii väga. Jääd ka sellekssamaks. Või siis ei jää, aga enamasti ikka jääd. Säsi on üks, seesama, kuigi aru saab sellest alles tagantjärele.

Linnasid (aga võib-olla üldse kõike) võib armastada nagu pühapäevahommikud või poolikut heegeldustööd, mille meister on käest pillanud ja ammu unustanud. Võib-olla on isegi kass selle peale magama keeranud. Sest mis need linnad muud on. Mis see Pariiski muud on. “Nagu mälestus millestki, mida pole olnud.

Need on ju kõige kaunimad mälestused.”

Kui üldse lugeda, kui üldse tagasi minna, siis ehk just tolle tõdemuse pärast.

N. K. Jemisin “Viies aastaaeg”

viies-aastaaeg“Viiendat aastaaega” soovitas mulle Tarmo.

Ma ei usu, et ma ilma temata oleks selle üldse üles leidnud. Või mine tea ka, aga…

Igatahes ütles Tarmo, et peaks ostma ja kinkima Piretile sünnipäevaks. Vist kinkis. Sest et Piretile (ja Tarmo ütles tookord, et kindlasti mulle ka) võiks see meeldida. Mõne aja pärast selgus, et see meeldib ka Tarmole endale. Muidugi läksin ma tipa-tapa poodi.

Tõesti meeldis ja päris mitmel põhjusel.

Muidugi – siis, kui Tarmo “Viiendat aastaaega” mulle soovitas, olid valimised alles kaugel ja seda, mis on praeguseks juhtunud, ei osanud keegi ette näha. Nii et “Viiendat aastaaega” lugedes tundsin ma esimest korda, missugune eskapistlik nauding võib olla üks korralik ulmeromaan.

Mitte mingeid paralleele, mitte mingeid sisearutelusid selle üle, kuidas ja kui täpselt on autor tegelikkuse härmalõngu nähtavaks mananud. Sest mingil hetkel saab lihtsalt mõõt täis. Ei jaksa. Enam.

“Viies aastaaeg” ei ole mingi ohuromaan. See on lihtsalt üks maailm, kuhu põgeneda. Mitte et seal miski nii väga hea ja ilus oleks, ei ole, see pole kaugeltki mingi utoopia, aga ka düstoopia mitte. On midagi nagu “Troonide mängu” või “Eluslaevnike” laadset. Üks maailm, mida uurida. Ühesõnaga – puhas nauding.

Mitte et see nii väga lihtne oleks. Rahu maailmaga enda kurssiviimine on paras katsumus, aga tasapisi hakkas minema. Loo jutustamise viis on imetlusväärne – kuidas kild killu järel asetub kõik oma kohale. Need vaheldumisi vaated, mitu silmapaari, mis lõpuks osutuvad kõik üheks ja samaks. Ja et lugu algab sellega, millega ta lõpeb.

Pärast lõppu lugesin alguse uuesti läbi. Kuigi – see lugu ei ole klassikaline ring, et kõik hakkab otsast peale. Niisuguseid ikka leidub ja needki on olemuslikult paeluvad. “Viiendas aastaajas” – lihtsalt jutustamise viis on ring.

Tegelikult ei olegi ma vist midagi sellist varem kohanud. Vähemasti ei tule meelde.

J. M. Coetzee “Elizabeth Costello”

CoetzeeEsseistika ja romaani piiril balansseeriv “Elizabeth Costello” on painav mõtiskelu lugude jutustamise olemusest.

See raamat (või peategelane või autor, mine sa võta kinni) on nagu kass.

“Suur kass, kes jätab hetkeks oma ohvri sisikonna rahule ja heidab teile üle lahti rebitud kõhu külma kollase pilgu.”

Lõpuks oleneb lugejast, kui palju (või kaua) ta välja kannatab. Toda ainitist pilku ma mõtlen.

Teine tsitaat ka:

“Täpsemalt öeldes, ta ei ole enam kindel, et see, mida inimesed loevad, teeb neid alati paremaks. Veelgi enam, ta ei ole kindel, et kirjanikud, kes söandavad puutuda hinge tumedamaid sügavusi, saavad sealt alati puutumata tulema. Ta on hakanud mõtlema, kas üldse on hea kirjutada seda, mis huvitab, veelgi vähem lugeda, mis huvitab.”

Ja veel üks, et asi kohe päris selge oleks, kuigi selge ei ole siin midagi. Iga väidet (ja vastuväidet) on võimalik ümber lükata, ja nii lõputult. Autor meelitab lugeja labürinti.

