Stephen King “Instituut”

instituut“Suured sündmused pöörlevad väikestel hingedel.”

Seda lauset kordab King “Instituudis” mitu korda. Juhuslikult ta seda ei tee.

Nii et kuidas selle instituudiga siis õigupoolest on? Kas ta on see, mida tema loojad ja käigushoidjad ütlevad, või ei ole ta seda mitte? Kas maailm, kui teda ei juhita, kihutab uperpallitades mäest alla nagu mänguauto? Kas suured sündmused pöörlevad siis väikestel hingedel või mitte? Küllap ikka, aga mitte sel moel.

Idee iseenesest on huvitav, igav ei hakanud ka kordagi, aga lõpuks… jäi ikkagi domineerima kerge pettumus. King, aga mitte kõige parem King.

Sest tegelikult pole “Instituut” ju midagi muud kui miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele, ainsaks erandiks see, et “Instituut” ei ole muinasjutt.

Ja nagu üks, läks ka teine lõpuks… natuke käest ära.

 

Isaac Asimov “Kosmosehoovused”

hoovusedMeil oli koolis üks poiss, kes oli terve pika kasseti Alice Cooperi “Poisoni” laulu jutti lindistanud ja kuulas seda vist magades ka. Laste värk, pead midagi kummardama. Mina kummardasin näiteks Isaac Asimovi Asumi ulmekaid. Need tundusid nii palju nutikamad ülejäänutest, kõik see, kuida on teaduse abil võimalik ühiskondade tulevikku ette ennustada. Küllap nad mõjutasid ka mu eluteed, sest sotsioloogiat olen ma õppinud. Jälle lapsepõlvelemmiku saatus – viib su õigele teerajale, aga sina unustad ta. Varsti tead, et päris nii need asjad ei käi, nagu Asimov väiksele sulle seletas.

Lühidalt, mul on endiselt olemas aupaklikkus Asimovi vastu, aga tema raamatuid pole ammu lugenud.

Eesti keeles ilmunud “Kosmosehoovused” tõstis sarja aga uuesti täitsa päevakorda ja isegi nurga alt, mida ma ei oodanud. Igavesti äge komoseseiklus, lahedad ühskonnakorraldused ja võimalus näha veel üht viisi riigi mõjuvõimu laiendamiseks.

Ühelt kolkaplaneedilt, mille pärismaalastel pole suurt rohkem õigusi kui ainult haruldast saaki koguda, leitakse vagude vahelt jõhkrlt psühhosondeeritud mees. Pooltotu pannakse seealsamas tööle ja kellelgi pole aimu, kas ta mälu kunagi taastub. Ühel päeval teab mees, et oli jube tähtsa teadusavastuse lävel. Teda ja ta abilisi hakkavad jälitama mitmesugused jõud. Imeline pääsemine imelise pääsemise otsa. Ütleks, et energilisem kososeseiklus kui enamik teisi selle aja omi, juures veel teaduspoolt ja krimkat.

Häiris siiki ettekujutus, et ka tulevikus keerulisi teadusuuringuid ja avastusi teevd üksikud hundid, mitte teadlasterühmad.

Spider ja Jeanne Robinson “Stardance”

stardanceScience fictionit on teemade poolest igasugust, kuigi stereotüübina arvatakse tihti siiani, et see on rohkem selline edasitungimise, piiride avardamise ja võitluse värk, millest saaks nagu järeldada, et asi on rohkem meeste maailma poole kaldu. Tänapäeval see muidugi nii ei ole, kelle rõõmuks, kelle kurvastuseks. Abielupaar Robinsonid on 1970ndate lõpus igatahes valmis kirjutanud huvitava tantsuulmeka, mida pole vaja kuhugi kategoriseerida.

