Yrsa Sigurðardóttir “Lõpparve”

lõpparve“Lõpparve” on “Pärandi” järel Freyja ja Huldari sarja teine raamat. Freyja on psühholoog ja Huldar politseinik. Esmapilgul paljutõotav paar uurijaid, aga sellega asi piirdubki.

Paeluv(ad) uurija(d) (ja miljöö) paraku on kriminaalromaani edu pant. Lugu ise – kuigi tähtis – on võrreldes uurija(te)le elu sisse puhumisega kukepea. Kes ikka nii väga mäletaks Agatha Christie romaanide elegantsete kuritööde keerdkäike, Hercule Poirot´d ja miss Marple´it teavad aga kõik. Või Kurt Wallanderit.

Freyjast ja Huldarist ei jää suurt midagi meelde ja isegi lugemise ajal  on nad üsna ilmetud. Üks uurijate vahel lõputult kiratsev armulugu on ikka natuke liiga vähe, ja seegi pole eriti huvitav. Ega miljööga lood paremad ole.

Muidugi, võrreldes 19. sajandi lõpu Inglismaaga ongi raskem tõeliselt võluvat aegruumi ja võib-olla ka tegelasi luua, aga võiks ju proovida. Mina isiklikult soovitaksin detaile.

Kui juba virisema sai hakatud, siis on “Pärand” ja “Lõpparve” mingil arusaamatul põhjusel tõlgitud inglise, mitte islandi keelest. Ega tõlkel otse midagi viga ole, aga… No kuulge! Nii lihtsalt ei tehta! 21. sajandi Eestis! Ma ei tea ühtegi aktsepteeritavat põhjust, miks peaks tehtama.

Aga raamat on hea. Loetagu ikka.

Advertisements

John Varley “The Golden Globe”

The_Golden_GlobeVeel üks telliskivi mõõtu Varley ulmekas, mille tegevus toimub “Kaheksa Maailma” universumis. Kui “Steel Beach” oli Kuul tegutseva ajakirjaniku lugu, siis “The Golden Globe” on veel veidrama peategelasega – kirglik ja andekas näitleja, aga igavene suller Sparky Valentine. Tal ei lähe hästi, sest raha tal pole ja esineb kusagil päikesesüsteemi serva kolgastes. Üsna kiiresti saab selgeks, et ta ei löö risti ette, kui on võimalus lollidelt raha ära võtta. Paistab, et tal on ka kukil tegelane, kes kavatseb ta maha lüüa. Samal ajal hakkab lugeja jaoks lahti kooruma saja-aastase peategelase minevikulugu.

Kui “Steel Beachi” kiitsin selle eest, et see julgeb olla üks väheseid korralikke ajakirjandusulmekaid, siis “The Golden Globe” lööb selle üle. Teatriulme. Kusjuures teater pole dekoratsioon, vaid seda lugedes tuleb tunne, nagu loeks head elulooraamatut mõnest suurest näitlejast. Soovitan.

Massimo Gramellini “Ilusaid unenägusid”

gramelliniKui uskuda tutvustust, siis on “Ilusaid unenägusid” (Itaalias) osutunud tähelepanu pävinud ja seejärel paljudesse keeltesse tõlgitud romaaniks. No mis ma oskan ütelda…

“Punase raamatu” sari on olnud alati kindla peale minek. Tõsi, ma olen mõne raamatu pooleli jätnud, aga mitte sellepärast, et see olnuks vilets. Kuni õnnelike inimesteni, kes loevad raamatuid ja joovad kohvi. Mis iseenesest ei olnud ju ka kehv. Pigem gurmeerestoranis serveeritav kiirtoit.

“Ilusate unenägudega” on lood veidi segasemad. Kiirtoit see just pole, aga…

Autori järelsõna järgi on “Ilusaid unenägusid” tõsilugu. Isegi nimed, enamasti, on muutmata, toonitab autor. Noh, jah… Kas see peaks andma garantii, et see on hea raamat?! Et niimoodi juhtuski?! No ja siis?!

