J. M. Coetzee “The Master of Petersburg”

coetzee Nii paljukest kui mina aru saan, on J. M. Coetzee maailmakirjanduse staar, kellel on sektsioonkapis klaasi taga nii Nobeli kui ka Bookeri preemia. LAVi ja Austraalia kirjanik ka veel, nii et miks mitte oodata esmakokkupuutest temaga veidi eksootilist ja väga head kogemust. Aga “Peterburi pealik” oli väikestviisi pettumus.

See on ajalooline romaan ühest ajaliselt lühikesest Dostojevski elu episoodist. On aasta 1869 ja kuulus kirjanik tuleb Euroopast Peterburi oma kasupoja surma pärast. Leinas ja enesesüüdistuses püüab ta lahti harutada noormehe surma lugu, suhtleb selleks (üsna intiimselt) Paveli korteriperenaisega, noormehe anarhistidest mõttekaaslastega, politseiga.

Esimene pool tuiab Dostojevski Peterburis ringi suures leinavalus. See osa raamatust mulle täitsa meeldis, sest sügavast leinast tekkiv nähtamatu klaassein Dostojevski ja ümbritseva maailma vahel oli veenev. Selle kujutamiseks peab olema hea kirjanik. Aga teine pool, kui kirjanikuhärra suhtleb Paveli eeskuju anarhist Sergei Netšajeviga, tundub üsna õõnsalt kõmisev targutamine. Ja kokku jääb raamatust halvas mõttes kammerlik, tubateatrilik tunne.

Ega ma saanudki hästi aru, miks seda lugu ajaloolise isiku kaudu jutustada oli vaja või mis selle sõnum oli.

Sarah Winman “Plekkmees”

PlekkmeesNonii.

Et “Plekkmees” oli siis eelviimane raamat raamatukogust.

Üks on veel jäänud – “Reisija” Jean-Christophe Grangé – määramata ajaks.

Küll on hea, et Ulvi selle mulle toidupoe kassasse tõi. Raamatukogu oli selleks ajaks juba kinni, esialgu 1. maini, kui miski ei muutu. Kas muutub, ei tea.

700 lehekülge suurepärast krimkat – see ikkagi on midagi. Lohutav igatahes.

Aga “Plekkmees” – ega selle kohta olegi muud öelda kui Tokarczukile toetudes nentida – kurbus on viies ürgelement. Maa, tuli, vesi, õhk ja – kurbus.

Mis kogu oma koleduses on ikkagi imeilus.

Winmani kõige kurvem raamat, kuigi kurvad on nad kõik.

“Imeliste sündmuste aasta” on kõige ilusam. “Kui jumal oli jänes” on kuskil vahepeal.

Mingis mõttes eriolukorras elame kõik. Kogu aeg. Ainult me ei. Pane seda tähele. Või siis paneme. Vahet pole.

Aga nüüd “Reisija” kallale, kuni seda jätkub.

PS Eks üht-teist ole ju oma riiulites lugemata ka.

Vilmos Kondor “Budapest noir”

budapest-noir“”Ostke Õhtulehte! Gömbös surnud!” kisendas poiss edasi, Gordonit märganud, viipas ta lehega. “Kõige värskemad uudised Õhtulehes! Peaminister on surnud! Ostke üks leht, armuline härra!”

Gordon raputas üksnes pead.

“Mul pole lehte vaja. Ma tean, et peaminister on surnud,” teatas ta ja läks edasi. “Mina kirjutangi uudiseid,” lisas ta endamisi, “kui uudised üleüldse lasevad ennast kirjutada.””

Tuttav olukord, eks ole 🙂

“Budapest noir” on üks ütlemata tore krimka. Ja seda isegi mitte mõrvaloo enda pärast, selles ei ole midagi erilist, kuigi ega tal midagi viga ka ole.

Aga missugune galerii tegelasi!

Õhtulehe kriminaalajakirjanik Zsigmond Gondor, tema kunstnikust pruut Krisztina ja muidugi Mór, pensionil arst ja kirglik moosikeetja, toimetajahärra vanaisa. Kõik need “armulised härrad” ja “armulised prouad” ning teietamised, see 1930ndate aastate Budapest kogu oma hiilguses, viletsuses ja varjudes.

PS Mõelda vaid, ka siis olid valvetoimetajad. Sandi iseloomuga peatoimetajatest rääkimata. Kuigi eks see on klišee 🙂

PPS Kui üldse millegi üle nuriseda, siis – kuhu jäi õunamoosi retsept?!

N. K. Jemisin “Obeliski värav”

obeliskivärav“Viies aastaaeg” meeldis mulle väga.

