Alexandra Andrews “Kes on Maud Dixon?”

“Kes on Maud Dixon?” pärineb toimetusest Rebase riiulist ja seisis mul terve puhkuse aja ja tüki kauemgi kabinetis laua peal. Selles suures kontrollimatult tekkinud krimkade kuhjas, mis muudkui ootas ja ootas oma järge.

Kuhi tasapisi kahanes ja sai otsa, aga Maud Dixon jäi nagu varjupaigakass, keda keegi ei taha.

Vahepeal hakkasin lausa kahetsema, et oli vaja teda üldse koju tassida, selline kahtlane tundus. Tundmatu autor ja ma ei tea, mis veel… Vii või tagasi.

Aga ma ikka ei viinud. No ja jumal tänatud.

“Kes on Maud Dixon?” on üle hulga aja üks põnevik, mis mööndusteta on igate pidi hea. Otse krimka ta ei ole, nii et see laialivalguv nimetus “põnevik” sobib määratlusena küll.

On põnev. Lõpuni välja. Lõpp on hea. Isegi väga hea. Ja üldse kogu aeg on hea. Topeltmäng ja kõik on kahtlased ja nii edasi. Muus osas, keel, kujundid, mõttekäigud – isegi natuke rohkem kui põnevik.

Kui üldse norida, siis ilmselge paralleeliga Elena Ferrantega. Selles mõttes, et Maud Dixonile kuulsuse toonud romaani sisu kirjeldus vastab Napoli sarjale.

Kes on Maud Dixon? Kes on Elena Ferrante?

Aga võib-olla see polegi puudus. Las ta olla.

“Ta vaatas kella. Ta oli oodanud piisavalt kaua. Ta valis veel ühe numbri.

/…/ “Tere hommikust, HMK kuuleb.”

Harper Maston Khan oli New Yorgi suurim talendiagentuur. See esindas mitte ainult kirjanikke, vaid ka näitlejaid, sportlasi ja muusikuid. Tõelisi kuulsusi.

“Tere,” ütles Florence, “ma tahaksin rääkida Denise Mastoniga, palun.”

“Võin ma küsida, kes räägib?”

Florence tegi pausi. “Öelge talle, et see on Maud Dixon.””

Mõttes asendab lugeja Maud Dixoni Elena Ferrantega. Kahtlemata on see mõjusam kui asenduseta.

PS Igatahes viin ma ta nüüd Rebase riiulisse tagasi ja loodan, et kauaks ta sinna ei jää.

Richard Powers “Hämming”

“Hämming” esitab terve hulga küsimusi, aga ei anna vastuseid.

Ta lihtsalt mõjub. Selge see, et see on ebamugav ja paneb südame valutama.

Astrobioloogist Theo Byrne kasvatab üksi oma isevärki üheksa-aastast poega Robinit. Robini ema on hukkunud autoõnnetuses, sest sõitis teelt välja, et päästa opossumi elu. Oli vist opossum. Igatahes mingi loomake.

Robin joonistab ohustatud loomi, päevade ja kuude kaupa, et pildid maha müüa ja raha loomade päästmiseks annetada. Theo Byrne modelleerib planeetide kaupa elu kosmoses – kas ja missugune võiks see olla.

Robini raevuhood tekitavad probleeme, kodus ka, aga eeskätt koolis – ta ei sobi kuidagi. Isa ei taha, et pojale kirjutataks psühhofarmakone. Selle asemel hakkab poiss saama katsetamisjärgus teraapiat, mis võiks Robini raevuhoogusid ohjeldada – ema ajumustrite abil.

Esialgu see aitabki, aga siis läheb kõik nagu “Lilledes Algernonile” – küll teisel põhjusel. Teraapiale tõmmatakse lihtsalt vesi peale ja katsealused katsugu ise hakkama saada.

Kas ja kui palju me üldse peaksime sekkuma? Kas meil on õigus otsustada, kes vastab normidele ja kes mitte? On meil õigus üldse neid norme kehtestada?

See on üks kimp küsimusi.

Teine on Fermi paradoks: kui maaväline elu peaks a priori eksisteerima, siis – kus nad kõik on?

Üks võimalikke vastuseid on filter. Kusagil peab olema filter, mis ei lase elul areneda nii kaugele, et see jõuaks leida teisi. Enne hävitab see ennast ise ära, arutult raisates, rikkudes, raiudes, mürgitades ja ainult iseenese peale mõeldes.