Jutustaja on videooperaator, endine tantsija, kes leiab super-tantsutalendi. Paraku on naisel tantsumaailma jaoks liiga lopsakad kehavormid. Tandem otsustab siiski kõik mängu panna, et läbi lüüa – üks filmib, teine tantsib, koos otsitakse väljundit tärkaval koduvideoturul. Nad põruvad, mees hakkab jooma, kuid naine saab küüntega kinni suurusehullustust põdevast noorest superrikkast kutist, kes rajab lähikosmosse orbitaaljaama, millest tantsijannagi võiks anda imelisi etendusi.

Lugu on selge, hästi kirjutatud ja mitmekihiline. Tantsupool on isegi täitsa kaasakiskuv, mis on ilmselt Jeanne Robinsoni kui tantsijanna teene. Kui norida, siis karakterid oleks muidu heas loos nagu B-filmist – nagu midagi on, hakkavad pudelit kummutama või virutavad lõuahaagi.

Kui anakronistik see aastal 2020 on? Muidugi on naljakas lugeda eesootavast koduvideoplahvatusest ja ma ei ole kindel, et kaalutus organismile nii mõjub, nagu selles lühiromaanis, aga ekstravagantseid miljardär-kosmosevallutajaid paistab meil jaguvat.

Anne McCaffrey “The Ship Who Sang”

shipsangLood kosmoselaevast, kes armastas laulda, on Perni lohelugude kõrval McCaffrey kõige kuulsam sari. Tulevikus saab osa lootusetu füüsilise puudega lapsi võimaluse elada kosmoselaeva ajuna. Lapsest arendatakse täisväärtuslik inimene, lihtsalt tema keha asemel on metall-laev.

Laevad on alguses föderatsiooni teenistuses, aga hea tööga saavad ennast sellest lõpuks lahti osta. Laeval on missiooni täitma minnes alati inimkaaslane, partner, vaat et armastus. Niipalju kui mina aru sain, olid laevad tütarlapsed ja nende inimpartnerid pika ja raske treeningu läbinud mehed.

Selle raamatu peategelane on väga sümpatne laev-neiu Helva, kelle hobi on laulmine. Kohe esimeses seikluses valib ta endale abimehe, kes paistab sobivat eluaegseks partneriks ja tunded tärkavad ka, aga nii lihtsalt muidugi ei lähe.

Olin seda klassikaliseks peetud ulmekat jumal teab kui kaua vältinud, sest kartsin, et see keerab ära kas kosmosenaistekaks või hakkab süvauurima plekk-kasti aheldatud aju pühholoogiat süvakosmoses. Polnud kumbagi liiga palju.

Viis lugu teistmoodi kosmoseseiklust, mida tuleb lihtsalt vabalt võtta, mitte klammerduda võimatuste otsimisele.

Roger Zelazny “Üksildane oktoobriöö”

zelaznyKui loo pealkiri on “Üksildane otoobriöö” ja selle sisututvustus lubab galeriid legendaarsetest varjupoole tegelastest – näiteks huntmees, vampiir, nõid ja druiid, kes kogunevad 19. sajandi lõpu Inglismaale salapärast mängu mängima (millest, paistab, võib sõltuda kogu ülejäänud maailma saatus), siis paratamatult hakkab mul silme ees jooksma oma visuaal. Küllap mõjutab seda 1930ndate Hollywoody õudusfilmitoodang, igal juhul on kõik sünge, pime, sähvivad välgud ja lugeja närvid on kole pingul.

Ainult et kultusliku ulmeautori Zelazni loo atmosfäär ei ole üldse selline. Peategelane on (selgelt Jack the Ripperi) koer Sniff, kes meile lugu jutustab. Igavesti sümpaatne peni. Igal mängus osalejal või seda teesklejal (on väga tähtis endast enne päris mänguööd mitte liiga palju paljastada) on oma loomabiline ja Snifi-sugused kogenud mängurid teavad, et kõige tähtsam pole alati see, kelle poolel sa oled või oled sa hoopistükkis näiteks kass. Nii see oktoobrikuu päev haaval ja päevikuvormis läbi Snifi silmade kulminatsiooni poole kerib.

