Victoria Dowd “Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas”

Tegelikult harjusin ma sellega isegi lõpuks ära.

Kuigi ma ikkagi ei tea, miks peaks 21. sajandil sedviisi kirjutama ja kes seda loeb.

Aga ma siiski lugesin, kohati isegi mõningase huviga, aga nojah.

Mis mind paelus, oli raamatuklubi. Ja pärapõrgus asuv häärber. Pole iseenesest paha.

Gootilike kulisside kirjeldamisele läks muidugi kole palju aega, enne kui midagi sündima hakkas. Karakterid polnud ka suurem asi, kuigi pidanuks nagu olema.

Ja natuke liiga palju minestamist.

Stiili koha pealt ei oskagi öelda. Kas see on meelega halb, aga ei kanna välja, või on see lihtsalt halb? Või on see selline moodne moodsa kirjaneitsi loodud toote tüüpi lugu?

Või üsna kenasti tõlgitud kehv raamat või mis?

Marek Krajewski “Katk Breslaus”

“Katku Breslaus” hakkasin ma lugema maikuus. Et asi selge oleks, siis täna on 4. september.

Aga läbi mina tema ikkagi lugesin.

Breslau, 1923. aasta juuni. Poola kriminaalromaan, Hendrik Lindepuu tõlkes. Jumalik, kas pole?!

Aeg on õige, tõlkija on õige, linn on õige. Wrocław kogu oma arhitektuuri ja hingusega, no millest me räägime.

Kõik on õige, aga ometi ei ole, mida lehekülg edasi, seda vähem. Mis ühest küljest võib olla lihtlabane sobimatus.

Ülemvahtmeister Eberhard Mock, ja seda hoolimata oma ladina keele oskusest klassikalise filoloogina, on nii ebameeldiv tüüp, et veeta temaga 250 lehekülge on tõeline katsumus.

Kriminaalromaanides on lugeja paratamatult uurijaga nii tihedasti seotud, et nende vahel peaks tekkima mingigi side. Enda ja ülemvahtmeister Mocki kohta ma seda öelda ei saa.

Karakter iseenesest on huvitav. Ja usutav ka, aga isegi vastastikuse sobivuse korral ei saa lugeja koos Mockiga uurida, sest Mock ise ei tea kah midagi ja kobab lõpuni pimeduses, kuni talle armulikult kõik ära seletatakse. Mock ise ja lugeja muidugi ka oleks nagu paljaks varastatud.

Seda, miks Lindepuu meisterlike Tokarczuki tõlgete järel on Krajewski nii konarlik, ei oska ma kuidagi seletada.

See lihtsalt ei ole võimalik, aga kuidagimoodi näe on.

 

Alex Schulman “Ellujääjad”

“Kas päevad ja aastad on siin üldse möödunud? Või on kõik paigal seisnud? Vahest toimub siin metsades midagi ajaga, see ei käitu, nagu peaks. Aeg on kruusatee, hoiad paremasse serva, võid näha iseennast vastassuunas möödumas.”

“Ellujääjates” jookseb see kruusatee tagurpidi. Lugu algab kell 23.59 ehk siis lõpust ja lõpeb kell 00 ehk siis alguses.

Muidugi on see illusioon, selline tagurpidi lineaarne lugu, nagu aeg üldse on illusioon. Suurem jagu “Ellujääjate” tundidest kella 23.59 ja 00 vahel viibitakse hoopis seal, kus aeg ei liigu, lapsepõlves, ja sealt välja saada on kunsttükk omaette.

Kõik lapsepõlved on ajalõksud, ja sealt teve nahaga pääseda õnnestub vähestel. Hea, kui üldse minema saad.

“Benjaminil on alati olnud tunne, et Nils sai lapsepõlvega kenasti hakkama, sest ei lasknud seda kunagi endasse.”

Aga katsu sa nii elada, et ei lase endasse. Võid ju arvata, et ei lase, et saidki terve nahaga minema, või siis võib vend arvata, et said, aga tuleb välja, et ei ole nii. Istud sealsamas lõksus ellujääjana surmani.

“Ta langes keereldes vee alla, vaba ja sidemeteta, ja kui ta pulss seiskus, ei olnud ei valge ega pime, polnud mingit tunnelit valgusega teises otsas. Oli kruusatee.”

PS Võiks lugeda. Juba selle tagurpidise vormi pärast.

Mitte ainult lugu ise, vaid ka iga peatükk eraldi on ring – lõpust algusesse ja algusest lõpuni.

Ilus keel ka.

Lisa Jewell “Ülakorruse pere”

“Oleks ebatäpne väita, et mu elu oli enne nende saabumist normaalne. /…/ Nad elasid meie pool üle viie aasta ja muutsid kõik väga-väga süngeks. Õde ja mina pidime õppima, kuidas ellu jääda. Ja kui ma olin kuusteist ja mu õde neliteist aastat vana, sündis laps.”