Kokkuvõttes – alasti lugu, umbes sama meetod, kui van Goghi “Päevalilledele” tomatisuppi visata, et inimesi mõistusele tuua. Lõppu pean silmas, aga…

Kui see ka ei mõju, mis siis üldse?

PS Kahtlemata raamat, mis jääb meelde. Ja paneb mõtlema.

Robert Girardi “Vaporetto 13” LR 2005/18-20

“Vaporetto 13” on üks väheseid raamatuid, mida ma olen lugenud kaks korda. Hmm… Vist isegi ainuke.

Ma ei mäleta täpselt, kuidas see oli.

Kas soovitas Tarmo või oli see nii, et ma lugesin seda kahe maailma vahel balansseerivat painajalikku kummituslugu ikkagi kuidagi ise, juhtumisi, rääkisin Tarmole ja siis tema ütles, et muidugi, kuidas sa seda varem lugenud pole.

Imelik on see, et selle teise korra lugemisega oli täpselt nagu esimesega. Lugema hakkasin ma teda teist korda sellepärast, et mul suri kass ära. Maikuus. Mitte nii nagu selles loos, aga ikkagi. Kuidagi tundus, et oli vaja just seda. Midagi muud ei tahtnud,

Ja siis kuidagi juhtus nii, et postitus venis ja venis ja praeguseks domineerib ikkagi see, mis esimesest korrast oli meeles – Elizabeth lamas hingeldades teraslaual, kollased silmad hirmust tumenenud. Kollased, mitte rohelised. Ühesõnaga algus. Atmosfäär.

Ja kõik see, mis ühe Ameerika valgekraega Veneetsias juhtuma hakkas.

Lõpp oli üllatus. Seda ei mäletanud ma üldse. Ainult lõputuid otsinguid, mis number vaporetto see oli, et raamat üles leida ja uuesti lugeda.

Ja kui ma kunagi peaksin seda lugu kolmandat korda lugema, mis pole üldsegi mitte võimatu, siis ilmselt läheks samamoodi. Algus, lugu. Ja lõppu ei mäleta. Number õnneks on kirjas.

Tegelikult, kui oleks minu teha, siis ma niiviisi ei lõpetaks. Kuidas, seda ma ei tea, sest see pole minu lugu, aga see polegi tähtis.

Kui lugu on hea ja lõpp nadi, siis ei olegi midagi muud teha, kui see lihtsalt ära unustada.

Kuigi mõnes mõttes ma mõistan, miks autor just nii lõpetas. Mis muud, kui et surume kätt ja jutt on lõppenud. Ei saa ju igavesti Veneetsias uidata. Või saab?

Igatahes on see üks parimaid asju, mis ma lugenud olen.

Mõned tsitaadid ka.

“”See on kehv muusika,” põlastas Caterina nägu krimpsutades. “Siin, kus me seisame, mängis Vivaldi ise koos kahesaja muusikuga, kõik rohelises sametrüüs. Oo, kui ilus see oli!”

“Te räägite, nagu oleksite seda oma silmaga näinud,” ütlesin.

“Vivaldi kuulub kõigi aegade venezialastele,” seletas ta.”

“Enne koitu hakkas kõvasti sadama. Kuulsin läbi une vihmarabinat, mõtlesin, kuhu kassid vihmaga lähevad, ja tundsin aeglaselt pilkuvat kollast silmapaari, suurt nagu Venezia ise, mind ainiti läbi paduvihma vaatamas.”

Anne Applebaum “Demokraatia videvik”

Applebaum on natuke nagu Lessing.

Kui lugeja selle peale nüüd võpatas, ja seda tema võis teha küll, siis täitsa ilmaasjata. Lihtsalt “Demokraatia videvik” mõjub üsna samamoodi kui “Vanglad, milles me vabatahtlikult elame” – loed ja mõtled, mõtled ja loed, ja pärast seda on tükk aega natuke julgem olla. Ega see mõju kesta, aga korraks, see on ka asi.

Silm on selgem.

Mitte et Applebaum kuidagi lootust annaks, vastupidi, aga ikka on julgem. Ja mingi terake lootust siiski on antud ka. Peale selle kuhjaga äratundmist. Kasvõi see taastav nostalgia kogu oma kohutavas (ja hävitavas) ilus.