Mul on Zelazniga mingi probleem. Üldiselt mulle teitmoodi ulme väga istub, aga tema puhul, keda ma olen küll ainult eesti keeles lugenud, on veregrupi erinevus. “Täna valime nägusid” ja “Needuste allee” olid kohe igavesed jamad. “Valguse isandale” ja “Üksildasele oktoobriööle” ei oska nagu midagi ette heita, aga ma lihtsalt ei armasta neid.

Aga vot, jah, Amberi fantasy-saagat ma armastan liigagi palju. Praegugi seda nimetades tuli mõte, et peaks üle lugema. “Oktoobriööd” soovitan proovida žanrivälistel lugejatel ka, äkki istub väga hästi.

Mercedes Lackey “Storm Warning” (Valdemar: Mage Storms 1)

storm_warning Selle raamatuga ma hüppasin tundmatus kohas vette. Teadsin küll fantasy-kirjanik Mercedes Lackey nime, aga ei olnud talt seni midagi lugenud. Lihtsalt see raamat juhtus mul olema telefonis sel hetkel, kui oli palju aega surnuks lüüa, aga raamatut kaasas mitte. Hea oli, et ette jäi, sest raamat osutus meeldivalt ebatavaliseks, kuigi kujutan ette, et paljud seda lõpuni lugeda ei viitsiks.

Paistab, et Valdemar on riik Lackey fantasy-maailmast, millesse ta on kokku kirjutanud mitukümmend raamatut ja see on ühe alatriloogia avaosa. Seetõttu kulus aega, enne kui mingigi korralikuma haarde tegevuspaiga üle kätte sain. Raamat algab Idaimpeeriumi valitseja Charlissi ja suurvürst Tremane´i kohtumisega. Charliss teeb Tremane´ile teatavaks, et temast võib saada troonipärija, kui ta suudab lõpule viia naabruses asuva Hadorni kuningriigi alistamise.

Edasi kandub tegevus Hadorni väiksema naabri Valdemari pealinna, mille kuningakojas toimuvast me saame aimu kahe ebatavalise noore mehe silme läbi. Üks on An’desha, andekas, aga treenimata maag, kelle keha oli pikalt mingi iidse ja kurja võluri kontrolli all. Teine on Karal, Karse suursaadiku noor abiline ja tulevane preester. Nii An´desha kui ka Karal tunnevad ennast üksikute võõrkehadena. Karali jaoks ongi teistsuguse kultuuriga Valdemar uskumatu imedemaa – selgub, et pikaajalise vaenlase eripärad ei ole kõik sugugi nii perverssed, nagu teda on kasvatatud uskuma. Lugeja saab oma pool raamatut kaasa elada An´desha ja Karali aeglasele kohanemisele. Aktiivset tegevust see aeg peaaegu pole, lugu kui sellist eriti ka mitte. Aga mulle see istus, Lackey oskab kirjutada nii, et see oli justkui põnev avastusretk võõrasse maailma. Taustal on ähvardav hiiglaslik Idaimpeerium oma vallutusplaanidega.

Raamatu teises pooles hakkab juhtuma ka. Ei tea kust tulevad nähtamatud tormid, mis niidavad jalust maage sõltumata asukohamaast. Lahe on võrrelda vastandlikke strateegiaid, millega impeerium ja Valdemari rahvas tormiga tegelevad. Heas mõttes teistsugune fantasy.

John W. Campbell jr “Who Goes There?”

who-goes-there-filmed-as-the-thing Antarktika uurimisjaama teadlased on leidnud jääst 2 miljonit aastat seal oodanud kosmosesõiduki ja olendi. Sõiduk upub koos jääkamakaga, aga olendi otsustavad teadlased uurimise eesmärgil üles sulatada. Sellele eelnevad küll pikad vaidlused, aga uudishimu saab võitu. Pole raske arvata, et õigus oli neil, kes kartsid.