Nii see algab. On nemad. On vana maja. On ülakorrus. Ja ülakorruse pere.

Kõik eeldused, et sünniks midagi tõsiselt üleloomulik-psühholoogilis-gootilikku, midagi Alejandro Amenábari “Teiste” laadset, aga ei sünni.

Üleloomulik-gootiliku asemel on lihtsalt üks (vale)guru ja sekt. Liiga lihtne lahendus.

Aga see selleks.

Lugedes ei saanud tükk aega aru, mis asi mind häirib, ja mida edasi seda rohkem. Mingi kerge kaldumine naistekasse, selline õhkõrn? Aga nagu ei olnud ka…

Raamat muidu on hästi põnev. Selle nahka läks peaaegu et terve nädalavahetus, isegi õigekirjavead ei häirinud.

See näitab nii mõndagi, selline iseäralik leebus, eks?!

Aga lõpuks sain pihta.

“Ülakorruse pere” on põneviku liistule tõmmatud “Tüdruk A” – üks ja seesama lugu.

No peaaegu üks ja sama.

See see oligi!

Et kuidas ühest ja samast võib luua nii kergekese ja sügava loo. Ega see ole “Ülakorruse pere” viga. Üks on üks ja teine on teine. Suht järjest lugedes lihtsalt liiga terav kontrast.

Kui “Ülakorruse pere” kallal norida, siis kolm viimast peatükki läks küll natuke nagu käest ära, ikka sinna naisteka poole peale. Ja see sai ka seletust. Mõnikord, väga harva küll, aga vahel siiski leidub tänusõnades üksik huvitav kild.

Jewell lõpetab oma tänu nii: “Ning viimaks aitäh kahele topeltviinale ja toonikule, mis aitasid ühel reede hilisööl mind läbi kolme viimase peatüki ning üles leida mõned viimased read, mis olid mul kuhugi ära peidetud. Terviseks!”

Nii et ma ei tea, aga… Ehk ei oleks pidanud võtma.

Peeter Sauter “Surm Bulgaarias. Kõik hinnas” LR 2021/14-16

Ei olegi Sauterit lugenud.

Kui, siis ehk “Indigo” on loetud, seda nagu mäletaks kolmekümne aasta tagant, aga ei tea, kas just läbi.

Pärast seda on kolmkümmend aastat tunne, et Sauterit ei pea lugema, et teda lugenud olla. Sauter on Sauter, kuigi imaginaarne. Sest pole ju lugenud.

Selles mõttes ei ole “Surm Bulgaarias. Kõik hinnas” mingi üllatus. Sauter on ikka Sauter. Läheb kokku kõigi nende lugemata lugudega, “Indigoga” muidugi ka.

Teises mõttes jälle on üllatus, et läheb hinge. Ei olegi niisama üks joomine ja jauramine. Kahju on. Nagu loomast või lapsest. Ei olegi lihtsalt mees ja naine, kes ei saa koos ega lahus. On mees, naine ja üldistus, universaal. Lugu abitusest.

Lõpp on eriti mõjuv, see kujund, kaks koera kiirtee ääres. Toidetud, kõhnad, aga normaalses seisus. Maha jäetud, pikk valge nöör kaelas. Ei saa teineteise juurde, ei minema. Üks sama mõjuv kujund on veel, aga kirja ei pane. Küll tunneb ära, kes loeb.

Kõiksugu seostest kubisev, kõrg ja mitte nii väga kõrg, Thomas Mann ja Hemingway, surm Veneetsias, jäämägi, liisusalmid ja nii edasi. Peale selle kogu see kafkalik värk.

Kõik hinnas, tasuta joogid, kirjutad alla, aga peenes kirjas teksti ei loe. Ei tea, millele alla kirjutad.

PS Stiili kallal ei taha närida, ses mõttes, et stiil võib meeldida või mitte meeldida, aga ta on. Mis iseenesest on ikka parem, kui et ei ole.

Elena Ferrante “Lugu kadunud lapsest”

“Erinevalt juttudest kaldub tõeline elu, kui see on möödas, mitte selguse, vaid hägususe poole. Mõtlesin: nüüd, kus Lila on lasknud end nii varjamatult näha, pean leppima sellega, et mina teda enam ei näe.”

Ongi Napolisari läbi.

“Lugu kadunud lapsest” lõpeb seal, kust “Minu geniaalne sõbranna” algas – Lila kadumisega.

Ring saab täis.