Toda “Lõhutud maa” triloogia esimest osa olin ma lugenud mullu aprillis. Vaatasin järele.

Blogi on ikka hea asi, eks ole.

“Obeliski värav” on mõnevõrra lihtsam lugemisvara, kuigi just too loo jutustamise keerulisevõitu viis oli see, mis mind “Viiendas aastaajas” nii väga paelus. Ainuüksi “Viienda aastaaja” ülesehitus on omaette kunsttükk. See on peaaegu täiuslik.

“Obeliski värav” pakub toda kild killu haaval mosaiigi ladumise mõnu tükk maad vähem. Rahu maailm on ka juba tuttav, nii et ei mingeid erilisi üllatusi. Autor oleks nagu asunud toda esimeses osas loodud maailma mõistatust lahendama, aga ei saa kuidagi järje peale.

Obeliskid ei ole üldse nii huvitavad, kui võinuks arvata.

Ja et kogu selle suure sõja põhjus on orbiidilt minema lennanud Kuu…

No aitäh. Nii lihtlabane siis?!

PS Kuigi keeduputukad (ja kirkuusad) on lahedad.

 

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”

aja-oma-atra-läbi-koolnute-kontideKohti ei maksa alahinnata.

Kui “Aja oma atra läbi koolnute kontide” on hoiatus, ja seda ta ilmselgelt on, siis tuleks silmas pidada piiri.

Piiri igas mõttes.

Tokarczuki peategelane elab asunduses, millel pole nimegi, kuhu on jäänud vaid mõni üksik (pooltühi) majapidamine, üksildasel mägiplatool, sealtsamast jookseb Poola ja Tšehhi piir.

Ometi on see tähtis koht, sest just sealt võivad saada alguse otsustavad sündmused.

Teisalt elab ta maailmas, mis on piiri ületamas, võib-olla juba ületanudki. Üle piiri minek ei tõota kunagi midagi head, isegi kui tundub teisiti. See on ohtlik.

Ilmsüütu usk, tunne, et midagi ei juhtu, sest senimaani ei ole ju juhtunud, on petlik. Piir lihtsalt ei ole veel käes. Ja keegi ei tea, kus see on. See pole märgistatud.

Aga kui see juhtub, võib juhtuda mis iganes.

Kui me ei anna endale aru, et maailm on suur võrk, et see on tervik ja ei ole ühtki asja, mis oleks eraldi.

“Et iga, ka maailma kõige pisem tükike on seotud teistega keerulise korrespondentsikosmose kaudu, mida on raske mõista tavamõistusega. Nõnda see toimib.”

“Meile tuleks seda iga päev meelde tuletada, sest me kipume seda unustama, meile tundub, et me oleme vabad ja et Jumal andestab meile. Ise arvan ma teisiti. Iga tegu, muudetud footonite värelemiseks, liigub lõpuks Kosmosesse kui film ja maailma lõpuni jäävad planeedid seda vaatama.”

Tokarczuk tuletab seda meelde.

“Elu on midagi katsepolügooni sarnast, väga nõudlik eksam, sellest peale läheb arvesse kõik, mida sa teed, iga mõte ja iga tegu, aga mitte sellepärast, et sind hiljem karistada või premeerida, vaid seepärast, et just need loovad sinu maailma.”

“Ei tule teist ja paremat maailma
me jaoks. Nii nagu ühtki tegu
ei tõsta ümber.”

See viimane nüüd ei ole Tokarczuk. Tokarczukil on Blake, nii et miks mitte siis Kareva 🙂

“Aja oma atra läbi koolnute kontide” ulatub hoiatusest kaugemale. Janina, oma tüdrukute eest kätte maksnud, läheb pakku, aga pakku minnakse selleks, et naasta. Ta ei ole üksi. Tal on sõbrad. Kunagi on ta ehitanud sildu. Enam ta seda ei tee. Ta maksab kätte.

Sildade ehitaja või mõrtsukas? Veidrik või keegi, kes tajub maailma tasakaalu hoobasid?

Janina ongi amorfne. Isegi tema nimi ei jää õieti kellelegi meelde. Ta jääb kahe silma vahele, sest kes märkaks üht pärapõrgus elavat vana naist. Tema sõbrad on samasugused. Marginaalid. Seda ootamatum on kättemaks.

Võiks arutleda, kas hea, mis asub kurja hävitama, ja midagi ilusat selles ei ole, on veel hea või hoopis midagi muud. Kas kättemaks on õigustatud? Ei tea.

Tokarczuk igatahes lõpetab ähvardusega. Paguluses Janina tõdeb:

“Ent mina tean, et mul on veel palju aega ees.”

