N. K. Jemisin “Obeliski värav”

obeliskivärav“Viies aastaaeg” meeldis mulle väga.

Toda “Lõhutud maa” triloogia esimest osa olin ma lugenud mullu aprillis. Vaatasin järele.

Blogi on ikka hea asi, eks ole.

“Obeliski värav” on mõnevõrra lihtsam lugemisvara, kuigi just too loo jutustamise keerulisevõitu viis oli see, mis mind “Viiendas aastaajas” nii väga paelus. Ainuüksi “Viienda aastaaja” ülesehitus on omaette kunsttükk. See on peaaegu täiuslik.

“Obeliski värav” pakub toda kild killu haaval mosaiigi ladumise mõnu tükk maad vähem. Rahu maailm on ka juba tuttav, nii et ei mingeid erilisi üllatusi. Autor oleks nagu asunud toda esimeses osas loodud maailma mõistatust lahendama, aga ei saa kuidagi järje peale.

Obeliskid ei ole üldse nii huvitavad, kui võinuks arvata.

Ja et kogu selle suure sõja põhjus on orbiidilt minema lennanud Kuu…

No aitäh. Nii lihtlabane siis?!

PS Kuigi keeduputukad (ja kirkuusad) on lahedad.

 

Joe Haldeman “The Forever War”

foreverÜks neid ulmekaid, mis on lugemisnimekirjas oodanud iidamast-aadamast. Raamat on legendaarne, võitis 1975-76 nii Hugo kui ka Nebula ja tegi Vietnami sõja veterani Joe Haldemani kuulsaks ulmekirjanikuks. Aga mul on väike tõrge sõjaromaanide vastu, sest teatud stambid käivad närvidele – lollid tsivilistid, kes on verevalamises süüdi, sõdurpoiste vendlus; see, kuidas nad veres, poris ja kaevikutes mitte omal süül muutuvad/ei muutu koletisteks ja sada veel.

Mingis mõttes järgib kosmosesõtta sattunud William Mandella lugu samu radu, aga teeb seda siiski värskel moel.

Umbes tänapäeval, kui mitu Maa kosmoselaeva läheb ühe tulnukrassi territooriumil kaduma, puhkeb inimeste ja taurlaste vahel sõda. Mandella saadetakse sõtta esimeste seas. Kõigepealt väljaõppelaager ülimalt inimvaenulikul kaugel planeedil, kus juba saab terve hulk noori surma. Siis rünnak vaenlase baasi pihta, kusjuures seni ei ole õnnestunud isegi ühtegi tervet vaenlast kätte saada. See lahing on veel verisem kui väljaõppelaager. Mandella on üks väheseid, kes missioonilt eluga tagasi jõuab, aga see, mis neid Maal ootab, on juba väga võõras. Mandella esimese missiooni lennuaeg on tema jaoks olnud mõni kuu, aga Maal on mööda läinud sajand.

Suutmata muutunud inimühiskonnaga kohaneda teeb mees seda, mida ta ei oleks sõjaväljal hetkekski uskunud – läheb sõtta tagasi. See on alles raamatu esimene pool.

Haldeman oskab kirjutada sõjapidamise ühtaegu tõepäraseks kui ka fantastiliseks, aga tema peategelase raskused muutunud ühiskonnaga kohanemisel on võib-olla isegi tähtsam osa. Eriline pluss on see, et Haldeman ei joruta. Lugesin samal ajal 1200leheküljelist moodsat kosmoseooperit ja seda selgemini paistis silma vanema raamatu suur voorus. Kõik on loo ja sõnumi teenistuses ja tulemus on nagu jaapani aed, kus ei ole midagi üleliigset ja osa on ainult vaataja ettekujutuses. Mis teebki selle ilusaks.

Mulle meeldis ka raamatu õhustik. Kuigi need raamatud ei ole sisult sarnased, oli selles midagi heas mõttes sarnast Frederick Pohli “Gatewayga”.

Jonathan Safran Foer “Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal”

foer“Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal” on niisugune pealkiri, mis ei ärata mitte mingisugust huvi. Ega usaldust.

Pigem umbusku.

Foer oli nimi, mis ei öelnud mulle mitte midagi.

Nii et ausalt öeldes ma ei tea, miks ma selle laenasin.

Kerget uudishimu tekitas ehk sisututvustus, mis lubas lugu üheksa-aastasest Oskarist, kelle isa hukkus 11. septembri terrorirünnakus.

No ja midagi muud nagu ei olnud võtta, sest Tiinat ei olnud tööl.