“Loosse kadunud lapsest” on punase lõngaga sisse kootud kogu varasem säsi: paine luua ja kustutada, hirm, et miski ei päästa, ei raha, ei mehe keha, ega isegi mitte õppimine, maailm kaotab piirjooned ja valgub laiali.

“Ei jää pidama armastus mehe vastu, isegi mitte laste vastu, peagi tekib sellesse auk. Vaatad august sisse ja näed heade kavatsuste udukogu segamini halbade kavatuste udukoguga.”

Selgemaks saab ka see, kelle lugu see õigupoolest on, Lila või Lenú oma. Küllap ikka Lenú, kes ühtaegu kirjutab üles ja kustutab, jutustab justkui Lenúst, aga kustutab ta juba oma nelikromaani esimeste ridadega ja kinnitab viimastega.

Vahepealne on (kustutamise) õigustus.

Autor kasutab romaanikirjanike ainukest privileegi, toorest õigust omale sobival moel lugu lõpetada, öelda viimane sõna.

Aga kõigel, tundub, on oma hind.

Olgu Lila siis Lenú alter ego või ei, üks saatanlik dihootoomia on see igatahes, ka ses mõttes, et kustutamist õigustades kustutatu üles kirjutada. Paistab, et see siiski on võimalik: ühekorraga kustutada ja põlistada.

Mis veel on huvitav, ükski autor ei pane peategelasele enda nime niisama heast peast. Ega too sisse iseenda teoseid, kuigi väändunud moel. Nii et (vist) väga isiklik raamat, mis iseenesest ei loe tuhkagi, aga ühte kinnitab küll:

“Kirjutage ikka sellest, mida te kõige rohkem häbenete. Ärge öelge, et teie midagi ei häbene. Ärge valetage.”

Ferrante ei valeta.

Jørn Lier Horst “Kuritahtlikkus”

Vaatasin, et olen politseiinspektor William Wistingu karakterit nimetanud hõredaks.

Tõesti, Sherlock Holmes või miss Marple ta pole, aga Mankelli Kurt Wallander võib-olla isegi on, kui tõved, vihmasadu ja melanhoolia maha arvata.

Wisting on üksildane, vananev, pühendunud, ja armastab lapselast.

“Kuritahtlikkus” on seitsmes William Wistingu lugu, mis ma lugenud olen, ja selle ajaga olen ma temaga jõudnud ära harjuda. Ta on justnagu toasussid, hommikumantel ja lemmiktugitool – hea kodune ja turvaline. Ja muidugi tema tütar Line, ajakirjanik, kes seekord küll ajakirjanik pole, aga teeb dokumentaalfilmi, nii et natuke ikka on ka.

Professionaalne kretinism, mis teha, aga ajakirjanikud kriminaalromaanides on alati toredad, peaaegu sama toredad kui psühhiaatrid.

Aga nagu ikka – kui uurija ise, miljöö ja muud sellised asjad, näiteks road, mida kriminaalromaanides ei maksa alahinnata, ei ole põnev, siis peab kandma lugu ise. Horsti puhul on nii ja naa, mõnikord kannab paremini, mõnikord kehvemini. Seekord on heasti. Seitsme loetu seas pole ta parim, aga kehv küll mitte. Lõpuni põnev ja lõpp ei käi maha. Mis iseenesest on kah väärtus omaette. Alustada oskavad kõik, aga katsu sa lõpetada.

PS Tõlge on korralik, kui mõned konarused maha arvata. Lause on loetav. Milline kergendus.

Abigail Dean “Tüdrk A”

“Tüdruk A” ilmumist saatis mõningane meediakära.

Tegelikult vist isegi mitte kära, sest ühe või teise raamatu ilmumine ei ole meil eales uudis, aga kuidagi ma teda tähele panin.

Ja ma ei pea silmas sõnapaare “rahvusvaheline menuk” või “midagi täiesti erakordset” või “kaasahaarav, suurepäraselt kirjutatud täius” – selge märk, et tuleks eemale hoida, eks ole. Raamatu kaanelgi on neid pelutavaid hüüdlauseid kaugelt liiga palju.

Tegelikult ei saanud ma isegi aru, millest see raamat on, igatahes ei kahtlustanud ma, et lugu on end äravalituks pidavast isast, allaheitlikust emast, voodi külge aheldatud lastest ja sellest, mis hiljem sai, aga mingi klõps käis ära, et peab lugema.

Tõlkija muidugi ka. Jüri Kolk.

Õigustamaks kõiki neid sisutühje hüüatusi – kuidagi teistmoodi on “Tüdruk A” küll, aga ma ei tea, kas ma oskan ütelda, mil moel teistmoodi. Võib-olla annavad vastuse järgmised raamatud, kui nad peaksid tulema, sest “Tüdruk A” on debüüt, kuidagi õhuline, justnagu pits. Või nagu Haapsalu sall?

