Nora Ikstena “Mees sinises vihmamantlis”

“Nojaa, elu pole poeem – trohheuses, jambis või ditürambis värsistatud.”

Kuigi mõnikord ikka on ka. Vähemalt mõnda aega. Kui veab.

“Mees sinises vihmamantlis” ilmus 2011, “Emapiimani” (2015) oli jäänud neli, “Elu pühitsusest” ja “Neitsi õpetusest” möödunud kümmekond aastat.

Ameerikast naasnud ja oma viimased eluaastad Ikstena pool Ikškiles elanud Dzintars Sodums, “Ulyssese” tõlkija, oli seks ajaks juba lahkunud.

“Mees sinises vihmamantlis” oleks mõjuv lugu ka kirjanduslooliste allusioonideta, Ikstena ja Sodums või Tebe ja tütreke, pole mingit vahet.

See on õpetaja ja õpilase lugu, nagu neid ikka juhtub, kuigi mitte eriti tihti – selleks peab kõvasti õnne olema. Aga ka lugu sellest, mis on sõnade taga. Näiteks niisuguste konstateerivate kirjanduslooliste sõnade taga nagu “”Ulyssese” tõlkija” või “oma viimased aastad Ikstena pool Ikškiles elanud”.

Nende taga on hoomamatud universumid, millest kellelgi pole õrna aimugi, ei saagi olla, kui just mõni tütreke neid üles ei kirjuta.

“Kui keegi kingiks Tebele teise elu, poleks mingit kahtlust, mis sellega ette võtta. Ta võtaks vöörusest need paar mappi, kus on alustanud “Finnegani peiede” tõlkimist ja jätkaks aeglases vaimus seda teist elu.”

Jørn Lier Horst “Salatuba”

“Salatuba” on teine osa politseinspektor William Wistingu sarja sarjas “Lahendamata juhtumite kvartett” – et siis sari Wistingu sarja sees.

Esimene oli “Katharina kood” – kaks peaks siis veel olema. Või tulema.

“Katharina koodile” jääb “Salatuba” alla. Lugu ise on kehvapoolne, kuigi alguse järgi ei peaks olema. Paraku läheb poliitik Bernhard Clauseni surma järel – ontlik infarkt, ei mingit mõrva – ilmenud kahtlaste asjaolude uurimine käest ära, mida lõpu poole, seda rohkem.

Eriuurimisrühma juhi Adrian Stilleri potentsiaal huvitava karakterina jääb täiesti kasutamata ja allmaailmaga seotud vabakutseline ajakirjanik – päris nii need asjad nüüd ka ikka ei käi – ei ole lihtsalt usutav.

Peaks vist Horstiga väikese vahe sisse tegema.

Kjell Westö “Tritonus”

“Tritonus” on lugu muusikast, vananemine ja üksildus on taust.

Või siis vastupidi. Üksildusest ja vananemisest muusika taustal.

Noorest peast selle peale nii väga ei mõtle. Või mis väga, üldse ei mõtle, et elu ei ole palju pikem kui kolme minuti ballaad.

See on lugu murdepunktist, mil saab selgeks, et minevik kasvab ja tulevik kahaneb, ole sa tippdirigent või – mis siis et andekas – külamoosekant. Inimelu on vastus küsimusele, mida keegi ei ole esitanud. Tee on kahanemise tee.

Kui see kord kohale jõuab, on juba hilja langetada taktikepp keset fraasi ning lahkuda imestunud publiku ja sama imestunud orkestri silme all kontserdisaalist. See hetk on möödas, kui teda oligi.

Ühel heal päeval vaatad peeglisse ja vastu vaatab… hall frakisabaga metronoom.

“Väävelkollasest taevast” on “Tritonus” sutsu toekam. Tonaalsus on sama. See mälu petlikkuse ja õigesti mäletamise sunni motiiv. “Terendus 38” vastu ei saa kumbki, kuigi sellegi ilmumise ajaks oli Westöl Finlandia juba käes.