Samas – kui ta olnuks tööl, siis oleks oleks ta ilma igasuguse kahtluseta mulle seda raamatut soovitanud. Mäletan, kuidas ta sundis mind kord laenama “Varaste tänava” põhjendusega, et see on romaan, mida Õnnepalu oma romaanis loeb. See oli veenev. “Äämisel valju ja uskumatult lähedal” puhul piisanuks täiesti tõigast, et Foer on olnud abielus Nicole Kraussiga. Mida ma raamatukogus veel ei teadnud. Aga tõesti, Foeri “Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal” pole ehk päris sama hea, kui on Kraussi “Armastuse ajalugu” ja “Suur koda”, aga palju  kehvem ka mitte. Ja mis peaasi – säsi on sama. Et mingi aimamatu kord, struktuur, mis maailma koos hoiab, on ikkagi olemas.

Mis siis, et see…

“Habras tasakaal sõltub asjadest, mida me ei suuda iial näha, kuulda, nuusutada, maitsta ega puudutada.”

Mis siis, et helmeid eraldab põrandale kukkumisest vaid peenike vahatatud nöör.

Mis siis, et…

“Täikakaupmehed on keset tingimist külmunud. Keskealised naised on oma elu keskpaigas külmunud. Külmunud kohtunike haamrid on süü ja süütuse vahel külmunud. Maas on tittede esimeste külmunud hingetõmmete ja surijate viimsete ohete kristallid. Kinnikülmunud kapi külmunud riiulil on konservikarp, milles on hääl.”

Igatahes on see olemas. Ja see annab lootust.

“Ja uksenupud. Ta pildistas viimast kui ühte korteri uksenuppu. Viimast kui ühte. Nagu sõltuks maailm ja selle tulevik igast uksenupust.”

Aga millest siis veel?!

Uksenuppe ja konservikarpi suletud häält ei maksa alahinnata.

Stephen King “Öine vahetus”

öine-vahetus (1)Õudusjutte on mõttetu objektiivselt hinnata. Hirm on ju subjektiivne asi. Näiteks jätsid mind sellest Stephen Kingi vanas jutukogus täiesti külmaks nimilugu rottidest kubisevast tehasehoonest ja “Hall ollus”, milles mees jõi halvaks läinud õlut ja muutus mingiks voolavaks möginaks. Aga ilma ühegi üleloomuliku koletiseta “Karniis” ja “Redeli ülemine pulk” tekitasid ehtsalt hirmu nii lugemise ajal kui ka praegu, kui ma neid meenutan. Midagi ei ole teha, rotte ma ei karda, aga kõrgust koledal kombel. “Karniis” oli ju iseenesest tohutult lihtne lugu sellest, kuidas mees pidi pilvelõhkuja ülakorruse kitsast karniisi mööda majale ringi peale tegema. “Redeli ülemine pulk” oli selle kogumiku kindlalt kõige parem lugu, Kingil tulevad lapsepõlve tagasi vaatavad lood väga hästi välja.

Enamik lugusid tekitas minus kahevahelolekut. Kirjutatud nagu peab üht novelli kirjutama, puändiga. Korraliku ülesehitusega jutte on värskendav lugeda praegusel ajal, kus alguse ja lõputa soga pressib igasse ajakirja. Aga kui “õigeid” lugusid on pea kakskümmend üksteise otsas, hakkab see mõjuma skemaatiliselt. Mõni puänt oli nii kunstlik, et lugu oleks parem ilma selleta. Näiteks “Kolli” õudus ja headus ei seisnenud ju pimeduses luuravas kapikollis, vaid isa tegelaskujus. Häid detaile või tegelasi oli õnneks igas loos.

Raquel Jaramillo Palacio “Ime”

ime Kümneaastase August Pullmani nägu on geenivimkade tõttu nii moondunud, et esimesel nägemisel ehmatab ja tekitab vastikust igaühes. Nüüd on ema otsustanud ta kooli panna. Võib ette kujutada, milliseks proovikiviks see on teistele õpilastele ja Augustile endale.

Eks ma saan muidugi aru, et koolilapsed võiks seda raamatut lugeda juba ainuüksi sõnumi pärast – et oleks lihtsam mõista natuke teistsuguseid klassikaaslasi. Aga kartsin, et raamat on üks sentimentaalne nutukas, mille lõpunilugemine nõuab kõvasti kannatust. Tuleb autorit kiita, sest ta on nii kitsa ja libeda raja lõpuni käinud libastumata. Teiste suhtumine Augustisse ei ole liiga suhkrune ega ülepingutatult vastik. Neid on seinast seina ja igaüks usutav. Väga hea oli ka võte vahetada keskseid tegelasi, nii et üht ja sama sündmust sai näha mitmest vaatepunktist.

Nii imelik kui see ka ei tundu, oli päris tore lugemine.

Stephen Donaldson “Reave the Just and Other Tales”

reaveStephen Donaldson oli 1980ndate aastate fantasy-kunn, keda teatakse Thomas Covenanti triloogia järgi. Olen seda lugenud ja ei vaimustunud just ülemäära. Seal oli head, nagu tegelaste siseheitlused ja süngus, aga lugu ise oli igav fantasy-quest.

