Peter James “Surmaga võidu”

No nii. Lõpuks on see läbi – viis osa – ja aeg kokkuvõtteid teha.

Palju üksikasjalikke kirjeldusi, mis peale tegevuspaikade ja tegelaste kätkevad endas ka autori ilmselget anatoomiahuvi ja millel enamjaolt ei ole loo seisukohalt suuremat mõtet.

Aga mis muud seisukohta saaks kriminaalromaani puhul olla?

Noh, jah, on ka teatud teist tüüpi krimkasid, Peter May Lewise triloogia näiteks ja mõni veel. Ane Rieli “Vaik” tuleb meelde ja Vilmos Kondori patuse Budapesti lood, aga see on juba täiesti teine tera kui Peter James.

Viis korda viissada (olgu-olgu, üks oli kolmsada viiskümmend) lehekülge peaaegu et jutti läbi lugeda on muidugi liig mis liig, aga näitas ilusti ära, kuidas autor kasutab ühte ja sama koetist. Nagu arhitekt, kelle projekti järgi ehitatakse terve linntäis täpselt ühesuguseid maju.

Iga loo alguses tutvub lugeja mõne (kõrval)tegelasega, kes veel ei tea, et see on ta viimane elupäev. Lõpus käib iga kord hirmus möll. Jutustaja lehvib kõiketeadjana loo kohal ja muudab kõiketeadjaks ka lugeja, kelle sabas lohiseb komissar Grace.

Ja nii ei lahendagi lugeja lehekülg-leheküljelt juhtumit ennast, vaid jälgib huviga, kas ja kuidas komissar hakkama saab. Isegi suure huviga, ma ütleks.

Peter James “Surnud mehe jäljed”

Olidki kaksiktornid. (Ja võib-olla margid ka, eks näis.)

Viitan siin “Surma vaatemängule” – komissar Grace`i teisele juhtumile.

(Pärast “Surma vaatemängu” hakkasin mõtlema, kas eelmised on juba meelest maha läinud. Nagu krimkad ikka, kui ei ole just mõnda paeluvat karakterit või muud konksu, mis end mälusse haagib.

Roy Grace`il – tuleb välja – on need konksud täiesti olemas.

“Mitte päris surnud” – kaksikud. “Surm suu ääres” – kirst. “Surma vaatemäng” – skarabeus.

“Surnud mehe jälgede” oma ei ole veel leidnud. Kui see pole just kaksiktornid. Mis on täiesti võimalik.)

Selgeltnägijaist hakkasin seekord lausa puudust tundma. Kirjeldusi, muide, millest ei saa Roy Grace`i juhtumite puhul üle ega ümber, lugesin seekord huviga. Esimest korda olid need asja eest.

Ja muidugi lõpp. Panen selle siia kirja. See ei reeda midagi, aga kes on komissari varasema käekäiguga kursis, see neelab konksu alla. Mina küll neelasin. Kaalusin, kas võtta midagi vahele enne, kui viienda juhtumi kallale asun, aga ei võtnud.

Lõpp on selline:

“Abby naeratas. “Minu nimi on Sarah,” ütles ta.

“Meeldiv tutvuda. Mina olen Sandy.””

José Eduardo Agualusa “Minevike müüja”

“Kui ma peaksin uuesti sündima, valiksin midagi täiesti teistsugust. Mulle meeldiks olla norrakas. Vahest ehk pärslane. Uruguailane mitte, sest see oleks sama hea, kui kolida naaberlinnaossa.”

Selle Borgese tsitaadi on Agualusa valinud “Minevike müüja” motoks ja mitte ilmaasjata. Ainult et tema läheb tükk maad kaugemale.

Norrakas või pärslane, mis vahet seal on? Kas pole needki lihtsalt üks naaberlinnaosa?

Kui juba, siis valida midagi täiesti pöörast ja sündida uuesti… gekona.

Tegelikult ongi see üks täiesti pöörane lugu, kus jumala hääl tuleb taskuraadiost, mis ripub varjudest ilmunud kõhetu lonkava jahikoera kaelas. See on kähe ja sisisev, nagu tulele jäetud teekann.

“Minevike müüja” on kummaline segu – võtta üks osa Aafrikat, midagi coetzeelikku, kaks osa Ladina-Ameerika maagilist realismi, vispeldada korralikult ja maitsestada tilgakese euroopalikku sarkasmiga.

Aga jah, jutustab geko, mitte päris lõpuni, aga peaaegu, ja ta alustab nii:

“Sündisin selles majas ja kasvasin siin üles. Pole kunagi väljas käinud. Õhtu saabudes toetan keha vastu aknaklaasi ja silmitsen taevast.”

Kes ta on, see kummaline leige olevus, kes kõneleb inimestega unenägudes ja pole kunagi kellegi vastu tundnud midagi enamat kui kerget poolehoidu?

