Gaétan Soucy “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke”

Hämmastav autor.

Kõigepealt keel. Madal ja kõrgstiil, arhaismid, nihestatud (pea peale pööratud) kõnekujundid, ise välja mõeldud sõnad, mille tähendust võib lugeja vaid aimata – kõik segiläbi. Pöörane pillerkaar.

Kujutan ette, missugune pähkel see võis olla tõlkija jaoks. Või noh… Tegelikult isegi ei kujuta.

Teiseks – loo jutustamise viis.

Kuigi jutustaja lubab jäädvustada tõsiasjad sirgjooneliselt ja ilustamata, pole miski kindel, sest ta kõneleb ainult sellest, mida ta teab või arvab end teadvat. Tegelikkusega ei pruugi sel olla vähimatki pistmist, peale selle, et ta kõneleb asjadest nii, nagu ta neid adub, tõdedes samal ajal: “Tõsi ta on, et me oleme ilma kõigest, mida me ei oska nimetada.”

Koos jutustajaga on aga kõigest ilma ka lugeja, kes nagu vaataks kella, mis küll käib, aga osuteid pole sel juba iidamast saadik küljes. Või siis vaatab ta iidvanasse tolmunud peeglisse, kust ei paista olevik, vaid näod kõige kaugematest mälusoppidest.

Kõige lõpuks selgub, et jutustaja, kelle ülesanne (ja paine) näib olevat kõik juhtunu üksikasjalikult jäädvustada, teeb seda, kirjutades üha ühtsama kursiivis tähte. Ta paneb kirja, aga üle lugeda ta ei saa. Tegelikult pole selleks ka aega.

“Selgub, et meie käes on raamat raamatu kirjutamisest, mida polegi olemas. Ometi võiksime vanduda, et me oleme seda lugenud.”

Aga eks sõnadega olegi nii. “Lõpuks nad ikka maanduvad kuhugi, maksku mis maksab, ja see on ainus, mis loeb.”

Üks tsitaat veel, nii see kõik algas:

“Ilmaruumi seisukord ei halvenenud mitte üks põrm. Ikka samasuguses unes jätkus kulumine, nagu poleks midagi olnudki.”

PS Kindlasti lugeda. Ja mitte jätta tähelepanuta järelsõna.

Sally Rooney “Normaalsed inimesed”

Väljajätteline romaan järkjärgulisest lagunemisest. Inimesed vist jäävadki üksteist valesti lugema. Alati ei lõpe see hullusti, aga mõnikord lõpeb. Isegi väga.

Need neli lauset panin ma kirja, kui olin lõpetanud “Vestlused sõpradega” ja iseloomustavad ka käesolevat. Üsna ebamugavad raamatud mõlemad.

Või nagu Eia on kaane peal öelnud:”Kõik me eeldame ja proovime teise mõtteid lugeda, teeme tagajärgedega otsuseid selle põhjal, mida arvame, et keegi mingi sõna või teo või tegematajätmisega mõtles.”

Tuttav lugu, kas pole?!

Me tõlgendame, täidame iseenese tarkusest lünki ja laseme teistel neid täita. Pole siis ime, et maailm pudeneb sõrmede vahelt kui liiv.

Kõigest sellest Rooney muidugi ei räägi, selles mõttes, et ta räägib nii, et jätab rääkimata. Kõik tähtsamat ta ei sõnasta – vana hea jäämäe meetod – näha on vaid tipp, suurem ja oluline osa on vee all, aga vägagi olemas ja oma pelgas aimatavuses seda õudsem.

Üks ilus tsitaat ka:

“Õues kerkib ta hingeaur peene uduna õhku ning lumi muudkui langeb nagu ühe ja sama tibatillukese vea lakkamatu kordumine.”

Haruki Murakami “Tantsi, tantsi, tantsi”

Kummaline raamat.

Peategelane on võõrandunud üksiklane, pidetu, eksinud, heal järjel, nüüdisaja heaoluühiskonnas – Houellebecq mis Houellebecq, aja paine on sama, aga nagu teistmoodi. Poeetiline Houellebecq.

Poeetiline ja pehme.

“Näen sageli unes Delfiini hotelli.

Unes kuulun talle. /…/ Hotell ise on veidra kujuga ja ülimalt kitsas. Sedavõrd kitsas, et näib pigem katuse all oleva sihvaka sillana. Sillana, mis sirutub katkematult üle aegruumi. Ja mina olen osa sellest. Keegi seal valab pisaraid. Pisaraid minu pärast.”