“Kus kõndisime kunagi” – kuigi ma selle keskkogust tõin – jäi mul omal ajal lugemata, kuigi Lehte seda kangesti kiitis. Miks lugemata? Ei mäleta.

Jørn Lier Horst “Katharina kood”

Vaatasin järele, mida ma Horsti kohta varem olen kirjutanud.

Ojaa, “Koopamehe” ja “Jahipenide” vastu “Katharina kood” ei saa, aga tundub, et paari viimasega võrreldes on seekordne täitsa tore.

Uurija Adrian Stiller karakterina ja üldse mõjus kuidagi värskelt. Loodetavasti ei ole see ainus kord temaga kohtuda.

Politseinspektor William Wisting ja tema ajakirjanikust tütar Line tegutsevad taas koos, st tegelevad ühe juhtumiga. Millest nad teineteisega muidugi eriti rääkida ei saa.

Millest on kahju – et kogu see töö, mille Line ära tegi ja mis läks suuremalt jaolt tühja, sest mõrvar nabiti kinni enne, kui Line artiklid jõudsid ilmuda. Aga noh, see on selline kollegiaalne nördimus, mis ei puutu kuidagi raamatusse.

Raamat on hea.

Sebastian Fitzek, Michael Tsokos “Ära lõigatud”

Vat seda raamatut küll ei julge soovitada.

Aastal 2006 “Teraapiaga” debüteerinud Fitzek – Saksamaa üks menukamaid (krimi)kirjanikke – on avaldanud märkimisväärse hulga põnevikke, sh terve rea koostöös. Aastal 2012 ilmunud “Ära lõigatud” on üks neid. Ei tea ju, kuidas see Saksamaal müüs, aga võiks arvata, et kui 14 aastat jutti kirjutada romaan või kaks aastas, olgu siis kellegagi kahasse või üksi, siis läheb lahjaks kätte. Või kaubaks. (Eeskujulikult) konstrueerituks.

“Teraapia” oli hea. Isegi väga hea. Teistmoodi kogu selles Põhjamaade krimiromaanide uputuses, mis meil valitseb. Kuidagi värske. “Ära lõigatud” paraku seda ei ole. Avada see “Teraapia” tuules ja leida end… No ma ei teagi. Lihtsalt ühest järjekordsest (kehvemapoolsest) Põhjamaade laadis krimiloost. Lehekülgede kaupa telefoni teel juhendatavat lahkamist kõigi üksikasjadega on ikka liig. Ja see, et üks või teine tegelane midagi valesti näeb või saab aru või tajub. Kui seda juhtub ikka ja jälle ja jälle ja jälle, siis – võttena see lihtsalt ei tööta.

Ja – no ma saan aru, et ühe pehmekaanelise kriminaalromaani tõlkele – mitte et see raamatu hinnas kuidagi kajastuks – ei saa väga suuri nõudmisi esitada, aga kõik need õigekirjavead olid ka nagu liig. Hea, et ma seda ei ostnud. Kuigi kaalusin.

PS Tore koht oli praktikant Ingolf von Appeni prillid, mis lahkamise ajal laiba sisse kukkusid.

PPS Koomiksikunstnik Linda ahistamise lugu olnuks ehk põhiloost huvitavam, kuid jäi paraku marginaalseks. Ja üldse – kas üks kriminaalromaan ikka peab osundama ühiskonnaelu kitsaskohtadele? Jah, ta võib seda teha, kui see on hästi tehtud, aga ilmtingimata vist ikka ei pea.

Samanta Schweblin “Kentukid”

Piiripealne ulme.

Tegelikult – ma pole mingi ulmeasjatundja, ma lihtsalt loen seda – ei tea ma, mida see määratlus õieti tähendab, välja arvatud “Kentukite” puhul, kus tegelikkus pole mitte aastakümnete või -sadade, vaid ühe pisikese turunduskampaania kaugusel – õhkõrna piiri taga peaaegu olemas. Või isegi mitte peaaegu.

