Nora Ikstena “Emapiim”

EmapiimNüüd on see kuulus “Emapiim” siis loetud. Ostetud ja loetud. Kuidas sa ikka jätad ostmata ja lugemata raamatu, mille autorit on nimetatud Läti Sofi Oksaseks. See kruvib ootused kõrgeks, sellesse ei saa kuidagi kaheti suhtuda.

Pärast lugemist – jah, võrdlus Oksasega on igati mõistetav, aga… Nii hea see raamat nüüd ka ei ole. Miks – seda ei olegi nii lihtne mõista. Mõtlesin selle üle tükk aega.

Iseenesest – see on hästi kirjutatud, lugu on hea, jutustamist väärt, ema ja tütre lugu, vaheldumisi räägitud.

Tehniliselt – oleks vast lihtsam lugeda, kui üks oleks mina- ja teine tema-vormis, aga sel juhul kaoks too järjepidevuse tasand, see, et mingis mõttes on mõlemad üks. Vanaema asemel ema ema, just niimoodi lahku kirjutatud, kinnitab järjepidevust omakorda.

Ajastu vaim – 1970ndad ja 1980ndad aastad – on tabatud väga täpselt – see tunne, et sa pole midagi teinud, aga ometi tuleb kõik välja. Või veel hullem – ei tule, aga võib iga hetk tulla. Tõenäoliselt saadab see paine just 1960ndail sündinuid mingil moel eluaeg.

Nii et ma ei oskagi õieti öelda, mis mind selle raamatu juures häiris. Võib-olla jäik (otse)seotus ajaga. “Emapiima” üks kandvaid kujundeid on hamster, kes sööb oma lapse ära, et teda puurist päästa. Tugev kujund, aga… Nii otse, seotud nii kindla aja ja ühiskonnaga. Ometi söövad hamstrid oma lapsi eri põhjustel igal ajal ja igas riigis, mitte ainult Nõukogude Lätis (või Nõukogude Eestis). Emade ja tütardega juhtub üldse igal ajal igasuguseid asju. “Emapiim” aga seostab selle ainult ja ainult kaotatud vabadusega ja see muudab natuke nagu piiratuks raamatu, mis võiks olla väga hea. “Emapiima” tegelaste pained – vähemalt mitte kõik ja läbini – ei ole ilmtingimata puuduva vabadusega seotud.

Kui ka muidu saaks sellest mööda vaadata, siis raamatu lõpp ei lase: “Me saame tõesti vabaks! Miks ta küll ei olnud suuteline mu sõnu kuulma?” Millegipärast on autor need sõnad pannud just Jesse suhu, aga Jesse, Jesse ometi… Kui Jesse elanuks nüüdisajal, olnuks ta elu ehk natuke parem, aga mine tea. Noh, ükski arst teda läbi vaatamast ei keelduks. Ta saaks ehk  ravi. Kui tal oleks raha. Aga tal ei pruugiks olla. Ja nii edasi.

Muide, ingliskeelne “Emapiim” ilmus pealkirja all “Soviet milk” – väga täpne. Täpsem kui originaal.

Ah jaa, mis veel – peale hamstri läbib raamatut lüpsisooja piima kujund, mis on küll poeetiline, aga… Tegelikult oleks huvitav teada, kas lüpsisoe piim ajab südame pahaks ainult 1960ndatel Nõukogude Eestis ja Lätis sündinud tüdrukutel. Või pole sel aja ja riigikorraga mingit pistmist.

PS Tegelikult on see vist ikka üks üsna hea raamat.

Advertisements

Cassandra Clare “Luude linn. Surmav arsenal”

15aastane tavaline tüdruk Clary Fray läheb oma sõbraga New Yorgis ööklubisse. Seal algab uskumatute juhtumiste jada tema elus. Kõigepealt on löövad kolm teismelist ööklubis ühe nooruki maha ja selle surnukeha haihtub. Keegi teine peale Clary neid ei näe. Varsti saab Clary teada varjuküttidest ja deemonitest, kellega varjukütid võitlevad. Selgub, et ei ole temagi tavaline tüdruk.