Mähid end peaaegu et üleni selle sisse, aga nii peen, et saad tõmmata läbi sõrmuse.

Lugeja saab küll aimu, mis juhtus, aga lool on augud sees, juba sellepärast, et jutustaja, tüdruk A ehk Lex ei tea kõike, kuigi aimab. Või teab, aga ei räägi. Või erineb tema reaalsus tegelikkusest.

Lõpp ka ei kuku ära. Ja see, mis enne lõppu ilmsiks tuleb, lööb ikka sassi küll.

Aga kui järele mõelda, kuidas teisiti saanuks see olla, sest peaasjalikult on lugu ju sellest, mis pärast sai.

Jah, põgenemine on võimalik, aga see pole kunagi lõplik. Nagu pääseminegi. Põgened, ellu jääd, aga ei pääse ära.

PS Võiks lugeda.

Sebastian Fitzek “Hingemurdja”

Kaks lugu, pärislugu ehk haiguslugu ise ja eksperiment ehk tudengid, kes professori silma all haiguslugu loevad, teadmata, kuhu see kummaline eksperiment peaks viima ja miks.

Tundub see igatahes ohtlik ja õõvastav.

Seda enam, et pole teada, kes haigusloo kirjutas, kas psühhiaater või patsient.

Võte, kus lugejast saab eksperimendis osaleja, on mõjuv. See on ikka üsna veider tunne, kui 21. leheküljest peale saadab sind teadmine, et lugemist jätkata tohiks vaid meditsiinilise järelvalve all. Mida vaesel lugejal muidugi ei ole kuskilt võtta.

Aga eks ta loeb edasi, kus ta pääseb, kuigi tõlge ei ole suurem asi. Aga on nagu on.

Psühhiaatrid ja patsiendid, üksikud saared, seekord siis saare asemel kliinik ja lumetorm, selles asjas ei pea Fitzeki lugeja pettuma.

Kõike seda arvestades võiks “Hingemurdja” olla hea, aga miskipärast ei ole. Psühhiaatria keerdkäikud ja mõistatused mattuvad hirmsa rapsimise, ühest ruumist teise tormamise, jalga astutud klaasikildude ja kes teab mille alla veel.

Selles osas on “Hingemurdja” nagu Fitzeki “Ära lõigatud” – natuke liiga palju verd, aga noh, eks see ole maitse asi.

Tunne, et lugeja on tõesti mingis kummalises ohus, kaob ajapikku ära.

Ja see, kes too eksperimenti läbi viiv professor on, ei ole üllatav. Mitte et see oleks kuidagi aimatav olnud, see lihtsalt… ei tundu nagu oluline. Lihtsalt üks seik, et ahah.

Idee tekstist, mis kätkeb endas kurja, et seda paljundada, on paeluv. Et kas see on võimalik.

Iseenesest huvitav ja märkimis väärt detail on Fitzeki “Teraapiast” tuttavad Anna Spiegel ja Viktor Larenz, patsient ja psühhiaater.

Ja oi, “Teraapia” oli hea!

Anders de la Motte “Kevadohver”

Sellega on siis de la Motte aastaaegade sari otsas.

“Talvetule” järel oli “Kevadohver” üsna hea lugemine.

Ei teagi, mis selle “Talvetulega” oli, et ta niimoodi ära kukkus. Vahest oli asi ikkagi peategelases, Laura Aulinis, kelle trauma jääbki arusaamatuks. Selles mõttes, et mitte trauma põhjus, vaid trauma olemus.

Kui sa pead uurima kuritegu koos kellegagi, kellest sa aru ei saa ja kes sulle õieti ei meeldi, siis on see tüütu, ja isegi piinav.

Mis on ka põhjus, miks mul Marek Krajewsy “Katk Breslaus” ikka veel pooleli on. Puhtalt ülemvahtmeister Eberhard Mocki pärast. Ta on nii vastik kuju, et ma lihtsalt ei taha temaga koos uurida. Uurija iseloomuomadusi ei maksa alahinnata, sest uurijaga on lugeja ikka väga koos. Ja nad peavad sobima.

“Kevadohvri” Thea Lindiga seda muret ei ole. Thea Lind, tema lugu ja mõrvalugu ise, kõik need on paeluvad.

Kui aastaaegade sari paremuse järgi reastada, seda võiks nimetada ka mineviku varjude sarjaks, sest kõik nad lähevad tagasi lapsepõlve, siis oleks järjekord järgmine:

  1. “Sügisroim”
  2. “Suve lõpp”
  3. “Kevadohver”
  4. “Talvetuli”

PS “Sügisroima” lahutab “Talvetulest” ikka üsna pikk maa.