Üks tsitaat veel:

“Ma silmitsesin Platoo mustvaget maastikku ja mõistsin, et kurbus on väga tähtis sõna maailma defineerimisel. See on fundamentaalne, see on viies ürgelement, kvitessents.”

 

 

Astrid Lindgren “Mio, mu Mio”

mio Olen ikka mõelnud, et küll on jube pealkiri. Kõlab nagu õhkamine ja sobib pealkirjaks ehk näiteks armastusluule kogumikule. Selgub, et kartsin põhjusega.

Üheksa-aastane Bo Vilhelm Olsson, kes elab Stockholmis ükskõiksete kasuvanemate juures, satub muinasjutumaale. Selgub, et seal on kuningas tema isa ja kogu elu on roosamanna. Poisi nimi pole seal mitte Bo Vilhelm, vaid Mio. Ja isa kutsub teda ainult “Mio, mu Mio”. Öäkk. Muinasjutumaa ei hakka elama. Kogu raamatu esimene pool on läila. Leheküljed läksid vaevaliselt ja rõõmustasin piltide üle, sest need sai kiiresti edasi keerata. Lugedes oli tunne, nagu võõras inimene kallistaks sind või oleksid sattunud Jaan Tätte kontserdile.

Teine pool, kui Mio läheb võitlusse kurja rüütel Katoga, on juba ägedam ja seikluslikum, aga Mio ja ta sõber Jum-Jum ei tundu üheksa-aastaste poisikluttidena, vaid poole noorematena. Isegi piltidel on Wikland kujutanud neid väiksematena.

Naljakal kombel muutus raamatu lugu hoopis paremaks, kui proovisin seda mõttes valju häälega mõnele lapsele ette lugeda või ümber jutustada. Äkki ongi ettelugemisraamat?

Arthur Japin “Suur maailm”

japinLilliputtide maailma on kirjanduses kujutatud küll, aga ikka grotesksena. Hollandi kirjanik Arthur Japin läheb oma jutustuses “Suur maailm” sügavuti väikest kasvu mehe pähe ja kuigi maailm, milles too elab, on igatpidi veider, saab lugu asjalik ja karge, sest peategelane ise on normaalsemast normaalsem.

Raamat algab natsi-Saksamaal 1930ndatel linnakese laialipeksmisega. Seal saamegi tuttavaks peategelase Lemmy ja tema naise Rosaga, kes seni on selles rändavas kääbuste linnas elanud ja töötanud. Nagu terve linn, on ka nemad teeninud raha iseenese näitamisega suurtele inimestele. Seejuures ei ole Lemmy, kelle vanemad olid lilliputid ja elasid kääbustelinnas, kunagi tahtnud muud, kui elada ja olla nagu kõige tavalisem inimene. Raamat vaatab Lemmy elule kiiresti tagasi ja kuigi lugu ennast selles üleliia palju ei ole, on Japin selle vähese meisterlikult üles ehitanud. Põnevus tuleb täiesti totakatest küsimustest, mis sinu kui lugeja peas hakkavad tiirlema. Kui alguses jääb mulje, et kääbustelinn asub Saksamaal, siis Lemmy meenutustes kõige varasemast lapsepõlvest asub see hoopis ühes New Yorgi hiiglaslikus lõbustuspargis. Mõtled juba, et oled millestki valesti aru saanud, kui, hopaa, väike käänak loos seletab ebakõla ära. Või Lemmy isa ja ema saatus. Tundusid mõlemad huvitavad, aga mitte ehk loo seisukohast nii tähtsad. Kui lõpuks tõde selgub, paistab kogu lugu teises valguses.

Raamatu sõnum on vist see, et kui tahad kääbusena suures maailmas ellu jääda, pead olema neetult tark ja isegi sellest võib väheks jääda. Seda koges oma nahal Lemmy isa, kelle elutarkusi on pool raamatut täis. Sellega tegeleb ka Lemmy. Järelsõnas on kirjas, et Japin võttis eeltööd tõsiselt, uuris ajaloomaterjale lilliputtide rändlinnade kohta ja intervjueeris väikesi inimesi, et neid paremini mõista. Seda on raamatust tunda ka. Aga päris lõpuni see tekst mind siiski enda külge ei haakinud. Võib-olla lihtsalt ei jõudnud, sest maht ei ole teab mis suur.

Kui raamatu andmete kontrollimiseks internetis kolasin, avastasin, et lilliputtide tsirkus esines Eestis veel 2001. aastal ja publikumenu oli tohutu. Päris õõvastav.