Mercedes Lackey “Storm Warning” (Valdemar: Mage Storms 1)

storm_warning Selle raamatuga ma hüppasin tundmatus kohas vette. Teadsin küll fantasy-kirjanik Mercedes Lackey nime, aga ei olnud talt seni midagi lugenud. Lihtsalt see raamat juhtus mul olema telefonis sel hetkel, kui oli palju aega surnuks lüüa, aga raamatut kaasas mitte. Hea oli, et ette jäi, sest raamat osutus meeldivalt ebatavaliseks, kuigi kujutan ette, et paljud seda lõpuni lugeda ei viitsiks.

Paistab, et Valdemar on riik Lackey fantasy-maailmast, millesse ta on kokku kirjutanud mitukümmend raamatut ja see on ühe alatriloogia avaosa. Seetõttu kulus aega, enne kui mingigi korralikuma haarde tegevuspaiga üle kätte sain. Raamat algab Idaimpeeriumi valitseja Charlissi ja suurvürst Tremane´i kohtumisega. Charliss teeb Tremane´ile teatavaks, et temast võib saada troonipärija, kui ta suudab lõpule viia naabruses asuva Hadorni kuningriigi alistamise.

Edasi kandub tegevus Hadorni väiksema naabri Valdemari pealinna, mille kuningakojas toimuvast me saame aimu kahe ebatavalise noore mehe silme läbi. Üks on An’desha, andekas, aga treenimata maag, kelle keha oli pikalt mingi iidse ja kurja võluri kontrolli all. Teine on Karal, Karse suursaadiku noor abiline ja tulevane preester. Nii An´desha kui ka Karal tunnevad ennast üksikute võõrkehadena. Karali jaoks ongi teistsuguse kultuuriga Valdemar uskumatu imedemaa – selgub, et pikaajalise vaenlase eripärad ei ole kõik sugugi nii perverssed, nagu teda on kasvatatud uskuma. Lugeja saab oma pool raamatut kaasa elada An´desha ja Karali aeglasele kohanemisele. Aktiivset tegevust see aeg peaaegu pole, lugu kui sellist eriti ka mitte. Aga mulle see istus, Lackey oskab kirjutada nii, et see oli justkui põnev avastusretk võõrasse maailma. Taustal on ähvardav hiiglaslik Idaimpeerium oma vallutusplaanidega.

Raamatu teises pooles hakkab juhtuma ka. Ei tea kust tulevad nähtamatud tormid, mis niidavad jalust maage sõltumata asukohamaast. Lahe on võrrelda vastandlikke strateegiaid, millega impeerium ja Valdemari rahvas tormiga tegelevad. Heas mõttes teistsugune fantasy.

Giedra Radvilavičiūtė “Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte” LR 2019 nr 35-36

giedraMida arvata kirjanikust, kes vihkab intervjuusid ja reisimist, unustab olulisi tsitaate ega salli silma otsaski, kui talle õhtuti helistatakse, eriti juhul, kui see peaks olema kirjastaja, kes tahab ära osta romaani, mida sa pole eales kavatsenud kirjutada?

Kes kustutab oma postkastist varem või hiljem ära kõik meilid, see on ju elementaarne, eks ole, nagu koristaksid tuba?!

Kes kirjutaks oma CV-sse harrastuste lahtrisse hea meelega: nuusutada maamaja keldrisse kuhjatud õunte lõhna või kuulata väikeses tolmuses alevikus inimeste jutuajamisi?

Kes alustab oma esseed Õnnepalu tsitaadiga?

Kellele pole võõras mõte, et romaanid (ja nimesid ei muuda!) on harukordne võimalus kätte maksta?

Ja nii edasi.

Mina arvan, et see peab olema üks ütlemata tore inimene, kellega oleks tore juttu ajada.

Peale selle kirjutab ta ütlemata toredaid jutte kõige paremas mõttes – nimetatagu neid siis esseedeks või milleks iganes – ja armastab võttena (topelt)ringi, isegi ringide virvarri.