Segu Harry Potterist ja “Videviku” saagast. Klišeede kogu, mis on mõeldud panema põksuma teismeliste südameid. Miks siis mina selle läbi lugesin? Ei lugenudki. Mulle sattus see kätte ingliskeelse audioraamatuna, mida ma Sadama tänava ja Uuemõisa vahel kõndides kuulasin. Olen avastanud, et paljud neist jäävad mulle arusaamatuks, kuigi kirjaliku tekstina võib kõik arusaadav olla. Lihtsalt kuulates vahepeal tähelepanu hajub, jääd unistama ja järsku avastad, et mitte mõhkugi ei saa aru, kes kus ja miks teeb. See ei kehti aga teatud lihtsakoeliste raamatute puhul. Näiteks Heinleini noortekad, mida ju lugeda ei viitsiks, tundusid kuulates lausa põnevad. Ja see Clare’i asi kõlbas ka küll. Kuigi järge kuulata ei viitsiks, lugemisest rääkimata.

William Burroughs “Alasti lõunasöök”

alasti-lõunasöökSee biitkirjanduse ikooniline teos on üks ilge lugemine. Psühhedeelne segapudru allakäinud narkomaanidest ja homopornost. See ei ole minupoolne hinnang, vaid kirjeldus. Autor (kes oli selleks ajaks u 15 aastat olnud heroiinisõltlane ja just puhtaks saanud) ise ütleb ka midagi sellist ühest paljudest järelsõnadest. Et oli vaja anda ülesvõte või läbilõige, mitte jutustada lugu. Et lugemine oli vaev. Aga täna öösel, kui mu joobest hakkas saama pohmakas ja uni läks ära, avastasin, et poolpurjus peaga märkasin selles tekstis hoopis rohkem loogikat, tähendust ja isegi lahedaid kilde. Lugesin hommikuks läbi.

Raamatu loetavam osa on sada lehekülge järelsõnasid.

Ransom Riggs “Hingede raamatukogu”

Miss PeregrineTriloogia kolmas osa, tegevuspaik  – Vanakuradi aaker – kõige kõlvatum ja ohtlikum agul Londonis kogu pika ajaloo jooksul, seadusetuse kants, kus leiavad varju lindpriid, palgasõdurid ja pagendatud, aga ka viimane tõeliselt vaba koht, kus saab kõike osta ja kõike müüa või ükskõik mida peita.

Huvitav paik, kas pole?! Lähemal tutvumisel mitte päris seadusetu. Näiteks laenutustähtaja ületanud saavad karistuseks nii ja nii mitu piitsahoopi, ja seda üksnes pehmekaaneliste puhul. Võib vaid aimata, mis juhtub, kui tegemist on kõvakaanelistega.

Paeluv on ka hingede raamatukogu – koht, kus hoitakse ebatavaliste hingi, mida valvavad ebatavalised raamatukoguhoidjad – ja idee, et igaüks saab hinge (küütlevsinine vedelik, muide) eluajaks vaid laenuks. Enne surma tuleb see tagastada. Kes kontrollib raamatukogu, valitseb maailma. Lood on alati midagi muud (ja palju suuremad) kui loetud või räägitud (muinas)jutud. Kõik piisavalt kaunid mõtted, et neid edasi mõtelda.

Kui võrrelda esimese ja teise osaga, siis ei paku “Hingede raamatukogu” erilisi üllatusi, ta on enam-vähem selline nagu teine, esimest ei ületa, aga ei ole ka oluliselt kehvem. Kui püüda triloogia kuidagi kokku võtta, siis on see eelkõige õuduslugu, mis aeg-ajalt omandab seiklusjutu ja Bildungs-romaani elemente.