On ta jumal? Autor näikse sellele justnagu viitavat:

“Ma näen kõike. Selles majas olen ma nagu väike öine jumal. Päeval ma magan.”

Ja teises kohas:

“Jumal andis meile unenäod selleks, et saaksime teisele poole pilku heita,” ütles Ângela Lúcia. “Et saaksime juttu ajada esivanematega. Juttu ajada Jumalaga. Ja lõppeks ka gekodega.””

Aga mis hakkab inimene pihta jumalaga, kes ei suuda kedagi armastada ja sureb?

Kui jumal on surnud, siis ei jää inimesel muud üle, kui ise armastada ja iseendaga rääkida.

Aga see pole kaugeltki kõik. “Minevike müüja” on lugu mälust. Mehest, kes ajab gekoga unenägudes juttu ja müüb minevikke.

Neljandaks on see lugu valgusest.

Nii kauneid valguse kirjeldusi pole ma vist kunagi kohanud. Ja see vastandamine, kaks fotograafi, üks annab tunnistust varjudest, teine kogub valgust. Üks nimetab end tunnistajaks, teine ei teinud lapsena muud, kui et joonistas vikerkaari. Kuni isa talle fotoaparaadi kinkis.

Viiendaks on see lugu Aafrikast, kellel pole unistust. Ta on selle välja mõelnud.

“Kui nüüd järele mõelda, siis on siin teatav erinevus, kas omada unistust või see välja mõelda. Ma mõtlesin ühe unistuse välja.”

Mõned tsitaadid veel:

“”Sõjafotograaf?” Ângela vaatas teda õudusega: “Mis sellel minuga pistmist on?! Ma pole isegi kindel, kas ma fotograaf olen. Ma lihtsalt kogun valgust.””

“Meie mälu toitub suures osas sellest, mida teised meist mäletavad. Me kipume enda omadena meenutama võõraid mälestusi – sealhulgas väljamõelduid.”

“Mälu on maastik, mida vaadeldakse liikuva rongi aknast.”

“Ta tahaks juhatada lindude orkestrit, sellal kui taevas avanevad ükshaaval vikerkaared.”

PS Üldse oli kuidagi kahju lugeda, sellest mõttes, et ei raatsi. Kogu aeg oli selline tunne, et peaks kuidagi aeglasemalt ja teistmoodi.

Nii et see raamat peaks küll riiulis olema.

Peter James “Surma vaatemäng”

Teine Roy Grace`i juhtum ei erine kuigivõrd kolmandast ega esimesest, kui mul nüüd ikka õnnestus järjekord paika ajada.

“Surm suu ääres” – esimene. “Surma vaatemäng” – teine. “Mitte päris surnud” – kolmas (millest ma alustasin, aga ega neid peagi ilmtingimata õiges järjekorras lugema).

Igatahes hakkab ilmnema mingi muster – põhjalikud kirjeldused, mis peale tegevuspaikade ja tegelaste kätkevad endas ka autori ilmselget anatoomiahuvi. Lahkamise üksikasjadeta ei ole seni saanud, nii et tuleb leppida. Ja lõpus käib hirmus möll.

On nagu on.

Pärast “Surma vaatemängu” hakkasin mõtlema, kas eelmised on juba meelest maha läinud. Nagu krimkad ikka, kui ei ole just mõnda paeluvat karakterit või muud konksu, mis end mälusse haagib.

Roy Grace`il – tuleb välja – on need konksud täiesti olemas.

“Mitte päris surnud” – kaksikud. “Surm suu ääres” – kirst. “Surma vaatemäng” – skarabeus.

“Surnud mehe jälgede” oma ei ole veel leidnud. Kui see pole just kaksiktornid. Mis on täiesti võimalik.

Lõpuks võib isegi komissar Grace`i usk selgeltnägijaisse olla konks. Et ajaa, see oli see tüüp, kes…

Vahest see ongi kahvatu komissari ainuke värvikas joon.

Aga lood on ühevõrra põnevad. Võib lugeda küll.

Peter May “Lewise mees”

Aeg on edasi läinud.

Politseiuurija Fin Macleod on abielu lahutanud, ameti maha pannud ja tagasi oma lapsepõlvekodus Lewise saarel, kus läinud aeg oleviku kätte saab. Muidugi kistakse ta mineviku varjude keskele nagu “Mustmajas” – Lewise triloogia esimeses osas.

Seekord leiavad turbalõikajad rabast surnukeha, mis polegi tuhandeid aastaid vana, nagu esiti arvatakse.