Nii väljapeetud, mõõdetud ja tihedat teksti kohtab harva, eriti juhul, kui see pole surmtõsine, vaid lõbus.

PS Peale kõige muu oskab ta elegantselt varastada. Kõik kirjanikud on häbematud vargad, aga niiviisi varastada – see on omaette kunsttükk.

PPS Ringid on mulle alati meeldinud.

Ja ma ei leidnudki enam üles seda tsitaati, mille ma kavatsesin siia kirjutada. Jube raske on otsida, kui ei mäleta, millest see rääkis. Aga võis olla täitsa see:

“… kõige jubedam on kogeda, et iga sinu väljamõeldud lugu on päriselt olemas.”

 

 

Mika Keränen “Varastatud oranž jalgratas”

supilinnSoome juurtega Tartu kirjaniku lastekrimkasid ei pea Eestis vist küll enam tutvustama, sest kõik teavad neid niigi. Vähemalt filmi põhjal.

2008 ilmunud “Varastatud oranž jalgratas” oli esimene, milles Supilinna salaseltsi lapsed tegutsesid. Õieti selles raamatus Supilinna salaselts luuaksegi. Raamatu alguses on hilisemad seltsiliikmed Mari, Reilika ja Sadu oma tüdrukutekambas ning Olav ja Anton poistena vaat et nende vaenlased. Vähemasti konkurendid juhtumi lahendamisel, kui selgub, et öösel on varastatud Emajõe ääres telkinud Belgia professori oranž Peugeot jalgratas.

See on mõnus lasteraamat, mis saab väga hästi hakkama suvise koolivaheaja tunde meeldetuletamisega ja seepärast on seda ka keskealisel mõnus lugeda. See, et lugu toimub tänapäeval, ei muuda asja. Norimise mõttes tuleb aga öelda, et krimijuhtum ise ei ole parimate lastekrimkade tasemel. Ma ei räägi siin oma suurest selle žanri lemmikust, Adam Bahdaj “Koolivaheajast vaimudega”. Ka need paar Supilinna salaseltsi raamatut, mida ma varem olen lugenud, on põnevamad olnud. Samas on see kiire lugemine ja kes pole veel Supilinna noorte kriminalistide tegemistega end kurssi viinud, aga tahaks seda teha, võivad sellest alustada küll ja hoida meeles, et edaspidi läheb veel paremaks.

Andrus Kivirähk “Tont ja Facebook”

kivirahk

Õpetaja uurib enne Eesti vabariigi aastapäeva lastelt koolitunnis, mis on see, mis ühendab kõiki eestlasi. Üksteise järel hääletatakse maha kamaarmastus, verivorstilembus, valged juuksed ja sinised silmad, sest kõige selle kohta on klassis teistsuguseid näiteid. Lõpuks pakub keegi, et nohu. Ja tõepoolest – kõigil, õpetaja kaasa arvatud, on ninad tatised.

See on üks tüüpiline Kivirähki jutt lastejuttude kogumikust “Tont ja Facebook”. Kivirähki lastelood ei ole nunnud. Ta on kirjanikuna leiutaja, kes mõtleb oma lugudesse välja alati mõne üllatusliku pöörde. See ei pea tingimata nali olema, kuigi nalja juured on sealsamas – üllatusmomendis, puändis. Värske tunde annab lugejale selline pööre alati.

Muidugi on Kivirähk õnnaks alati koerust täis, olgu siis täiskasvanute või lastejuttudes. Ja ta on nii hea paroodiameister, et võib vist suvalist kirjanikku või žanri järele aimata. Vahel ei saagi ma aru, kas ta kirjutab nii hästi või lihtsalt ahvib väga hea lastejutu stiili.

