Alessandro Baricco “Veretult”

“Siidi” autori lühiromaan. Väga mõjuv, aga niimoodi, et ei puuduta.

“Siid” puudutas ja vaimustas. See oli ilus.

“Veretult” aga on selge, lihtne ja pigem inetu, absoluutselt lootusetu, ta ei anna võtit, kuidas saaks teisiti. Pigem ei saagi, ei saagi saama, ole kui tark tahes.

Baricco kasutab lugeja teadvusesse otseteed – näitab must valgel ja ilustamata, et kõik sõjad on ühesugused – eksinud meeste ja naiste tehtud vead, mis ei jäta kedagi puutumata, ja – ükski sõda ei lõpe ära. Vähemalt mitte nii lihtsalt. Lõpuks saab sõda kätte ka need, kes justkui ära pääsesid, sest tegelikult ei pääse mitte keegi.

Eks seda ole ümberringi näha ka, kui teraselt vaadata. Kuigi sõjast on ikka üksjagu möödas, käib võitlus samal rindejoonel edasi. Lihtsalt relvad on teised.

Üksi sõda ei lõpe siis, kui ta kirjade järgi lõpeb. Võimalik, et ükski sõda ei lõpe enne, kui keegi teda enam ei mäleta.

Ja kui keegi enam ei mäleta, siis hakkab juuri ajama mõni uus idee, leitakse uued lahinguväljad,  ja üsna pea leiavad uued idealistid end kistuna uude (seekord õigesse ja õiglasesse) sõtta. Sest iga sõda on alguses (või veidike enne seda) õige ja õiglane. Kõige hea nimel. Mõne uue (õilsa) idee nimel.

Kes tahaks keelata sõdu, peaks keelustama ideed.

Alessandro Baricco “Siid”

Alessandro Baricco “Siid” on üks neid raamatuid, mis peaks kodus olemas olema, et teda ikka ja jälle riiulist välja võtta, lehitseda ja siit-sealt lugeda. Seda enam, et süžee on kaasakiskuv, nii et ei raatsi lugemist katkestada, tahaks ju teada, mis edasi saab, samas peaks aga lugema (ja üle lugema) just hästi aeglaselt, lehekülje, lõigu- või lausekaupa.

“Siid” on väga ilusas keeles, poeetiline ja sügav raamat, 19. sajandi lugu, kus pole lennukeid, pesumasinaid ega psühhoanalüütikuid, vaid vigase käega ketrusvabrikant Baldabiou, kes mängib iseendaga piljardit ja on endale lubanud, et kui sant käsi peaks tervet võitma, siis lahkub ta linnast kohe ja igaveseks, ning linnapea pojast siidiussikaupmees Joncour, üks neid inimesi, kellele meeldib oma elu pigem kõrvalt jälgida, pidades sobimatuks seda ise mingil moel mõjutada. Niisugused inimesed vaatlevad oma elukäiku moel, nagu tavaliselt vaadeldakse vihmast päeva.

“Siidi” sündmustik kaotaks nii mõndagi, kui hakata seda ümber jutustama. Alessandro Baricco ise on “Siidi” kohta kirjutanud nii:

“See ei ole romaan. Ega ka jutustus. See on lugu, mis algab noorukiga, kes sõidab läbi pool maailma, ja lõpeb ühel tuulisel päeval järvega, mis on siinsamas. Mehe nimi on Joncour. Järve nimi pole teada.

Võiks ju öelda, et see on armastuslugu. Kui see oleks kõik, poleks tasunud seda jutustada. Juttu tuleb ka igatsusest ja valust, sa tead küll, mis need on, kuid õiget nime neile anda ei oska. (Vana lugu. Kui sa asjadele nimesid ei leia, võtad appi lood. See lihtsalt käib nii. Juba ammusest ajast peale.)

Kõigil lugudel on oma muusika. Sellel siin on valge kõla. /…/ Kui mängitakse hästi, siis nagu kuulduks helisemas vaikust, ja need, kes selle järgi tantsivad, hoidku neid Jumal, oleksid nagu liikumatud. Neetult raske asi see valgekõlaline muusika.

Ega muud suurt lisada olegi.”

Kui ehk seda, et “Siid” on tõesti nagu muusikapala, ja mitte ainult kaunite kujundite jms pärast, mida seal on ju ka, vaid puhttehniliselt, ülesehituslikult. Olgu see kui raske tahes, Baricco mängib oma lugu hästi. Imetlusväärne, mida kõike on võimalik sõnadega teha.