Algus ja ots annavad võimaluse käsitleda kogu lugu unenäona, mis lõpeb ärkamisega. Aga võib-olla ka mitte. Sest lõpp jätab ka teisi tõlgendamise viise.

“Mu huuled vormisid tasakesi võimalikke lauseid. Valisin nendest kõige lihtsama.

“Yumiyoshi,” sosistasin ma. “Hommik on käes…”

Olnuks ju võimalik valida kõige lihtsama asemel ka keerulisem. Lihtsalt… seekord siis nii. Kuigi täpselt ei tea, kas ikka on.

“Andmed ebapiisavad. Vastus võimatu. Vajutage DELETE-klahvi.”

Hotell kujundina on suurepärane.

Mulle meeldivad hotellid. Need kätkevad endas tuhandeid võimalusi. Hotellid on nagu saared, väljaspool aega oma ajutisuses muutumatud ja igavesed, oma ebareaalsuses reaalsemad kui mis iganes muu.

Lugu iseenesest balansseerib kusagil elitaarse, poeetilise ja labase piiril. Alates sõnakasutusest ja lõpetades lõpuga. Mis on nagu liiga üheplaaniline. Liiga lihtne. Ma kahtlustan, et midagi võib olla lahti ka tõlkega. Lõpu osas muidugi mitte. Lõpp on lõpp.

PS Kui keegi paluks mul kahe sõnaga lugu iseloomustada, siis ma ütleksin: infantiilne Houellebecq.

Aga üldse mitte paha. Üldse mitte.

Kummal

Nancy Huston “Murrangujooned” LR 2012

Sol, 2004. Randall, 1982. Sadie, 1962. Kristina, 1944-1955. Kõik kuueaastased.

Poiss. Isa. Vanaema. Vanavanaema. Neli lugu. Mis kokku on üksainus lugu. Lebensborni lugu.

Kui päris aus olla, siis ei teadnud ma Lebensbornist enne selle raamatu lugemist mitte midagi.

Aga muidugi on see ka mälu ja mäletamise sunni lugu, ei aita midagi, kui sünnimärk välja lõigata. Arm, mis jääb, on märgatavam, kui olnuks sünnimärk, mis on olemas ka neil, kelle puhul teatakse, et ei ole.

Mis on huvitav – tagurpidi jutustatud lugu. Alustame aastast 2004 ja läheme tagasi, kuueaastaste silmadega. Mis on omamoodi piltmõistatus, kõik see tükk tüki haaval kokku panna.

PS Lisan siia autori märkuse.

Aastatel 1940-1945 käivitus programm, mille eesmärk oli kompenseerida Saksamaa kaotusi sõjas. Programm nägi ette, et saksastatakse lapsed, kes elasid Wehrmachti okupeeritud aladel. Himmleri korraldusel rööviti üle 200 000 lapse Poolast, Ukrainast, Eestist ja Lätist. Suuremad lapsed paigutati spetsiaalsetesse keskustesse, kus nad said aarialiku kasvatuse, pisemad läksid Lebensborni keskustesse, kust saksa pered nad lapsendasid.

Kristina oli Lebensborni laps. Ukrainast, sünnimärgiga, aga nii ilus, blond ja siniste silmadega, et sünnimärgist vaadati mööda.

György Dragomán “Tuleriit”

“Tuleriida” leidsin ma hunnikust.

Ma ei teagi täpselt, mis selles hunnikus tähelepanu äratas, võib-olla uus Murakami, midagi oli veel, midagi juba loetut ja head, aga igatahes oli see tähelepanuväärne hunnik.

Tooja ise, üks noor tüdruk, kadus vaikselt riiulite vahele.

Ja nii ma – Dragománist midagi teadmata, aga hunnikut kui niisugust täielikult usaldades – “Tuleriida” võtsingi. Kodus avastasin, et tegemist on sarjaga, kus muu hulgas on ilmunud ka Coetzee “Elizabeth Costello”. Mis omakorda äratas huvi.

Ma küll ei oska öelda, mis võiks ühendada 1940. aastal sündinud Lõuna-Aafrika nobelisti ja 1973. aastal Transilvaanias sündinud ungarlast, mingi ühisosa peab neil muidugi olema, milleks muidu sari, ja uurisin – sellised täpselt samamoodi ühitamatud on ka sarja teised autorid, aga igatahes kavatsen ma kõik Siriuses ilmunu läbi lugeda.