Ryūnosuke Akutagawa “Mandariinid tihnikus”

mandariinidtihnikus Ilmselt paljastades praegu oma võhiklikkust, pean tunnistama, et ei teadnud sellisest kirjanikust varem midagi. Raamatu võtsin ette puhta lehena ja läksin kohe sisu kallale, sirvimata järelsõna või lugemata tagakaant. Eks seepärast paistis mulle sissejuhatava loo põhjal, et tegemist on realistliku autobiograafilise romaaniga Teise maailmasõja järgsest Jaapanist. Minategelase kupeesse rongis tuleb maatüdruk, kes häirib mehe õhtulehe lugemist. Alles novelli lõppu märgitud kirjutamisaasta reetis, et tegemist on Esimese maailmasõja ajaga.

Ka teine novell “Surnuraamat” paistis autobiograafiline, aga ärge laske sellest ennast petta. Neljas-viies lugu on õige satiirilised ja sealt edasi sukeldub ta fantastikasse ja muistenditesse, milles on koos elavad karakterid, põnev lugu, eksootiline keskkond ja küllaga musta huumorit. Näiteks “Hobujalad” on Hiinas töötavast jaapanlasest, kes sureb, kuid ärkab mõne päeva pärast ellu, all hobusejalad. “Nina” on koleda rippuva ninaga mungast (kes püüab sellest keetmise ja nina peal trampimisega lahti saada). “Rasho värav” on rohkem keeskaegne õudukas, nagu ka “Põrgusirm”. Aga kõik lood on head.

Mõnusaks teeb novellid ka jutustaja hääl, mis jätab mulje erakordselt sümpaatsest inimesest (ma ei pea silmas minategelasi, kes mõnes novellis on parajad sitakäkid). Ta oskab ära kaotada distantsi lugeja ja Jaapani vahel. Eksootika on tore asi, aga see võib muuta vahetu lugemiskogemuse vaevaliseks, sest toimuv jääb kaugeks. Akutagawa Ryūnosuke jutustab oma Jaapani lood nii, et ka mina lugejana tunnen ennast “meiena”, ühena neist, kellele ta on kirjutanud.

Umberto Eco “Ilu ajalugu”

iluajalugu

Kui Itaalia staarsemiootiku kõvas köites ilus “Ilu ajalugu” 2006 eesti keeles ilmus, ei jõudnud ma ära oodata, et saaks seda lugeda. Head sõbrad-kolleegid kinkisidki selle mulle, aga millegipärast jäi see esialgu riiulisse. 14 aastaks, aeg lendab.

Raamat ise oli ausalt öelda pettumus. Peatükid oli “illustreeritud” kunstiteoste reprode ja vanade tekstinäidistega. Et jutustab Eco, mida vanad kreeklased ilusaks pidasid, juures on pilt paarist skulptuurist ja näiteks iseloomulik Platoni üleskirjutus, mis selle ideaali on sõnadesse pannud. Kiidan reprode valikut, mis oli minu jaoks üsna õiges vahekorras senitundmatutest ja hästi teada kunstiteostest. Aga vanad tekstid (mis olid kurjamid sihukeses kribukirjas, et pidin neid lugemisprillide ja luubiga lugema) hakkisid autoriteksti. Peaaegu võimatu oli järge õige teksti peal hoida. Veel lollakamalt olid paigutatud pildiallkirjad. Meie kultuuriruumis peaks need minema vasakult paremale ja ülevalt alla, nagu me tekste loeme. Oleme lihtsalt harjunud niipidi lugema. Aga siin olid neja pildi allkirjad koondatud ühe lehekülje serva ja jumala suvalises järjekorras. Segadust kui palju ja ma ei näe, et see midagi juurde oleks andnud.

Tekst ise oli õpikutekst. Autor ei pea lugejaga dialoogi, ei provotseeri poolt või vastu mõtlema, vaid lihtsalt sedastab. Tulemus on igav, nagu õpik ikka. Kusjuures tundub, et raamatu kirjastajad on Eco tuntust üsna rõvedalt ära kasutanud. Kaanelt ja isegi sisututvutusest jääb mulje, et see on tema looming. Tuleb lugeda kribukirjas autoriõiguste teksti, kus on kirjas, et peatükkide tekstid on umbes pooleks Umberto Eco ja Girolamo De Michele sulest.