Ikka surrakse ja ikka leinatakse ja ei saadagi üle. Traagiline, aga peab sellest siis just romaani kirjutama?!

Parafraseerides Voldemar Pansot tahaks pimedast saalist kõige hardamal hetkel röögatada: “Ei usu!” Ja paluda tagasi võtta.

Agnès Martin-Lugand “Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi”

martin-lugandMilline pealkiri, eks ole?! “Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi” Muidugi olin ma sellest raamatust kuulnud. Ja otse loomulikult kavatsesin ma seda lugeda.

Paraku. Ei ole selles raamatus eriti juttu raamatute lugemisest ega kohvi joomisest. Õnnelikest inimestest ka mitte. Mitte et see nüüd eriti tähtis oleks. Romaanides on õnnelikke inimesi harva, sest keda need õnnelikud lood ikka nii väga huvitavad.

Mul ei ole midagi naistekate vastu, tõesti mitte, aga ärgu pakutagu neid mulle “Punase raamatu” sarja kõvade kaante vahel. Muidu juhtub nii, nagu juhtus. Et loed ja loed lootuses, et midagi peab nüüd ikka tulema, järgnema, olema… Ei saa ju olla lihtsalt üks naistekas, kui ta on punaste kaante vahele pandud. Aga ei tulnud. Ei järgenud. Ei olnud. Mitte midagi.

On ju “Põhjamaade romaangi” aeg-ajalt libastunud, aga mitte nii hullusti. Tõesti mitte nii hullusti. “Põhjamaade romaani” naistekates on (seni) midagigi olnud, selles paraku mitte.

Jah, sellest saaks ühe korraliku romantilise filmi. Mida ma tõenäoliselt isegi vaataks, võib-olla, aga… Ikkagi, milline pealkiri, eks ole?!

Missugune lugu võiks sellele järgneda…

Guillermo Martinez “Märkamatud mõrvad”

martinez“Märkamatud mõrvad” on kummaline raamat. Oleks nagu Ladina-Ameerika romaan, aga ei ole ka. Kes suudakski ette kujutada üht ladina-ameerikalikku lugu tegevuspaigaga Oxfordis?! Noh, “Märkamatud mõrvad” seda igatahes on, aga ainult mõnevõrra.

Ladina-ameerikalik on ainult raam, loo alustamise ja lõpetamise viis. Need ja angstum – loomake, kelle kohta ma eestikeelset nimetust ei leidnudki – annab tugeva ladina-ameerikaliku mõõtme, lugu ise aga oleks nagu hoopis midagi muud.

Oleks nagu kriminaalromaan, aga jällegi – ei ole ka. “Märkamatud mõrvad” kasutab küll kriminaalromaani võttestikku, aga eesmärgiga arutleda tõe (ja matemaatika) üle, nii et kõige rohkem on see vast hoopis Oxfordi romaan, aga paradoksaalsel moel lõpeb see enne lõppu ära ja – jälle see angstum paneb kahtlema, mis see õigupoolest nüüd on.

Pigem siis romaan vältimatult eksisteerivast tõest, mis libiseb käest, jadadest, mille jätkamiseks on lõputu hulk võimalusi, millest kõik on õiged, kuigi pole võimalik kindlaks teha, kas jätkaja tegi seda juhuslikult või tõepoolest jada jätkumise seaduspära tabanuna.

See on romaan lahenduste leidmise esteetikast, mida me tahes-tahtmata järgime, tolle esteetika perifeeriasse või sellest väljaspoole, kus kehtivad hoopis teised seaduspärad, jõuavad vähesed, lahendused, kuigi erinevad, on aga õiged mõlemal puhul – nii esteetika piires kui ka väljaspool seda.

Või siis pole õigeid lahendusi üldse olemas – kui iga viis jada jätkata on õige, mis tähendus on siis üldse õigel ja valel? Neid pole enam olemas, jääb vaid esteetika. Oeh!