“Demokraatia videvikust” on meil üht-teist vastukaja ilmunud, ja kõigega lausa nõus ma olla ei saa, aga täpsemat määratlust kui Sinijärve oma ma kah sõnastada ei oska: arutlus paljudest põhjustest, miks tänases maailmas jõujooned nõnda kulgevad, nagu nad kulgevad, ja kuhu see kõik viia võib, ehkki ei pruugi.

PS Kindlasti lugeda. Ajakirjanikele kohustuslik.

Peter S. Beagle “Viimane ükssarvik”

“Ükssarvik elas lillas metsas ja ta elas seal ihuüksi.”

Sedasi see algab.

Mina ei oleks teda ehk leidnudki, kui poleks juhtunud nägema intervjuud tõlkija Krista Kaeraga.

Kaer tähendas seal, et suurem jagu inimesi ei tea vast, et säärane raamat üldse olemas on. Noh, sellest piisas.

Mis omakorda näitab seda, et ma Kirjakoid ikka läbinisti ei tunne, sest Tarmo oli “Viimast ükssarvikut” ammuilma lugenud. Kuidagi olin ma selle kahe silma vahele jätnud. Või on siis ikkagi sedasi, et ta sokutab vahele. No et see nii väga välja ei paistaks, sest olgem ausad, see tekitaks siiski mõnevõrra segadust, kui see laiemalt teatavaks saaks.

Selge see, et Tarmole meeldis Scmendrick, mitte arulage liblikas. Sininäärile annaks ma siiski lootust. Ükssarvikuga on nii, nagu ta parasjagu on, sellega olen ma nõus. Pole mõtet targutada, sest ilma temata ei saaks kuidagi, aga see selleks.

Raamat on tore. Just detailides, kõik need mammi Fortunad ja näota linnud ja muud.

“Viimane ükssarvik” on täpselt selline, nagu üks muinasjutt olla võiks ja olema peaks – ilus, kurb, naljakas ja liigutav.

Mõned tsitaadid ka.

“Mis puutub sinusse ja sinu südamesse ja sellesse, mida sa ütlesid ja ei öelnud, siis tema mäletab seda kõike ka siis, kui inimesed on ainult muinasjutud jäneste kirjutatud raamatutes.”

“Nõia tardunud silmad lõid nii metsiku leegiga lõkkele, et salgake ööliblikaid, kes lõbutsema kavatses minna, lendles otse neisse silmadesse ja kõrbes lumivalgeks tuhaks.”

“Aga selle asemel, et tema juurest minema minna, jäi liblikas tema pea kohale lehvima ning tundus sinakas õhtuõhus äkki vähem uljas ja natuke närviline.”

“Nende esimesel rännupäeval lendas sininäär neist üle, ütles: “Tehtagu mu sulgedest sohvapadi!” ja lendas otse koju naisele seda uudist teatama. Naine istus pesal ja laulis lastele ühetooniliselt ja tuimalt.

Sitikad, satikad, ritsikareod, ämmelgad, põrnikad, nälkjad ja teod, /…/

“Nägin täna ükssarvikut,” ütles sininäär laskudes.

“Ma märkan, et õhtusööki sa ei näinud,” vastas naine külmalt. “Ma ei salli meest, kes räägib tühja suuga.””

Thomas Savage “Koera vägi”

Ilmselt ei oleks ma ilma Tiinata “Koera väge” kunagi lugema sattunud.

Nagu ka paljusid teisi raamatuid, mida ta kuskilt riiulite vahelt naastes aastate kaupa ilma igasuguste selgitusteta mulle nohinal pihku on pistnud. Sest Tiina juba ei seleta. Mida siin seletada olekski?! Võetagu ja loetagu!

Ah et miks ei oleks lugema sattunud?

Esiteks pealkiri. Teiseks kauboid kaane peal. Kolmandaks…

Ons veel kolmandat vaja? Ei ole. Aga kui, siis kolmandaks tutvustus kaanel: kaks rantšopidajast venda, Phil ja George. Montana osariik. 1920. aastad. No aitäh!

Raamat on suurepärane.

Ja pole üldse tähtis, kus ja mis ajal – antud juhul siis 1925. aastal rantšos – tegevus toimub. Selliseid asju võiks juhtuda kus iganes ja millal iganes. Kasvõi mõnes 21. sajandi perekonnas. Ja küllap juhtubki.

Absoluutselt ajatu romaan. See tükk-tükil avanev tegelikkus, rafineeritud jõhkrus, painav kahtlus, et midagi on valesti, aga mine sa räägi ja tõesta.

