Üks naeruväärsemaid raamatumaailma nähtusi on uute raamatute eelistamine vanadele. Uus või vana ei peaks üldse teema olema, aga paistab, et raamatupoodides antakse raamatule sama vähe aega kui ajakirjanumbrile kioskivitriinil.
Eks see tule jälle raamatuostjate käitumisest. Või vaadake raamatulaenutuse autoritasusid – uut täielikku sitta laenutatakse sadade ja tuhandete kaupa, samal ajal kui jumala normaalsed 30, 40 või 50 aasta tagused autorid saavad laenutuskordi Eesti peale poole aastaga kümme-kakskümmend. Tundub ebaõiglane ja seepärast võtan sageli riiulist mõne vanema raamatu. Ainult et sellega võib ka halvasti minna, nagu juhtus kuulsa Saaremaa kirjaniku Aadu Hindi “Viimase vandiraiuja” nime kandva novellikoguga.
Hint oli kõva punane ja umbes pooled selle kogumiku lood on isegi minusuguse tolerasti jaoks väljakannatamatud. Sõjaaja lugudes on sakslased sellised, nagu ma neid mäletan lapsepõlve vene sõjafilmidest – tapavad igavusest tavalisi inimesi.
Hint nagu püüab vaadata, kuidas eestlased kannatavad nende kahe sõdiva suurvõimu vahel ja kuidas neil ehk pole vahel valikuid, aga punase rindemehena ta tegelikult muidugi Saksa poolel teeninule mingit rehabiliteerimisvõimalust ei anna. Näiteks “Vendades” satub üks vend nõukogude ja teine saksa väkke. Lõpuks on venelaste poole vend sakslaste käes ühel Eesti saarel sõjavang ja Saksa ülemus käsib meelega just teisel vennal oma veli maha lasta. Laseb ka, aga siis miski temas veel tärkab ja ta laseb takkapihta Saksa ohvitseri maha.
Talutavamad on Hindi eestiaegsed novellid, aga need on liiga targutavad-õpetavad ja kohati piinlikult, valesti sentimentaalsed. Näiteks novellis “Sina, kuu ja ema” vedeleb tüüp oma noore kallimaga voodis, vaatab, kuidas kuuvalgus toda kuldab ja hakkab siis imalat juttu oma emast rääkima. Siukse mehe peaks naine harjavarrega oma voodist välja ajama. “23. juuli 1932” on neist parim, see andis päris harvakohatavalt eheda 1930ndate moodsa Eesti kohalolekutunde.
Kolmas osa jutte pole isegi kirjandus, vaid ajakirjandus või väga ajakirjanduse sarnane – portreelood uue nõukogude Eesti lihtsatest kangelastest või lihtsalt reportaaž-olukirjeldused. Ma ju ei tea, kas need imiteerivad ajakirjandust või olidki päris lood. Sõdur, kellest sai eesrindlik kolhoosiesimees (“Mees omal kohal”), Eesti meremehed Araali merel ässamas (“Täiskäik edasi”), Saaremaa vanamehed arutlevad Hemingway üle (”Vanameest ja merd lugedes”). Ajakirjanduslikult olid need päris kobedad.
Oli ka paar muistse vabadusvõitluse juttu, aga need olid kahvatud.
Ei oska seda kogumikku kuidagi soovitada.
Kirjakoi 