“Hällilaul” Leila Slimani

HällilaulPariislannast Myriam on kindel, et tema kahe lapse hoidja ei tohi mitte mingil juhul olla immigrant, mingi paberiteta ja kaetud näoga illegaal, kes võiks lastega (ja ka tema endaga) näiteks hakata rääkima araabia keelt. Ise ta seda ju lastega ei räägi, mis siis, et büroosse minnes peetakse teda tööotsijaks, mitte emaks, kes vajab lapsehoidjat.

Myriam ja Paul leiavad prantslannast lapsehoidja. Louise on nagu Mary Poppins, absoluutselt täiuslik, aga tasapisi… Kõik see on raamatu tutvustuses kirjas. “Hällilaul” ise algab pildiga, kus Myriami ja Pauli üks laps on tapetud, teine raskesti, ilmselt surmavalt vigastatud, pärast laste tapmist on täiuslik lapsehoidja lõiganud veenid läbi ja torganud Jaapani sushinoa omale kõrisse.

Lõpp kohe teada, süžee tutvustusest teada. Mida see raamat siis õigupoolest veel peaks pakkuma? Selline küsimus mul igatahes tekkis. Aga pakkus küll. Lugu on kaasakiskuv ja romaanist saaks väga hea psühholoogilise (õudus)filmi. Slimani lahkab (näiliselt) täiuslikku lapsehoidjat, pariislannat, keda kõik peavad laste emaks, mitte hoidjaks, aga ta lahkab ka immigrandist Myriamit (tõenäoliselt mitte esimese põlve immigrant, heal järjel, korraliku haridusega, advokaat) ja tema abikaasat Pauli, Pauli vanemaid jne.

Küsimus, miks Louise lapsed tapab, jääb vastuseta. Romaanis on kõik kuidagi nihkes, ümber pööratud. “Hällilaul” esitab küsimusi, aga ei anna vastuseid. Korraks võiks ehk kinni hakata mõttest, et kui Louise enam lapsi armastada ei suuda, ja nii ta ühel hetkel tunneb, laste ema ja isa ei armasta neid nagunii, sest neil pole armastuseks aega ega tahtmist, kui pole enam armastust, mitte põrmukeski, siis järgneb karistus, siis ei saada õnnelikuks enne, kui keegi on surnud, aga see on vaid konstruktisoon, üks võimalikke.

Teine – tõeline kurjus ei ole kunagi klišeelik, teda ei ole võimalik ära tunda. Tapab ju lapsed just habras ja peen pratslannast hoidja, valge, peaagu et daam, täiuslik maniküür, käed, millest on näha, et rasket tööd pole need kunagi teinud, mitte immigrant, keda immigrandist ema oma koju ei taha. Aga Louise pole ka kurjategija, kes on kõike ette kavatsenud, võimalik, et varemgi tapnud. Ta on eluaeg lapsi hoidnud, kellelgi pole tema kohta ühtegi paha sõna öelda. Ta pole end majja sokutanud, leidmaks järjekordset ohvrit.

Võimalik, et sellepärast ongi “Hällilaul” vastusteta romaan. Et tõeline kurjus ei olegi defineeritav ega seletatav, aga ta on olemas, sageli seal, kust me ei oska teda otsida, aimata ega karta, ta ootab, kannatlikult, latentses olekus, kuni me talle ise ukse avame ja ta sisse kutsume. Seda seletust kinnitab ka politseiuurija Nina, kes juhtumit uurides kehastub lapsehoidjaks, et aru saada, miks Louise nii tegi. Nina saabub Myriami ja Pauli koju nagu Louise, täpselt õigel ajal, tegutseb nagu Louise, koristab, teeb süüa, käib poes ja tajub kõike nagu Louise enne seda, kui see lapsed tapab.

Ja mida too lapsehoidjaks ümberkehastunud politseiuurija siis õigupoolest tunneb enne seda, kui Louise Jaapani sushinoa endale kõrri torkab? Ta tunneb tülgastust.

Louise ise, muide, ei sure. Ta langeb koomasse.

“Ma tean, et sa kuuled mind,” ütleb talle haiglas politseiuurija Nina Dorval.

Leila Slimani (sündinud 1981) on maroko päritolu prantsuse kirjanik. “Hällilaul” ilmus 2016. aastal ja pälvis Goncourti kirjandusauhinna.