Võib-olla ongi eesmärk anda välja just erakordselt häid ja mõjuvaid raamatuid?!

“Tuleriit” on natuke nagu “Kassandra ja hunt” ja natuke ei ole ka. Mõlemas jutustab laps, tüdruk. Mõlema foon on ajalugu – ühes Kreekat valitsev sõjaväehunta, teises Ceausescu kukutamise aegne ja järgne Rumeenia. Mõlemat autorit huvitab õhustik selle vahega, et Karapanu teravik on suunatud sisse-, Dragománi oma väljapoole, ja tema annab hääle ka tüdrku vanaemale. Mõlemas seguneb argine ja traagiline maagilisega, mis ühel või teisel moel tüdruku ära päästab.

Igal juhul lugeda!

Peale kõige muu on seal toredaid retsepte. Saiaviilud mee, õhukeste õunaviilude ja purustatud kreeka pähklitega. Liköör – toored kreeka pähklid, suhkur ja viin. Või oli see piiritus. Kartulisupp ja paprikakana. Romaaniretseptid, milline ahvatlus! Tokarczukile mõeldes ei tasu ehk kõike siiski ise järele proovida. 

PS Huvitav, kes see tüdruk küll oli, kes selle tähelepanuväärse hunniku tagasi tõi? Peab Tiina käest küsima.

Julio Llamazares “Kuidas vaadata vett”

1960ndate aastate lõpus jäi Hispaanias Porma jõe orus veehoidla alla üheksa küla, kus elas üle kolme tuhande inimese. Oru suurima küla Vegamiáni elanikud asustati ümber Palencia provintsi, kus oli kuivendatud Nava järv – kus enne oli olnud küla, sinna tekkis järv, kus oli järv, sinna kerkis küla.

Vegamiáni asus mägedes, Palencia aga tasandikul.

Eesti tuulepargid, kõrgepingeliinid ja turbakaevandused on sellega võrreldes naljamäng.

Sajandeid kestnud eluviis purunes, tuhanded inimesed jäid juurtetuks, aga mitte ainult inimesed. Juurtetuks muutusid ka paigad – veehoidlat ümbritsevate maade uued elanikud ei tahtnud midagi teada sellest, mis oli enne, sest süda võis hakata valutama.

Taolistele veehoidlatele jäi Hispaanias jalgu rohkem kui viissada küla. Porma oli vaid üks neist paisjärvedest, mis Franco ajal projekteeriti, peale selle 1950ndate aastate järsk linnastumine.

“Kuidas vaadata vett” kõneleb sellest ühe perekonna kaudu.

Hääle saavad kolm põlvkonda – Domingo, kes pidi külast lahkuma, tema lapsed ja lapselapsed. Autor – ise sellest külast pärist – ei mõista hukka, ei anna hinnaguid, ei vali poolt pärandi ja progressi konfliktis.

Romaan ei ole tema jaoks võitlusväli, vaid võimalus mõelda ja tunda. Ta jutustab, andes hääle neile, kellele ühiskond sõna ei anna, kes pole seda sõna osanud kunagi tahtagi. Ta viskab vette kivi. Sulpsatus paneb lugeja pead pöörama ja hajuvaid veeringe vaatama.

Insenerid, need on muidugi iseasi.

“Milline oleks olnud mu elu, kui mu suguvõsa tee poleks ristunud ühe inseneri korraldusega, kes otsustas peatada jõe voolu, justkui peataks aja?”

“Kui maailma loomisest peale voolas jõgi seal, kus ta voolas, ja järved asusid seal, kus nad olid miljoneid aastaid tagasi tekkinud, siis milleks neid aina ühest kohast teise tõsta, justkui oleks jumal neid luues eksinud?

Aga inseneri ajavad sellised küsimused naerma.”

PS Ilus ja kurb raamat. Mõjuv ka. Eriti lõpp.

PPS “Kuidas vaadata vett” on välja andnud Toledo kirjastus. Toledo kirjastuse “Palved röövitud tüdrukute eest” on üks mõjuvamaid ( ja kainestavamaid) lugusid, mis ma lugenud olen. Selles mõttes, et kui tuleb tahtmine viriseda. 21. sajandi Eestis – ei ole põhjust. Kohe kuidagi ei ole. Mitte ühegi kandi pealt.