On puhas juhus, et koperdasin ühes ulmeantoloogias Donaldsoni pikema loo otsa. See avaldas nii head muljet, et tegin midagi, mida ma tavaliselt ei tee – tuhnisin netist välja, kas Donaldson on veel jutte kirjutanud ja ostsin endale jutukogu, kus ka mulle meeldinud lugu sees oli. Selgus, et jutt, mille pärast ma kogumiku ostsin – “The Woman Who Loved Pigs” -, ei olnud isegi raamatu kõige parem lugu.

Selle tiitli annaks ma nimiloole “Reave the Just”. Lihtsameelne Jillet armub rikkasse lesknaisesse ja arvab, et naise südame võitmiseks piisab, kuiosta armujook kohalikult alkeemikult.  See müüb Jilletile mingit soga ja räägib, et jook mõjub, kui avalikes kohtades öelda võlulauset “Mu sugulane on Reave Õiglane”. Jillet avastab, et jook tõepoolest paistab töötavat ega oska arvatagi, et oma osa maagias võib olla legendaarse maagi nimel. Paraku on rikas lesknaine Huchette nii magus suutäis, et mees peab konkureerima ka kõige võimsamate kohalike härradega. Lugu, mis algab nagu “Memme musi”, muudkui kogub tuure ja lõpuks tundus, et olin läbi lugenud põneva ja huvitavate tegelastega romaani.

“The Woman Who Loved Pigs” on samasugune värskendav fantasy, mis algab nagu nunnu tuhkatriinu-lugu, lõpuks koorub välja aga võlurisõda, milles panuseks on kuningriigid.

Rohkem jäi meelde ka ”Penance”, teistmoodi vampiirilugu. Peategelane on väga kõrgete moraalsete standarditega vampiirihärra, kes on aastaid pingutanud, et aidata oma valitsejal sõda võita. Või sellest aga mingit kasu on pööbli silmis, kes tahab ainult “koletise” verd.

Kõik kogumiku lood peale ühe on vähemalt huvitavad, kui mitte superhead. Ainus, mis võinuks välja jääda, oli kosmoseulmekas “What Makes Us Human”.

Karen Joy Fowler “Jane Austeni raamatuklubi”

karen joy fowler“Jane Austeni raamatuklubi” on üks kummaline raamat.

Pealkiri tõotab naistekat, raamat näeb välja nagu naistekas ja teatud tüüpi lugejad loevadki seda kui naistekat. Ma arvan. Kuigi lehekülgeda kaupa kommentaare peaks neis segadust tekitama, küllap tekitavadki, aga noh, neid ei pea ju lugema.

Kommentaaridest ei teadnud ma esialgu midagi. Ainus, mis naisteka eos välistas, oli autor, kelle pärast ma “Jane Austini raamatuklubi” laenutasingi, sest ma olin lugenud “Me oleme kõik täiesti endast väljas” – see on üks ütlemata hea raamat ja mitte ainult. See on üks neid, mis on täiesti päriselt head.

Nii et ühest küljest on “Jane Austini raamatuklubi” tõepoolest see, mis ta näib, ei mingeid metafoore. Viis naist ja üks mees saavad kokku, et arutleda Austeni teoste üle ja kogu lugu. “Me oleme kõik täiesti endast väljas” on hoopis midagi muud. Pealkirjal, mis viitab tegelikult niisamuti naistekale, see sarnasus tõesti on, pole tegelikult sisuga suurt pistmist. Ka mitte mõne uue tähendusvälja loomise mõttes.

Aga jah, autor, kes on kirjutanud “Me oleme kõik täiesti endast väljas” lihtsalt ei saa kirjutada lihtlabast naistekat. Nii et koju ma “Jane Austeni raamatuklubi” tõin. Ise väheke hirmulgi, sest mingi Austeni asjatundja ma ei ole. Ja vaevalt ma selleks ka kunagi saan.

Tegelikult ei olnudki vaja olla. Austeni koha pealt olen ma pärast seda raamatut isegi natuke asjatundjam, aga mis seal imestada – see ju ongi (irooniliste) raamatuklubide mõte. Sest tegelikult on see palju keerulisem ja teistsugune raamat, kui võiks arvata. Isegi  mitte sisult, vaid struktuurilt. Struktuur tähendusväljade loojana on lõbus ja nutikas.

Veel lõbusam ja nutikam on struktuur, kuhu on kodeeritud võimalus seda mitte mõista.

Üks tsitaat ka. Pärit neistsamust kommentaaridest.

“Jane on imetabane, joovastav, aga ta ei teadnud maailmast piisavalt, et olla suur romaanikirjanik. Tal ei olnud soovi saada suureks romaanikirjanikuks. Ta teadis oma kohta, tema praegused “fännid” ei tea tema kohta ja nende palaganid oleksid ilma igasuguse kahtluseta Jane`i tapvat irooniat ergutanud.”

Nii et mine sa võta nüüd kinni…