 

Advertisements

Herman Sergo „Randröövel“

5450001819“Randröövli” lugemiseks olid mul oma põhjused. Minu Hiiumaalt pärit vaarisa Aleksander Dampf on kirja pannud mälestusi ja ka legendi, et Dampfide suguvõsa algus on seotud omaaegse Hiiumaa mõisniku parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergiga (1744-1811), keda rahvasuus kutsuti Ungru krahviks. XVIII sajandi teisel poolel elanud Hiiumaal Suuremõisa vallas väga ilus tüdruk, nimega Mari. Mõisaomanik Ungern-Sternberg käsutanud Mari mõisa, meelitanud ära ning Maril sündinud poeg Laas (1778). Laas on minu vanavanavanavanavanaisa. Suguvõsa uurinud mehed räägivad, et tegelikult ei saanud Laas ikka krahvi sohilaps olla, aastad ei klapi. Aga vahet pole. Kui kümmekond aastat tagasi esimest korda Herman Sergo romaani „Randröövel“ nägin, mõtlesin kohe, et see tuleb läbi lugeda, sest see jutustab Otto von Ungern-Sternbergi loo.

Nüüd lugesingi ja olen pettunud. Algmaterjal on põnev. Ungern-Sternberg olla lasknud Hiiumaast möödunud laevu madalikule ja neid siis kas röövinud või röövelliku raha eest lahti tõmmanud. Lõpuks saadetigi ta karilejooksnud laevade riisumise ja eestirootsi kipri tapmise eest Siberisse asumisele. Sergo märgib, et kasutas Tartu keskarhiivi, ajaloomuuseumi ja teaduste akadeemia materjale ning lasi teha 1000 lehekülge fotokoopiaid, neist kohtuprotsessi materjale oli 350 lk. Ole ainult mees ja kirjuta.

380leheküljelise 1987. aastal ilmunud romaani peategelased on eestirootslane, noor kipper Malm, tema pruut ja Ungern-Sternbergide teenija Anu, vana Ungern-Sternberg, tema abikaasa ja poeg Gustav. Raamatus on Malmi ja Anu vahel puhkenud armastus, aga aadlinärakad ei taha neiut kiprile kaasaks anda, sest too on tubli teenija. Siis teeb Gustav Anule tite, seda varjatakse ja antakse lörtsitud Anu Malmile neitsi pähe. Gustav on samal ajal Peterburis ja lööb pere varandust laiaks. Raamatus on ka palju merelkäikude ja vana Ungern-Sternbergi sulitempude kirjeldusi. Sergo ise oli ka meremehepaberitega hiidlane ja Läänemere ja Eesti kaubalaevanduse maailm on huvitav. Raamatu viimane kolmandik on (võimalik, et kärbitud) ärakirjad Ungern-Sternbergi süüdistuskokkuvõttest ja tema läkitatud kaitse- ja kaebekirjadest.

Miks see raamat mulle ei meeldinud? “Randröövel” oleks pidanud mõjuma süngema ja õõvastavamana ning tegelaste teod usutavamana, aga Sergo pole osanud seda piisavalt hästi kirjutada. Kirja on lugu pandud mingis pseudoarhailises keeles ja sellises võtmes, et jääb mulje, justkui pajataks seda villase kampsuniga külateatri vanamees, kes püüab igal juhul muhe olla, ükskõik, kas see sobib või mitte. Suvaline näide: “Proua aga, kelle suust ettemõtlematult väljalipsanud saladus oli meeste meeled lausleekidesse löönud, püüdis tuld jõudumööda taas kinni matta: “Otto! Ja ka sina, Gustav!”…”

Mul on Sergo meeles poisipõlvest meremehelugude koguga “Lootsitoa jutud” ja mälestused sellest on ainult head. Edaspidi tuleb tema raamatutega ettevaatlik olla, ei taha vana ja ilusat mälestust rikkuda.

“Bilbao-New York-Bilbao” Kirmen Uribe LR 2017 nr 8-10

kirmen uribe“Bilbao-New York-Bilbao” on esimene baski keelest eesti keelde tõlgitud romaan. See on ka põhjus, miks ma selle laenutasin, ja see oli tark tegu. Kui ma poleks seda teinud, siis ei teaks ma siiani baski keelest ja kirjandusest suurt midagi.

Raamat edenes mõne lehekülje kaupa. Ma lugesin teda nii kaua, et tagantjärele peitub selles mingi tohutu võlu. Vahepeal võtsin ette järelsõna ja uurisin internetist baski kirjanduse ja keele kohta.