“Lewise mees” nagu “Mustmajagi” pole õieti krimka. Või kuidas ma “Mustmaja” kohta kirjutasingi: mõrv kui käivitav element, mõrv kui lõks. Leitakse rabast laip, hakkad uurima ja satudki tont teab kuhu, kust enam välja ei saa. Midagi pole teha, tuleb labürindis ekselda ja lõpuni tagasi minna.

Kerge see pole, sest ainus, kes teab, pole enam päris tema ise ja teised on kadunud.

Rännakud dementse mehe teadvuses on isegi nii mõjuvad, et Anthony Hopkins ja “Isa” tulid meelde. Mis ühe krimka puhul on ebaharilik.

Kui suulapüük maha arvata, on “Lewis mees” “Mustmajast” parem lugu. Ja suulade kompensatsiooniks on “Lewise mehes” kah midagi – koemustrid, mille järgi saab eksimatult öelda, mis pere naised kudusid kanga. Mõrvaloo puhul ei maksa koemustreid alahinnata.

PS Morag McEwan oma pisikese koera ja roosa Mercedesega, mille toon läheb täpselt kokku tema küünelakiga, on hästi tore tegelane, selline hulljulge vanadaam, džinniklaas ühes ja sigaret teises käes.

Robert Girardi “Vaporetto 13” LR 2005/18-20

“Vaporetto 13” on üks väheseid raamatuid, mida ma olen lugenud kaks korda. Hmm… Vist isegi ainuke.

Ma ei mäleta täpselt, kuidas see oli.

Kas soovitas Tarmo või oli see nii, et ma lugesin seda kahe maailma vahel balansseerivat painajalikku kummituslugu ikkagi kuidagi ise, juhtumisi, rääkisin Tarmole ja siis tema ütles, et muidugi, kuidas sa seda varem lugenud pole.

Imelik on see, et selle teise korra lugemisega oli täpselt nagu esimesega. Lugema hakkasin ma teda teist korda sellepärast, et mul suri kass ära. Maikuus. Mitte nii nagu selles loos, aga ikkagi. Kuidagi tundus, et oli vaja just seda. Midagi muud ei tahtnud,

Ja siis kuidagi juhtus nii, et postitus venis ja venis ja praeguseks domineerib ikkagi see, mis esimesest korrast oli meeles – Elizabeth lamas hingeldades teraslaual, kollased silmad hirmust tumenenud. Kollased, mitte rohelised. Ühesõnaga algus. Atmosfäär.

Ja kõik see, mis ühe Ameerika valgekraega Veneetsias juhtuma hakkas.

Lõpp oli üllatus. Seda ei mäletanud ma üldse. Ainult lõputuid otsinguid, mis number vaporetto see oli, et raamat üles leida ja uuesti lugeda.

Ja kui ma kunagi peaksin seda lugu kolmandat korda lugema, mis pole üldsegi mitte võimatu, siis ilmselt läheks samamoodi. Algus, lugu. Ja lõppu ei mäleta. Number õnneks on kirjas.

Tegelikult, kui oleks minu teha, siis ma niiviisi ei lõpetaks. Kuidas, seda ma ei tea, sest see pole minu lugu, aga see polegi tähtis.

Kui lugu on hea ja lõpp nadi, siis ei olegi midagi muud teha, kui see lihtsalt ära unustada.

Kuigi mõnes mõttes ma mõistan, miks autor just nii lõpetas. Mis muud, kui et surume kätt ja jutt on lõppenud. Ei saa ju igavesti Veneetsias uidata. Või saab?

Igatahes on see üks parimaid asju, mis ma lugenud olen.

Mõned tsitaadid ka.

“”See on kehv muusika,” põlastas Caterina nägu krimpsutades. “Siin, kus me seisame, mängis Vivaldi ise koos kahesaja muusikuga, kõik rohelises sametrüüs. Oo, kui ilus see oli!”

“Te räägite, nagu oleksite seda oma silmaga näinud,” ütlesin.

“Vivaldi kuulub kõigi aegade venezialastele,” seletas ta.”

“Enne koitu hakkas kõvasti sadama. Kuulsin läbi une vihmarabinat, mõtlesin, kuhu kassid vihmaga lähevad, ja tundsin aeglaselt pilkuvat kollast silmapaari, suurt nagu Venezia ise, mind ainiti läbi paduvihma vaatamas.”

Peter James “Surm suu ääres”

Nurisesin siin, et kirjelduste pealt võinuks autor Roy Grace`i kolmandas osas (“Mitte päris surnud”) kokku hoida.  Iga viimane kui fassaad, tänavajupp või esimest ja viimast korda sisse lipsanud politseiniku tenniste värv ja fassong – mis see ikka nii väga juurde annab?!

Esimese osa kohta seda öelda ei saa – kolmsada viiskümmend lehekülge neljasaja seitsmekümne asemel ja seda puhtalt kirjelduste arvelt tuleb ainult kasuks.

