Et siis Jaan Martinsoni 2021. aasta edetabeli kuues koht.
Kõneles ta sellest ka nii, et panin end keskkogus lausa järjekorda, ja sain ikka üksjagu oodata.
Aga jah… Ei saa kaasa kiita.
Otsustasin kultiveerida alandlikkust, nii et tõlke kohta ei poeta ma sõnagi, aga ka lugu ise on paras segadik, ebaühtlane.
Komissar Grensi, kes peab olema näinud nii mõndagi, ja Piet Hoffmanni, kes on näinud absoluutselt kõike, inimkaubitsejaid ja keda iganes, lööb pedofiilide võrgustiku paljastamine täiesti enesest välja. No ei ole usutav.
Nagu seegi, et kogu uurimise käivitas komissari psühhoos.
Tegelikult oli just see üks loo põnevamaid kohti, et mis värk on, kuhu kadus too kalmistul kohatud salapärane naine, kuhu röövitud lapse haud, kuhu toimik?!
Aga lahendada see nii, et ups, komissar langes psühhoosi, no ma ei tea…
PS Ja tee või tina, sellest ma ka aru ei saa, miks see pealkiri on kokku kirjutatud.
Kirjakoi 