“See, mida me kirjutame, võib meid ohtu seada, ma vähemalt usun nii. Sest kui sellel, mida me kirjutame, on jõudu muuta meid paremateks inimesteks, siis on sel kindlasti ka jõudu meid halvemaks muuta. Ma ei tea, kas olete sama meelt?”

PS Teagi nüüd… Coetzee – too nähtamatuse sekretär – pälvis 2003. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Ma kahtlustan, et lugude jutustamise eest.

PPS Peab kindlasti Lehtele soovitama.

Roy Jacobsen “Rigeli silmad”

jacobsen“Nähtamatud” ja “Valge laam” – Barrøy triloogia kaks esimest osa – on paigalolek. “Rigeli silmad” on liikumine.

Selline geograafiline erinevus.

Eraldatud Barrøy jääb maha. Ingrid võtab oma tütre ja asub teele, et leida Kaja isa. Sõda, mis saarestikku päriselt peaaegu et ei puutunudki, on läbi, aga selle jäljed on kõikjal, neid jälgi mööda Ingrid lähebki. Ajal, mil kõik kardavad mäletada, veel rohkem seda, mida võivad mäletada teised.

Ingrid tahab mäletada, mäletabki, aga tahab veel rohkem, ta tahab aru saada, head see ei too, kuidas saakski, aga teisiti ta ei või, sest kuidagi tuleb ju puhtaks saada, olgugi vesi liiga must, pidagugi kõik teda imelikuks, ja see on seda väärt.

Sest lõpuks, olgu või mitmekümne aasta pärast, tuleb keegi ja paneb selle kõik kirja, kirjutab üles sellegi, mida polnud võimalik mõista 1946. aastal, mil tõesse suhtuti… hoolikalt, teisiti ei saanudki, sest puudus distants.

“Ja seda kõike rääkis ta samasuguste lühikeste ja hingeldavate lausetega nagu too koeraga Carl oli jutustanud oma laevahukkudest, otsekui tahaks sellega juba ühele poole saada, just nagu toimuks riigis suurpuhastus, millest pidi osa võtma kogu rahvas.”

“Norra okupeerimine oli toimunud väga isemoodi, paljudes paikades meenutas see peaaegu koostööd, see määris rahva ära, nüüd püütakse end jälle puhtaks küürida. Norra peseb praegu oma käsi.”

N. K. Jemisin “Viies aastaaeg”

viies-aastaaegSellel planeedil (mis võib olla ka Maa kauges tulevikus) on maapõu väga rahutu. Ebatavalise seismilise aktiivsuse tõttu tabab elavat vahetevahel viies aastaaeg, vahel aastateks, vahel isegi aastakümneteks pikenenud talv, mis on põhjustatud seismilisest aktiivsusest või mõnest muust suurest keskkondlikust muutusest – näiteks paiskub õhku tohutu kogus vulkaanitolmu, mis katab päikese. Kui see on piisavalt pikk, võib see hävitada terveid rahvaid, kellel ei ole viienda aastaaja üleelamiseks kogutud piisavalt varusid.

Osal inimestest on võime manipuleerida termilisi, kineetilisi ja nendega seotud energiavorme, et nende abil mõjutada seismilisi protsesse. Teisisõnu ära hoida või põhjustada näiteks maavärinaid. Neid nimetatakse orogeenideks ja tavainimesed kardavad neid nagu katku. Kui laps on orogeen, siis tuleb sellest võimudele teada anda ja kaitsjate klanni kuuluv erioskustega isik viib ta keiserlikku pealinna vastavasse õppeasutusse, kus orogeene õpitakse oma võimeid kontrollima ja juhtima. Sageli aga lüüakse selline laps lihtsalt maha, et ta mõne kontrollimatu emotsioonihoo ajal oma võimetega kogemata tervet küla ära ei tapaks.

Raamatu alguses avastab väikses asulas õpetajana töötav proua Essun, et ta mees on tapnud nende pisipoja ja põgenenud koos tütrega. Essun, kes on oma orogeenivõimeid rahva eest hoolikalt varjanud, teab, miks mees poja tappis ja asub retkele oma tütart päästma. See lugu vaheldub peatükkidega pisikesest Damayast, kes viiakse orogeenide kooli, ja noorest naisorogeenist Süenist, kes koos väga võimsa meesorogeeniga saadetakse tegema üht esmapilgul lihtsat tööd – puhastama väikelinna sadama sissepääsu korallidest.

