“Kas päevad ja aastad on siin üldse möödunud? Või on kõik paigal seisnud? Vahest toimub siin metsades midagi ajaga, see ei käitu, nagu peaks. Aeg on kruusatee, hoiad paremasse serva, võid näha iseennast vastassuunas möödumas.”
“Ellujääjates” jookseb see kruusatee tagurpidi. Lugu algab kell 23.59 ehk siis lõpust ja lõpeb kell 00 ehk siis alguses.
Muidugi on see illusioon, selline tagurpidi lineaarne lugu, nagu aeg üldse on illusioon. Suurem jagu “Ellujääjate” tundidest kella 23.59 ja 00 vahel viibitakse hoopis seal, kus aeg ei liigu, lapsepõlves, ja sealt välja saada on kunsttükk omaette.
Kõik lapsepõlved on ajalõksud, ja sealt teve nahaga pääseda õnnestub vähestel. Hea, kui üldse minema saad.
“Benjaminil on alati olnud tunne, et Nils sai lapsepõlvega kenasti hakkama, sest ei lasknud seda kunagi endasse.”
Aga katsu sa nii elada, et ei lase endasse. Võid ju arvata, et ei lase, et saidki terve nahaga minema, või siis võib vend arvata, et said, aga tuleb välja, et ei ole nii. Istud sealsamas lõksus ellujääjana surmani.
“Ta langes keereldes vee alla, vaba ja sidemeteta, ja kui ta pulss seiskus, ei olnud ei valge ega pime, polnud mingit tunnelit valgusega teises otsas. Oli kruusatee.”
PS Võiks lugeda. Juba selle tagurpidise vormi pärast.
Mitte ainult lugu ise, vaid ka iga peatükk eraldi on ring – lõpust algusesse ja algusest lõpuni.
Ilus keel ka.
Kirjakoi 