Tuula-Liina Varis “Tahan tunda, et elan” LR 2020 nr 10-11

varisRomaan novellides Soome nüüdiskirjanduse kõige paremate traditsioonide järgi, ei midagi üllatavat, aga hea ikka.

Vorm on huvitav, selline fragmentaarne. Autor jutustab kaheksa eri lugu, andes vaid nappe vihjeid, detaile, nimesid, mis loovad seosed. Mis on lugejale paras kunstükk, aga huvitav.

Sel moel kirja pandud ühe suguvõsa lugu on ühtlasi 20. sajandi Soome lugu – alguspunkt 1926. aasta, see on fikseeritud. Lõpp-punkt pannakse enam vähem seal, kuhu kolme põlvega jõuab.

Lugemise pealt tagasi lapates ja otsides, kuhu järjekordne jutustaja tolles perekonnas paigutub, jõudsin juba hakata sugupuu järele igatsema, aga siis andis autor tarviliku lõigu, mida edaspidi üle lugeda, kui aru ei saa, kes on kes.

“Tädi Estril olid Ekku ja Erika. Ekku isa oli surnud ja Erika isa kohta ei  tohtinud küsida. /…/ Onu Aarrel ja tädi Sylvial olid Ilari, Inari ja Marketta. Lahja oli ema. Temal oli Paula. /…/ Rauhal ei olnud lapsi.”

Üks ilus seos ka, asjade väärtuse ja väärtusetuse kohta 🙂

“Prügimäele viidavatest rõivahunnikutest sattus Inarile näppu tibatilluke roosast angoorast nukumüts. Tumedate riiete seas tundus, nagu oleks sellest hõõgunud ajastute tagant tulevat valgust. /…/

Kodus kukkus müts kotis sorimise ajal põrandale. Erkka tõstis selle üles.

Ah see on siis sinu pärandiosa? Miks oli tarvis seda ära päästa?

Ei tea, see on millegagi mu elus seotud.

Millega?

Ei tea. Võib-olla kõigega.”

Alice Munro “Kallis elu”

kallis-elu Alice Munro on Kanada novellikirjanik, kes 2013. aastal võitis Nobeli kirjanduspreemia. “Kallis elu” ilmus aasta varem, kui Munro oli juba 80 saanud. Ta ise on vist öelnud, et see jääb ta viimaseks raamatuks ja eks see üks vanainimese raamat ongi. Mis on väga hea. Esiteks sellepärast, et ta teab, millest ta kirjutab, kui juttu on vanainimestest. Seda on lugudes tunda. Teiseks on ta teadlik elu kestnud Teise Maailmasõja eelsetest aastatest tänapäevani ja ta saab korraga kirjutada tänapäeva inimese ja näiteks 1950. aastate korraliku konservatiivse Kanada maainimese vaatepunktist. Näide: kui isa annab tütrele rihma, siis 1950. aastate kirjanik ei oleks seda ehk mainimisväärsekski pidanud, tänapäeva noor kirjanik peaks seda aga ilmselt nii skandaalseks, et selle ümber peakski kogu lugu keerlema. Munro on tänapäeva inimene – ei kiida seda heaks ega õhka tagasi “kadunud häid aegu” -, aga suudab end vaevata tagasi paigutada maailma, kus see oli “õige kasvatus”.

Aga see ei ole tegelikult peamine. Ma proovisin lugemise ajal kogu aeg enda peas teha Munro lugude kohta üldistusi, mis annaks edasi nende headuse, tuuma. Asjata, kõik jäi mannetuks, kompas ainult pinda. Lõpuks otsustasin, et kirjeldan oma emotsiooni. Viimati sain ma nii tugeva “raamatuga pähe” laksaka umbes 30 aastat tagasi kooli ajal, kui lugesin esimest korda Salingeri Franny ja Zooey Glassi lugusid. Munro novellid on tohutult head, kusjuures ei saa arugi, mis neis nii erilist on. Või miks kõik maailma kirjanikud selliseid kogu aeg ei kirjuta.

