Anders de la Motte “Kevadohver”

Sellega on siis de la Motte aastaaegade sari otsas.

“Talvetule” järel oli “Kevadohver” üsna hea lugemine.

Ei teagi, mis selle “Talvetulega” oli, et ta niimoodi ära kukkus. Vahest oli asi ikkagi peategelases, Laura Aulinis, kelle trauma jääbki arusaamatuks. Selles mõttes, et mitte trauma põhjus, vaid trauma olemus.

Kui sa pead uurima kuritegu koos kellegagi, kellest sa aru ei saa ja kes sulle õieti ei meeldi, siis on see tüütu, ja isegi piinav.

Mis on ka põhjus, miks mul Marek Krajewsy “Katk Breslaus” ikka veel pooleli on. Puhtalt ülemvahtmeister Eberhard Mocki pärast. Ta on nii vastik kuju, et ma lihtsalt ei taha temaga koos uurida. Uurija iseloomuomadusi ei maksa alahinnata, sest uurijaga on lugeja ikka väga koos. Ja nad peavad sobima.

“Kevadohvri” Thea Lindiga seda muret ei ole. Thea Lind, tema lugu ja mõrvalugu ise, kõik need on paeluvad.

Kui aastaaegade sari paremuse järgi reastada, seda võiks nimetada ka mineviku varjude sarjaks, sest kõik nad lähevad tagasi lapsepõlve, siis oleks järjekord järgmine:

  1. “Sügisroim”
  2. “Suve lõpp”
  3. “Kevadohver”
  4. “Talvetuli”

PS “Sügisroima” lahutab “Talvetulest” ikka üsna pikk maa.

Anders de la Motte “Talvetuli”

Sama autori “Suve lõpp” ja “Sügisroim” on tükk maad paremad. Ikka väga tükk maad.

Eks see ka, et pärast “Mitte ainult minu tädi Ellenit” tundubki suurem jagu asju pahn.

Või miks võrrelda võrreldamatut?!

Selles mõttes võib võrrelda küll, et mõni krimka on ikka väga hea. Teistmoodi hea kui Ellen, aga ikkagi hea. “Talvetuli” ei ole.

“Talvetuli” on lahjamapoolne krimka, kus õhus on natuke liiga palju kahtlusi, nii palju, et lugeja väsib ära. Kaua sa ikka iga viimast kui tegelast selles üüratus segaduses üksteise järel kahtlustad. Kaua sa jaksad?

Peale selle see tüütu võte, et (vale)jälje üles võtnud peategelane koperdab lugeja sabas, nagu oleks ta loodud üksnes selleks, et lugeja kahtlused ümber lükata.

Lõpp on ka nagu natuke liiga konstrui.

Nii et lugeda võib, kui aga ei loe, ei juhtu ka midagi.

Anders de la Motte “Sügisroim”

sygisroim_kaaned_313x200_bleed4_tf.inddEt siis Jaan Martinsoni 2019. aasta krimkade esitosina üheteistkümnes. Kümnes, üheksas ja seitsmes on raamatukogust koju tassitud ja riiulis hunnikus ootel.

Ega muud olegi öelda, kui korrata Martinsoni öeldut – täiuslik kriminaalromaan.

“Suve lõpust” on ta tükk maad parem, õieti olekski “Suve lõpp” nagu “Sügisroima” visand – sama struktuur, samad liinid, aga kõik on pisiasjadeni paigas. Mitte ükski detail pole niisama ja neid on loosse pikitud just parasjagu.

Algusest lõpuni põnev ka.

No mis sa hing veel oskad tahta.

Anders de la Motte “Suve lõpp”

suve-lõppKaks lugu, tegelikult isegi kolm kahekümneaastase vahega. Mis iseenesest on üsna tavaline võte. Kolmas lugu vahele pikitud kirjadena on vähem tavaline, seda enam, et esialgu pole vähimatki (vale)vihjet, kes kellele neid on saatnud.

Stockhomi stseenid on tükk maad paeluvamad kui paarikümne aasta tagune viieaastase Billy Nilssoni kadumise lugu. Stockholmi Vera Nilsson on huvitavam kui see Vera Nilsson, kes sõidab kodukohta lootuses oma kadunud venna kohta midagi välja uurida. Tegelikult nad nagu polekski päris üks ja sama inimene, aga see selleks. Larsi liin jääb pooleli. Veronica Nilssoni ja Leoni liin ei paku lõpuks seda, mis ta lubab. Ja nii edasi. Pisiasjad ühesõnaga.

“Suve lõpp” on seda tüüpi põnevik, kus politseiuurijal (Krister Månsson) pole erilist funktsiooni ega karakterit (kui kõhukatarr maha arvata), ei peagi olema.

Pole ka paeluvat tegevuspaika (kui teraapiarühm maha arvata, aga see pole päris see).

Seega peab kandma lugu ise.

Ja kannab ka, kohati väga hästi – kogu see õõvastav aegruum, kus ei saa mitte milleski kindel olla ja kõik on vaheldumisi ja korraga kahtluse all.

See kandis isegi nii hästi, et võtsin “Suve lõpu” Haapsalusse kaasa ja lugesin korteris torumehi passides ühe jutiga läbi.