Romaani enda võib kokku võtta Uribe tsitaadiga: “Sama hägusalt /…/ tajub lugeja minu raamatus, millist romaani kirjutatakse. Romaan ise ei ilmu kunagi. /…/ Ja minu romaanis ei ole kõige olulisem mitte raamat või kirjanik, vaid lend. Teisisõnu: kõige tähsam on liikumine, protsess, mis paneb kirjaniku kirjutama. Mitte sihtpunkt, vaid teekond. Ma ei tahtnud tegelasi välja mõelda, soovisin rääkida päris inimestest.”

Päris inimestest Uribe räägibki, oma pereliikmetest ja võõrastest, ja ta räägib neist lugusid, lühikesi, näiliselt seosetult, ning otsib seejuures oma lugu, muidugi sellist, millest kirjutada raamat.

Inimese elu võib mõõta sellega, kui palju lugusid temast järele jääb, kui palju lugusid temast jutustatakse. Aga kes jutustab jutustajast, jutustamisest? Üks võimalus on teha seda ise. “Bilbao-New York-Bilbao” on romaan romaani kirjutamisest, aga mitte ainult.

See on lennureisi raamis mosaiik iidvanast baski keelest ja maast, mida pole ühelgi kaardil, kalameestest ja lugudest, mida on põlvest põlve räägitud, aga pole üles kirjutatud.

Milline suurepärane võimalus, kas pole – kirjutada keeles, kus on veel nii palju üles kirjutamata.

Steven Brust “Jhereg”

9789949578641_jhereg-vlad-taltose-lood_151

Kui nägin raamatukogu uute raamatute riiulil Steven Brusti “Jheregi”, siis mul tõesõna süda hüppas rõõmust. Ma olen üht või kaht Brusti Vlad Taltose sarja raamatut lugenud ja nüüd on sarja avaraamat eesti keeles. Ei kahelnud hetkegi, kas võtta. Lugesin läbi ja olen väga rahul.

Kardan, et Brusti Vlad Taltose sarja teadsid Eestis seni ainult suhteliselt paadunud ulmefännid. Aga julgen seda soovitada kõigile, kellele võiks meeldida tihedat tegevust ja värvikaid tegelasi täis põneva ajalooga eksootiline maailm. Sarja peategelane on üpris auväärne palgamõrtsukas Vlad Taltos, kes satub igas raamatus mõne uue portsu otsa ja peab kogu oma leidlikkuse mängu panema, et olukorrast lõpuks eluga välja keerutada (vahepeal võib ta ka surma saada, aga selles maailmas on nii maagiat kui ka nõidust ja kui sul on sõpru ja õnne, on ehk lootust, et sind äratatakse ellu.)

Mulle meeldib, et Brustil ei ole mingit uimerdamist, nagu tänapäeva fantasy seda täis on (sari ei ole küll rangelt võttes fantasy). “Jhereg” on ka ainult 200 lehekülge ja mõjub, nagu 250 km/h kihutav kiirrong. Ma ei hakka praegu isegi maailma ja tegelaste tausta lahti seletama, sest need vilksasid nii kiiresti mööda, et enamus meelde ei jäänud. Lugege ise.

“Kaheksa mäge” Paolo Cognetti

paolo cognetti Itaalia nüüdiskirjandust pole ma eriti lugenud. Õigupoolest ainult Elena Ferrante kahte raamatut.

Tema “Üksilduse päevadest” ei taha ma midagi kuulda. Mitte et see oleks kehv raamat, vastupidi. See on väga hea raamat, aga sellegipoolest ei taha. Mõni raamat on lihtalt LIIGA mõjuv. No ja otse loomulikult on see naiste raamat.

Napoli-romaanide sarja “Minu geniaalne sõbranna” jälle on läbinisti Itaalia-pärane. Või vähemalt selline – juhul, kui ei ole asjadega eriti kursis -, nagu üks Itaaliast kõnelev romaan ettekujutuses võiks olla. Huvitav. Järgmisi osasid tahan kindlasti lugeda.

“Kaheksa mäge” ei ole kumbagi. Ma ei oska öelda, kas ta on Itaalia-pärane ja kui lahterdada, kas meeste või naiste, siis on ta ikka pigem meeste raamat. Oleks nagu üks lugu meeste sõprusest, aga ei ole ka. Pigem on see Bruno kui Pietro või nende kahe lugu, aga kindlasti just see lugu, mida Pietro on otsinud ja leidnud sealt, kust ta alati ära on läinud: mägedest, kus on Bruno, viimane mägilane, see, kes jääb. Metaromaan, muidugi.