Schweblini “Nähtamatu niidiga” võrreldes – kuigi miks peaks üldse võrdlema – on “Kentukid” mõnevõrra teistsugune. Kui võrdlus üldse on vajalik, siis just tollesama tegelikult mitte eriti olulise teistsugususe pärast. Selles mõttes, et mitte et lugeja pettuks, aga… noh, “Kentukid” võib-olla lihtsalt ei vasta ootustele. Mõnes mõttes on ta jälle samasugune, see autori mure, mis meist saab. Mis sellest maailmast saab.

“Ta oli nii kange, et tundis oma keha krigisevat ja, hirmust peaaegu oimetuna, küsis endalt esimest korda, kas sellest maailmast, mille peal ta seisab, üldse ongi pääsu.”

Jah, tõepoolest, miks peaks keegi laskma vabatahtlikult teise, absoluutselt võõra inimese Furby-laadse nunnu elukana enda ellu? Ja mitte ainult laskma, maksma selle eest? Ja miks peaks keegi teine tahtma juhtida toda nunnut elukat? Aga miks peaks keegi tahtma eksponeerida oma elu süütuid pisiasju sadadele või tuhandetele n-ö sõpradele FB-s?

FB-st loobuvad üksikud.

Tehnolooogiliselt oleks taolised robotid-lemmikloomad tõenäoliselt võimalikud, mis tegelikult on üsna hirmutav. Sest kõik, mis on võimalik, saab varem või hiljem teoks. Lõppude lõpuks ei ole Furby mingi tuumarelv.

Jah, tõsi, tehnoloogia iseenesest ei ole hea ega halb, paraku ei lõpe mitte ükski lugu “Kentukites” hästi. Kõik nad lõpevad halvasti. Või väga halvasti.

On siis mingitki lootust lõpetada teisti kui veeämbri all, kuni aku lõplikult tühjaks saab?

Sofi Oksanen “Koertepark”

Eesti keeles kuu aega tagasi ilmunud “Koerteparki” pole just avasüli vastu võetud. Raamatupoodide edetabelites püsib “Koertepark” küll nädala ostetumate raamatute loendis, arvustused pole teda aga kiitnud. Kuni selleni välja, et „Koertepark“ on suurepäraselt kirjutatud ja konstrueeritud romaan, võimalik, et Oksase seni parim, aga…

Lugeja, ja mis see kriitikki muud on kui lugeja, tahaks nagu midagi muud, ja seda juba mõnda aega – “Puhastuse” ilmumisest peale. Kuigi “Puhastuse” eestki sai autor sarjata, ja tegelikult, kuigi vähema hulga käest, ka “Stalini lehmade” eest. Ikka tollesama salaliku see-polnud-ju tegelikult-üldse-nii paradigma järgi. Mida teab see võõras soome tyttö meie asjadest?!

“Koerteparki” selle paradigma liistule tõmmata ei saa, sest “Koertepargis” pole Eestimaa helevalgete tüvedega kaskesid ega mustavaid aknaauke, vaid Ukraina moonipõllud, borš ja salo. Aga ikka tahaks nagu rohkem, tahaks midagi, torti või soolast, nagu oleks igaühel on oma Oksanen, kelle ta on loonud ja arvab endal olevat õiguse nõuda. Tehku seda või toogu toda.

Aga Oksanen – paraku – pole eestlase pisuhänd ega kratt.

“Koertepargi” Olenka jutustab oma loo tõesti kiretult. Ta ei kahetse midagi ega süüdista kedagi. Ka mitte iseennast. Peaksin seda siiski pigem “Koertepargi” tugevuseks, mitte nõrkuseks. Lugeja ei saa ehk nutta ega naerda, aga ta saab teada. Jah, see on ebamugav. Teadmine on alati ebamugavam kui teadmatus. Mis on ju enamasti õnnis. Õnnis teadmatus.