Kui võrrelda näiteks Harry Potteri ja Septimus Heapi lugudega, ja miks mitte seda teha, siis ilmnevad triloogia mõningad puudused. Kui esimene osa välja arvata, siis oli kogu aeg selline tunne, et midagi oleks nagu puudu, põnev on, (võlu)maailm on loodud, karakterid on, aga… Kui Potteri ja Heapi peale mõelda, siis on puudu… detailidest.

Miss Peregrine`i ebatavaliste laste maailmas on liiga vähe detaile, põhijoontes on see(tõenäoliselt kogu oma rikkuses) olemas, aga mõjub nagu kuliss. Sellest tuhisetakse läbi, nagu poleks õieti aega süveneda. Muidugi, on fotod, aga nende eesmärk on tekitada kummastavat (õudusloo puhul äärmiselt vajalikku) tunnet, et loetu on tõsi, mitte väljamõldis. Detailide puudumist see ei korva.

Kus on taimed, kus on kõik need kummalised ja võluvad elukad, kes seal kindlasti oma asju ajavad? Lugeja ei saa neist midagi  teada. Riggs pakub küll kauneid ideid ja hulganisti ebatavalisi lapsi ning koletisi ja žongleerib oskuslikult ajaga, aga… Isegi mitte ühtegi noorukest äbarikku üksikisast sõnumirotti, kes kasvõi korraks loost läbi lipsaks, et kolmanda osa lõpus siidritalus pensionipõlve pidavana taas korraks välja ilmuda.

Ja toit, nii imelik kui see ka ei ole – kunagi ei tohi alahinnata toitu, isegi mitte kirjutatud lugudes. Eks meenu ju Hans Ihnuse (Hans Fallada “Lood lastele”) puhul just kuivanud leivakoorik, millest pekitükiga üle tõmmati. Angie Sage ei pidanud paljuks täiendada oma lugu tädi Zelda detailsete retseptidega. Kapsa-angerjapada kaks korda keedetud kaalikatega! Ja keedukapsavõileivad! No mida sa hing veel tahad?!

Miss Peregrine`i ebatavalised justkui ei vajakski toitu, kuigi nende seiklused on pöörased, ja kui nad ka aeg-ajalt midagi söövad, siis pole road eriti huvitavad.

Peategelase tavalisus – ei ole ta orb ega seitsmenda poja seitsmes poeg – on ehk isegi õigustatud. Kui ühe täiesti tavalise ameerika koolipoisiga võivad juhtuda sellised jubedad lood, miks ei võiks need siis juhtuda kellega iganes. Nii et las ta siis – tõe huvides – olla pealegi harrastusornitoloogist isa ja apteegiketi omanikust ema ainuke laps, kelles ei ole mittte midagi  erilist. Peale vanaisa. Aga vanaisad on ju alati erilised. Meil kõigil.

PS Mis veel silma torkas – midagi on lahti selle raamatu (just selle kolmanda osa) toimetamisega. Justnagu oleks kerge tuulehoog aeg-ajalt üle käsikirja pühkinud ja komad õigete kohtade pealt kaasa viinud, et need siis kusagil teises kohas taas lausetesse pillata. Omal  moel oli see lausa võluv.

Andrzej Sapkowski “Ettemääratuse mõõk”

ettemaaratusemookTeine raamat Nõiduri fantasy-sarjast. Esimeses osas said lugejad teada nõidur Geralti ja maag Yenneferi kirglikust armusuhtest. Siin logiseb see vanker üle kivide ja kändude edasi ja vahepeal põrutab hoopis võssa. Veel teavad esimese osa lugejad, et Geralt küsis ühelt kuningannalt tasuks oma töö eest seda, mille olemasolust too veel midagi ei tea – nagu neid muinasjuttudes ikka küsitakse näiteks elupäästmise eest. Võib minna nii, et päästetu lubab seda ja siis ootab teda koduväravas abikaasa vahepeal sündinud lapsega. Nõiduritel on tava niiviisi endale õpilasi hankida. Igal juhul peaks niiviisi saadud laps olema eriline saatustekujundaja. Geralti esimeses osas välja teenitud ettemääratu on printsess Ciri, nüüd juba igavene plikanaaskel. Muidugi ei taha tüdrukut ära anda tema vanaema kuninganna ja ei taha Geraltki vastu võtta, sest ei ole ju ilus vedada printsessi kodust minema, pakkudes talle asemele viletsat ja vaevalist rändurielu. Geralt otsustab panna saatuse ja ettemääratuse proovile.

