Tsiteerin siin alustuseks tunamullust Sirpi, kus Triinu Pakk kirjutab toonase vastse nobelisti kohta nii:
“Jah, Gurnahi loomingut võib nimetada trööstituks, aga tema teoseid lugedes ei jää kõlama kannatused, jõhkrus, kasutus, vaid pigem suur ja lootusetu õrnus, soov oma tegelasi pisutki aidata. Pannes nende ja kannatuse vahele oma sõnad.”
Teisisõnu kasutab Gurnah kirjaniku privileegi anda hääletutele hääl.
“Paradiis” on lugu ühest Ida-Aafrika poisist Yusufist.
Omamoodi bildungsromaan, samal ajal lugu kohast ja kohatusest, mitmevahel olekust kultuuride, keelte ja kommete suures sulatusahjus Ida-Aafrikas esimese ilmasõja eel ja ajal, kolonialismist, mis elab lugudes, mis on ühtaegu pelutavad ja naljakad.
“”Kui ma esimest korda eurooplast nägin, istus ta keset metsa ühe puu all toolil. Sosistasin kõgevägevama nime, sest arvasin, et olen saatanaga silmitsi.” /…/ “Kas ta ütles midagi?” uuris Yusuf. “Mitte sõnu, mida inimese kõrv tunneb,” vastas Mohammed Abdalla. “Võib-olla müristas. Ma nägin, kuidas tal suust suitsu tuli. Võimalik, et nad on džinnid, et jumal lõi nad tulest.””
Oma elus esimesi eurooplasi – meest ja naist – nägi Yusuf raudteeplatvormil, kui ta oli kaheteistkümneaastane ja lahkus ootamatult oma kodust. Kui Yusuf neid vahima jäi, paljastas mees hambad alateadlikult tigedaks irveks ja tema sõrmed tõmbusid seletamatul viisil konksu.
“Yusuf mõistis hoiatust ja põgenes, pomisedes endamisi sõnu, mida talle oli õpetatud, juhuks kui ta äkiliselt ja ootamatult jumala abi vajab.”
Nii see algab – isa annab Yusufi võlgade katteks rikkale kaupmehele. Algab rännak, mis lõpeb Ida-Aafrikas kolooniaid vallutavas Saksa armees.
“Paradiis” on lugu identiteedist, võimatusest seda leida, kaotusest, hirmust ja süüst.
“Valge mees metsas ei kartnud midagi, kui ta istus oma lipu all relvis sõdurite ringis. Ent Yusufil polnud ei lippu ega teadamist oma üleolekust, mille abil nõuda ülimat austust, ning järele mõeldes mõistis ta, et see väike maailm, mida ta tundis, oligi tema jaoks ainus saada olev.”
“Korra nägi ta und emast, too oli ühe silmaga koer, kes kunagi Yusufi silme ees rongi alla oli jäänud. Hiljem nägi ta und sellest, kuidas tema enda argus, üleni kaetud limase lootevedelikuga, kuuvalguses sillerdas. Ta teadis, et see oli tema argus, sest keegi varjudest sosistas talle seda, ning ta nägi oma silmaga, kuidas see hingas.”
“Sul on õigus, ma kardan – aga mite ainult neid. Me kaotame kõik, ka oma eluviisi,” ütles Hussein. “Ja noored kaotavad veelgi rohkem. Ühel päeval sülitavad nad eurooplaste eeskujul kõigele, mida meie teame, võtavad üle eurooplaste seadused ja nende lood maailmast, justkui oleksid need pühasõna. Kui eurooplased meist kirjutama hakkavad, mida nad ütlevad? Et tegid meist oma orjad.”
Küll troostitu, on “Paradiis” ometi kaunis lugu, kus kõik tundub olevat võmalik, isegi käeulatuses.
“”Kas pole tore mõelda, et paradiis ongi selline?” lausus Hamid tasakesi öisesse õhku, mis oli täis vee kohinat. “Kosed, mis on kaunimad kõigist, mida me oskame ette kujutada. Kas suudad kujutleda, Yusuf, et on olemas veelgi ilusamaid kui see siin?”
PS Kindlasti lugeda.
Kirjakoi 