Viimast Oksanen tõesti ei paku. Pole kunagi pakkunud.

Margaret Atwood “Testamendid”

“Nagu öeldakse: ajalugu ei kordu, kuid riimub.”

“Testamendid” niisiis on “Teenijanna loo” järg. Aga eks see ole nagunii teada.  Offredi lugu jätkub. Tema asemel jutustab (oma loo) tädi Lydia.

“Mind arreteeriti varsti pärast seda, kui Jaakobi Poegade rünne likvideeris Kongressi. Alguses öeldi meile, et seda tegid islamiterroristid: kuulutati välja erakorraline olukord, aga meile öeldi, et me peaksime elama nagu  tavaliselt, et põhiseadus taastatakse peagi ja et erakorraline olukord saab varsti läbi. See vastas tõele, aga mitte nii, nagu olime oletanud.”

Tädi Lydia lugu on Offredi omast komplitseeritum. Offred valida ei saa. Tädi Lydia saab. Ja ta valib. Võimalus valida ei ole alati privileeg. Või on?

“Lisaks sellele, otsekui selle tunnistuseks, oli mulle valmis pandud värske rõivas. See polnud päris mungamanel ja polnud lausa pruunist kotiriidest, aga üsna sarnane. Ma olin seda varem näinud, staadionil naistulistajate seljas. Mul käisid külmavärinad üle selja.

Ma panin selle selga. Mida muud ma oleksin saanud teha?”

Jah, seda valikut saab hukka mõista. Jutustaja arvestab sellega. Kuigivõrd.

“Sa ise poleks iialgi midagi sellist teinud! Kuid sa ise pole kunagi midagi sellist tegema pidanud.”

Ellujäämine kui sümbol iseloomustab Atwoodi sõnul Kanada kirjandust, Kanada identiteeti. Vaielda võib, aga nagu öeldud –  sa ei tea, kuni sa ise pole midagi sellist tegema pidanud ja – kuniks on elu, on võimalus. Kuni hetkeni, mil sa oled teinud kõik, mis võimalik, ja valida enam ei saa.

“Sammud lähenevad, üks saabas teise järel. Kahe hingetõmbe vahel kõlab koputus.”

Mis on huvitav – ikkagi sõna. Vastutus. Vaikimine. Sest mida teeb tegelikult see, kes otsustab vaikida? Ta hävitab lugeja. Mis on juba üsna tõsine asi.

“Sel juhul hävitan leheküljed, mida olen nii suure vaevaga kirjutanud, ja hävitan koos nendega sinu, mu tulevane lugeja. Üks tikutõmme, ja sa oled läinud – ära pühitud, nagu poleks sind kunagi olnudki, nagu sind ei tulekski kunagi. Ma eitaksin su olemasolu. Milline jumalasarnane tunne! Kuigi see on hävituse jumal.”

Arusaadav, miks Atwood lisas “Teenijanna loole” ja “Testamendile” järelloo – konverentsi, mis vaatab Gileadile tagasi. Tahaks ju nii kangesti teada. Mis sai edasi? Kas Offredil õnnestus põgeneda? Kas tädi Lydia valik oli oma hinda väärt? Jah, järellood annavad sellele vastuse. Uudishimulik lugeja on rahul. Romaanid ise oleksid ilma järellugudeta kahtlemata tugevamad. Väide “ajalugu ei kordu, vaid riimub” oleks veenvam ja – sõnum mõjuvam.

See järelugude julgustav tagasivaade, kas see pigem ei uinuta valvsust?

Margaret Atwood “Teenijanna lugu”

“Asi sai alguse sellest, et president lasti maha ja kongressi pihta avati  tuli ning sõjavägi kuulutas välja erakorralise seisukorra. Süüdistus langes islamiusu fanaatikutele.”