Raamatust käivad veel läbi metsades elavad naissõdalased drüaadid, kes peavad inimestega verist sõda, muhe draakon, hea ärivaistuga kujumuutja ja veel terve hulk värvikaid tegelasi. Möllu on sama palju kui eelmises osas, aga maailmavalu ja sisekaemusi on rohkem. Muidugi soovitan, lemmiksari siiski.

Glen Cook “The Black Company”

The_Black_Company

Must kompanii on palgasõdurite üksus, mis raamatu alguses on Beryli linna valitseja palgal. Aga valitseja on kohe võimult kukkumas ja kompanii vahetab kiiresti tööandjat.

Must kompanii on ise üks kõrilõikajate bande, aga nende uued tööandjad on ikka eriti ebameeldivad tüübid, mingid elluärganud võlurid, lausa pooljumalad, kes on riigis võimul. Kompanii ülesanne on võidelda (vist) heade mässajatega.

Sõjakirjandus, kus vaesed sõdurid peavad võitlema värdjalike riigijuhtide kahtlaste eesmärkide nimel ja muudkui näidatakse sõja karmi reaalsust ja ainus õilis asi on relvavendlus, mind eriti ei köida. Ühest küljest on “The Black Company” just selline teos. Teine häda on selles, et suurest osast raamatust ma päris täpselt aru ei saanud. Kõigil on mingid hüüdnimed ja nad lähevad sassi. Või mis lahing ja miks parajasti toimub. Aga teisest küljest on hirmus põnev. Kihutad sellest tohuvabohust läbi, suurt midagi aru ei saa, aga äge on.

Sisust lugege siit: http://baas.ulme.ee/?autor=441&teos=9313

Ransom Riggs “Tontide linn”

Tontide linn“Tontide linn” on “Miss Peregrine´i” lugude teine osa, seikluslikum, eepilisem, vähem filosoofiline, samas üha rohkem ja rohkem üks korralik Bildungsroman – Jacob juurdleb põhjalikult selle üle, kas otsus lahkuda oma ajast ja jääda ebaharilike lastega, on õige või mitte. Seda enam, et ebaharilikel lastel ei ole valikuvõimalust, temal aga (esialgu veel) on, nagu oli vanaisa Portmanilgi. Ja vanaisa Portman valis elu (ning vananemise) tavamaailmas.

Jacob – vastuoksa ühe lasteraamatu seaduspäradele – valib tavamaailma. Seaduspäraselt aga ei õnnestu tal sinna tagasi pöörduda. Vähemalt – mitte veel – selles raamatus.

Aja(loo) kohta on ka huvitavat. Ajasilmustes rändav kamp ei saa ajalugu kuidagi muuta, sest… see parandab end ise. “Tontide linn” kummutab igasuguse liblikatiivaefekti – minevikku rändaja võib teha mida iganes, tulevikku ta muuta ei saa. Ka põimub “Tontide linn” juba rohkem Teise maailmasõjaga, ajaga, kus kasvas üles (juudist) vanaisa Portman, kelle jutustatud (tondi) lugusid peeti (ja pidas ka Jacob) lapsepõlves üle elatu (kõver)peegelduseks. Meenutab Narnia-lugusid.

Võib-olla (õige natuke) nõrgem kui esimene osa, aga otse midagi ette heita nagu ka ei ole. Veel terve hulk kummastavaid mustvalgeid fotosid.