“Kaheksa mäge” on lugu linnaminekust, kõik ju lähevad linna, Milanosse või kuhu iganes, kõik, kes vähegi saavad, aga oma lugu nad sealt ei leia. Nagu Eestis nii ka Itaalias. Sellepärast ma seda romaani nii väga Itaalia-päraseks ka ei peaks. Kui mäed maha arvata.

Romaani enda kohta, kui parafraseerida Fred Jüssit: kui teeb haiget, siis tean, et olen kokku puutunud kunstiga. “Kaheksa mäge” teeb haiget, ja mitte selles mõttes, et mis kõik inimesega võib juhtuda, kõik see ebaõiglus jne. Lihtsalt elu ongi niisugune, et teeb haiget, kui teda tõsiselt võtta. Ja mitte midagi ei ole teha.

Tõenäoliselt ei ole “Kaheksa mäge” väljamõeldud lugu. Paolo Cognetti on sündinud 1978. aastal Milanos ja elab vaheldumisi linnas ja kahe tuhande meetri kõrgusel asuvas mägimajas.

Ma ei ole kunagi mägedes käinud, aga selle raamatu järgi ma arvan, et mäed võiksid mulle meeldida. Mägi kui eluviis. Sammhaaval minek. Vaikus, aeg ja mõõt. Tõsidus.

“Kahekesa mäge” on pälvinud 2017. aastal Premio Strega kirjandusauhinna.

Mihkel Mutt “Eesti ümberlõikaja”

eesti-ümberlõikajaLoo peategelane härra Rähn on pärit Alam-Kolkaküla alevist. Ta on omal ajal giidina uhkusega tutvustanud välismaalastele Eesti vaatamisväärsusi, mõistnud siis, et kõik see on Euroopas palju uhkemal kujul juba ammu olemas. Alaväärsuskompleksiga seotud identiteedikriis toob ta mõneks ajaks oma Kolkakülla tagasi juuri otsima, seal aga torkab pähe lahendus: tuleb ennast mingi teise rahvuse liikmeks (vaimselt) ümber lõigata. Raamat hüppab päris palju siia-sinna. Teine liin on Alam-Kolkakülas spontaanselt sündiv rahvuslik liikumine. Kusagil on “päris-eurooplased”, kes hoiavad Eestil ja Alam-Kolkakülal silma peal.

Kes on Mihkel Muti arvamuslugusid ja raamatuid lugenud, kujutab ette, mis põldu ta künnab. Kolklus, eestlus, rahvusvahelisuse võimalikkus ilma iseenda rahvuse ärasalgamiseta. Õhtumaade allakäik. Kirja pandud ma ütleks et mutiliku särava följetonimeistri sulega (kujutan ette, et inimesed, kes teavad Mihkel Mutti kui kuulsat Eesti kirjanikku, aga ei ole ühtegi ta raamatut lugenud, arvavad, et ta raamatud on tõsised. Ei ole, need on romaanipikkused följetonid, täis mängurõõmu.) Iroonial ja groteskil on tähtis koht.

Kas see mulle meeldis? Ma ei tea isegi. Selliseid asju lugedes peaks tekkima üllatus- ja äratundmismomente, et pagan, see oli tabav, poleks ise osanud paremini öelda! Paremal juhul hakkad veel naerma. Neid on küll ja rohkem kui tal keskmiselt raamatu peale. Aga on ka õllepudeliga bussiputkas istuva elukunstniku hvilusoofiat, mis küll peene sulega elegantsesse rüüsse riietatud, aga midalugedes hakkab natuke ebamugav, sest tundub, et kirjanikuhärra ei ole asjale päris pihta saanud.

Mihkel Muti aeg on minu omast varasem, see algas 1970ndatel ja jõudis ehk tippu 1990ndate üleminekuajal. Olen sellele ta vanemat ja uuemat esseistikat lugedes mitu korda mõelnud, et stagnaaja Eestist oli ta haruldaselt euroopalik ja lääne kultuuri mõistev härra, pärast iseseisvumist aga avastas, et tegelik lääs on mõneti teistsugune. Nüüd püüab Mutt ikka Euroopat kinni püüda, aga see jääb lõpuni tabamatuks. “Seda Euroopat, millest ma unistasin, pole vist enam olemas,” ütleb üks ta tegelane. Mutile ei anna see rahu.