Nii kirjutas 46aastane Margaret Atwood 1985. aastal. Ei leidnudki üles, mis aastal “Teenijanna lugu” eesti keeles ilmus, vanim, mis ma tuvastasin, oli 1993. aasta väljaanne, aga see ei ole kindlasti see, mida ma toona lugesin.

Nii et see pidi olema varem.

Üht-teist oli ju meeles, pigem Offredi loona, aga kindlasti mitte see, millest asi alguse sai. Arusaadav, ma ei olnud eriolukorras elanud ja islami terroristidest ei teadnud ma ka midagi. Oli lihtsalt üks düstoopia ja kõik.

Nolite te bastardes carborundorum – meeles ei olnud ka see. Ju ei olnud siis põhjust. Veel. Sest keegi ei korraldanud elu marssi. Keegi ei pidanud kõnet. Antibeebipille sai tutvuse kaudu välismaalt. Aga sellega me olime harjunud.

35 aastat hiljem hakkab ausalt öelda hirm. Eks peabki hakkama, sest selleks on ju see lugu kirja pandud. Või kui mitte otse hirm, siis valvsaks teeb see igatahes. Veel valvsamaks. Mis ongi ju mõnevõrra konstruktiivsem. Et saaks enne jaole, kui su pangaarve on ühel heal päeval lihtsalt suletud ja sellele pääseb ligi vaid su lähim meessugulane. Juhul kui selline peaks leiduma.

Kui jaole ei saa, siis ei jää üle muud, kui jutustada, isegi siis, kui sa ei tohi enam lugeda, kirjutamisest rääkimata, sest sõna on ohtlik. Isegi siis, kui sa ei tea, kas on kuulaja, lugeja, see, kellele sa räägid. Sest muud sa teha ei saa.

“Ma tahaksin uskuda, et see, mida ma pajatan, on vaid lugu. Mul on vaja seda uskuda. Ma pean seda uskuma. Neil, kes suudavad uskuda, et sellised lood on vaid lood, neil on paremad väljavaated. /…/ “Pajatan” on õigem öelda kui “kirjutan”: mul polegi midagi, millega kirjutada, ja kirjutamine on nagunii keelatud. /…/ Lugu ei pajatata vaid enesele. Alati on veel keegi. Ka siis, kui kedagi ei ole.”

Hanya Yanagihara “Inimesed puude võras”

Iseenesest  on intrigeeriv juba see, et Havai ja Korea päritolu noor (nais)kirjanik jutustab loo valge homoseksuaalse mehe vaatepunktist.

Võttestik muidugi ka. Lugu algab paari lehelooga, mis annavad teada, et üht Mikroneesia saare kogukonda uurinud ja selle eest Nobeli preemia pälvinud teadlane Norton Perina on kahtlustatav seksuaalkuriteos, süüdistajaks kasupoeg, kelle ta lapsendas sealtsamast Mikroneesia saarelt.

Järgnevad viissada lehekülge on Norton Perina päevik, mis on lugejale täiuslik lõks – temast saab detektiiv või kohtunik, kes kullipilgul otsib iga pisimatki detaili, mis räägiks Perina kasuks või kahjuks.

On ta siis süüdi või ei?

Otse loomulikult ei ole kõik nii lihtne, kui võiks olla, kunagi ei ole.

Intrigeeriv on ka see, et Norton Perinal on prototüüp, ja Yanagihara isa, muide, oli teadlane. Et veel rohkem segadust tekitada, pühendabki ta loo oma isale. Vom Vater… Lust zu fabulieren. Nuta või naera.

Mõtlemapanev raamat. Ilus ka. Või noh, mis ilus… Aga näiteks see lõik:

“Saarel pööritas aeg end pikkadesse spiraalkeerdudesse, trotsides bioloogiat ja evolutsiooni, ning isegi inimkeha ei austanud seda.”