“Palveid röövitud tüdrukute eest” saab kirjastusest viie euro eest. Mina kavatsen osta, sest see võiks riiulis olla.

Olga Tokarczuk “Algus ja teised ajad”

Kaks aastat tagasi “Algust ja teisi aegu” keskkogus veel ei olnud. Nüüd oli. Ikkagi nobelist.

Lugu muidugi on vaimustav.

Alates sellest, et algus ei ole algus, vaid Algus – küla. Paiknevuse kirjelduse järgi paigutasin mina selle kuskile Lihula ja Penijõe vahele. Eks teised panevad mujale.

Tokarczuki maailm on üksainus suur (ja imeline) muster. Mitte et seal halbu (ja väga halbu) asju ei juhtuks, juhtub ikka, sest maailm ei ole inimese jaoks eriti sõbralik paik. Aga see on paik, kus kõik on kõigega seotud, näiliselt juhusliku kokaraamatu järgi õpitakse lugema, kikkaputkega saadakse lapsi, esimesest ilmasõjast tuuakse kaasa portselanist vatsaga kohviveski.

Kõik on võimalik ja miski pole juhuslik või niisama.

Kõik elab, puud väljaspool aega, sest neil pole aimugi iseenese olemasolust, seeneniidstik maa all – mütseeli niiske linik, maailma libedad nabanöörid. Seeneniidistik – kas pole tore kujund – sünnitab oma külmi ja niiskeid lapsi aasta ringi, aga kõige ilusamad on suvel ja sügisel sündinud.

Seentega – tundub – on autoril mingi eriline side, mis sööbis meelde juba “Päeva maja, öö maja” ajast.

Väljaspool aega olev (võimatute asjade) jumal ilmub ajas ja muutumises, annab endast märku ploomisuuruseks kasvanud mustikates. Kui ei teata, kus ta on, siis tasub vaadata vihma käes kasvavaid seeni.

“Algus ja teised ajad” tabab midagi maailmakorra olemusest. Nagu Modiano, Saramago, Munro, Lessing, Coetzee, ühesõnaga nobelistid, aga mis seal imestada. Loomine, kui ta on õige loomine, on ainult millegi meeldetuletamine, mis eksisteerib väljaspool aega ehk siis igavesti.

Kõige ilusam on “Alguses ja teistes aegades” kohviveski, üldse asjade kujund.

“Inimesed mõtlevad, et nad elavad palju intensiivsemalt kui loomad, kui taimed, ja ammugi palju intensiivsemalt kui asjad. Loomad tajuvad, et nad elavad intensiivsemalt kui asjad. Aga asjad kestavad, ja kestmine on rohkem elu kui miski muu.”

“Võib-olla on kohviveskid tegelikkuse teljeks, mille ümber kõik pöörleb ja areneb, võib-olla on need maailma jaoks tähtsamad kui inimesed. Ja võib-olla on Misia kohviveski kõige selle tugisammas, mida kutsutakse Alguseks.”

Margarita Karapanu “Kassandra ja hunt”

Kodu, kus kohtuvad Kreeka ja Euroopa keeled ja kultuurid, Kreekat valitseb sõjaväehunta, keelatud on pikad juuksed ja lühikesed seelikud. Kõige selle keskel üks laps, kes jutustab. Või kelle kaudu jutustatakse.

Segamini on fantaasia ja tegelikkus, ilukirjandus ja päriselu, kuigi loor nende vahel on kohati nii õhuke, et paistab läbi.

Lapsed muidugi on vastupidavad, igal ajal. Esiteks on neil oma moodused ellu jääda, teiseks ei ole nad nii õrnukesed, kui võiks arvata.

Kassandras on midagi Viivi Luige “Seitsmenda rahukevade” lapsest, kes lõikab nohinal lihavaid pojengivõrseid, kurgus magus tunne, et tuleb suur pahandus.

Ja muidugi ei tohi unustada sõnu, mis lõpuks ära päästavad.

“Trepp, pink, laud, aed, Zakulis, kleit, Fani, vanaema-vanaisa, kaka-toit, kogun pähe nii palju sõnu, kui tean, panen need kõrvale, et need esimesena kirja panna, kui lugema õpin.”

