Andres Küng “Tuule lapsed. Peatükke kaasajooksikluse ajaloost”

tuule-lapsed-peatukke-5372Mul on Goodreadsis lugemist ootavate raamatute nimekiri. Kui ma selle kunagi tegin, tundus see hea mõte, sest alatasa soovitas keegi midagi või jäi endale silma ja tundus mõistlik neid kusagile üles tähendada. Jama on muidugi selles, et olen seda täiendanud väga juhuslikult ja mis veel hullem, selle nimekirja raamatuid läbi lugema ma ei olnud hakanud. Kuni sügisel jäi silm sellele jälle millegipärast peale ja jõudis kohale, et esimesed raamatud ootavad nimekirjas juba 2011. aastast ning paljude puhul ei mäleta ma enam üldse, miks nad sinna sattunud on. Hakkasin umbes 70 raamatu pikkust nimekirja lühendama seda vanemast otsast läbi lugema hakates.

Seepärast oli mul nüüd ka au Andres Küngi 1990. aastal “Loomingu Raamatukogus” ilmunud raamatut lugeda.

Selle raamatu nimekirja sattumist ma isegi mäletan. Käisin veel Tartu ülikooli meediauuringute magistrantuuris (vist 2011) ja võtsin osa Maarja Lõhmuse mingist seminarist, kus otsisime ja analüüsisime avalikkust kujundavaid võtmetekste meie ajakirjandusest. Ja seal ta ükskord kiitis vaimustunult Andres Küngi. “Andres Küng on üks eesti läbi aegade paremaid ajakirjanikke. Ajakirjanik suure algustähega. Pole lugenud? Te peate seda lugema. Lugege “Tuule lapsi”!”

Ma muidugi teadsin Andres Küngi. Rootsieestlane, kes lõi vist kaasa EVTV tegemises selle alguspäevil. Ühtegi rida kirjalikku teksti ma temalt lugenud ei olnud. Panin raamatu järjekorda.

Nüüd lugesin selle ühe õhtuga läbi ja teate mis. Lõhmusel oli õigus. Andres Küngi kaasajooksikluse analüüs võtab ette lääne intellektuaalid, kes on kiitnud ja toetanud vasakpoolseid diktatuure ja režiime. Teate küll, Lion Feuchtwangerid ja Sartre’id, kes käisid Nõukogude Liidus Stalini ajal külas, kui vangilaagrites hukkusid sajad tuhanded inimesed, ja laulsid ülistust Nõukogude Venemaale. Või hiljem Kuubale ja Hiinale. Ta mitte lihtsalt ei sarja (kuigi teeb ka seda ja õigusega), vaid otsib ka vastust küsimusele miks.

Kaasajooksikluse teema on aastaks 2017 Eestis muidugi juba igaühele tuttav, aga Küng on selle osanud kuidagi niiviisi kirja panna, et see mõjub ikka valusa ja värskena ning ümberringi teise pilguga ringi vaatama sundivana.

Kahjuks on raamatus ainult valik peatükke originaalist. Teisest küljest võiks see julgustada seda u 60leheküljelist raamatut kätte võtma ja õhtuga läbi lugema. Ergutab nagu kiire külm dušš.

Tõlkis raamatu Anu Saluäär ja see ilmus Loomingu Raamatukogu 1990. aasta 10. numbrina.