Välismaal elanud islandlanna, tuntud blogija, istus üks päev maha ja kirjutas 50 miniesseed islandlastest. Selliseid humoorikaid blogisid ja raamatukesi on tänapäeval vist iga rahva kohta ja tavaliselt koosnevad need enam või vähem tabavatest naljadest. 21. sajandil ei arvata ju enam, et on mingid objektiivsed iseloomujooned, mis rahvusi eristavad. See raamat osutus aga isegi vähem huumoriks ja rohkem informatiivseks, kui ma lootsin ja pole kaugeltki ainult Islandi-anekdootide kogu.
Siin on ootuspäraseid asju (islandlased on oma iseseisvuse ja kirjanduse üle meeletult uhked; välismaal hoiavad ühte, kodus teevad näo, et ei tunnegi). On harivat (kogu see nimede värk. Ma teadsin, et neil on perekonnanime asemel isa- või emanimi pluss -poeg või -tütar, aga süsteem on keerulisem). On asju, mida on lausa raske uskuda (telefoniraamatus on perekonnanime asemel amet ja selle võtab numbri omanik laest, kui tahab, näiteks võlur). Siin on ka hulk väiteid, mida ei saa kontrollida (islandlased ei armasta emailile vastata, ei hooli liikluseeskirjast, ei pea lubadusi, joovad palju). Raamatu andis mulle lugeda lähedane, kes oli selle ostnud, kui käis mitme riigi ühise haridusprojekti reisil Islandil. Pärast rääkis, et teiste projektis osalenud maade inimesed olla olnud toredad ja asjalikud, ainult see islandlane ei olnud kodutööd teinud ega meilidele vastanud ja ilmus kokkusaamisele napsuse peaga…
Kirjakoi 