Mitte midagi ei ole võimalik tõestada, isegi rääkida ei ole võimalik. Sest millest sa räägid ja kellele? Ja mis see aitaks? Samal ajal on valesti kõik ja põgeneda ei ole kuskile.

Koera vägi, see on veel kunsttükk omaette. Väga tugev sümbol.

PS Küll mina lugedes ootasin, millal need koerad mängu tulevad.

Delia Owens “Kus laulavad langustid”

Võtsin “Kus laulavad langustid” keskkogust – panin end vist isegi järjekorda – puhtalt sellepärast, et tahtsin teada, mis see siis õigupoolest on. Kõik need raamatupoodide ja -kogude edetabelid ja puha.

Kuskil kohtuprotsessi keskel hakkasin pead murdma, kuidas oleks võimalik lõpetada nii, et see ei oleks läbinisti kehv. Või noh, mitte kehv. Selline kergeke?

Ei osanud mina midagi välja mõelda. Ja siis tabasin end teatava kergendusega mõttelt, et see ei ole üldse minu, vaid autori asi. Ja tegelikult ei lõpetanud ta üldse kehvasti. Pärast seda, kui igasugune lootus kadus.

Eks ta üks paras ajaraisk muidugi oli. Natuke naistekas, natuke krimka. Aga nüüd ma vähemalt tean.

Padur iseenesest on huvitav. Nagu luht. Luht mulle meeldib ja luhta ma tunnen ka.

PS Habetillandsia esines tekstis nii mitu korda, et vaatasin järele, kes tema on ja saingi temaga tuttavaks. Täitsa tore taim. Ühe pildi peal oli koguni isand Laansooga koos.

Steven Millhauser “Noaloopija ja teisi novelle”

Suurepärased novellid. Suurepärased ja veel suurepärasemad.

Millhauseri leidsin ma tagastatud raamatute laualt, aga selleks ajaks ma juba teadsin Siriuse sarjast, nii et ma oskasin “Noaloopijat ja teisi novelle” märgata.

Veider oli see, et esimest novelli lugedes oli mul kogu aeg tunne, et ma olen seda juba lugenud. Kuigi ma ei olnud. Kindlasti mitte. See polnud võimalik.

Veidi hiljem sain aru ka. Millhauser on nagu Tokarczuk, Borges, Lovecraft ja Tõnu Õnnepalu kokku. Õnnepalu ses mõttes, et just “Mandalas” kasutatud “meie” jutustajana esineb ka Millhauseril. Ei ole just tihti tarvitatud võte.

Aga see väändunud, praod sisse löönud reaalsus, pärast mida ei ole miski enam endine, ja Lovecraftile nii iseloomulik (tegelikult lugejale ebamugav stiil). Ma mäletan küll, kuidas ma Lovecraftiga vaevlesin.

Millhauserigi stiil on üsna raskepärane. Võib ju mõista autori kirge loetelude vastu, kus iga loetletav on äärmise hoole ja armastusega kaalutud, valitud ja kirja pandud. Paraku saab lugeja jaks otsa ja ta kipub loeteludest lihtsalt üle libisema.

Samas on kõik see tüütus omamoodi võluv ja eesmärgi teenistuses. Tasub tagasi võtta ja üle lugeda.

Millhauseri eesmärk näibki olevat (reaalsuse piire nihutades) ebamugavust tekitada.

Noaloopia, kelle etendus lõpeb traagiliselt. (Kindasti polnud see õnnetus, kindasti on see tüdruk elus. Kas me oleksime pidanud sekkuma?! See oli ju vaatemäng!)

Paheline lõbustuspark. (Kõik need enesetapud ei saa olla ju muud kui atraktsioon?!)

Superkaubamaja, mis paneb meid sealt väljudes tundma, et oleme astunud uude müügiosakonda. (Aga milles meie süüdi oleme?!)

Kõik need linna all looklevad tunnelid, iseliikuvad nukud ja lendavad vaibad – maailm praguneb ja pole kunagi enam see, mis me arvasime teda olevat.

Millhauser on ühekorraga õudne ja poeetiline, aga see õudus ei avane kunagi kohe ja iseenesest, vaid uurimisel, ja ka siis õieti mitte. Jääb vaid kahtlus, kummaline ebamugavus, tunne, et vahest oleks (või olnuks) parem üldse mitte uurida. Või siis tuleks uuritu ruttu unustada. Me püüame.