Samanta Schweblin “Nähtamatu niit” LR 2020 nr 8-9

schweblin“Ta tunneb, et on juba liiga palju aega kaotanud. Ta ei peatu külas. Ta ei vaata tagasi. Ta ei näe sojapõlde, kuivanud maapinnal kulgevaid ojaniresid, kilomeetrite viisi kariloomadeta tühje tasandikke, eeslinnu ja vabrikuid linna lähistel. Ta ei pane tähele, et tagasisõit muutub üha aeglasemaks. Et on liiga palju autosid, üha rohkem autosid, katmas asfaldi viimsetki soont. Ja et liiklus on umbes. Juba tunde halvatud, suitsuselt pulbitsev. Ta ei näe kõige tähtsamat: viimaks katkenud niiti, justkui oleks läidetud süütenöör; tardunud nuhtlus, valmis iga hetk pead tõstma.”

Too viimane lõik võtabki enam-vähem kõik kokku – aeg, mida enam ei ole, kõik on juba juhtunud, aga kui seda targasti kasutada, toda vähest, on teda ikkagi piisavalt, et mõista; katkenud sidemed, võõrandumine, lõhutud identiteet, maa ja linna äraspidine dihhotoomia – põgeneda tuleb maalt linna, mitte vastupidi, nagu meie oleme harjunud.

Psühhoanalüüsiseansina üles ehitatud loos püüavad tegelased mingis iseäralikus hämarolekus mõista, mis juhtus. Aega ei ole. Vana hea Lovecrafti võttestik töötab – tegelikkus lööb praod sisse, oht varitseb igal sammul, kuigi – tegelikult ei juhtu ju midagi. Puhkusest maal saab ühtäkki painaja, mis lõpeb elu ja surma kummalises vahetsoonis. Lugeja loob kildudest tegelikkust nagu Freud, sest täit tõde ei tea autor, küsija ega küsitletav.

PS See ei ole õudusjutt, kuigi selline mulje võis siit jääda 🙂 Ega ka hoiatusromaan. Pigem ellujäänu mälestused.

Eks toda Lessingi kvintessentsigi saa tõlgendada mitmeti.

John W. Campbell jr “Who Goes There?”

who-goes-there-filmed-as-the-thing Antarktika uurimisjaama teadlased on leidnud jääst 2 miljonit aastat seal oodanud kosmosesõiduki ja olendi. Sõiduk upub koos jääkamakaga, aga olendi otsustavad teadlased uurimise eesmärgil üles sulatada. Sellele eelnevad küll pikad vaidlused, aga uudishimu saab võitu. Pole raske arvata, et õigus oli neil, kes kartsid.

Ma ei ole ühtegi filmiversiooni – neist vähemalt teine, 1982. aasta “The Thing” on kultuslik – näinud ja ei oska hinnata, kui palju need selle 1938. aasta lühiromaaniga kattuvad, aga raamat on tõesti hea. Jube põnev. Juba üsna alguses, aga ka mitu korda hiljem paistis, et inimeste olukord on lootusetu, aga kuni viimase leheküljeni jäi lahtiseks, kes peale jääb.

Väga palju hirmutunnet andis juurde, et olend oli enamuse ajast sisuliselt nähtamatu. Ja kindlasti ka see, et inimesed ei olnud päris idioodid. Enamasti kipuvad õudukates ohtu sattuvad tegelased järsku hakkama käituma nagu kolmeaastased ning duell muutub puhtalt füüsiliseks. Siin aga tegi asja õõvastavaks just see, kuidas teadlased oma täiesti pädevate arutlustega jõudsid hirmsatele arusaamadele oma vastase tugevusest ja põnevaks, kuidas nad ajusid pingutades temast jagu saada üritasid.