Pean tunnistama, et “Viies aastaaeg” meeldis mulle väga, aga miks, sellest ei olnud üldse lihtne aru saada. Selgelt ei ole “Lõhutud maa” maailma parim ulmekas (kuigi sai Hugo). See toimub küll postapokalüptilises maailmas, aga mõtte jõul seismilist aktiivsust kontrollivad inimesed või veider humanoidne rass, kes liigub vabalt kivi sees, on siiski fantasy, leiab ka autor oma järelsõnas. Need ideed on värskendavad ja läbimõeldud (mitte nagu Brettil, kellel lihtsalt mingil põhjusel öösiti maa seest deemonid välja ronivad). Aga mitte parimad.

Ilmselt on see, mis muljet avaldab, viis, kuidas Jemisin oma lugu jutustab. Kuidas vähehaaval kooruvad lõhutud maa tegelased ja nende kaudu see maailm ise lahti. Ebatavalise väljamõeldud maa elanike avastamise põnevus.

Raamat on kirjutatud väga hästi. Algus läks vaevaliselt. Vahepeal tundus, et veerand tekstist on spetsiifilist Lõhutud Maa terminoloogiat – orogeen ja orogenees, kivitaju, geomest ja keet. Aga väike pingutus tasus ennast ära. Kui pärast “Viiendat aastaaega” “Oathbringerit” edasi lugesin, tundus Sanderson kirjutavat nooremale ja keskmisele koolieale.

Henning Mankell “Rootsi kummikud”

mankellPensionile jäänud ja saarestikku elama asunud arst Fredrik Welin ei ole eriti kena inimene. Pole kunagi olnud. Ei noore ega vanana. Alates sellest, et ta valetab ja sorib võõrastes asjades ning nuhib teiste järele ja lõpetades kõigi nende elus kohatud naistega, keda ta tegelikult üldse tõsiselt ei võta, ning täiskasvanud tütrega, kelle olemasolust polnud tal õrna aimugi.

Ta on pahur, endassetõmbunud, üksildane ja hirmul. Muidugi ei oska ta lõpuks kõige sellega suurt midagi peale hakata. Kes oskaks, kui ehk romaanitegelased välja arvata, aga nemadki mitte alati.

Iseennast võtab Fredrik Welin vägagi tõsiselt ja mingil paradoksaalsel moel tunduvad kõik need mitte tõsiselt võtmised seda isegi kinnitavad, nii et… tõenäoliselt oli Welin hea arst ja on lõppkokkuvõttes ka hea inimene aga… tegelikult ei ole see raamat ju üldse sellest.

Kõiki Mankelli romaane iseloomustab mingi sordiini all olev (kindlasti mitte põhja-euroopalik) kurbus ja lagunemine, modianolik fragmentaarsus ja päästmatult käest libisemise tunne, nagu koosneks kogu elu vaid unenäolistest hetkedest võõral ballil, kuhu on satutud kogemata ja mingil üdini mõistetamatul põhjusel.

Kas me kõik oleme vaid külalised oma elus?

Paistab, nagu oleks just see autori sõnum, mille ta on meisterlikult rüütanud põnevatesse (mõrva)lugudesse.

Mõned tsitaadid ka.

“Nagu alati, tõusin kohe üles. Voodisse lamama jäädes levib mure üle kogu keha.”

“Vananemine oli nagu vaikselt üle mere lähenev udu.”

“Sügisööd on alati olemas olnud ja kestavad ka pärast mind. Mina olen ajutine külaline pimeduses, ei kunagi midagi enamat.”

“Seal oli endiselt baar. Kõhklesin, kas minna sisse. Mul oli hirm, et avan ukse minevikku ja astun kunagiste sündmuste keskele. Olin üpris veendunud, et baarileti ääres istub sama naine ja suitsetab sama sigaretti.”

PS Peale kõige muu teab Mankell, mis on päriselt tähtis: vana laud, liimijäänustega klaaspurk, katkine linnupuur, laululindude hooldamise juhend, tahmast puhtaks küüritud õunapuu ja kingapannal.

“Uues majas panin sellesse tuppa laua, mille leidsin surnud pääsukesi täis paadikuuri pööningult. Sellel laual seisid nüüd liimijäänustega klaaspurk ja vana katkine linnupuur. Laululindude hooldamise juhendit lehitsesin õhtuti enne magamajäämist. /…/ Silmitsesin õunapuud, mille olin seebi ja veega puhtaks küürinud. Puu oli nüüd endist värvi. Aga ma ei teadnud veel, kas ta ka vilju kannab. /…/ Põranda all maa sees plekkpurgis oli Giaconelli kingapannal. /…/ Augusti lõpp oli käes.

Sügis oli tulekul.

Kuid pimedus ei hirmutanud mind enam.”