Kuigi õudus (õel pahelisus) on kusagil taju piiril olemas ja ootab kannatlikult oma aega, uuri või ära uuri.

Don DeLillo “Null K”

Võtsin “Null K” keskkogust ulmeka pähe, kui olin kaanele kirjutatu läbi lugenud. Eks ta ju mingis mõttes ole ka, nii poole (või tausta) jagu, just nii palju, kui sellise loo jaoks parasjagu on vaja.

Houellebecqilik “Null K” võiks olla “Saare võimalikkuse” eellugu, lugu sellest, kuidas (ja miks) “Saare võimalikkuse” maailm sündis.

Just see oli esimene paralleel nende kahe, DeLillo ja Houellebecqi vahel.

Aga siis tekkis teisigi.

DeLillo on nagu Houellebecq ja vastupidi – neid ühendab seesama ümbritseva ruumiga konfliktis olev peategelane, üksik, pidetu, religioonitu, New Yorgis nagu Pariisiski.

Kumbki ei armasta seda maailma, kumbki ei paku lahendusi, DeLillo veel vähem kui Houellebecq. Mõlema lood on moodsa maailma kõverpeeglid.

Maailm on talumatu, aga kes või mis ollakse ilma selleta? Igasugune võimalus vabaneda on illusioon, lõks.

“”Mis aga on mina? Kõik see, mis te olete ilma teisteta, sõprade või võõrasteta või armastatute või lasteta või tänavateta, kus kõndida, või toiduta, mida süüa, või peegliteta, kust ennast vaadata. Aga kas olete ilma teisteta üldse keegi?””

Aga kuidas olla keegi koos teistega?

Kui Houellebecq jätab mingi õhkõrnagi lootuse, siis DeLillo seda ei tee. Tema peategelane eksleb unenäolises, hoomamatus maailmas, kus püüd mõista, maailma ja iseennast mingilgi moel defineerida, ei vii mitte kuhugi.

“Mida peaks see tähendama?” küsib ta üha ja üha. Sõnad ei tähista ega väljenda enam tegelikkust.

“Püüan sõnu näha. Kogu aeg samu sõnu. Sõnad hõljuvad mööda. Ma tean, et on midagi enamat.”

Defineeri reaalsus. Defineeri tõde. Defineeri lõuend. Defineeri riidepuu. Defineeri isik. Defineeri inimene. Defineeri loom. Defineeri mantel. Defineeri aeg. Defineeri ruum.

Kui alguses oli sõna, kas see tähendab, et ka lõpus on sõna?

Sedasi väljendatuna võiks see tähendada sõna võimu, olulisust, milles aga DeLillo sügavalt kahtleb.

Ometi pole tal selle kahtluse väljendamiseks ühtegi muud vahendit kui sõnad.

PS Kummaline külm romaan. Kuigi sellise pealkirja puhul võiks seda ju oodata – ikkagi absoluutne null.

Hanya Yanagihara “Inimesed puude võras”

Iseenesest  on intrigeeriv juba see, et Havai ja Korea päritolu noor (nais)kirjanik jutustab loo valge homoseksuaalse mehe vaatepunktist.

Võttestik muidugi ka. Lugu algab paari lehelooga, mis annavad teada, et üht Mikroneesia saare kogukonda uurinud ja selle eest Nobeli preemia pälvinud teadlane Norton Perina on kahtlustatav seksuaalkuriteos, süüdistajaks kasupoeg, kelle ta lapsendas sealtsamast Mikroneesia saarelt.

Järgnevad viissada lehekülge on Norton Perina päevik, mis on lugejale täiuslik lõks – temast saab detektiiv või kohtunik, kes kullipilgul otsib iga pisimatki detaili, mis räägiks Perina kasuks või kahjuks.

On ta siis süüdi või ei?

Otse loomulikult ei ole kõik nii lihtne, kui võiks olla, kunagi ei ole.

Intrigeeriv on ka see, et Norton Perinal on prototüüp, ja Yanagihara isa, muide, oli teadlane. Et veel rohkem segadust tekitada, pühendabki ta loo oma isale. Vom Vater… Lust zu fabulieren. Nuta või naera.

Mõtlemapanev raamat. Ilus ka. Või noh, mis ilus… Aga näiteks see lõik:

“Saarel pööritas aeg end pikkadesse spiraalkeerdudesse, trotsides bioloogiat ja evolutsiooni, ning isegi inimkeha ei austanud seda.”