Ei maksa ennast sisututvustuse romaani-määratlusest eksitada lasta. Jānis Kalninši 1977. aastal ilmunud “Rainis” (e. k. 1984) ei ole Jaan Krossi stiilis ajalooromaan, vaid puhtal kujul Läti tõlkija, ühiskonnategelase ja luuletaja Jānis Pliekšānsi elulugu. Nii palju kui mina tuvastada suutsin, olid seal õiged daatumid ja sündmused, samuti pole põhjust kahelda teiste mälestustes või kirjavahetuse katkendite autentsuses. Ilmselt on ainult dialoogid autori fantaasia, aga needki on tõepärased. Suuremas osas raamatust on kirjutamisajale paratamatut ideoloogilist jama täitsa talutavalt vähe. Seepärast sobib see neile, kes armastavad lugeda kirjanike elulugusid või tahavad rohkem teada Tsaari-Vene lõpuajast meie naaberriigis. Paljukest me üldse Lätist teame.
Raamat algab Jānis Pliekšānsi, kunstnikunimi Rainis, ja Elza Rozenberga, luuletajanimi Aspazija, abieluga ning Rainise pagendusega. Mees oli 19. sajandi lõpul liiga riigivastase ajalehetoimetajana jäänud tsaarivõimu hambusse ja mõisteti asumisele. Sel hetkel oli Aspazija Läti esipoetess, Rainise looming piirdus laias laastuss “Fausti” tõlkega, omaloomingut polnud ta ridagi avaldanud.
Rainis pidi pagenduses elama viis aastat kaugel kolkas Slobodskois. Aspazija elas suure osa sellest mehe juures. Rainis võis ju viriseda ja hädaldada, aga sealsete muidu piiratud vabaduste juures kujundas ta välja loometööharjumuse, mis viis paljude heade kirjandusklassika tõlgete ilmumiseni läti keeles. Samuti hakkas ta seal regulaarselt luuletusi ja näidendeid kirjutama.
Nii oli ta viie aasta pärast Lätti naastes juba kuulsam luuletaja kui ta naine. Rainis oli kogu aeg olnud kõva sotsiaaldemokraat ja ei hoidnud oma vaateid vaka all kodumaalgi. 1905. aasta rahutustest ei osanud ta end kõrvale hoida ja pidi koos naisega peagi uuesti Lätist lahkuma, seekord põgenema Šveitsi, kuhu nad jäid Läti vabariigi väljakuulutamiseni. Castagnola elu polnud Rainisele ja Aspazijale lihtsam taluda kui Slobodskoi, seda enam, et kõikeohverdav armastus oli keskealise paari vahel samuti jahtunud. Aga Rainis muudkui lõi ja läbi raskuste teda ka avaldati ning mängiti kodumaa teatrites.
Mõlemad paguluseosad on pikad ja põhjalikud ning üsna monotoonsed. Aga ma ei saa kurta, et neid igav oleks lugeda olnud. Oma osa on ilmselt autori lendleval stiilil.
Raamatu viimane osa, mis räägib luuletaja elust pärast Lätisse naasmist, on ebaõnnestunud. Rainis jõuab tagasi Lätisse, mis on nüüd iseseisev noor riik. Talle justkui need ennast igapäevapoliitikas määrivad sotsiaaldemokraadid ei istu, aga ta lööb suures poliitikas nendega koos kaasa. Ta käib ja hädaldab, kui pettunud on ta tõusiklikus ja kõik raha või võimu vastu vahetava noore vabariigi eliidis, aga võtab vastu nii teatridirektori kui ka hiljem haridusministri koha.
Ma oletan, et see on kirjutamisaja märk. 1977. aastal ilmunud romaan peab ju kogu aeg rõhutama, kui proletariaadisõbralik see kirjanik oli ja samas võimalikult vähe kujutama Läti vabariigi elu. Mõtlen Eesti vabariigi 1990ndate aastate kauboikapitalismi ja rahva vabaks laulmises rõõmsalt kaasa löönud vaimueliidi pettumuse peale ja see kõlab ka Rainise ja 1920ndate Läti puhul usutavana. Aga päris tegelikkusele Jānis Kalnin̦ši maalitud pilt ei saa vastata, sest millegipärast ei lähe pettunud luuletaja Nõukogude Venemaale elama, vaid jääb teenima iseseisvat Läti vabariiki.
Kahjuks ma ei saa raamatust mingit terviklikumat ettekujutust Läti selleaegsest poliitilisest elust, ei Rainise tööst parlamendisaadikuna ega ministrina. Kõike saadab hädaldamine paha noore vabariigi üle, aga kirjeldus sellest jääb andmata. Üldiselt jääb mulje, et ta tegutseb vaakumis, mitte päris-maailmas.
1860ndatel aastatel oli Soomes mitu ikalduseaastat järjest. Häda kulmineerus 1867-68, kui kahe talvega suri nälga umbes 150 000 inimest. Aki Ollikaineni ajalooline lühiromaan toob selle hirmsa sündmuse meile mälusse tagasi.
Ellis Petersi krimkades on detektiiviks benediktiinide kloostri munk Cadfael. Neljanda Cadfaeli loo tegevuspaik on Shrewsbury linna Püha Peetri laat 1139. aastal.
Kirjakoi 