 

Jonas Jonasson “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”

jonassonSaja-aastane Allan Karlsson ronib Rootsis oma sünnipäeval vanadekodu aknast välja ja põgeneb. Poolteise kuu pärast on ta Bali saarele jõudnud, seal abiellunud ja kinkinud oma noorukesele naisele 85. sünnipäevaks arvuti, sest ta on kuulnud et noortele see interneti-värk meeldib.

Päris pöörane, kuigi võrdlemisi tagasihoidlik – kui arvestada, mis jääb selle poolteise kuu ja saja aasta sisse, sest vaheldumisi viib autor lugeja kurssi mõlemaga – Allan Karlssoni ebatavalise (ning ebatavaliselt pika) elukäigu ja vanadekodust põgenemisele järgnevaga.

Raamat on vaimuks ja nagu öeldud – täiesti pöörane, alates ideest laotada terve 20. sajand ühe elu teljele (ja me ei räägi siin Rootsist, eks ole, me räägime maailmast). Peale selle on autor sokutanud sajandi ajaloo sõlmpunktidesse just Allan Karlssoni taolise lihtsa mehe, kellel on kolm klassi haridust ja kes oskab ainult kahte asja paremini kui enamik teisi – kitsepiimast puskarit ajada ja aatompommi kokku panna. Geniaalne!

Ometi on selles kõiges midagi konstrueeritut (noh, jah, üsna hea kontruktsioon, aga ikkagi konstruksioon) ja see lobisev stiil! See on kohati lihtsalt kohutavalt tüütu. Aga no mis seal ikka. Nagu ütleks Allan Karlsson: “On nagu on!”

PS See oli küll tore, et autor lasi oma peategelasel kogu elu jooksul vihastada vaid korra – siis kui rebane tolle kassi Molotovi maha murdis. Ja mis seal salata – see läks talle kalliks maksma. Rebasele, ma mõtlen.

Juan Gabriel Vásquez “Asjade kukkumise hääl”

asjade kukkumise hääl“Asjade kukkumise hääl” sarnaneb kuidagi Ollikaise “Musta muinasjutuga” – lugesin ma neid vaheldumisi, “Musta muinasjuttu” lugesin bussis, oli hea õhuke kotti pista, sel nädalal tuli kuidagi palju sõita. “Asjade kukkumise häält” lugesin kodus ja vähemalt peategelased kippusid kuidagi nagu ühte sulama. Üllatavalt need kaks raamatut isegi lõpevad ühtemoodi – pildiga, kus peategelane jõuab tühja korterisse, kust naine ja laps on lahkunud.

Ollikainen ja Vásquez muide on ühevanused – sündinud 1973. aastal. Ja kuigi “Asjade kukkumise hääl” on väga ja väga konkreetselt Kolumbia, veel rohkem Bogotá romaan, ühe põlvkonna romaan, ja “Must muinasjutt” ei ole nii väga Soome romaan ja põlvkonna romaan ka mitte, peab neis olema midagi universaalset, et nad on tunnetuslikult nii sarnased. Isegi mitte ainult tunnetuslikult. Piisab, kui võtta pealkiri.

On raamatuid, kus pealkiri on lihtsalt pealkiri, nagu on romaane, kus see on üsna mõistetamatu nagu need loendamatud motod, milleta ei saa vist enam ükski kirjanik läbi. Harvem on romaane, kus pealkiri võtab tõepoolest kogu loo kokku ja annab sellele isegi lisamõõtme. “Must muinasjutt” ja “Asjade kukkumise hääl” on just sellised.

Asjade kukkumise hääle motiivi kasutab Vásquez nii mitu korda, et see ei ole pelk kujund. See on kokkuvõte. Kolmesõnaline ümberjutustus. Ühe põlvkonna maailm kui asjade kukkumise hääl, kõikide häälte ema – elude hävimise hääl kuristikku sööstmisel, hääl, mida tekitasid asjad lennu 965 Andidesse kukkumisel. Tõendusmaterjal, must kast, mida uurida, kuigi inimelu puhul ei saa sääraste tehnoloogiliste luksustega arvestada.