Ma ei ole ühtegi filmiversiooni – neist vähemalt teine, 1982. aasta “The Thing” on kultuslik – näinud ja ei oska hinnata, kui palju need selle 1938. aasta lühiromaaniga kattuvad, aga raamat on tõesti hea. Jube põnev. Juba üsna alguses, aga ka mitu korda hiljem paistis, et inimeste olukord on lootusetu, aga kuni viimase leheküljeni jäi lahtiseks, kes peale jääb.

Väga palju hirmutunnet andis juurde, et olend oli enamuse ajast sisuliselt nähtamatu. Ja kindlasti ka see, et inimesed ei olnud päris idioodid. Enamasti kipuvad õudukates ohtu sattuvad tegelased järsku hakkama käituma nagu kolmeaastased ning duell muutub puhtalt füüsiliseks. Siin aga tegi asja õõvastavaks just see, kuidas teadlased oma täiesti pädevate arutlustega jõudsid hirmsatele arusaamadele oma vastase tugevusest ja põnevaks, kuidas nad ajusid pingutades temast jagu saada üritasid.

Andre Norton “Witch World”

witchworld Andre Norton (1912-2005) oli üks äge naisterahvas, kes kirjutas pika kirjanikukarjääri (u 70 aastat) joooksul hirmuäravatal hulgal tempokat seiklusulmet. Arusaamatul kombel pole eesti keeles vist ühtegi tema teost ilmunud. “Witch World” on Nortoni ühe kuulsama sarja avaraamat, mis nägi trükivalgust 1963 ja mille järgesid ning sama maailma lugusid kirjutas ta ise ja kirjutavad teised kirjanikud vist siiani. Olen varem paari Nortoni noorteulmekat lugenud ja need on jätnud hea mulje. “Witch Worldini” jõudsin tänu sellele nimekirjale: https://www.barnesandnoble.com/blog/sci-fi-fantasy/55-essential-space-operas-last-70-years/

Sisust: Teise Maailmasõja veteranil Simon Tregarthil on pärast sõda kõik viltu läinud ja raamatu algushetkel paistab olevat ainult aja küsimus, millal kohalik maffia ta ära koristab. Just siis ilmub välja tüüp, kes lubab talle pääsu teise maailma, kuhu keegi talle järele ei pääse. Mis Tregarthil üle jääb. Paralleelmaailmas satub ta kohe kokku naisterahvaga, keda kamp mehi taga ajab. Peategelane päästab naise, kes – nagu peagi selgub – on nõid. Nõiad elavad (ja valitsevad) selles pseudokeskaegses maailmas Estcarpi riigis ja suur osa ülejäänud maailmast kardab ja vihkab neid nende üleloomulike võimete pärast. Tregarth asub nõidade teenistusse ja sellest hetkest pole tal enam aega hinge tõmmata.

Vaatamata vanusele on raamat siiani hea lugemine. Üks seiklusulme headuse põhikriteeriume on kaasahaaravus. Siin oli minu jaoks tuimemaid ja paremaid osasid. Näiteks see osa, kus Simon tutvus Estcarpi eluga, oli igav, ja peategelase visiit salapärase vaenlase linna rambolikult tobe. Aga preili Loysele elasin ma millegipärast kaasa ja hilisem põgenemisoperatsioon oli igati lõbus ja hoogne. Õnneks ei ole raamat moodsa fantasy kombel tuhat lehekülge pikk ja ei suuda ka tuimemates kohtades ära väsitada. Kindlasti on see hea näide science fantasyst, žanrist, mis segab kokku science fictioni ja fantasy. Tore oli seegi, et nõiad ei olnud kõikvõimsad – maagia kasutamiseks pidi kõvasti nuputama ja tulemus ei olnud kunagi garanteeritud.