Tõsi, lahkamise üksikasjadest ei pääse ka seekord, aga nendegagi sai autor kiiremini ühele poole. See hirmus tagaajamine lõpus tüütas küll ära, Kaire jättis selle vist isegi vahele.

Ja ma saan aru küll, miks ta seda tegi – mis liig, see liig.

Komissar Grace ise jääb üsna kahvatuks, aga lugu ise on põnev. Nii et mis muud, kui et loetagu.

Kuigi… See selgeltnägijate värk…

Kui selgeltnägija pole midagi muud, kui ta on, no et ta pole kuidagi asjaga seotud, ongi lihtsalt selgeltnägija ja leiab jäljetult kadunud ohvri lipsti üles… No ma ei tea… Kas nii hakkabki olema?

M. C. Beaton “Ausa mehe surm”

Kui “Ausa mehe surm” olnuks mu esimene Hamish Macbethi lugu, siis jäänuks see viimaseks. Rohkem ma selle punapäise külakonstaabiga tegemist ei oleks teinud.

Esiteks on lugu ise täiesti üle võlli.

Peainspektor Blairiga olid asjad kehvasti juba kolmekümne esimeses osas, aga kolmekümne teises ületas see igasuguse mõõdutunde. Ja siis see metskass, keda külarahvas peab kurivaimuks, ja kes selle kinnituseks murrab maha konstaabli kanad ja närib mõrtsukal kõri läbi.

Teiseks oli midagi lahti tõlkega.

Identsetes kaamelikarvastes mantlites, identsete prillide ja identsete perma-soengutega Currie õeksed?! Identsetes?! Kaamelikarvastes?! Või kaamelikarva? Või kaamelivillast?

Mis asi on perma-soeng? Või mõrvari minioonid? Või niiskusepärlid? Kašmiirsinine?!

Kes on tiinipoisid? Kas likku pannakse igemed või kärsad?

Loetelu pole lõplik. Esialgu kirjutasin välja, pärast enam ei viitsinud.

Ah jaa. Sonsie naasis. Aga kuidagi muuseas ja pärast mõrvari minioonide kadalippu kuidagi marginaalsena. Mingit rõõmu sellest ei olnud.

Ragnar Jónasson “Pimedusse mattunud”

Haiglas psühholoogitöö sinnapaika jätnud ajakirjanikust Ísrún ja teoloogiaõpingud politseinikuameti vastu vahetanud Ari Thor satuvad (kumbki eraldi) uurima ühte ja sama mõrva.

Selge see, et Hathaway tuleb meelde, kuigi Ari Thor (paraku) pole Hathaway.

Ühesõnaga paljulubavad karakterid, kelle potentsiaali autor ära ei kasuta. Vähemalt ei tee ta seda “Pimeda Islandi” sarja selles osas.

Ainest – hirmus raiskamine – on kahesaja seitsmekümnel leheküljel nii palju, et jätkuks mitme-setme raamatu jaoks.

Üks – inimkaubandus. Kaks – politseinik, kelle minevik kätte sai. Kolm – vanaema ja põletatud päevik, nii et Ísrún ei saagi midagi teada. (No võib-olla mõnes järgmises osas saab, ei saa välistada, et vanaema liin on midagi läbivat ja päevik ei põlenudki ära, sest milleks see siis üldse sisse tuua.) Aga suvelaagris jõhkardi (või psühhopaadi) küüsi sattunud poisid – neli – jäävad sinnapaika ja foobiatest vaevatud alkohoolikust eraklik tohter niisamuti – viis.

PS Aga Ísrúni ja Ari Thori pärast võiks teisi osi kah lugeda.

Peter James “Mitte päris surnud”

Roy Grace kuulub kõigi nende üksildaste komissaride pikka ritta kõigis oma variatsioonides – lesk, lahutatud, hüljatud, noorem, keskealine, vanem, erus…

Nagu oleks just üksilduse ahistus parim viis tegelasele mingitki isikupära anda, kuigi tegelikult piisaks ju paarist Clarksi kingadest või šoti metskassist.

Aga see selleks.

Tegelikult on nelisada seitsekümmend lehekülge “Mitte päris surnud” Roy Grace`i sabas jälgi ajada üks ütlemata põnev teekond. Kas just päris selline, kui Kepleri Joona Linna või Sebastian Bergmani sarjad, aga sinnapoole.

Kui nuriseda, siis kirjelduste pealt võinuks autor kokku hoida. Iga viimane kui fassaad, tänavajupp või esimest ja viimast korda sisse lipsanud politseiniku tenniste värv ja fassong – mis see ikka nii väga juurde annab?!

Ja see vigastatud käe küsimus, see jäi lahendamata. See on küll alatu. Kas autor unustas ära?