Kõrvaltvaates – ja seda see lugu ju on – on “Kassandra ja hunt” naljakas ja traagiline, hirmus ja lummav, aga Kassandra jaoks on see lihtsalt elu, maailm, mida tema ei saa valida, mitte kodu, kus kohtuvad Kreeka ja Euroopa keeled ja kultuurid, Kreekat valitseb sõjaväehunta, keelatud on pikad juuksed ja lühikesed seelikud.

PS Ja need klaaskuulid. Tundub, et igal igal lapsel on mõni selline. Päritolu? Ei tea, aga äärmiselt oluline, et suureks kasvada.

PPS Kindlasti lugeda.

Virginie Despentes “Vernon Subutex 2”

2020 jaanuaris kirjutasin “Vernon Subutexi” kohta, et see ei ole Õnnepalu Pariis, isegi mitte kakskümmend viis aastat hiljem.

Sest see viimane, kirja pandud küll kahekümne esimesel sajandil, on ikkagi kahekümnenda sajandi esimese poole oma või veel varasem – mälestuste mälestus või kujutelm, mida ehk õieti pole olemas olnudki, aga kes otsib see leiab. Veel.

Subutexi Pariis on hoopis midagi muud – räpane, kõle ja pidetu. See on paremäärmuslaste, islamistide, vananevate pornostaaride ja teiste läbikukkunute linn – haige, lohutu, täis üksildust, frustratsiooni ja purunenud illusioone, aga kuidagi nunnu ka. Sest Despentes tundub oma tegelastest üsna palju hoolivat.

Subutexi Pariis on kahekümnendast sajandist kahekümne esimesse jõudnud Pariis, kus pole enam võimalust teeselda, et olemine on tähtsam kui omamine. Maailm on muutunud. Privileegid ei kehti.

Kes tahaks säärast Pariisi vaadelda? Õnnepalu kindlasti mitte.

Despentes vaatleb ja dokumenteerib.

Ta ei loe moraali, ei anna hinnanguid, ei ilusta, ei anna lootust. Tema lõige on puhas ja täpne – nii on! Despentes on ehk veidi pehmem kui Houellebecq, annab hingamisruumi, aga annab ka mõista, et see on ajutine.

“Lõpetage see hämamine. See maailm on omadega pees. See maailm, mida me tundnud oleme.”

PS Huvitav, kuidas ta lõpetab?! Selles mõttes, et kolmas osa tuleb ju veel.

Philip Pullman “Salarahvas”

Kõigepealt väike ekskurss, mis mille järg on. Või ei ole.

“Salarahvas” on “Põrmu raamatu” triloogia teine osa – “La Belle Sauvage`i” järg.

“Põrmu raamatu” triloogia omakorda on tema “Tumedate ainete” triloogia ehk “Kuldse kompassi”, “Inglite torni” ja “Vaigust kiikri” järg.

Järjed iseenesest ei pruugi suurt midagi väärt olla. Enamasti läheb lahjaks kätte. Pullman ei lähe. Mis on üsna tähelepanuväärne. Saladus peitub ehk selles, et ta ei kirjuta edasi, vaid hoopis tagasi, ja siis jälle edasi, ühesõnaga – ta ei kirjuta järjest, vaid avab üha uusi tahke, jättes ilmse mõnuga üht-teist rääkimata ja lünki vahele. Ise ta ju teab! Tema peas on see valmis. Ja tasapisi ta siis mõnuga jutustab. Aega on!

Teise triloogia esimeses osas on esimese triloogia peategelane Lyra Hõbekeel alles titt, teises osas aga noor naine, nii et “Tema tumedad ained” Lyra lapsepõlveseiklustest paigutub hopsti hoopis kogu loo keskele.

Õigupoolest ei saagi neid järgesid õieti järgedeks pidada. Autor lihtsalt seikleb suure mõnuga oma loodud võlumaailmas edasi. Mis on ka ainuõige, sest ega üht väärt maailma saa ometi raisku lasta, kui ta kord juba olemas on.

Nii et pole midagi teha, tuleb oodata, sest viissada lehekülge “Salarahvast” lõpeb ära just selle koha peal, kust tahaks kangesti edasi lugeda.

Iseasi on see, kuivõrd see lasteraamat on, selle peale läks mõte lugedes mitu korda. Ons sel aga tähtsust?!

PS Küll oli tore kohtuda “Septimus Heapist” (Angie Sage) tuttava rabarullega, keda ma olin kogu aeg pidanud väljamõeldud elukaks, aga tundub, et tema on liik nagu mummid, külmkingad ja kollid ning teised sihändsed.