Mina tunnen end iseendana jumala hästi ja ei põe rahvuse, kultuursuse või tõsiseltvõetavuse kompleksi. Eks muidugi libisevad ka minu mõtted vahel samadele radadele, aga see jätab mind siiski suhteliselt ükskõikseks. Mingitest protsessidest saan ma teistmoodi aru kui Mutt. Sellises olukorras kipub ikka nii olema, et kirjaniku peen iroonia ei pane lugejat oma seisukohti ümber hindama, vaid muutub lugeja silmis lihtsalt kirjutaja piiratuse tõendiks.

Mutt aga las kõnnib neid radu. Keegi võiks seda ju teha ja Mihklil tuleb see välja paremini kui enamikul teistest. Ja “Eesti ümberlõikaja” on ka värskem kui paljud teised Muti raamatud.

Mathias Enard “Varaste tänav”

mathias enard“Varaste tänavast” sain ma teada, kui lugesin Õnnepalu viimast raamatut. Selles ta ikka istus (kas just apelsinipuu all, aga mingi puu all (või vähemalt läheduses) kindlasti) ja luges “Varaste tänavat” ning mõtles kellestki poisist, kellestki Lakhdarist.

Millegipärast jäi mulje, et ta luges prantsuse keeles, ja võib-olla lugeski, seega minule kättesaamatut (ja mingit eriliselt peent) raamatut. Erilist huvi see mulle ei pakkunud, aga kui raamatukogu Tiina võttis virnast “Varaste tänava” ja ütles, et näe, see on see raamat, mida Õnnepalu oma viimases raamatus luges, siis ma selle ikkagi laenutasin, sest peale selle, mida ta kirjutab, on ometi huvitav ka see, mida ta loeb.

Tutvustus erilist vaimustust ei äratanud. 17aastase kodust välja visatud Lakhdari moodne odüsseia Tangerist Barcelona vanglasse, peatuspaikadeks kerjuste urkad, radikaalislamistide sekti raamatupood, illegaalsete immigrantide laipade kokkukorjamisest elatuv matusebüroo ja Barcelona kloaak… Mingi moodne Zola?!

Noh, mingi moodne Zola ta ei ole, kuigi tutvustus on täpne. Zola asemel tuleb meelde hoopis Houellebecq ja mingil kummalisel kombel meenutab “Varaste tänav” ka Õnnepalu toda viimast raamatut (või siis pigem vastupidi). Kõik kolm tegelevad Euroopaga, sellega, mis ta on, Houellebecq seestpoolt, tema prepareerib erurooplast ennast, Enard väljastpoolt, ta näitab Euroopat, nagu seda näeb noor (vaene) Maroko poiss. Muidugi teevad nad seda täiesti eri moodi, Houellebecq keskendub hetkele, olevikule (ja düstoopia-vormis ka tulevikule, olevikulisele tulevikule), Enard kasutab “Varaste tänavas” Bildungs– ja kelmiromaani elemente, kerib lugu lahti. Mõlemad aga jõuavad apokalüptilise tõdemuseni, et erilist lootust Euroopal pole. Jäänud on kaks võimalust: ennast linnaväljakul põlema panna või jääda rõdule (parki, apelsinipuu alla) raamatuid lugema.

No ja Õnnepalu tegeleb muidugi õige natuke rohkem selle teise võimaluse, puu all lugemisega.

Lakhdari teekond Tangerist Barcelonasse on teekond paradiisist põrgusse, ja isegi kui oleks vastupidi, jääks võimalus, et inimene on saadetud võõra jumala juurde, paradiisi eksiili. Lakhdari Euroopa on miraaž, ja mitte ainult araablastest põgenikele, vaid ka eurooplastele endile, kuigi nood ise seda (veel) ei taipa, selleks peab olema maalt, väljastpoolt. Lakhdari Euroopat valvavad kaamerad, millel pole inimese jaoks rohkem tähtsust kui jumalal, kes samamoodi näeb kõike, aga keegi ei pööra talle mingit tähelepanu.

Lakhdari Euroopa on steriilne, suletud nagu merikarp, või vähemalt tahaks, väga tahaks olla, ta on (veel diagnoosimata ajukasvajaga) magav tüdruk, kes näeb unes, et ei suuda kuidagi uinuda. Lakhdar arutleb, kas vajaks Euroopa ehk oma Araabia kevadet, äratust, aga pole kindel, et seegi aitaks.

Kokkuvõttes: kindlasti lugeda. “Varaste tänav” on saanud Goncourt`i preemia. Enard on arabist, elanud pikka aega Kairos, Süürias ja Liibanonis, teab, millest kirjutab.