Kate Wilhelm “Where Late the Sweet Birds Sang”

wilhelmKuigi kõik riigid eitavad seda, on maailm on huku äärel – levib viljatus ja nurisünnitised, uued viirushaigused niidavad masse ja valitseb toidunappus. Üks rikas ja mõjukas klann USA-s rajab endale poolsalajase maa-aluse laboratooriumikompleksi ja asub lähenevaks apokalüpsiseks tõsiselt valmistuma. Nende lahendus inimkonna ellujäämiseks on kloonid. Klann elabki riikide kokkuvarisemise üle, kuid selle vanad liikmed avastavad et nende teismeliseks sirgunud laboris valminud koopiad ei ole päris sellised nagu nad ise. Ainult et hilja on midagi muuta. Romaani teine osa vaatleb põlvkond hiljem ühe teistsuguse kloon-naise ja kogukonna konflikti ning kolmas on tema loomulikul teel sündinud isepäise poja lugu.

Mul on raske seda raamatut hinnata. See on kirjutatud nagu üks hea ja sisukas ulmeklassika, aga probleem, mille kirjanik on lahata võtnud, on segane ja kirjaniku seisukoht jääb ebaveenvaks. Wilhelmi teooria paistab olevat, et kloonid, kelle vahel on mingitlaadi telepaatiline side, ei kannata seepärast individualiste ja lausa vajavad kogukondlikku elu. Sealt edasi jõuab ta tõdemuseni, et ainult tõelised isepäised üksiklased suudavad olla loovad, koosolemise vajadus loob aga karjamentaliteedi ja viib allakäiguni. Või midagi sellist. Esimene osa oli väga hea ja teema paljulubav, aga need teooriad, millele ta oma edasise loo on rajanud, ei veena mind kuidagipidi ja mul on raske seda vastu võtta – ei usu. Romaan sai 1976 Hugo. Võib-olla võeti seda tol ajal mingi totalitarismi-kriitikana.

Philip K. Dick “Blade Runner: kas androidid unistavad elektrilammastest?”

bladerunnerSan Francisco politsei pearahakütt Rick Deckard peab kätte saama ja maha lööma kuus Marsilt Maale põgenenud kõige uuema põlvkonna Nexus 6 androidi, kes on inimestest peaaegu eristamatud. Mis tunne on aga hävitada midagi, mis on nii inimesesarnane ja kas selleks on üldse õigust?

Eeltoodu on peaaegu et kõik, mis kuulsat ulmefilmi “Blade Runner” ja selle aluseks olnud Philip K. Dicki romaani ühendab. Seega kes arvab, et on filmi näinud ja ei viitsi seepärast raamatut kätte võtta, eksib. Ma ei ütle, et raamat on parem kui film. Mulle meeldivad mõlemad väga. Film on stiilsem ja keskendunum. Kitsam fookus sobibki filmile ilmselt paremini.

Aga raamatus on väga palju rohkem sees. Piisab, kui lugeda esimest lehekülge, kus Deckard ja ta naine Iran kasutavad tujuorelit. Ega film vist maailma tausta ka väga avanud. Maailmas on inimesi vähe. ÜRO näeb vaeva, et kõik normaalsed seni veel Maale jäänud inimesed sealt minema sõidaks. Maha tahetakse jätta ainult madala IQ-ga “kanapead”, keda radioaktiivsus on kahjustanud. Sellised, nagu raamatu teine peategelane kanapea John Isidore. Tema tegevusliini filmis polegi. Radioaktiivsus on tapnud peaaegu kõik loomad. Iga inimese auasi on omada päris looma, aga nende hinnad on jõhkralt kõrged. Sellest ka originaalpealkiri.

Lugesin raamatu üle ja avastasin jälle asju, mida ma eelmisest lugemisest ei mäletanud, näiteks see mäkke rühkiva vanamehe religiooni asi. Seda ma küll läbi ei hammustanud, siiamaani natuke vaevab. Nii et raamat sobib mitmekordseks kasutamiseks.

Raamat ilmus eesti keeles 2001 sarjas 42 ja selle on tõlkinud Lennart Lepajõe. Mahuka järelsõna on kirjutanud Jüri Kallas.